piinadest." Ärgem siis piinakem endid! See ongi ilusa elu saladus. Ma olen nagu palvetaja, kelle palved ei täitu üksnes sellepärast, et ma ise ei usu neisse. Maailmas on nii palju värve, millel pole nime. Sama on ka emotsioonidega Ma näen pimedust ja kuulen vaikust. Kes mõtleb, ei saa iialgi igavust tunda ,,Inimene peab sööma, et elada, mitte elama, et süüa." Hinda oma edu sellega, millest Sa pead loobuma, et sinnani jõuda. ,,Ainult väga ükskõiksed või väga intelligentsed inimesed saavad muutustele vastu panna." Jumal meie pärast ei muretse, nii et vahet pole, kas ta on või ei. "Inimene elab nii kaua, kuni ta elab meie mälestustes." "ma ei taha olla samasugune nagu nemad, kuid veel rohkem kardan ma neist erineda". "kui mõelda, et tänapäeva lääneinimese jaoks tähendavad numbrid eelkõige ikka aega ja raha, siis on täiesti arusaadav ju, miks enamus neist pikemalt matemaatikat teha ei taha- kardavad vaesust" ,,Me sobime nagu särk ja perse
andestavad, aga ei unusta. · Elu on kui puzzle,mis koosneb miljonitest väikestest tükikestest ja kus ühe pisikese osa kaotamine võib viia täieliku Katastroofini. · Vähestele on antud, mõnele pole üldse antud ja need kellele on liiga palju antud on õnnetud. · Sisemine ilu on välisest tähtsam, aga ainult juhul, kui see välja paistab. · Me sobime nagu särk ja perse. Huvitav, kumb mina olen? · Parem armastada ja kaotada, kui üldse mitte armastada. · Igaühe väärtuseks on tema ise. Sellele väärtusele pole õigust kellegil teisel peale tema enda. · Iga inimese mälu on tema erakirjandus . · Sõda on kõikide asjade lisa. · Kõik, mida saab raha eest osta on odav. · Suhtumist pisiasjadesse avaldub inimese iseloom kõige paremini. · Paljud on kopeerinud Mona Lisat, ometi seistakse järjekorras, et näha originaali. · Tahaks sulle kättemaksta , aga ei suuda
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
· "Ära karda surma, vaid elu." (Bertolt Brecht) · "Elu on lühike, kuid kuulsus võib olla igavene." (Cicero) · "Et kurjus saaks võidutseda, selleks piisab heade inimeste tegevusetusest." (Edmond Burke) · "Et luua täiuslikku riiki, tuleb kõigepealt luua sellised olevused, kes igal pool ja alati ohverdaksid oma hüve ühiskondliku heaolu nimel." (A. Schopenhauer) · "Et tsempioniks saada, võitle veel üks raund." James J. Corbett · "Ilu on igavik, mis kestab hetke." (Albert Camus) · "Inimene eksib surmani." (Johann Wolfgang Goethe) · "Inimene peab elama nii, et ta on alati valmis surema" (Kofutsius) · "Kaheldes jõuame tõeni." (Cicero) · "Kogemus on kamm, mille elu kingib kiilaspäiseks jäänud inimesele." (Judith Stern) · "Kogemus on nimi, mille igaüks paneb oma vigadele." (O. Wilde) · "Kõige kummalisem on see , et mida kaugemale sa jõuad ja mida rohkem sa teed, seda rohkem tajud ja näed, kui vähe sa tead ja oskad sellest, mida
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus:
-) Joonia koolkond: ,,Mis on mingi asja põhjus?" *) Algsed filosoofid olid kaupmehed. -) Sofistide koolkond: uuris inimestega seotud asju: ,,Mis on inimese elu mõte?" * 20. sajandi alguses hakati rohkem uurima muid teadusi nagu füüsika ning filosoofia hakkas veidi hääbuma, kuid tänapäeval pole nii tugevad ka need teadused ise, sest inimesed ei ole ikka veel õnnelikud. * Filosoofia põhiküsimused, mille sõnastas Platon: -) 1. Mis on tõene? -) 2. Mis on hea? (eetika ja moraali küsimused) -) 3. Mis on ilus? (esteetika) * Immanuel Kant formuleerib küsimused: -) 1. Mida ma võin teada? -) 2. Mida ma pean tegema? -) 3. Mida ma võin loota? (religiooni küsimus) ta leidis, et peaks olema mingi järelkaja elule siin Maa peal või muidu pole vahet, mida ma hetkel teen. -) 4. Mis on inimene? Kuhu tõmmata piir? Mis on filosoofia?
