Suhtumine aega (0)

Kriitiline juhtum kultuuridevahelises kommunikatsioonis
Mirjam -Marleen Kond
HJ1 2015
SUHTUMINE AEGA
Aega võib käsitleda kui üht nähtamatut dimensiooni , sest aeg on alati kohal, igal pool ning see avaldub suhlemises, samuti mõjutab suhtlemist. Kultuurid, kus tehakse korraga vaid ühte asja, on monokroonsed ja kultuurid, kus tehakse korraga mitut asja, on polükroonsed. Sattusin ebameeldivatesse olukordadesse, kui läksin tööle Hispaaniasse ehk läksin pigem monokroonsest kultuurist polükroonsesse kultuuri, kus oli mul raske kohaneda. Erinevast ajakäsitlusest tingitud probleeme on võimalik ette näha, vastavalt sellele tuleks ühendada planeerimine ja paindlikkus ning kui seda osata teha, võib toimida väga edukalt ka tõhus koostöö ( Pajupuu 2001).
Hispaanias töötasin neli kuud neljatärnihotellis AH Granada Palace, mis asub Granada linnas. Töötasin klienditeenindajana baaris ning kohvikus buffet laudade teenindajana, minu töö toimus graafiku alusel. Kui minu tööpäev algas 7.30 hommikul , jõudsin ma tööle ca 10-15 minutit varem, et jõuaksin veel kohvi juua ning õigel ajal valmis olla. Kohalikud teenindajad , kes töötasid minuga samas vahetuses, jõudsid tööle vahel kella üheksa ajal, mõnikord isegi kümne ajal. Minu jaoks oli see arusaamatu ja muutis pahaseks. Tekitas ka natuke trotsi ning mõtlesin, et miks mina siis pean nii vara ärkama ja tööle tulema , kui teised ajast kinni ei pea.
Eestis kujutatakse aega ette joonena , mis kulgeb minevikust tulevikku ning sellele joonele paigutuvad sündmused üksteise järel. Monokroonsete kultuuride puhul määratakse igaks tegevuseks kindel aeg ja kui ühe tegevuse aeg otsa saab, siis see lõpetatakse ning asutakse järgmise tegevuse juurde, isegi kui see tegevus jääb poolikuks (Pajupuu 2001). Monokroonse kultuuri puhul on inimeste jaoks mittemidagitegemine kui aja võitmine , just nagu preemia.
Polükroonses kultuuris, nagu on ka Hispaania (Pajupuu 2001), kujutatakse aega ette punktina ning korraga võib käsil olla palju sündmusi, millesse on hõlmatud nii minevik , olevik kui ka tulevik. Hispaanlaste jaoks ei ole aeg käegakatsutav, seega ei panustata ka selle planeerimisse. Hispaanias on väga olulisel kohal inimsuhted (Pajupuu 2001). See on asi, mis mulle polükroonsete kultuuride puhul väga meeldib - tuntakse huvi teiste inimeste ja tema tunnete vastu. Inimsuhted ja inimesed on alati tähtsamal kohal kui aeg.
Milline ajakäsitlus kuskil kultuuris valitseb, sellest võib minu arvates väga hästi aimu saada siis, kui jälgida klienditeenindaja tööd. Olen töötanud klienditeenindajana nii Eestis kui ka Hispaanias, seega võrdlusmoment minu arust on täiesti olemas, ma ennast ei oska analüüsida väga palju, sest ma ei näe ennast ja enda käitumisviisi kõrvalt. Aga ma oskan võrrelda üleüldiselt eestlasi ja hispaanlasi tööd tehes. Eesti klienditeenindaja teeb täpselt nii palju, kui temalt nõutakse, vahel isegi vähem. Eestlane pöörab tähelepanu korraga ainult ühele kliendile või ühele laudkonnale, keda ta teenindab . Kui teenindaja kõnnib näiteks kohvikus viimase laua juurest, keda ta just teenindanud on leti juurde, ei pööra ta tähelepanu teistele, üldjuhul ei küsi midagi, pigem väldib ka silmsidet . Hispaanlaste puhul on kõik vastupidine , sel ajal kui ühte teenindatakse, jõutakse ka teistele klientidele tähelepanu pöörata, kas siis pilguga, noogutamisega, jõutakse isegi ühel ajal vestelda erinevate laudkondade või klientidega. Klienditeenindaja lihtsalt leiab aega kõikide jaoks, sel ajal kui eestlased leiavad vaid ühe jaoks selle aja.
Erisugune ajakäsitlus tekitab sageli probleeme kultuuridevahelises suhtluses , nagu sain ka omal nahal tunda. Ma varem ei olnud sellele lihtsalt mõelnud kui kultuuridevahelise suhtluse probleemile, mis on tingitud polükroonsete ja monokroonsete kultuuride erinevast suhtumisest. Teistsugust suhtumist aega peetakse isikuomaduseks (Pajupuu 2001), sellepärast võivad ka tekkida konfliktid. Monokroonse ajakäsitlusega inimesed, nagu ka mina, panevad pahaks seda, kui hilinetakse või ei peeta kinni kokkulepitud tähtaegadest. Polükroonse ajakäsitlusega inimesed ei tee hilinemisest mingit numbrit, sest nende jaoks on see normaalne, nad ei näe põhjust probleemi tekitamiseks. Nüüd ma mõistan , et asi on selles, et me lihtsalt suhtume aega teistmoodi.
