Hügieenioludest ja argikultuurist (0)

HÜGIEENIOLUDEST JA ARGIKULTUURIST
Hügieeniolud 20. sajandi alguses olid kehvad, suurel määral oli hügieen isegi olematu. Hügieenikombed on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupitunnused . Öeldakse, et pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Läände, räpasevõitu rahvad pimedasse idasse. Talupojad ei hoolinud puhtusekultusest ega hügieenireeglitest, nad isegi ei teadnud sellistest asjadest midagi. Euroopaliku ja kodanliku kultuuri juurde kuulusid hügieenireeglid juba 20. sajandi algul.
Tegelikult ei teata siiani päris täpselt, kuidas inimesed kunagi elasid. See, mis meie jaoks on praegu kõige tavalisem , ei pruugi tähendada sedasama kusagil mujal kellegi teise jaoks. Tuleb meeles pidada tõsiasja, et asjade tähendus muutub mitte ainult ruumis, vaid ka ajas ning sõltuvalt sotsiaalsest keskkonnast. Kõige enesestmõistetavamad ja tavalisemad asjad sisaldavad paradoksaalsel kombel sageli väga olulist teavet kultuuri põhialuste kohta.
Puhtus ei ole paljude kultuuride jaoks oluline mitte kui asi, vaid kui osa elulaadist. Lääne kultuurides on puhtusel sageli ainult esteetiline või moraalne väärtus, kuigi seda põhjendatakse hügieeniga. Mustuse põhiolemus seisneb selles, et tegemist on asjaga, mis pole omal kohal, vaid see on miski, mis ei sobi sinna, kus ta on. Räpakust märgatakse siis, kui miski on hälbinud talle ettenähtud kohast vastavas kultuuris. Näiteks nagu mulda ja pori ei sallita toapõrandal, veel vähem söögilaual või voodis, kuid aias ja põllul on need täiesti omal kohal, toit iseenesest ei ole räpane ega roojane, kuid toidujäänused riietel või näol mõjuvad räpaselt jne. Kategooriatena on puhtus ja mustus peaaegu niisama subjektiivsed kui ilu ja inetus .
Arusaamad puhtusest ja mustusest väljendavad inimeste üldisemaid vaateid maailmale ning võimaldavad paremini mõista nende hoiakuid ja käitumisviise, mis omakorda annab võimaluse paremini seletada nende kultuuri. See, mida me peame loomulikuks ja normaalseks, on tegelikult väga tihedalt seotud meie kultuuriga. Ka puhtust ja mustust ei eristata igal pool maailmas kaugeltki ühtemoodi, vaid igas kultuuris erinevalt. Mingil moel teevad puhaste ja ebapuhaste asjade, tegude ja inimeste vahel vahet kõik kultuurid. Arusaamad puhtusest ja mustusest on ühed kõige püsivamad kultuurilised tõekspidamised. Seal, kus puhtust seostatakse kõrgemate jõududega, on eristamise religiooninormid. Mujal on see jällegi täiesti ilmalik iseloom ehk puhtuse ja mustuse olemuse määravad arusaamad hügieenist ning esteetilised ja moraalsed väärtushinnangud.
Vanades talutaredes polnud peale privaatsuse ka soojust, valgust, puhtust ja mugavust. Sellisel kujul, nagu meie harjunud oleme, polnud seda absoluutselt. Seda võib mõnes talus kohata praegugi. Aga inimesed olid harjunud ega kujutanud ettegi, et teisiti võiks parem olla. Möödunud sajandi kahekümnendate aastate algul oli peldik enam kui pooltes eesti taludes . Vannitubadest ei maksa muidugi rääkidagi, aga neid polnud ka linnades. Linnades olid hügieeniolud isegi hullemad, sest seal polnud piisavalt saunu. Elamisviis oli igal juhul väga erinev sellest, mida me praegu ainuõigeks peame.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hakkas mustus paljudele inimestele nii Euroopas kui ka Ameerikas üha rohkem muret tekitama ning nad hakkasid taotlema aina suuremat puhtust. Arvatakse, et põhjus, miks keskklass hakkas 20. sajandi alguse poolel pöörama suurt tähelepanu isiklikule, kodusele ja avalikule puhtusele, olid töölisklassi kasvavast mõjust tingitud kiired sotsiaalsed muutused ning sotsiaalsete piiride murenemine.
