"Orjatar" (0)

Helen Killandi 11C
Mende Nazer
Damien Lewis
Orjatar
Minu arvamus
Esimese asjana pean ära mainima, et see raamat on nüüdsest üks minu lemmikutest!
Kohe kui sellest raamatust tunnis kuulsin, teadsin , et see on minu valik. Koju jõudes oli ema selle mulle juba raamatukogust toonud ning kuigi kirjanduse raamatutöö tähtaeg läheneb, ei suutnud ma vastu panna kibelevatele näppudele ja haarasin kätte raamatu „Orjatar“. Lugesin seda terve päeva, sest olin kodus haige ning läbi ta mul saigi . Ja kui Helen loeb ühe raamatu nii kiirelt läbi, tähendab see vaid üht-raamat on HEA! Ja muidugi pean ma nüüd ja kohe oma emotsioonid kõik kirja panema , nüüd, kui nad kõige värskemad on.
Raamatu lugemisel tekkis mul nii palju emotsioone. Ma elasin sellesse loosse nii sisse. Minuga ongi nii, et ma suudan süveneda ainult minu jaoks huvitavatesse lugudesse. Seetõttu seisavadki mul teinekord kohustusliku kirjanduse raamatud ikka väga pikka aega kapinurgal, teades, et ma nagunii ei suuda neid mõttega lugeda, sest see lihtsalt ei ole nii huvitav mu jaoks. Paraku pean end siiski sundima ja suure vaevaga saavad need ka enam-vähem loetud.
Nüüd aga „Orjatar“ist. Kuna ma teadsin, et seal ootavad ees lood orjusest jne, siis ausalt öeldes ootasin ma nii pingsalt raamatu teist osa, kus said alguse orjuses olemise lood. Raamatu esimene osa kirjeldas siis Nuubiat ja selle kombeid. Kirjeldas Mende perekonda ja nende traditsioone, mis tõid mulle mõnel puhul ikka judinad peale küll. Kohutav on lugeda lugusid ümberlõikamisest. Ma justkui tunneksin ise seda valu. Lihtsalt milleks on vaja teha nii palju haiget ühele pisikesele lapsele.. Need kombed võiksid kõik välja surra. Mina neist aru ei saa.
Tore oli lugeda nende pere läbisaamisest teiste naaberhõimudega ja üleüldse oma naabritega . Neil olid erinevad peod ja traditsioonid, mida oli huvitav lugeda. Neil oli ilmselgelt väga lõbus ja tore koos aega veeta. Muidugi ei suudaks ma ette kujutada, et pean elama savihütis ilma elektri, vee ja muu sellisega. Et pean käima iga päev tööd rabamas, et toit laual hoida. Sellest lugemine mõjutab mind nii palju. See on hämmastav kui erinevad on maailma eri punktid. Ma imetlen nende oskusi ja seda kui tugevad nad on. Nad kunagi ei vingunud. Nad on harjunud sellega ja ei kujutakski oma elu teistmoodi ette.
Siis jõudsin raamatu teise osa juurde mis rääkis siis algul Mende ja teiste laste saatusest ja vangistamisest. Ütleme nii, et pinge oli üleval terve raamatu vältel. Ma elasin kõigele nii kaasa, et igakord pabistasin kui Mendel näiteks jälle midagi juhtus ( kukutas kandiku sülle vms). Kartsin Rahabi reaktsiooni sellele.
Mul oli kohati nii piinarikas seda raamatut lugeda. Neid hetki kui ma unustasin, et see kõik tõsi on, oli palju. Iga kord kui mul jälle meelde tuli, et see on kurb reaalsus, muutusin ma väga kurvaks. See on minu jaoks nii ebareaalne , et meie ühiskonnas ja 20.sajandil selline asi juhtub. See on lihtsalt uskumatu! Ma vist teeksin endale ise lõpu peale nende asemel, mul on juba lugedeski nutt kurgus.
Ühesõnaga, orjuse osa oli väga kurb ja mõtlema panev, kuid samas ülimalt huvitav. Ma ei pannud raamatut käest enne kui selle lõpetasin, sest ma tahtsin kogu aeg teada, mis edasi saab.
Ma märkan praegu, et kirjutan suhteliselt segaselt. See on seepärast, et ma olengi segaduses. Mulle ei jõua endiselt kohale, et see kõik on reaalselt juhtunud ja mitte üldse kaua aega tagasi ja ilmselt juhtub tänapäevani..
Eriti pingeliseks läksid minu jaoks asjad kui Mende Londonisse saadeti. Mõtlesin kogu aeg, et huvitav kas ta nüüd sattuski hea perekonna juurde kes ta päästab lõpuks või kas ta nüüd teebki päriselt omale lõpu peale või kas see pere on parem kui eelmine jne. Londonis tundusid asjad juba siiski veidike paremad, kuid see õnn ei kestnud ka kaua. Teda koheldi algul küll paremini kui Sudaanis, kuid kui saadi teada telefoninumbrist, mis talle Kumal andis, pöördusid asjalood pea peale. Mul oli juba veidikene parem tunne ja lootus suurem Mende pärast, kuid siis hakkas mul jälle nii kurb.
Kohutav oli lugeda ka sellest, kuidas mehed oma abielunaiste kõrvale ikkagi eelistavad ka noori ilusaid tüdrukuid. Kuidas nad kohtlesid neid. Nagu Mendet Rahabi juures kohtles üks abielumees. Läks kohe kööki käperdama. See on lihtsalt jälestusväärne! Aru ma ei saa kuidas sellised inimesed saavad üldse sündida. Kust neile tulevad pähe sellised rõvedad mõtted inimesi niiviisi kohelda. Õudne!
Nii, Londonis olid siis asjalood juba veidi paremad ning eriti rõõmsaks muutusin ma kui Mende saadeti asenduspere juurde seniks kuni Hanani pere Sudaani sõitis reisile. Tundsin, et nüüd ju peab olema see hetk, kus tal õnnestuks pääseda sellest kohutavast piinast. Ja nii oligi! Ta oli küll täiesti šokis sellest viisist kuidas teda asendusperes koheldi, sest teda polnud juba 8 aastat keegi nii hästi kohelnud, kuid sellegipoolest suutis ta kõik oma jõu kokku võtta ning otsida üles üks sudaanlase välimusega inimene. See tal õnnestus ning ta sai healt inimeselt vajalikud kontaktid, et leida pääsetee. Ma olin nii rõõmus! Lõpuks ometi saab ta nautida oma vabadust, mis igale inimesele on siia sündimisega kaasa antud. Seda lihtsalt ei tohi mitte üheltki süütult hingelt ära võtta. See on ju mõistusevastane. Viimaks, lugedes viimaseid lauseid tema vabanemisest, tekkis mul nii suur kergendus. Mõtlesin, et oli ka aeg. Üks inimene ei saa nii kaua piinelda. Kuigi ma tean, et ega tema ainus ori pole olnud, siis siiski, üks pääsemine on ka nii suur asi. Ja veel parem on see, et ta otsustas sellest rääkida ja sõna levitada. Ja et ta nüüd on ka nii suur aktivist ja aitab seda kohutavat olukorda leevendada.
Ma olen nii rahul, et seda raamatut lugesin. See avas mu silmi tohutult, mul polnud enne üldse mingit ettekujutustki, et midagi sellist saab kuskil toimuda. See raamat pani mind sügavalt kõigele mõtlema ning tunnen, et selle lugemine andis mulle palju juurde. Olen väga õnnelik, et just selle raamatu meile lugeda andsite.