Tehniline mehaanika II - kodutöö nr 1 (2)

4 HEA

                 Virve Kiisa.
                   Virve sündis Järvamaal. Virve Gustel. Peres oli neli last. Kõige
vanem,   Laine,   sündis   20.   Jaanuaril   1927.a.   Õilme   14.   Detsembril   1928,
Virve 2. Oktoobril 1930.aastal ja kõige noorem, vend Arved , 24. Märtsil
1932.a. Esimesed lapsed Vilma ja Kalvi surid mõlemad 1927. aasta talvel
ühel ja samal päeval difteeriasse. See oli kohutav löök Virve vanematele.
See trauma murdis Virve ema tervise, sest Laine oli äsja sündinud.
   Arved   oli   imikuna   väga   haige,   põdes  viis   korda   kopsupõletikku.  Talle
kinnitati kiige lae külge ning kogu aeg teda kiigutati. Ta nuttis väga palju.
Tüdrukud olid üsna terved . Kui oli nohu ja köha, siis kutsuti arst koju ning
teiste lastega eriti mängida ei lubatud. Ainult arst, lapsed Kira ja Miki ning
kaupluse omaniku tütar olid tihti nende külas mängimas. Neil olid suured
toad, suur aed ja mets aia taga- kõik oli nende mängumaa.
    Neil oli tädi Liine, kes neid hoidis ja kantseldas. Talvel olid nad kogu aeg
õues. Neile kõigile tehti suusad millega nad sõitsid. Kelkudega tassiti lund
metsa. Liinet nad kartsid, sest ta teadis, kuidas majas korda hoida. Aga tädi
Liine oli neile kõige kallim inimene. Isa oli hea ja ta ei riielnud nendega
kunagi ega löönud. Kui nad midagi valesti tegid, siis isa kutsus nad enda
juurde ja rääkis mis võib juhtuda, kui nad sõna ei kuula. Ema ja isa ei
riielnud ka omavahel. Ema lahendas nende tülid vaikselt ja isa ei saanudgi
kõigest teada.
         Kuna nad elasi maal, siis maalaste päevad olid tihedad ja töörohked.
Läksid kõik neljakesi rivis viljapõllule ohakaid torkima. Lisaks põllutööle
olid   kahekaupa   köögis   abiks.   Samuti   käisid   meiereis    hobusega    piima
viimas. Meierei oli kolme- nelja kilomeetri kaugusel Esnas. Neil oli alati
puhas ja rasvarikas piim. Suur töö oli neil ka heinategu, mis oli väga raske.
Heinateo järel hakkas vilja koristus . Ka see töö ei olnud neil kerge. Pärast
seda   hakkas   kartulivõtmine.   Sügisel   oli   palju   vihma   ja   oli    porine .
Kartulikorv oli neil raske. Nende ülesanne oli ka loomi toita ja kantseldada.
Virve õppis lüpsmise ära, kui oli kuue aastane. Kui kõik tööd tehtud, siis oli
aeg alles õppimiseks.
Kirikus käidi ka. Kirik asus viie kilomeetri kaugusel Peetris.
   Kodu oli neil suur. Neil oli suur sisehoov, kus lapsed mängisid. Aias oli ligi
sada õuna- ja ploomipuud. Palju kirsipuid. Marjapõõsad, mis olid marju
täis. Sigala ja laut olid ehitatud täispuidust ja suurte akendega. Isa ja ema
olid väga töökad.
    Kool asus kodunt neljasada meetrit eemal ning oli kolmeklassiline. Kooli
läks ta kuue aastaselt. Peale kolmada klassi lõppu läks ta Paidesse. See asus
nende kodunt kuusteist kilomeetrit eemal. Siis marssisid sisse venelased.
Kõik ilus lõppes. Ta ei saanud edasi õppida Paide koolis vaid asus õppima
Öötla kuueklassilises koolis.
    Algas sõda ja küüditamine. Isa käskis neil kodunt lahkuda, sest Tapal oli
rong kuhu küüditati peresid. Neil olid seljakotid seljas ja nad jooksid metsa.
