SOOJUSTUSSÜSTEEMI PAIGALDUSTEHNOLOOGIA (0)

Sisukord.
Ettevalmistustööd süsteemi paigaldamiseks. 3
Eeldused. 3
Aluspinna kontroll ja eeltöötlus. 3
Detailide kinnitused . 3
Tellingud, kiled ja ilmastik. 3
Tööriistad. 3
Sokliliini paigaldus. 4
Soojustusplaatide kleepimine. 4
Soojusplaatide tüübeldamine. 5
Polüstürooli tüübeldamine. 5
Mineraalvilla tüübeldamine. 6
Lamellvilla tüübeldamine. 6
Akna veepleki paigaldus. 6
Armeerimine . 6
Viimistluskihi pealekandmine. 6
Lõpetustööd. 7
Kasutatud kirjandus 8

Ettevalmistustööd süsteemi paigaldamiseks.

Eeldused.

Enne tööde algust peavad sisekrohvitööd ja betoonivalutööd olema lõpetatud ning vesi välja kuivanud. Selle eiramisel võib niiskus tungida soojustussüsteemi ning sea kahjustada. Kõik liited katusega , aknalaudadega, rõdudega jm. eelnevalt detailselt kavandada ning ka vastavad detailid ja materjalid osta. Ära tuleb määrata väljaulatavate detailide(katus, akna veeplekk jm.) ülekatte kaugus fassaadipinnast. Kõik fassaadile kinnituvad detailid tuleb kavandada ning nende kinnituselemendid kinnitada. Lubamatu on ehitada soojussüsteeme ilma katuse ja parapettideta. Fassaaditööd on hoonel kõige viimased . Maapinna niiskus ei tohi tõusta soojustussüsteemi taha. Niiskuse joon on vanemal hoonel ka palja silmaga fikseeritav.

Aluspinna kontroll ja eeltöötlus.

Liimitav aluspind peab olema puhas, kandev , tugev ja sille . Puhta pinna all mõeldakse ilma vetikate, mustuseta, õlita, silikoonita, sambliketa ja sooladeta pinda. Fassaadil ei tohi esineda mitte kuskilt vee läbijookse. Nende esinemisel tuleb eelnevalt põhjus likvideerida .
Liimitav aluspind peab olema tolerantsiga mitte üle +/-10mm. Suurema tolerantsi ja liimitava süsteemi puhul tuleb aluspind siledaks krohvida . Krohvi tugevus peab olema piisav liimiga nakkeks eks minimaalselt 0,08N/mm2. Pehmema krohvi puhul tuleb loobuda liim (tüübel) kinnitusest ning kasutama siinidel kinnitust.
Aluspinnas võib esineda mitmeid pragusid. Kui tegemist on 1. või 2. klassi pragudega, mis ei ole seotud maja osade liikumisega teineteise suhtes, siis võib nende peale otse liimida . Kui tegemist on 3. klassi pragudega, ehk ehitusdünaamiliste pragudega, siis tuleb konsulteerida spetsialistidega, kas teha soojustussüsteemi deformatsioonivuuk või mitte. Ehitusdünaamiliste prao saab määrata kipsplommiga.

Detailide kinnitused.

Kõik fassaadi külge kinnitavad detailid peavad olema paigaldatud või paigaldatakse need fassaaditegijate poolt. Detailid peavad olema nii tihendatud, et vesi ei pääseks süsteemi. Tihendamiseks ei kasutata silikooni vaid süsteemselt sobivat polüuretaan-bituumentihendit. Metallkonstruktsioonide kinnitamisel ei tohi alla ohtu korrosiooni tekkeks. Roosteplekid jätavad inetu jälje fassaadile. Metallkonstruktsioonidena on kindlamaid roostevaba või tsingitud-värvitud metallkonstruktsioon. Ükski detaili osa ei tohi olla kaldega hoone poole alla. Kalle peab olema alla väljapoole, et vesi ei tungiks süsteemi.

Tellingud, kiled ja ilmastik.

