Sugudevaheline kommunikatsioon (0)

TARTU ÜLIKOOL
Sugudevaheline kommunikatsioon
Essee
kultuuridevaheline kommunikatsioon
FLGR.01.259
Tartu 2014
Sir Edward Burnett Taylor on öelnud , et kultuur on kompleksne tervik, millesse kuuluvad teadmised, uskumused, kunst , moraal , seadused, tavad ja kõik muud võimed või harjumused, mille inimesed on ühiskonna liikmetena omandanud . Kultuur ei ole miski, mis on inimesel juba sündides , vaid see omandatakse elu jooksul. Kultuur ei ole püsiv, vaid pigem lahtine ja pidevalt muutuv, see on pidevas protsessis. Omavahelises suhtluses ei ole mitte erinevad kultuurid, vaid nende kultuuride esindajad- inimesed. Käesolevas essees käsitlen meeste ja naiste (täpsemalt omavahel suhtes olevate) vahelist kommunikatsiooni.
Kultuur esineb erinevatel tasanditel, nt rahvus, subkultuur , põlvkonnad jne. Igasugust inimestevahelist suhtlust saab pidada kultuuridevaheliseks. Olgugi, et me kõik kuulume mingisse suurde kultuurirühma (näiteks eurooplased, ameeriklased jne), siis kahe eurooplase omavaheline suhtlus toimub ikkagi eri kultuuride esindajate vahel. Kui nüüd vaadelda veel väiksemat üksust, näiteks riik, siis kahe samas riigis elava isiku vahelist kommunikatsiooni saab jällegi kitsendada ja lugeda eri kultuurilise taustaga isiku vaheliseks suhtluseks , sest kultuuriline taust erineb juba inimeseti. Igal inimesel on erinev taust, nad on pärit erinevate maailmavaadetega perekondadest. Pöördudes tagasi Sir Edward Burnett Taylor’i mõtte juurde, siis kultuur ei piirdu ainult ühisel territooriumil elavate inimestega, vaid sellesse kuuluvad ka teadmised, uskumused jm. Seega arvan, et igasugust suhtlust saab pidada kultuuridevaheliseks.
Sugudevaheline kommunikatsioon on laiem kriteerium , mille alusel analüüsida kultuuridevahelist suhtlust. Kui rääkida meeste ja naiste omavahelisest suhtlusest, siis esimene asi mis sellega seoses pähe tuleb on see, kui lihtsasti tekib üksteise vääritimõistmine ning üksteisest möödarääkimine . Michael Reddy on väitnud, et rahvamudel suhtlemisest põhineb nn „torumetafooril“. „Torumetafoori“ kohaselt on tähendus teksti või sõna sees ning et kontekst pole oluline. Vääritimõistmist toimub selle mudeli kohaselt harva, kui inimesed kasutavad sama koodi (näiteks keelt), siis reeglina ei saa tekkida arusaamatusi ning kui need tekivad, siis peetakse probleemiks teise poole pahatahtlikkust või rumalust. Seega eeldatakse, et kaasvestleja saab jutu sõnumist õigesti aru. Suureks mudeli miinuseks ongi just see, et see ei arvesta konteksti olemasoluga. Tooksin siinkohal tüüpilise näite elukaaslaste vahelisest suhtlusest, mida on sarnases vormis esinenud minul endal, kui ka mitmetel teistel minu tutvusringkonnas:
Naine räägib kuidas tal koolis läks.