Siis tulid sakslased ja nad said koju tagasi minna. Sakslased ööbisid nende
talus . Varsti tuli ka nende isa koju. Varsti kõik lahkusid ja nad said oma elu
endiselt   elada   ja   tööd   tehti   usinalt.  Virve   isa   valiti   vallavanemaks.  Vald
kosus ruttu ja elu läks rööbastesse. Rongid hakkasid jälle sõitma. Vanemad
õed käisid Paide koolis, Virve vend aga kodu lähedal Öötlas. Isa tegeles
valla asjadega. Virve õdedega ja vennaga käisid laulmas ja tantsimas.
       Lõpuks õppisid kolm õde Paide Keskkoolis ja elasid ühe perekonna
juures. Sest rongid sõitsid halva graafikuga. Suvel olid nad kodutalus ja
tegid   tööd.   Sügisel   tulid   jälle   Paidesse   kooli.   Jõuluvaheaega   ootasid   nad
väga. Eesti ajal käidi kirkus , aga Vene ajal mitte.  Ühel päeval teatas kooli
direktor ,   et   Virvet   ja   tema   kaks   õde   visatake   koolist   välja,   sest   nende
vanemad on tunnistatud kulakuteks. Kui nad koju sõitsid, siis nende kodus
olid sõdurid.   Isa oli arreteeritud ja ära viidud . Ema ja vend olid kodus.
Vend oli  näost siniseks   löödud.  Sõdurid  olid  kaua  nend talus ja  isast  ei
teadnud    nad   ikka   midagi.   Lõpuks,   kui   nad   lahkusid   hakkasid   nad   isa
otsima . Isa oli neil Viljandi vangimajas.   Isa oli läbi pekstud ja külmas
kongis.   Vanem   õde   tegi   kõik   selleks,   et   isa   haiglasse   pandi   ja   ta   ravi
hakkaks saama. Lõpuks lasti isa koju kus ta kosus kuigi käis kahe kepiga.
Virve sai veel kaks aastat koolis käija, aga siis ei jõudnud vanemad rohkem
kooli eest maksta. Kolhoosi elu läks allamäge, sest esimees oli joodik . Kui
tuli   uus   esimees,   siis   Virve   ema   ja   isa   suutsid   taastada   nende   talu
loomapidamise . Tema ema ja isa elasi kaua- 89 aastasteks.
   Nüüd ikka tänapäeval on talu jälle nende oma. Virve õde Õilme läks sinna
elama ja seal on kõik väga korras. Vend saadeti Stalini ajal Nõukogude
armeesse. Seal ta kannatas nälga ja toimusid kaklused leiva pärast. Koju
jõudes ta varsti suri.
     Virve ja ta õed õppisid peale sõda Tallinnas. Nad käisid tütarlastekooli
klassikaaslastega Pirital motovõistlustel. Osalejateks olid ka naised. Virve
koos klassikaaslasega otsustasid, et järgmisel aasta võistlevad ka nemad.
„Ainult nii saame kätte maksta venelastele- võistlusrajal!“ Nad hakkasid
tegema katseid kursustele Auto- Motoklubis. Sinna oli väga raske saada.
Ime kombel ja suurte sehkeldustega sai Virve ja tema sõbranna kursusele.
Seal oli palju poisse ja tüdrukuid.   Kursustel olid sõbrannad edukad ja
tublid . Nad said palju kiidusõnu.

Nii see kõik algas. 1948. aastal alustas ta võidusõidu karjääri. Esimene oli
ühe kilomeetri kiirvõistlus 125 cm ja 350cm naisteklassis. Virvel õnnestus
võita. Ta sai ka kahekordseks ENSV meistriks. Kuna Virve oli alaealine, siis
oli vaja vanemate allkirja. Aga ta kartis , et vanemad keelavad tal sõitmise,
siis kirjutas alla vanem õde. Võistlusrajad oli asfaldita maantee, tolmune ja
liivane. Ta sai ka ühel Pärnu võistlusel kõvasti viga ja oli kaua haiglas.
Kõige   hullem  oli   nägu,   mis   oli    haavu    täis.   Õpingutel   ja   treeningutel   oli
kriips peal. Ta mõtles, et oleks Paidesse jäänud oleks kõik rahulikum olnud.