Kogu hoone(pinnaga kuni ca 400m2) peaks olema tervenisti tellinguis. Jupikaupa fassaadi tegemine ei ole otstarbekas. Tõstukite pealt fassaadi tegemine on kindel garantii ebakvaliteetseteks lõpptulemuseks. Tellingu kinnitusankrud(kui neid kasutatakse) peavad olema kinnitatud nii, et ankrusilm oleks kaugemal kavandatavast soojustuse pinnast
Kilede kasutamine tagab stabiilse ja vaheaegadeta töö. Seda nii kuumaga, külmaga ja vihmaga. Kile kaitseb fassaadi liiga ereda päikese eest, mistõttu on võimalik töötada ka suvel kuumaga. Kile kaitseb vihma eest, mistõttu saab töötada ka vihmaga ja kile kaitseb poolvalminudseina mahapesemise eest. Külmal ajal on võimalik kilede alla paigaldada täiendav soojaallikas, mis lubab töödelda ka ebasoodsate välistemperatuuridega.
Kõik avad(uksed, aknad) on vaia katta kaitsekiledega. Sobivaim selleks on vastav aknaliiteprofiil, millel on spetsiaalkeeleke kile kleepimiseks. Kaitset vajavad ka muud horisontaalpinnad(vahekatused, sillutis jm.), mis on segujääkida allakukkumisel ohustatud.

Tööriistad.

Süsteemi paigaldajad peaksid olema ka selleks otstarbeks mõelnud professionaali tööriistad.

• Saed polüstürooli lõikamiseks
  
• Noad soojustusmaterjali lõikamiseks
  
• Fassaadiharjad, -pintslid, -rullid
  
• Roostevaba kellud
  
• Roostevaba ja plasthõõrutid
  
• Segudrell koos vispliga
  
• Seguanum
  
• Loodid, joonlauad
  
• Löökdrell, puurid , padrunid
  
• Haamrid , kruvikeerajad, pliiatsid
  
• Lihvimishõõruti ja –paber
  
• Veemõtetopsik
  
• Rauasaag, plekikäärid
  

Spetsialiseeritud firmad peaksid hankima endale segupumba, kuumtraadist lõikuri, tolmuimejaga lihvimismasina.

Sokliliini paigaldus.

Soklisiinide materjalina on parim roostevaba teras, millel on peale korrosioonikindluse ka küllaldane jäikus. Alumiiniumist ja alumiiniumiga kaetud soklisiin on küll korrosioonikindel, kuid nad on pehmemad, mis teeb ehitajal korrektse soklijoone tegemine raskemaks. Lubamatu on kasutada tsinkplekki. Laiade soklisiinide puhul võiks need altpoolt ajutiselt prussida toestada.
Soklisiini paigaldamiseks looditakse täpne horisontaaljoon (või vahekatusel kaldjoon). Soklisiini esiserv moodustab fassaadijoone . soklijoone paigaldamisel võiks juba mõõta soklijoone kauguse akende joontest. Seda põhjusel, et soklijoone ja akende horisontaaljoone vaheline samm ei oleks 0,5, kordne. Soklijoon ei tohi ulatuda maapinnast kerkiva niiskuseni. Ilma soklisiinita ei tohi süsteemi jätta, kuna see kaitseb lisaks süsteemi pritsvee ning näriliste eest.
Soklisiin kinnitatakse aluspinda lööktüüblite abil, sammuga ca 0,3m. tüübli nakkepikkus tugevas pinnas(betoon, täiskivi) on min 35mm . Pehmemas pinnas 50-120mm. Soklisiini ümber nurga keeramisel on lubamatu lõpetada siini nurgas . Siini tuleb lõigata 90° sälk ning painutada siin täisnurka.
Soklisiini lõigatakse rauasaega või vastava professionaali kääridega. Soklisiin peab täpselt sobima soojustusmaterjali paksusega; ei tohi kasutada soojustusmaterjaliost kitsamaid või laiemaid siine.