Mees: „ Okei .“
Naine: „ Sind ei huvita mitte kunagi asjad mida ma räägin!“
Naine sai mehe peale pahaseks, arvates, et tolle lihtne vastus näitab üles ükskõiksust, kuigi tegelikkuses mehel ei olnudki lihtsalt muud vastata, sest tema jaoks on sõnal okei lihtne jutuga nõustumise tähendus. Ta ei saa aru, millist vastust siis naine temalt ootas. Suhtluse kood oli ju iseenesest sama, kuid probleem tekkis ikkagi. Seesama lihtne sõna okei, tekitab probleeme ka sellises lihtsas vestluses :
Naine: „Lähme õhtul kuskile restorani.“
Mees: „No okei.“
Naine: „Kas sa päriselt ka ikka tahad minna?“
Mees (juba vihaselt): „ Jah, ma ju ütlesin juba, mida sa küsid koguaeg !“
Antud juhul naisele tundus, et mehe lihtne okei väljendas jällegi pigem negatiivset suhtumist asja ning ta tahtis kindel olla, et mees seda ikka tahab. Mees aga läks närvi, et naine esimese korraga asjast aru ei saa. Koodi ei jaga kaks inimest täielikult. Sama on ka kontekstiga. Tähendus taasluuakse koodi (ehk keele) ja konteksti koostoimes, sealjuures kontekst ei ole fikseeritud, vaid tähendus valitakse taasloomise käigus. Konteksti tundmist ei peeta keeleoskuse osaks, seetõttu omistatakse negatiivsed omadused suhtleja isiksusele. Näitena toon taaskord seiga enda elust:
Mees ja naine jalutavad väljas, vastu tuleb mehe sõber, kellega naine isiklikult ei suhtle , kuid kes käib temaga samas koolis. Mees hakkab oma sõbraga vestlema, naine seisab aga vaikides kõrval. Hiljem mees veel küsib naiselt , et miks ta mitte midagi ei rääkinud vaid lihtsalt seisis tummalt.
Antud juhul tundus mehele normaalne, et ta oma sõbraga rääkima hakkab, samas ei arvestanud ta aga sellega, et naine ju tema sõpra ei tunne. Naine jällegi ei soovinud vestlusesse sekkuda, sest ta nagunii ei ole kursis nende omavaheliste juttudega. Mehe sõbrale jäi ilmselt mulje, et naine on lihtsalt veider ja ei suhtle inimestega või hullem variant- pidas teda suisa ülbeks.
Teiseks näiteks konteksti puhul tooksin juhtumi ühest suveõhtust enda ja vastassoo esindaja vahel.
Naine: „Mul on nii külm!“
Mees: „Sa oleks pidanud siis rohkem riideid selga panema .“
Millele naine tegelikult vihjas oli see, et mees talle oma jaki loovutaks. Mees aga ei saanud sellest aru ja pidas seda lihtsalt suvaliseks märkuseks. Täpselt samasugust vestlust on esinenud väga paljudel minu naistuttavatel. Lisaks sellele, et tegu oli erineva kontekstiga, siis antud situatsioon vihjab ka sellele, et mehed kipuvad üleüldse olema konkreetsemad ning naised armastavad rääkida n-ö läbi mulli. Miks see nii on, seda on raske seletada. Ka omast kogemusest tean, et kui mehed ütlevad asjad otse välja nii nagu on, siis naised armastavad pikalt ja laialt keerutada.
Interkulturaalne pädevus on vahend, mille abil on võimalik ületada kultuurilised erinevused ja saavutada edu kultuuridevahelises suhtluses. Suhtlemises toimub reeglina konvergents ühes suunas- ühel poolel tuleb enamjaolt kohanduda teise reeglitega. Oluline osa on siinkohal kompromisside leidmise oskus. Meeste ja naiste vahelises suhtluses on raske öelda, et kumb pool tavaliselt n-ö alla annab ja kohandub teise kultuuriliste eripäradega. Pigem on olukord kuidas kunagi ja hea suhte aluseks on kompromisside tegemine. Mõlemad pooled peaksid tegema järeleandmisi ja üritama kohanduda teise eripäradega. Interkulturaalsel pädevusel on neli dimensiooni : isiklikud omadused, suhtlusoskused, psühholoogiline kohandumine ja kultuuriline teadlikkus. Üks oluline isiklik omadus (ja ka väga tihedalt probleemide lahendamisel kasutatav) on huumorimeel. Näiteks ülalpool toodud näide sellest, kui naine arvab , et mehe lühike vastus okei näitab tema ükskõiksust. See situatsioon lõppes sugugi mitte omavahelise tüliga, vaid mees pööras asja naljaks, mispeale ka naine leebus ning pingeline olukord sai lahenduse.