.....................................................................9 Herakleitos (vt Lisa 5)............................................................................................................9 Empedokles (vt Lisa 6)...........................................................................................................9 Anaxagoras (vt Lisa 7).........................................................................................................10 Demokritos (vt Lisa 8).........................................................................................................10 Hippokrates (vt Lisa 9).........................................................................................................10 Sokrates (vt Lisa 10).............................................................................................................10 Platon (vt Lisa 11).......................................................................
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest)
Miks tajuvad erinevad subjektid asju erinevalt? Mida tähendab tajuda unenäos? Mis peaks tagama taju adekvaatsuse? 4 (L2) ANTIIKFILOSOOFIA kujunemine Antiikfilosoofiat võib jagada nelja perioodi: Kosmoloogiline periood (oluline on maailm ja selle tekkelugu; mis on algelement, kuidas see toimib jne) mileetoslased, Herakleitos,atomistid, Elea koolkond. Antropotsentriline periood (oluline on inimene, tema sisemaailm; mis on ilu, tarkus mehine jne) sofistid, Sokrates, küünikud, kürenaikud. Suur süntees (antiikfilosoofia kõrgperiood) Platon, Aristoteles. Hilisperiood stoikud, epikuurlased, skeptikud, uusplatoonikud. Antiikfilosoofias ilmneb kolm mõtlemisjoont: 1. Ratsionalism Pärineb tegelikult juba Dionysose kultusest. Ei usutud mütoloogiat, otsiti põhjendusi, peab tõestama, et asi on, eesmärk on veenda. 2. Krititsism kriitiline suhtumine. Kui üldse tahetakse ratsionaalselt mõelda, peab olema
Isegi eraldi, indiviidina me suhtestume ühiskonnaga. Seega ei saa olla erak, kui pole olemas kedagi või midagi, mille või kelle suhtes erak olla. Eetika moraal Eetika moraali eesmärk on ühiskonnaga tegutsedes püüelda heaolu poole. See aitab kogu ühiskonnal liikuda ühtse süsteemina õnne ja heaolu suunas. Samas on erinevad ühiskonnad selles küsimuses erimeeled. Thomas Hobbes'i teooria Thomas Hobbes iseloomustab oma teoses loodusseisundit. See tähendab, et inimene sünnib maailma ja tal puuduvad normid, moraal, igasugune eetka, riiklikud struktuurid seega on ta tõeline looduslaps. Loodusseisund on kõikide sõda kõikide vastu. Loodusseisundi ainsaks tungiks on ellu jääda. Elu loodusseisundis on üksildane, vaene, räpane ja kohati ka brutaalne, sest selles seisundis puuduvad reeglid, kuidas hakkama saada, kuigi eesmärk on ellu jääda.
1. Nõnda oli see vanasti ja nõnda on see praegu: laidetakse vaikselt istujat, laidetakse valjuhäälelist ja laidetakse mõõdukalt rääkijat. Maailmas pole midagi, mida ei saaks laita. 2. Kohalolek on rohkem kui siinviibimine. Kui sinu puudumist ei märgata, siis pole vahet, on sind siin või mitte. 3. Kui teiste kahjustamine on rumala loomuomadus, siis on tema peale vihastamisel niisama vähe mõtet kui tule peale, mille omaduseks on põletamine. 4. Paljud tahavad, et tõde oleks nende poolel, kuid ei taha olla tõe poolel. 5. Ühestainsast küünlast võib süüdata tuhandeid, ja küünla eluiga ei lühene sellest mitte. 6
-eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis)
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
Kik mis juhtub, juhtub mingil phjusel Not even make-up could make me beautiful, because real beauty is loving yourself and that's something I could never do If you think I'm a bitch, wait until you meet my mother True friend are hard to find, harder to leave and imposseble to forget Ma sean endale krged piirid, et neid jrgida Nnda oli see vanasti ja nnda on see praegu: laidetakse vaikselt istujat, laidetakse valjuhlelist ja laidetakse mdukalt rkijat. Maailmas pole midagi, mida ei saaks laita Kohalolek on rohkem kui siinviibimine Kui teiste kahjustamine on rumala loomuomadus, siis on tema peale vihastamisel niisama vhe mtet kui tule peale, mille omaduseks on pletamine Paljud tahavad, et tde oleks nende poolel, kuid ei taha olla te poolel hestainsast knlast vib sdata tuhandeid, ja knla eluiga ei lhene sellest mitte Ebannestumine ei thenda, et sa oled ebannestuja. See thendab, et sa pole veel edu saavutanud
impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks · Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve; need on loomupärases
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
seda niikuinii. E. Hubbard Oskus meeldida on tegelikult oskus petta. Vauvenargues Kes vaene on ja rahul, on rikas küllalt. W. Shakespeare Iga inimene peab õppima ja harjutama seda, milles ta tahab saavutada täiust. Sokrates Ärge kartke naerde enese üle, sest enesekriitika on niisama hädavajalikk kui enese peseminegi. M. Gorki Vaba on see kellel on jõudu loobuda kõikidest soovidest üheainsa nimel. M. Gorki Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ning rõõm tulevikule. Hiina vanasõna Kõige tühisemad pisiasjad aitavad kaasa iseloomu kujundamisele.