Soojustusplaatide kleepimine.

Liimi nake aluspinnaga ja soojustusmaterjaliga peab olema vähemalt 0,08 N/mm2 . Liimi saab plaatidele kanda käsitsi ja masinaga. Soojustusplaatide liimimiseks on kaks meetodit: äär-punkt meetod ja täispinnaline meetod. Täispinnalise meetodi puhul kantakse liim segukammiga 10x12 cm plaadi tagaküljele. Seda kasutatakse ainult täiesti sirge seina puhul, kuna sellise meetodiga ei saa plaate enam aluspinna suhtes õgvendada.
Äär-punkt meetodi puhul kantakse seguvall plaadi tagakülje äärele ning pätsikesed ca 10 cm läbimõõduga keskele (tavaliselt 2). Tüübli alla ei tohi jääda seguta kohta. Selle meetodiga saab soojustussüsteemi aluspinna suhtes veidi nihutada
Plaat surutakse aluspinda nii, et vähemalt 40 % plaadipinnast oleks liimiga. (Erandi moodustab lamellvill, mis peab olema 100 % liimiga kaetud). Suruda tuleb korralikult, et tekiks korralik nake. Peale plaadi kinnisurumist oleks soovitav teda ka veidi nihutada, et lõhkuda liimipinnale tekkida võiv nahk. Plaadi külgservad ei tohi olla liimised. Kui plaadi seina surudes siiski liim tungib küljele, tuleb see koheselt eemaldada. Ei tohi unustada ka nurgaplaatide vuukidest segu ärakorjamist. Plaadid paigaldatakse tihedalt, ilma vuugivahedeta teineteise kõrvale. Kui jäetakse ära punktliim, siis võib tulemuseks olla plaadi äärte väljakooldumine ning prao teke plaadi liitekohta. Kui jäetakse ära ääreliim, kasutades ainult punktliimi, võib tulemuseks olla plaadi keskkoha väljakumerdumine, mis võib viia pragude tekkeni. Kogu aeg kontrollitakse loodiga pinna vertikaalsust ja rihtlatiga sirgust. Soojustusplaatide liimimisega samaaegselt paigaldatakse ka kronsteinid aknaveelaudade kinnituseks , hiljem on nende kinnitamine raskendatud. Samuti paigaldatakse koheselt bituumen -polüuretaantihendid vajalikesse liidetesse. Selleks, et tihend ei hakkaks soojustusplaati oma paisumisega kohalt nihutama võib plaadi liimi kuivamiseni kinnitada ajutiselt tüübli või naelaga aluspinda.
Soojutusplaadid paigaldatakse pikem külg horisontaalselt . Teistpidi paigaldada ei ole lubatud.
Nurkades jäetakse plaadiots üle nurga, mis hiljem väikese hambaga saega ( vill noaga) joonlaua järgi täpselt maha lõigatakse. Soovitav on plaadiridade omavaheliseks nihkesammuks ca 0,5 plaadipikkust.
Vuugivahede täitmiseks võib kasutada ka selleks otstarbeks väljatöötatud polüuretaanvahtu, kuid tuleb jälgida, et vaht täidaks mitte ainult avatud vuugi pealispinna, vaid kogu sügavuses. Paisuv Makroflex on keelatud.
Soojustusmaterjalina on lubatud kasutada ainult süsteemi tootja poolt aktsepteeritud soojustusmaterjalide marke , soojustusmaterjalide tootjad ei vastuta süsteemi eest.
Avade nurkades ei tohi tekkida ristvuuke. Plaati tuleb lõigata hammas küljepikkusega min 10 cm. Juhul, kui soklisiini ja aknajoone vaheline kõrgus jagub täpselt 0,5 m, siis satub avanurka ristvuuk (kui fassaadipolüstürooli plaadi kõrgus on 50 cm). Selle vältimiseks : kas nihutatakse soklijoont, või lõigatakse polüstürooli rida madalamaks. Sama kehtib peale akende KÕIKIDE avade, ka niššide kohta. Keeruliste hoonete puhul on selle reegli järgimine tegijale päris korralik kujutava geomeetria ülesanne (juhul, kui ta viitsib üldse selle kallal pead murda).
Polüstüroolplaadid ei tohi olla UV-kiirguse mõjul kolletunud. Selle esinemisel on vajalik pind üle lihvida ning tolm eemaldad.