Kõige prototüüpsemaks kommunikatsioonivormiks on peetud vaikust. Igasugune kommunikatsioon on mitmemõtteline, kuid kõige mitmemõttelisem neist on vaikus. Vaikusest ei saa vestluspartner mitte midagi välja lugeda, vaikus võib tähendada head, võib tähendada halba. Seda, mida vaikuse all mõeldakse, teab ainult vaikija ise. Meeste ja naiste vahelises suhtluses on vaikimine naiste jaoks üheks relvaks , mida tihti kasutada. Näiteks kui ma tunnen , et vastassoo esindaja on mind kuidagi solvanud, siis mu esimene reaktsioon on vaikida. Tihti ei saa mehed arugi kui nad naist solvavad, sest mehed omavahel viskavad tihiti üksteise kulul nalja. Naised aga selle asemel, et seda öelda, et nad end solvatuna tunnevad , pigem vaikivad, et mees ise aru saaks, et ta on midagi valesti teinud. Selline käitumine külvab aga palju segadust .
Mees (naljatades): „ Kuule põrsas, jäta mulle ka jäätist.“
Naine solvub selle märkuse peale ja vaikib terve edasise õhtu.
Mees: „ Mis sul lahti on?“
Naine: „Ah ei midagi.“
Mees võib-olla ei mõistagi, millisena tema märkus mõjus, kuid kui naine peale vaikimise väidab, et viga pole midagi, siis on mees veel suuremas segaduses. Näitele lisaks veel naine vaikis veel terve järgmise päeva ning mehe pärimiste peale väitis, et kõik on korras. Vaikimine on suureks suhtlusprobleemiks, sest kui teine isik isegi ei tea, mis ta valesti tegi, ei saa ta ennast parandada ja probleem jääb lahenduseta.
Meeste ja naiste vahelise suhtluse puhul ei saa rääkimata jätta võimust . Teame ju kõik, kuidas omal ajal peeti naist mehe omandiks, ehk et kogu võim kuulus mehele. Tänapäeval asjad enam nii ei ole ning meest ja naist peetakse võrdseteks. Võimu all kommunikatsioonis mõeldakse pigem enese kehtestamist. Võim vestluse üle ja normeeringute kehtestamine on otseselt seotud vestleja kapitaliga. Pierre Bourdieu on toonud välja neli kapitali liiki: materiaalne (majanduslik), sotsiaalne, kultuuriline ja sümboolne. Bourdieu jaoks on keskse tähtsusega sümboolne kapital (reputatsioon, prestiiž). Kui isik, kes omab sümboolset võimu, rakendab seda teise indiviidi tegevuse mõjutamiseks, siis on see sümboolne vägivald . Sellekohane kõige tüüpilisem näide on olemas näiteks Ladina-Ameerika seebikates. Isiklikult ma ei ole seebikate austaja, kuid teadatuntud fakt on, et süžee on neis kõigis ikka sama. Rikas naine armub vaesesse mehesse või vastupidi. Esile tõuseb sümboolne vägivald, sest rikka naise (või mehe) perekond ja sõbrad on sellisele kooselule tungivalt vastu. Kuna lisaks materiaalsele rikkusele omavad need inimesed tihti ka kõrget mainet (ka perekondlikus osas), siis püütakse armastajapaari lahku ajada eelkõige kumbagi poolt suhtluse abil mõjutades. Selle rikka naise (või mehe) perel on nii materiaalne kui ka sümboolne kapital, neil on võim, mida püütakse kuritarvitada.
Mehed ja naised kuuluvad tahes- tahtmata eri kultuuridesse, kelle vahelises suhtluses võib esineda mitmeid probleeme. Probleemidest tuleb aga üle olla ning aktsepteerida tõsiasja, et on vajalik leida kompromisse. Kompromisside leidmine on oluline igasuguses suhtluses, mitte ainult meeste ja naiste vahelises, sest suhtlust vältida on võimatu. Küll aga saab üksteist aktsepteerida ja suhtlemise võimalikult lihtsaks ja meeldivaks teha.