Minu kogemuste põhjal vabandatakse Eestis juba viieminutilise hilinemise puhul, väga taunitav on juba üle poole tunnine hilinemine, see vajab kindlasti ette teavitamist, aga ka võidakse sellele viltu vaadata. Hispaanlased ei tee tihti tunnisest või koguni paaritunnisest hilinemisest väljagi. Kõigil tuleb vahel ette hilinemist, ka minul. On juhtunud, et olen hilinenud kooli Eestis, mäletan hästi, millist häbi ma siis tundsin, kuigi see oli vaid 5-10 minutit. Häbi iseenda ja teiste ees, sest inimesed suhtuvad hilinemisse, kui millessegi, mis on väga vale. Hispaanias juhtus ükskord nii, et magasin sisse, äratuskell ei töötanud ja kuna ma ise olen õhtune inimene, siis varakult ma lihtsalt ise ilma äratuskellata ei ärka . Seega magasingi sisse. Tööpäev algas pool kaheksa hommikul, aga mina avasin silmad üheksa läbi paar minutit. Ma ise ehmusin tohutult ära, panin ruttu tööriided selga , pesin hambad, panin juuksed patsi ja läksin suure rutuga esimesele korrusele, kus ma töötasin. Õnneks ei pidanud kaugele minema, sest elasin terve selle aja hotelli viimasel, viiendal ehk töötajate korrusel. Ma olin ise nii õnnetu , et nii juhtus, kartsin väga ülemuse reaktsiooni ja kuidas ta sellesse suhtub ja mis saab edasi, kas sellele järgneb midagi. Ühesõnaga mu peas oli tol hetkel väga palju erinevaid mõtteid ja kartsin isegi veidi tööle minna. Samas mõtlesin ma oma peas, et miks keegi mulle ei helistanud, sest puhkeruumi seinal oli ka minu telefoninumber. Jõudsin tööle kuskil veerand kümne ajal, mind tervitati soojalt, pakuti kohvi, nagu poleks mitte midagi olnud. Töökaaslane küsis mu käest, et miks mul nii ehmunud nägu on, et kas mul juhtus midagi. Ma olin siis vist veel suuremas šokis, sest mulle ei mahtunud pähe, et nende jaoks oli kõik kõige paremas korras ja nagu poleks just mitte midagi juhtunud. Loomulikult oli mul hea meel, et mu palka ei vähendatud ega midagi, aga olin lihtsalt hämmastunud. Kohusetundest olen ma terve elu väga lugu pidanud, seega ei lasnud ma pärast seda juhust end kuidagi lõdvemaks ega lubanud edaspidi endale hilinemisi. Seda kindlasti mitte, minu jaoks on see siiski moraali küsimus, mis siis, et hispaanlaste jaoks ei juhtunud justkui mitte midagi. Kuna mina olen pärit pigem monokroonsest kultuurist, väärtustan ma aega teistmoodi kui hispaanlased.
Rääkides polükroonsetest ja monokroonsetest kultuuridest, on oluline silmas pidada seda, et selle liigituse all mõeldakse veel tendentsi . Ühe kultuuri sees võib olla inimesi, kellel on polükroonne ajakäsitlus ja inimesi, kellel on monokroonne ajakäsitlus. Üldjuhul lihtsalt üks ajakäsitlus ühes kultuuris domineerib ning sellega peavad teised kohanema (Pajupuu 2001). Raske on kohaneda kuskil, kus suhtutakse millessegi hoopis teistmoodi, kui sa harjunud oled.
Ei saa öelda, et üks või teine ajakäsitlus oleks teisest parem või halvem, sest nii ei ole. Need kaks ajakäsitlust on lihtsalt niivõrd erinevad. Ning enda puhul tunnen , et see on võib-olla see koht, milles mul on veel palju arenguruumi. Ma olen Hispaanias käinud mitmeid kordi ning mind ikkagi veidi häirib see, et seal hilinetakse. Nüüd aga mõistan seda palju paremini ja ei pane seda enam pahaks, püüan mõista, et nende suhtumine aega on lihtsalt palju erinev kui minu suhtumine. Koostöö sujus meil hoolimata erinevast mõtlemisest siiski hästi, mind küll häiris hilinemine, aga tunnen, et olen üsna hea kohaneja ja seetõttu ei tekkinud meil ka probleeme. Eks kindlasti mõjutas minu käitumist ja oma arvamuse mitte välja ütlemist nii väga see, et minu hispaania keel ei olnud tol hetkel nii sorav , kui see on praegu. Ma arvan, et kui oleksin sellistes situatsioonides praegu, siis oleks mul võib-olla ka keeleliselt julgem oma mõtteid välja öelda. Aga enam ma seda ei teeks , sellepärast, et nüüd ma mõistan meie erinevat suhtumist aega.
Sain oma tööd kirjutades inspiratsiooni Hille Pajupuu käsiraamatust "Kuidas kohaneda võõras kultuuris," mis on väga põnev ja kasulik lugemine kõigile, sest tänu sellele raamatule mõtlen kultuuridevahelisest suhtlusest veidi teistmoodi ja püüan rohkem mõista neid, kelle kultuuris toimuvad mingid asjad teistmoodi, kui mina olen harjunud.
Kasutatud kirjandus:
Pajupuu, H. 2001. Kuidas kohaneda võõras kultuuris?. Tallinn: TEA Kirjastus.