Soojusplaatide tüübeldamine.

Soojustussüsteemides on lubatud kasutada ainult selleks otstarbeks sertifitseeritud nael - ja kruvitüübleid. Tüübli arv, mark, pikkus sõltub hoone kõrgusest, aluspinnast, kasutatavast soojustusmaterjalist. Tüübli arv on hoone nurkades tihedam, pinnal harvem, kuna tuulekoormus on nurkades suurem. Samuti, mida kõrgem hoone, seda suurem on tuulekoormus kõrguses ja tihedamalt on vaja paigaldada tüübleid. Tüübel peab olema korrosiooni- ja leeliskindel. Tüübli kruvipea kaitstakse plastkapsliga, et niiskus ei pääseks metallosani ning vähendada külmasilda. On võimalik ka sellised tüüblid, mille taldrikpea on kaetud polüstürooliga. See on vajalik, kui soovitakse, et külmal talvel tüüblikohad fassaadil läbi ei kumaks. Tüübel peab vastu võtma tuulekoormuse ning hügrotermilised pinged soojustussüsteemis. Plastsüdamikuga tüüblid ei vasta enam tänastele Saksamaa normidele. Seepärast kasutatakse roostekindlast metallist südamikuga nael- ja kruvitüübleid. Tüüblid tuleb paigaldada nii, et tüübli taldrik oleks soojustusmaterjaliga tasapinnas, et ei oleks väljaulatuvust. Soovitav on kontrollida tüüblite sisselöömise/kruvimise järel pinna tasapinnalisust. Liiga värske liimi puhul on oht, et tüübliga muudetakse seni sile pind laineliseks.

Polüstürooli tüübeldamine.

Polüstürooli ei ole reeglina vaja tüübeldada kandva ja sileda seina puhul kuni 22 m kõrguseni, kui süsteemi kaal ei ületa 10 kg/m2. Teistel juhtudel kehtivad järgmised eeskirjad. Kuni 8 m kõrguse hoone puhul (mittekandev pind, tuuline piirkond jm.), paigaldatakse minimaalselt 4 tk/m2 kohta pinnal ning 8 tk/m2 hoone nurgas. Kõrgusel 8-22 mon tüüblite tihedus minimaalselt 5 tk/m2 pinnal ning 10 tk/m2 nurgas. Kõrgusel üle 22 m polüstürooli paigaldada Saksamaa eeskirjade järgi pole lubatud.

Mineraalvilla tüübeldamine.

Mineraalvilla on vaja alati tüübeldada. Kuni 8 m kõrguse hoone puhul võib kandva ja sirge seina puhul kasutada naeltüüblit. Ülejäänud juhtudel ainult kruvitüüblit (mittekandev pind, tuuline piirkond jm.), paigaldatakse minimaalselt 4 tk/m2 kohta pinnal ning 8 tk/m2 hoone nurgas.
Kõrgusel 8-22 m on kruvitüüblite tihedus minimaalselt 5 tk/m2 pinnal ning 10 tk/m2 nurgas. Kõrgusel üle 22 m on kruvitüüblite tihedus minimaalselt 6 tk/m2 pinnal ning 14 tk/m2 nurgas.

Lamellvilla tüübeldamine.

Lamellvillaga süsteemi efekt tuleneb sellest, et teda pole vaja sirge ja kandva seina puhul kõrguseni kuni 20 m tüübeldada, piisab liimimisest. Sellisel juhul tekib lamellvillaga süsteemidel hinnaeelis võrreldes teiste mineraalvilla markidega. Muudel juhtudel on vajalik lamellvilla täiendav tüübeldamine, kusjuures lamellvilla tüüblite taldrikpea peab olema min 120 mm diameetriga.