19. sajandil Euroopa kodanlikus kultuuris kujunes kodu privaatseks pelgupaigaks välismaailma eest ning naiste põhitegevuseks kujunes kodu korrastamine. Kodu nähti kui utoopilist keskkonda, pelgupaika kogu maailma eest. Inimeste jaoks oli kodu paik, mida peab teadlikult kujundama ja perfektselt korraldama. Sellepärast oli tolmuvõtmine, pühkimine ja pesemine nö paremates peredes lahutamatuks osaks igapäevastest majapidamisrituaalidest. Tol ajal leidus talumajapidamistes peaaegu kõikjal seda, mida nüüd oli hakatud pidama mustuseks, nii põllul, õues, hoonetes, koduloomade ja ka inimeste juures. See oli normaalne ja lahutamatu osa argielust ning selles ei nähtud ohtu tervisele ega ka millelegi muule.
Sanitaaria ja hügieeni kujunemisel etendas tähtsat osa 19. sajandi esimestel aastakümnetel kirjutatud väitekirjad, mis olid valdavalt meditsioonitopograafilised. Tartu Ülikoolis oli esimene selles valdkonnas valminud uurimus K. E. von Baeri (1792-1882) doktoriväitekiri Eestlaste endeemilistest haigustest , mis valmis aastatel 1810-1814 kestnud meditsiiniõpingute tulemusena.
Peamine erinevus talupoegade ja kodanlaste vaadetes puhtusele põhines arusaamal hügieenist. Igapäevases elus sellele erilist tähelepanu küll ei pööratud, aga samas oli mustus talupoja jaoks teatud olukorras isegi häbiväärne. Pidudel ja tähtsatel sündmustel pidi alati olema puhas, hoolikalt pestud ja ka kenasti riides. Kodanlaste puhtuseideaalide omaksvõttu takistasid eelkõige rahva arusaamad ning hoiakud. Rahval puudus ühene arusaam tervishoiu üldpõhimõtetest ning puhtusest ei peetud kinni, selle vajadust lihtsalt ei mõistetud. Mustust seostati vaesusega, mis mingil määral oli isegi õige. Maainimesed pidasid mustust paratamatult põllumehe igapäevaelu juurde kuuluvaks.
Talupojad nägid mustuses isegi positiivset külge, mõnikord oli nende arust isegi kasulik olla räpane, sest siis ei tundnud inimene väidetavalt nii kergesti külma, sest mustus ja eritised andsid kehale lisakaitset. Maja puhtana hoidmine ei seostunud talupoegade jaoks hügieeniga, vaid oli argise ja püha pooluse eristamiseks vajalik praktiline ning rituaalne toiming. Suurem osa eestlastest säilitas kuni 1930. aastateni suurel määral oma vana talupoegliku maailmapildi, mis siin väljendub konkreetselt arusaamades puhtuse ja mustuse kohta. Suhtumine puhtusesse on viimase sajandi jooksul maailmas, eriti Lääne kultuurisfääris, suurel määral muutunud. Suurema osa eestlaste jaoks jäid uusaegsed kodanlikud vaated puhtuse kohta tolle ajani kas võrdlemisi tundmatuks või neid ei võetud omaks. Kuna suhtumine, hoiakud ja käitumine põhinevad üldistel arusaamadel ja tõekspidamistel, võibki väita, et vaatamata tervikuna eesti ühiskonnas toimunud suurtele muutustele ei muutunud talupoegade maailmapilt vähemalt kuni 1930. aastateni kuigi palju.
KASUTATUD KIRJANDUS
Heiki Pärdi. Hügieeniolud 20.sajandi alguse Eesti külas. Tuna. 2002. 4.
http://www.folklore.ee/pubte/rahvaarstid/2.html
http://pluss.sakala.ajaleht.ee/1141802/etnoloog-eestlased-pole-alati-individualistid-olnud