TTK Eksamiküsimused Hoone osad (0)

Eksamiküsimused EI-21, KEI-21    
 
1. Hoonetele esitatavad põhinõuded. Hoonete põhiosad.  
Põhinõueteks on:    1) otstarbekus     2) nägusus     3) tugevus ja püsivus   
4) kestvus ja tööiga   
5) tulekindlus 
6) tervisekaitse 
7) keskkonnakaitse 
8) majanduslikkus 
Kõik hooned koosnevad osadest ja elementidest, mida võib liigitada kolme põhimõtte järgi:      a) ruumilised hooneosad - korrused, sektsioonid, üksikud ruumid, trepikojad jne;      b) konstruktsioonielemendid - vundamendid, seinad, katus, trepid jne:      c) ehitustooted - elemendid, millest moodustatakse konstruktsioonielemendid - tellised, 
kivid, paneelid, trepiastmed jne.    2. Hoonete projekteerimisel kasutatavad konstruktiivsed skeemid (koos 
analüüsiga).  
Kandekonstruktsioonid peavad andma hoonele tugevuse ja püsivuse. Põhilisteks 
kandekonstruktsioonideks hoones on kandvad sise- ja välisseinad või karkass. 
 
Vastavalt kandekonstruktsioonide iseloomule ja paiknemisele hoones, liigitatakse nad 
järgmiselt: 
1.    kandvate pikiseintega hoone ( skeem 1)  Sidumine telgedega:  Kandvad välisseinad ​: seina telg jääb seina ​sisetasapinnast reeglina 65... 150 mm​ seina  sisse;  kandvad siseseinad ​: telg paikneb seina sümmeetriateljel, st ​seina keskel;  Otsaseinad ​: telg paikneb seina sisetasapinnas - sidumist nimetatakse​ 0-sidumiseks, ​lagi ei  koorma seina.   2.    kandvate põikiseintega hoone ( skeem 2)  Tarindite sidumine on põhimõtteliselt sarnane skeemi 1 kirjeldusega, kuid skeem on  pööratud 90 ​0​.  3.    kandvate piki- ja põikiseintega hoone  
4.    mittetäieliku karkassiga hoone (skeemid 3 ja 4) 
Kui osa või kõik  ​sisemised kandvad seinad on asendatud​ postide ja talade vööga, siis on  tegemist  ​mittetäieliku karkassi​skeemiga   


5.    täiskarkasshoone ( skeem 5) 
Kui hoone kandvad seinad on täies ulatuses asendatud postide ja talade võrguga, siis on 
tegemist täiskarkasshoonega (Skeem 5). 
6.    ruumilistest suurelementidest hoone  
 
 
3. Hoonete liigitus tulepüsivusklassideks. Millest sõltub hoone 
tulepüsivusklass?  
Hooned jagatakse tulepüsivuse järgi kolme klassi:  
1) TP-1 – tulepüsiv: hoone püstitatakse mittepõlevatest ehitusmaterjalidest, ainult 
katusetarindis, kui katus ei ole kandetarindi (jäigastav) osa, võib kasutada B klassi 
kuuluvaid tarindeid. Tarindite tulepüsivusaeg sõltub hoonesisest põlemiskoormusest 
2) TP-2 – tuld takistav: Tuld takistava hoone maapealne osa rajatakse B klassi 
kuuluvatest ehitustarinditest, kusjuures tulepüsivusaja suhtes püstitatud nõuded on 
normitud  
3) TP-3 – tuld kartev: Tuld kartva hoone maapealne osa rajatakse põlevatest või 
kuumenedes kandevõime kaotavatest (teras) ehitusmaterjalidest, millele 
tulepüsivusnõudeid ei esitata. Tulepüsivusnõuded esitatakse sel juhul ainult keldri 
tarinditele 
 
4. Hoonete liigitus korruselisuse järgi. Kuidas liigitatakse hoone korruseid?  
    1) vähekorruselised - kuni 3 korrust;      2) mitmekorruselised - 4...9 korrust;      3) kõrghooned - 10 ja enam korrust.    Korruste hulka loetakse kõik hoone maapealsed korrused. Korruseks loetakse ka tehnilised 
korrused, mansard- ja katusekorrus ning soklikorrus ​1)​, kui ta lagi on ümbritsevast keskmisest  maapinnast vähemalt 2 m kõrgusel.  1) ​  korrust, mille ruumide põrand on maapinnast allpool, kuid mitte rohkem kui pool ruumi  kõrgust, nimetatakse  ​soklikorruseks, ​kui aga enam kui pool, siis ​keldrikorruseks.   
5. Ühtne moodulsüsteem (ÜMS) ja mõõtmete kategooriad, tolerantsid.  
Sellega kaasneb eritüübiliste konstruktsioonielementide arvu vähenemine, mis omakorda 
viib alla hoone maksumuse.  
Hoonete mõõtmete unifitseerimise aluseks on ühtne moodulsüsteem. See ühtlustab 
ehituskonstruktsioonide ja -detailide mõõtmed, lähtudes põhimoodulist M, milleks on valitud 
100 mm. 
Suurte elementide puhul kasutatakse kordmoodulit - 2M, 3M, 6M, 12M, 60M jne., väikeste 
elementide puhul aga murdmoodulit– M...M/100. 
   