Akna veepleki paigaldus.

Akna veepleki paigaldamisel on vaja kindlustada, et kõik aknad oleksid soojustust ühel ja samal kaugusel. Kui ei ole, siis võib akna veeplekkide erinev väljaulatuvus fassaadipinnast muutuda häirivaks. Akna veeplekk peab olema täpselt akna laiune.
Tööde järjekord akende juures: akna veepleki kronsteinide kinnitus -> fassaadipolüstürooli kinnitus -> võimaluse korral akende rihtimine -> akna veepleki (lõikamine ja ) otsatükkide montaaž -> akna veepleki tihendus -> akna veepleki kinnitus kronsteinide ja raami külge -> aknaprofiili paigaldus otsatüki järgi -> aknapõse soojustusmaterjali liimimine -> polüstüroolist nurga lõikamine ja lihvimine -> nurgaprofiili ja aknaprofiili armeerimine -> avanurkade diagonaalarmeerimine.

Armeerimine.

Mineraalvilla armeerimisel kulub reeglina rohkem armeerimissegu kui polüstürooli puhul. Mineraalvilla armeerimisel on praktikas äärmiselt raske õhukese ühekordse tavalise armeerimisseguga saavutada ideaalset pinda. Seetõttu on soovitav mineraalvilla armeerimisel kasutada lihvitavat ning paksemalt pealekantavat armeerimissegu. Ülekatte mittetegemisel on prao teke garanteeritud. Armeering katab altpoolt soklisiini ära. Võrgu paanid paigaldatakse ülalt alla kogu fassaadi kõrguses. Ülekate naaberpaaniga peab olema ca 10 cm. Kui see mingil põhjusel on vajalik, tuleb katkestada nii, et viimase paani serv jääb ilma pahtlita ca 10 cm ulatuses. Tööde jätkamisel tehakse sinna järgmise paaniga korrektne ülekate ühes pahtlikihis. Võrgu värv ei tohi olla valmis armeeringust näha, võrgu faktuur võib olla märgata. Võrk ei tohi kuskilt lokkida, katki , voltis või kortsus olla. Ei ole soovitav tekitada neljakordset võrgukihti. Armeerimise all mõeldakse pinna pahteldamist ning alles värskesse pahtlikihisse klaaskiudvõrgu paigaldamist. Pahtli nakketugevus soojustusplaadiga peab peale kuivamist olema märgmenetlusega kontrollides min 0,03 N/mm2. Pahtel võib olla nii mineraalne kui polümeerne. Polümeerne pahtel on elastsem , kuid ka kallim. Klaaskiudvõrgu paigaldamisel surutakse see pahtlikihi sisse nii, et läbi võrgusilmade tungib pahtel läbi. See omakorda silutakse laiali. Nii tekib ühtne pahtlikiht, mille keskel (soovitav on kihi ülemises kolmandikus) on tugevduseks leeliskindel klaaskiudvõrk. Lubamatu on võrgu pinnale riputamine ning üritada pahtlit pealtpoolt läbi võrgusilmade suruda. Pahtliks võib kasutada mineraalset kui ka polümeerset pahtlit. Viimast on soovitav kasutada just puitmajade soojustuse armeerimisel.
Kui soovitakse hoone alumised 2 meetrit kaitsta juhuslike mehhaaniliste vigastuste eest võib kasutada seal täiendavat tugevdusvõrku. See võrk armeeritakse enne lausarmeeringu tegemist, kusjuures seda võrku ei paigaldata ülekattega, vaid põkkmeetodil.

Viimistluskihi pealekandmine.