Lõpuk viidi Tallinna haiglasse.   Ta ei läinud haiglasse vaid oma isa koju.
Kartis küll, sest isa ei teadnud tema spordist midagi. Ema hakkas nutma , et
mis ta lapsega on juhtunud. Aga Virve arvas , et õppimine on nahkas ja jääb
ainult motospordiga edasi tegeleda. Isa ei lubanud tegeleda sellise spordiga.
Virve läks ikka Tallinna ja muidugi treening laagrisse ja siis sõitma. Oligi
tulemas võistlus Pirita ringrajal. Seal oli ta edukas, aga enne lõppu tuli
rattal kett maha ja ta lükkas ratta finisisse. Rahvas elas talle kaasa ja kõik
olid rõõmsad. Aga spordis oli ka ebaausust ja julmust. Talle anti kolmas
koht   ja   öeldi,   et   kulaku   tütrel   pole   rohkem   vajagi.   Ja   autasustamist   ei
julgetud teha rahva ees. Ja teda ähvardati, et olgu ta vait või peab spordist
loobuma . Ta jätkas võistlemist. Tal oli ka vaenlasi . Ükskord pandi tema
ratta kütusepaaki suhkrut, et ta ei saaks võistelda. Ta ratas parandati ja ta
võistles ja sai teise koha. Ta tahtis tagasi õppima minna, aga arstid veel ei
lubanud.  Aju   pidi   veel   taastuma   sellest   suurest   õnnetusest,   mis   Pärnus
juhtus. Kuna ta majanduslik seis ei olnud hea, siis läks ta tööle. Isa tervis
halvenes ja vanematest said vaesed kolhoosnikud. Ja nad olid pahased, et
Virve ei jätnud võidusõitu. Virve veenis oma vanemat õde Õilmet, et ta ka
hakkaks  motospordiga   tegelema.   Ja   siis  sõitsid   nad   juba   mõlemad.   Nad
võistlesid   Venemaal,   Lätis   ja   Gruusias.   Nad   õega   olid   kõvad    tegijad .
Venemaal juhtus neil igasuguseid põnevaid juhtumeid.
       Varsti sündis Virvel poeg Tõnis. Tema pärast lõpetas ta tegevspordi ja
hakkas   tööle   treenerina.   3.   Märtsil   1951.aastal   abiellus   oma   treeneriga
Richard Lauriga. Aga nad leppisid kokku, et registreerivad salaja ja tema
nimi   jääb   alles.   Mehega   asusid   tööle   spordiklubi   „Spartak“.   Nad
korraldasid   võistluseid.   Virve   siiski   sõitis   ja   osales   võistlustel.   Tema
ilusaimad   aastad   möödusid   garaazides   ja   töökodades.   Tema   võidusõitja
karjäär   kestis   9   aastat.  Alustas   1948   ning   lõpetas   1957.   Esimese   Eesti
naismotoorsportlasena   omistati   mulle   1951.   Aastal    NSVL -   i
meistersportlase   tiitel.   Suure   kodumaa   meistritiitleid   on   tal   kaks:
motokrossis leningraadis meeskondlikult 1951. Aastal ning ringrajasõidus
1953.   aastal.   Eesti   meistritiitleid   on   tal   selle   üheksa   aasta   jooksul
kogunenud   18.   Ta   osales   kõikvõimalikel   aladel:   motokrossis,
hipodroomisõidus, talikrossis, ringrajasõidus ning kilomeetrisõidus.
      1966. aastal toimus tema elu muutus. Lahutas ja abiellus uuesti Endel
Kiisaga. Tema elu läks paremaks. Abikaasa oli tippmootorsportlane. Virve
õppis kaugõppes ja lõpetas 1966.aastal Tallinna Kergetööstus Tehnikumi.
Pärast sündis poeg Marek . Ta töötas ka „Viru“ hotellis.
      Ta pere elas rahuliku elu. Tal on kaks toredat poega - Tõnis ja Marek.
Tema, kui treener käe all on sirgunud tublisi motosportlasi: Hille Sarapuu,
Mare Kalam , Eva Rahi - Lambin, Ivi Laur , Selma Liinev- Kompus ja Jaan
Kompus.