6. Looduslikud ehitusalused.  
Looduslikeks alusteks nimetatakse pinnasekihte, mis võtavad  vastu hoonete ja ehitiste 
koormust.  Looduslikud ehitusalused peavad rahuldama järgmisi nõudeid:  1) olema vähe ja ühtlaselt kokkusurutavad, mis tagab hoonete ühtlase ja vähese vajumise;  2) olema vajaliku tugevusega;  3) olema vastupidavad pinnasevee toimele (uhtumiskindlad);  4) ei tohi külmumisel paisuda, paisuva pinnase korral aga, peab vundamendi rajama 
allapoole külmumispiiri;   5) olema püsivad (mittelibisevad).   
7. Ehitusaluste uuringud, aruannete dokumentatsiooni sisu.  
Enne hoone projekteerimist tuleb kindlaks määrata aluse kandevõime. Selleks viiakse läbi 
ehitusgeoloogilised uuringud,  
mille käigus määratakse kindlaks aluse mehaanilised omadused, pinnasevee tase, kihtide 
asetus ja paksus. 
Lisaks geoloogilisele uuringule ehituskrundil viiakse seal läbi ka  ​geodeetiline  mõõdistamine ​, mille põhjal koostatakse krundi geodeetiline skeem kõrgusliku sidumisega,  aga samuti näidatakse ära kõik olulised objektid (hooned, muud rajatised, suured puud jne 
ning puuraukude asukohad, kust võeti pinnase proovid) krundil ning nende horisontaalne 
omavaheline sidumine. 
 
8. Vundamentidele esitatavad nõuded, vundamentide klassifikatsioon.  
Vundamendid peavad olema:  tugevad, püsivad ja vastupidavad 
Vundamendid kavandatakse: monteeritavatena või kohapeal valmistatavatena 
(monoliitsetena) 
Konstruktsiooni järgi liigitatakse vundamendid:   1)    lintvundamendid, 2) postvundamendid, 3) plaatvundamendid, 4) vaivundamendid     
9. Monteeritavad lintvundamendid.  
Monteeritav lintvundament koosneb:     a) taldmikuplokkidest    - raudbetoonist   b) vundamendiplokkidest    - betoonist  Kui alus hoone ulatuses on ebaühtlane ja on karta ebaühtlast vajumist, tuleb ette näha 
pidevad 30...50mm paksused sarrustatud rõhtvuugid või 100...150mm kõrgused sarrustatud 
betoonvööd ümber kogu hoone. Sarrustamiseks kasutatakse sarrusvõrkusid:  = pikisarruseks 4-6 varrast Ø 12-20 mm     


= põikisarruseks vardad Ø 5-6 mm sammuga kuni 300 mm.  Sarrustatud vööde ja vuukide lahendused ning asukohad peavad olema ära näidatud 
projektis.  Üleminek hoone ulatuses ühelt rajamissügavuselt teisele võib olla ainult astmeline.    
10. Vundamentide rajamissügavus; võtted vähendamaks rajamissügavust.  
Et vältida ebasoovitavaid deformatsioone, tuleb hooned rajada allapoole pinnase 
külmumispiiri - Eestis normatiivselt 1,2 m maapinnast - või kaitsta hoonet ümbritsevat 
pinnast niiskumise ja külmumise eest soojustamise ja drenaaži ehitamise teel     
11. Monoliitsed vundamendid.  
Monoliitsed lintvundamendid – need on kohapeal valatavad või laotavad vundamendid. 
Materjaliks kasutatakse betooni, kivikbetooni (maaehituses) või paekivi, maakivi. (Kivide 
valikul tuleb arvestada nõudega, et kivide läbimõõt ei ületaks 1/3 vundamendiseina paksust.)    
12. Postvundamendid.  
Monteeritavad vundamendid võivad olla :  ● monteeritavad - raudbetoonist kannvundamendid 
● monteeritavad kannukaelad, millele ehitusplatsil valatakse alla taldmik vastavalt  tugevusarvutustele  Monoliitset lahendust kasutatakse enam puit- ja teraspostide vundeerimiseks, kuid 
eriolukordades võivad nad olla vundamendiks ka raudbetoonpostidele.  Monoliitsed postvundamendid ehitatakse raudbetoonist, betoonist või looduskivist. 
Ühe- ja kaheastmelised kannvundamendid    Kannukaelad  
(osaliselt monoliitne, osaliselt   monteeritav vundament)       