Säran nagu päike pärast kõike paha, oskan ikka olla õnnelik. Kui sinult on varastatud idee, siis ole õnnelik - see oli midagi väärt. Sa oled õnnelik - kui sul on siht, mida mööda minna. Kui sul on eesmärk - mille poole püüelda. Kui sul on unistused - mille nimel elada. Isegi muinasjutud ei lõppe hästi, sest kui prints ja printsess õnnelikuks saavad, on nõid ikkagi õnnetu. Õnnelikud inimesed on elu mustkunstnikud, igast asjast võlutakse välja ime nimega rõõm ja õnn. Ma olen vastik,õel ja ülbe, ma võin olla armas. Ma võin käituda Sinuga nii, nagu käitud Sina minuga. Ma olen selline nagu ma olen, ma ei pea kõigile meeldima. Ma ei muuda end kellegi teise pärast . Ma olen lihtsalt mina ise - ja olen õnnelik ka , et ma selline olen ! :) Vähemalt on mul sõpru , kes sellest lugu peavad ! :) Ma ei pruugi olla kellegi esimene valik, kuid ma olen hea valik. Ma ei pruugi olla rikas, aga ma olen väärtuslik. Ma ei väida, et
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
Rumalad ei andesta ega unusta, naiivsed andestavad ja unustavad, targad andestavad, aga ei unusta. Elu on kui puzzle,mis koosneb miljonitest väikestest tükikestest ja kus ühe pisikese osa kaotamine võib viia täieliku Katastroofini. Vähestele on antud, mõnele pole üldse antud ja need kellele on liiga palju antud on õnnetud. Sisemine ilu on välisest tähtsam, aga ainult juhul, kui see välja paistab. Me sobime nagu särk ja perse. Huvitav, kumb mina olen? Parem armastada ja kaotada, kui üldse mitte armastada. Igaühe väärtuseks on tema ise. Sellele väärtusele pole õigust kellegil teisel peale tema enda. Iga inimese mälu on tema erakirjandus . Sõda on kõikide asjade lisa. Kõik, mida saab raha eest osta on odav. Suhtumist pisiasjadesse avaldub inimese iseloom kõige paremini. Paljud on kopeerinud Mona Lisat, ometi seistakse järjekorras, et näha originaali. Tahaks sulle kättemaksta , aga ei suuda
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt
Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
FILOSOOFIA 19/04/2010 10:20:00 KLASSIKALINE PERIOOD SOKRATES 470-399 e.Kr Sofist õpetaja, Oli antiikaja suurimaid mõtlejaid ja filosoofe. Pühendas oma elu ja tegevuse moraalifilosoofiale ning hüve, vooruse ja õigluse otsingutele. Peamise meetodina kasutas ta dealektikat küsimuse ja vastuse kaudu teadmiste otsimne ehk sokraatiline küsimine Sellega püüdis ta inmestele näidata kui rumalad nad on aga ühtlasi ka aidata neil iseenaast tundma õppida
suhtes õiglaselt 1. Mis on õnn? Erinevad eetilised koolkonnad: A)Populaarne hedonism arusaam selle kohta, mis on õnn ja hea elu. Õnn peitub iha objektide(need, mida me tahame) poolt pakutavas naudinguis. õnn selle arusaama järgi. Inimene tänavalt: ,,hea elu on see, kui ma saan asju, olukordi, mida soovin". Õnn, kui mingite asjade omamine hüved. N: palju raha, suur sotsiaalne tunnustus, maja, auto, suvila...:) Nii Platon kui Aristoteles panevad nimekirja rikkuse, sõbrad, populaarse partneri, sotsiaalse tunnustuse(austus teiste inimeste poolt), kõrgesse perekonda sündimise, tervise, atraktiivne välimus, sugulaste ja eriti laste hea käekäigu. Probleemid: 1) See õnnetunne on üsna mööduv nähtus 2)neid ihaobjekte tuleb targalt omada see, kel puudub teadmine raha kohta, ei suuda Tänu rahale õnnelikud olla. Sama on ka muude ihaobjektidega 2. Milles õnn peitub?