  „Elu kurvilistel radadel“ Virve Kiisa ja Endel Kiisa
Sport - ja iluvõimlemine.
         Kaasaegsele võimlemisteooriale pani aluse kuulus vene õpetlane P.F.
Lesgaft .   Tema   õpetuse   varasalv   osutus   võimlemissüsteemi   loomisel
nurgakiviks.   Nõukogude   võimlemissüsteemi   ja   võimlejate   esimeseks
suuremaks    trumfiks   oli   võit   15.   olümpiamängudel    Helsingis .   Nõukogude
võimleja Viktor Tsukarin, tulles absoluutseks tsempioniks, saavutas üksi 4
kuldmedalit,   mis   on   ainulaadseks   sündmuseks   olümpiamängude   ajaloos.
Eestis võime lugeda võimlemise arengu alguseks alles aastaid pärast teist
maailmasõda. Harjutusvara võimlemises on tohutult rikas ja mitmekesine ,
selle   metoodika    painduv .   Tänu   sellele   võib   harrastada   võimlemist   igas
vanuses. Eriti populaarseks on muutunud võimlemine meie noorte hulgas.
    Sportvõimlemine oli kavas juba esimestel olümpiamängudel- 1896. aastal
Ateenas.Võistlesid ainult mehed. Kavas olid köielronimine, toenghüpped,
sangadega   hobusel   hooglemine   ning   harjutused   rööbaspuudel,   kangil   ja
rõngastel, meeskondlikult harjutused rööbaspuudel ja kangil.
         Iga võimlemisliigutus tuleb sooritada enesekindlalt, nõtkelt ja veatu
tehnikaga .   Vanas   Kreekas   ja   Roomas   oli   võimlemine   laste    kasvatamisel
sama oluline kui kunst . Sakslased taasavastasid selle 18. sajandil, enamik
sportvõimlemise vahenditest on nende leiutatud. Sportvõimlemine sai uue
hoo   sisse   tuletõrjujate   ja   sõdurite   treenimisel.   Esimesed   võistlused   peeti
1894.aastal   Saksamaal,   kaks   aastat   osalesid   võimlejad    Ateena
olümpiamängudel.   Naised   pidid   ootama   1928.   Aasta   Amsterdami
mängudeni. Sel ajal olid veel harjutuste hulgas 60m jooks , kaugushüpe ja
odavise . Tänapäevane võistluskava kehtestati 1954. aasta Rooma MM-il.
          Nüüd   võistlevad   mehed   kuuel   ja   naised    neljal    individuaal   alal,
ühtekokku   pääsevad   olümpiaheitlusele   98   meest   ja   98   naist.   Kõik   nad
teevad läbi kvalifikatsioonivõistluse, kuid selle tulemused finaaliks kirja ei
lähe.
           Meeste sportvõimlemine koosneb kuuest alast, olümpiajärjestus on
järgmine: vabaharjutus, toenghooglemine , rõngad, toenghüpe, rööbaspuud
ja kang.
            Naiste   sportvõimlemine   koosneb   neljast   alast,  olümpiajärjestus  on
järgmine: toenghüpe, eri kõrgusega rööbaspuud, poom ja vabaharjutus.
         Mitmevõistluses võisteldakse kõigil aladel. Mitmevõistluses pääseb iga
ala   8    parimat    võimlejat   selle   ala    finaali .   Võitkondlik   mitmevõistlus:
kvalifikatsiooniheitlustest   pääseb   edasi   8   paremat   võistkonda.   Igas
võistkonnas on kuus võimlejat. Kuid ainult kolm neist võistlevad igal riistal.
Iga võistkonna tulemus kujutab endast kolme võimleja punktide summat ,
võidab see, kel enim punkte. Individuaalne mitmevõistlus: medaliheitlusse
pääsevad   kvalifikatsioonivõistluse   24   paremat   meest   ja   naist.   Nad
sooritavad vabakava igal kavas oleval riistal. Finaali pääseb igast riigist
kõige rohkem kaks võimlejat. Võidab see, kel enim punkte.
        Naiste   sportvõimlemises   enamiku   võimlemisriistadest   on   leiutanud
sakslane    Friedrich    Ludwig    Jahn.   Toenghüpe   sooritatakse   hüppelaualt.