 
 
 
13. Vaivundamendid.  
Valdavalt kasutatakse töötamise printsiibi järgi kahte vaia tüüpi:  a) Hõõrdevaiad - kandevõime  saavutatakse 
tekkiva hõõrdejõuga pinnase ja vaia vahel  b)  Postvaiad - kandevõime saavutatakse 
toetumisega tugevale pinnasekihile       
 
14. Vundamendi hüdroisolatsioon.  
Hüdroisolatsioon kaitseb hoonet pinnaseniiskuse, sademevee ja survevee eest. Sellega 
välditakse vee tungimist tarindisse või sellest läbi.  
Hüdroisolatsioon peab olema:  ● Pidev ja veetihe; 
● Mehaaniliselt tugev pinnase staatilise surve ja dünaamilise liikumise suhtes; 
● Mehaaniliselt tugev hüdroisolatsiooni katvate materjalide suhtes; 
● Vastupidav keemiliselt agressiivse vee suhtes; 
● Keemiliselt püsiv teiste kasutatavate ehitusmaterjalide suhtes; 
● Vastupidav temperatuurimuutustele.  Kasutatakse kolme liiki hüdroisolatsiooni:  ●      rõhulist vett tõkestav 
●      rõhuvaba vett tõkestav 
●      niiskust tõkestav   
15. Vundamentide tööjoonised.  
Vundamendi projektjooniste hulka kuuluvad:  ● vundamendi plaan; 
● vundamendi lõiked ja täpsustavad sõlmede tööjoonised   


● pinnalaotised (monteeritava vundamendi korral)  Joonisele kantakse:  1. Joonise nimi ja mõõtkava; 
2. Teljestik ja telgede vahelised kaugused; 
3. Vunamendi keha ja tema osade sidumine telgedega; 
4. Kui mõni vundamendi osa on ehitatud mõnest teisest materjalist,siis see  näidatakse tingmärgiga (vt trepi tugisein);  5. Vundamendis olevad avad, näidates nenede suuruse, sidumise lähima teljega  ja ava alumise serva kõrgusmärgi - vt telgC;  6. Kui vundament rajatakse hoone erinevates osades erinevale  rajamissügavusele, siis on otstarbekas joonisel näidata kõrguste ülemineku 
asukoha (vt telegedel A ja C mõõtketi juurde toodud kõrgusmärgi jooni);  7. Lõigete asukohad plaanil; kui erinevatel telgedel samasugune vundamendi  lahendus, siis on neil ka samasugune lõike tähistus - vt teljed A ja C.    16. Seintele esitatavad nõuded ja klassifikatsioon.  
Hoonele seinakonstruktsiooni valikul, nii materjali alusel kui konstruktsioonilahenduselt, tuleb 
arvestada järgmiste nõuetega: 
    1) peavad olema tugevad ja püsivad 
    2) peavad tagama ruumis nõuetekohase sisekliima 
    3) peavad olema nõuetekohase helipidavusega 
    4) peavad vastama hoone tööea nõuetele  
    5) peavad vastama hoone tulepüsivusklassi nõuetele 
 
Seinu liigitatakse: 
    1) asukoha järgi: välisseinad, siseseinad.   


    2) töötamise iseloomu järgi: kandvad, ennastkandvad, mittekandvad, rippuvad; 
    3) struktuuri järgi: massiivseinad ja kergseinad; 
    4) materjali järgi: looduskivist, tehiskivist, puidust seinad; 
    5) paigaldatavate detailide suuruse järgi: tellisseinad, väikeplokkseinad, suurplokkseinad, 
paneelseinad; 
 
17. Massiivtellisseinad - nende eelised ja puudused; seinte ladumisel,  
kasutatavad erinevad seotised  ​????  Kivide ladumisel müüritisse kasutatakse kindlaid ladumisskeeme, mida nimetatakse 
seotisteks. Olenevalt seinale esitatavatest tugevusnõuetest, kasutatakse sagedamine kahte 
seotist:       1)  plokkseotist - raskelt koormatud seinte korral  2)  mitmekihilist seotist – normaaltingimustes  Plokkseotises ​ vahelduvad põiki- ja pikkikiviread ning jälgitakse, et naaberridade püstvuugid  kokku ei langeks.    Mitmekihilises seotises ​ langevad 3...5 järgneva kivirea (olenevalt kivipaksusest: 88 mm või  65 mm) pikipüstvuugid kokku, mis seejärel seotakse põikikivi-ridadega.     
   