transdistsiplinaarsed. Kuna meie reaalsus on mõjutatud meedia poolt, tegelikkus näib näilisest näilsem ja esteetika puudutab iga inimese igapäevaelu. Kunst on ainult üks osa esteetikast. Kunst mõjutab ka seda kuidas me reaalsust tajume. Kunste ei ole maailmast eraldatud, iseseisvus on näivus. Me võtame kunstiteoseid vastu alati mitmiktajuga ja arvestades selle sotsio-poliitilist konteksti, sest me ise oleme selle osad. 3). ……… (KÜSIMUS: Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles.) ANTIIKI ning Vana-Kreeka kultuuri peetakse läänemaise vaimukultuuri alustalaks ehk õhtumaise kultuuri hälliks. Kreeka ÜHISKONNAS oli (umb 4. saj eKr) maailma kohta arusaam, 4 et asjad ongi SUHTELISED ning näivad ja tõde pole olemas, ega pole mõtet ka seda taga ajada. Usk sellesse, et kunagi kaua aega tagasi olid kuldsed jumalate ajad, mitte pole head ajad
periood. Ka nendel epohhidel eristuvad perioodid ning koolkonnad. Eelsokraatilise epohhi hulka kuuluvad: Mileetose koolkond, mida ühendab küsimus mis oli kõige alguses? (esindajatest Thales, Pythagoras); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele (Parmenides, Herakleitos); Sofistid, keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid praktilisus, nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias). Klassikalise perioodi suurmõtlejad: Sokrates, kes pühendus üksikisu uurimisele, leidis, et kõigel on oma eesmärk, oma mõte ja et tõde on siiski olemas; Platon, kes vaatleb maailma kui kaht dimensiooni: puhtad mõtted & nähtav maailm (on olemas eraldi puhaste ideede sfäär); Aristoteles, kes uurib esimesena olemise lähteprintsiipe ja algpõhjuseid. Hellenistliku perioodi hulka kuuluvad: stoikud, kes ülistasid looduspärast e mõistusepärast elulaadi;
(1,2,3,4) Mõistuse tähtsaim printsiip on eesmärk (lõppeesmärk ei ole vahend). 3. Antiikfilosoofia lühiiseloomustus. 7.saj e.m.a. 6.saj. Perioodid: 1) Sokratese- eelsed 6-5.saj e.m.a tinglik nimetus filosoofidel, kes tegutsesid ajalooliselt enne Sokratest või Sokratese-ealised (Sokrates ei mõjutanud). Herakleitos, Pythagoros, atomistid Leukippus ja Demokritos, sofistid 2) Klassikaline antiikfilosoofia 3) Hellenistlik filosoofia 4) Rooma filosoofia Kokkuvõte: 1) Kaemus = mõtlemise olemise vaheline seos 2) Vana-Kreeka filosoofia keskseks ideeks inimese (mikrokosmos) ja maailma (makrokosmos) vaheline harmoonia 3) Sokratese-eelne filosoofia väheliigendatud teadus maailma kõiksuses 4) Sokrates ja sofistid töid pöörde: keskseks inimene ja tunnetuslikud
ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi). 1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon. 4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx: 9-11): 1) küsimus inimloomusest, mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend (Aristoteles), usklik loom
· Kui ühel planeedil elab miljon olendit ning teisel 2 miljonit olendit, siis kokku elab neil planeetidel 3 miljonit olendit. · Ükski tudeng ei õpi virtuaalõppes. Sokratese arvates seisnes tema tarkus selles, et · Ta ei arva, et teab seda, mida ta tegelikult ei tea. · Ta ei arva, et ei tea seda, mida tegelikult teab. · Ta arvab, et ei tea seda, mida ta tegelikult teab. Sokratese iroonia seisnes selles, et · Sokrates mängis rumalat ja lasi vestluskaaslasel end õpetada, kuid pärast ajas tolle oma kavalate küsimustega segadusse. · Sokrates tegi näo nagu kuulaks vestluskaaslast ning too läks jutuga hoogu, märkamata, et tegelikult Sokrates teda ei kuulagi. · Sokrates mängis asjatundjat ning hakkas vestluskaaslasega vaidlema, tegelikult lasi aga endale kõik ära seletada. · Sokratesega vesteldes veendus vestluskaaslane, et Sokrates on ise kõne all olevas
lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