Rööbaspuud on erineva kõrgusega. Poom on viis meetrit pikk ja pealt 10cm
lai. Vabaharjutuse põrandapind on 12m x 12m. Vabaharjutus sooritatakse
muusika    saatel   ja   kestab   1,10   kuni   1,30   min.    Kohtunikud    hindavad
harjutuse kombinatsiooni ja sooritamist, tehnikat ning puhtust.
               Iluvõimlemine- tegemist on ühe vähese alaga, milles osalevad vaid
naised.   Kuigi   esimesed   võistlused   peeti   juba   1948.  Aastal   NSVL-is,   jäi
iluvõimlemine 1956. aastani sportvõimlemise varju. Iluvõimlemine saavutas
populaarsust   Ida-   euroopas   ning   Rahvusvaheline   Võimlemisliit   otsustas
1962.   aastal,   et   tegu   on   iseseisva   võimlemisalaga.   2006.   aasta   kevadel
toimusid ka esimesed maailmameistrivõistlused meestele, kus osalesid kuue
riigi   meesvõimlejad.   Iluvõimlemine   sai   olümpiaalaks   1984.   aasta   Los
Angeleses.   Naiskondlikult   võisteldi   esimest   korda   1996.   aastal  Atlantas.
Võistkonda   kuuluvad   viis   võimlejannat.   Olümpiale   lubatakse   kümme
esindust. Individuaalselt pääsevad olümpiamängudele 24 sportlast, neist 10
parimat   jõuavad   finaali.   Seega   kestab   võistlus   kaks   päeva.  Võisteldakse
alati    muusika    saatel.   Individuaalselt   kestab   harjutus   1,15   kuni   1,   30
minutit,   võistkondlikult   2,15   kuni   2,30   min.   Iluvõimlemise
individuaalvõistlusel kasutatakse viit võimlemisvahendit. Need on hüpits,
rõngas, kurikas, pall ja lint . Iluvõimlemisrühmad võistlevad kahe kavaga.
Ühes kavas kasutatakse viit sarnast(näiteks 5 linti) vahendit. Ja teises kavas
3+2 vahendit(näiteks 2 palli ja 3 rõngast).

GERD KANTER .
       Gerd Kanter on Päit Vigala kandist. Kui ta oli väike poiss ja luges
mõnda raamatut, siis tihti oli nii, et hommikul ei mäletanud ta midagi. See
oli sellepärast nii, et ta ei lugenud raamatut huviga .
    Sama oli ka siis, kui ta hakkas sporti tegema. See mida sa teed, peab sulle
meeldima ja seda peab tegema huviga. Tegevusel peab olema mõte. Ta teab
kindlalt,   et   inimene   areneb   kiiremini,kui   tunneb   end   midagi   tehes
õnnelikult. Ja see ei kehti ainult spordis. Õppimisega on samuti: kuioled
huviga asja juures, õpid mitu korda kiiremini.Ta on õppinud treenima heas
tujus , see on tema edu suuremaid saladusi.
    Tuleb osata kaotada. Kõik ei saa ju võita! Kaotus õpetab palju paremini
kui võit.
       Spordimees peab korralikult sööma. Tema üks tähsaim söögikord on
hommikusöök. Väga palju sööb ta liha, sest teeb kakskorda päevas trenni .
Kommi ja üldse magusat sööb ta väga vähe. Korralikult tarbib ta ka vett.
Ilma veeta ta trenni ei tee.
    Ta võitis oma esimese tiitlivõistluste medali- hõbeda 2005 aasta Helsingi
MM- il. Järgnesid hõbemedal Göteborgi EM- il 2006 aastal, kuld Osaka
MM- il 2007 aastal ja kõige tähtsam, olümpiakuld, Pekingis 2008 aastal.
Kettaheitja ei tohi olla nõrk ja väike mees.
        Tema   esimene   treener   oli   Ando    Pelginõmm,   hiljem   Helgi   Parts   ja
Aleksander    Tammert    seenior   andsid   talle    kettaheite    alghariduse.   Ta   oli
järjepidev. Tee vähe korraga, aga tee.

.RAR Laadi alla originaalfail 1 lk · .rar · 215 allalaadimist