Viimistluskihi pealekandmisele eelneb pinna kruntimine . Krunt on värvitaoline aine, mis sisaldab kvartsijahu. Krundi ülesandeks on:

tugeva sideme loomine armeeringkihi ja kattekihi vahel

esmane ilmastikukaitse

fassaadile eeltooni andmine
Viimistluskihi pealekandmisele eelneb väike eeltöö. Kõigepealt töö kavandamine. Tuleb jälgida, et päikese asend ning tuule tugevus ei segaks tööde kvaliteetset teostust. Intensiivne päike ning suur tuul kuivatavad kattekrohvi liiga kiiresti. Kontrollida, et kõik katmistööd on tehtud ning vajadusel valmis olla töödeldava pinna kaitseks vihmavee eest. Tuleb välja arvutada ühe töökäiguga töödeldava pinna suurus - siit tuleneb vajamineva materjali kogus ning ka tööks vajalike inimeste arv. Töötlejate minimaalne arv oleks 1 töötleja ühe tellingulava kohta + 1 töötleja abistavas funktsioonis. Parim oleks, kui igal tellingulaval oleks 2 meest, kellest esimene kannab materjali pinnale ning teine faktuurib.
Standardtöötlemine toimub 3 etapis. Esimese etapina kantakse mört pinnale. Pumbaga mördi pinnale kandmine annab efekti suurte pindade puhul. Teise etapi käigus (, mida sageli ei tehta ) eemaldatakse pinnalt üleliigne segu. Selle etapiga saavutatakse pinnale kantava segu õige kogus. Õhekrohvi pealekandmise põhimõte: kiht ei saa olla õhem, kui tera suurus krohvis ja kiht ei tohi olla paksem kui tera suurus krohvis. Kui teist etappi ei tehta, siis on tulemuseks inetu või ebaühtlane faktuur. Kolmanda etapi käigus tehakse krohvile faktuur. Kasutades hõõrdekrohvi saab hõõruda ringikujuliselt ( enamlevinud ), horisontaalselt, vertikaalselt, diagonaalselt, mis annavad seoses terade veeremise suunaga ka erineva mustri. Ühtlase faktuuriga krohvi töötlemisel silutakse kolmandas etapis pind üle, et likvideerida pinnale tekkinud tõmbejäljed.
Töötluse käigus pinnalt eemaldatud ning ämbrisse tagasi pandud segu peab perioodiliselt ämbris segama . Mahakukkunud segu ei tohi enam kasutada. Sileda mineraalse krohvipinna töötlemisel on vajalik lisa töökäiguna pinna lihvimine märja vilthõõrutiga, mida tehakse siis, kui pinnakiht on veidi kuivanud. Vältima peaks igasuguseid katkestusi ühel pinnal.
Erivärviliste pinnaosade tegemiseks ei soovitaks kasutada erivärvi krohvi, vaid kasutada selleks hiljem pinnaosade ülevärvimist. Ülevärvimisel tekib aga probleem ideaalselt sirge joone saavutamine suure faktuuriga pinnal, mis ligidalt vaadates võib hakata häirima.
Krohvi kuivamisaeg sõltub õhutemperatuurist ning -niiskusest. Suvel kuivaga kuivab standardkrohv 1 ööpäevaga, sügisel vihmaste ja külmade ilmadega kuni 2 nädalat. Kogu kuivamisajal tuleb pinda kaitsta sademete eest. Kuivamisaeg on väga pikk kirjukivikrohvil, mis suvel on ca 1 nädal.

Lõpetustööd.

Lõpetustöödeks on kilede eemaldamine. Seda võib teha koheselt peale krohvifaktuuri tegemist märja krohvi puhul. Kui lastakse krohv juba veidi kuivada, peab ootama krohvi täielikku kuivamist tehes seda juba terava noa abil. Nüüd on võijalik kinnitada kõik fassaadielemendid (vihmaveetorud, numbrid, sildid , käsipuud jne.). Tellingute demontaaži ja ümbruse koristamise järel peaks fassaad üleandmiseks valmis olema.

Kasutatud kirjandus

• Soojustussüsteemid. [WWW]
  

http://www.tarmatrade.ee/

• Терентьев, О.М. 2000, Технология строительных процессов. Москва.
  

8