18. Mitmekihilised tellistest välisseinad  ​????  Kivide ladumisel müüritisse kasutatakse kindlaid ladumisskeeme, mida nimetatakse 
seotisteks. Olenevalt seinale esitatavatest tugevusnõuetest, kasutatakse sagedamine kahte 
seotist:       1)  plokkseotist - raskelt koormatud seinte korral  2)  mitmekihilist seotist – normaaltingimustes  Plokkseotises vahelduvad põiki- ja pikikiviread ning jälgitakse, et naaberridade püstvuugid 
kokku ei langeks.    Mitmekihilises seotises langevad 3...5 järgneva kivirea (olenevalt kivipaksusest: 88 mm või 
65 mm) pikipüstvuugid kokku, mis seejärel seotakse põikikivi-ridadega.c    
19. Monteeritavad raudbetoonsillused.  
Tellisseintes kasutatakse tavaliselt monteeritavaid raudbetoonsilluseid. Neid on kahte liiki: 
tavalised ja tugevdatud. Tavalised suudavad kanda ainult seina omakaalu, tugevdatud 
sillused paigaldatakse vahelaega koormatud seina piirkonda. 
Silluse liigi tunneme ära markeeringust:   Näiteks markeering     9 PB 25-3 : silluse kandevõime 350 kg/m, silluse pikkus 2490 mm  10 PB 25-37 : silluse kandevõime 3800 kg/m, silluse pikkus 2460 mm  Silluste laius on 100, 120 või 250 mm, pikkus 1290…2980 mm ja kõrgus on olenevalt 
sillustala pikkusest ja kandevõimest 90 või 190 mm. Tugevdatud silluste nõutav toetuspikkus 
on 300 mm, tavalistel 120 mm  Sillusetüübi valik sõltuvalt seina koormusskeemist:         a – ennastkandev sein;       b – osaliselt koormatud sein;       c – täielikult koormatud sein    a)  b)  c)     


 
 
20. Kaar-, kiil- ja kihtsillused.  
Kihtsilluseks ​ loetakse 0,5 m kõrgust müüritise osa ava kohal, mis toetub armeeritud  3 cm mördivööle. Sarrusvarraste arv sõltub seina paksusest ja valitakse üks varras 
12 cm kohta. Varda läbimõõduks piisab mittekandvas seinas 6 mm, kui ava on kuni 
1,2 m. Kuni 1,5 m ava korral 8 mm, kuni 2 m ava korral 12 mm. Kandvas seinas on 
vastavates olukordades varraste läbimõõdud 10, 12 mm. Sarrus peab müüritisse 
ulatuma vähemalt 250 mm ja vardad peavad olema tehtud tagasipööretega. Silluse 
osas on müüritis laotud tsementmördil.      
 
Kiilsillustes ​ paiknevad kivid ava kohal püstasendis, kiilukujuliste vuukidega. Silluses  on alati paaritu arv kive. Ladumist alustatakse silluse otstest – nn kannakividest ja 
lõpetatakse keskmise nn lukukivi paigaldamisega. Max lubatav ava 2 m.    


   
Kaarsillusega ​ võib sillata ükskõik kui suuri avasid nii kandvais kui ka mittekandvais  seintes. Minimaalseks silluse kõrguseks on 250 mm, alates 2 m sildest peab 
kandeseinas kaare ristlõike kõrgus olema 380 mm.  
 
21. Kiviseinte karkassielemendid (talade toetamine seintele ja postidele).  ​????  Vähekorruseliste hoonete välispiirete ehitamiseks saab kasuatada kergseinu:  1)  välimise kivivoodriga puitkarkassil Harju- ja Nõmmeseinad  2)  püst- ja rõhtdiafragmadega seinad – Gerardi-, Rolok- ja Nopsaseinad     


Nõmmesein    Gerardisein  a – püstdiafragmad  b – terassidemetega     


Rolokseinad  a - Roloksein  b -  laudsisevoodriga roloksein;     


Nopsasein     
22. Keramsiitbetoonist väikeplokkidest seinte ehitus, esitatavad nõuded.      


Erinevalt eelmise põlvkonna plokkidest, kasutatakse nüüd tappliitega plokke, kus 
tappliide on vertikaalvuugis.  
Keramsiitbetoonist väikeplokkidest (kergplokkidest) seina struktuur on poorne, mille 
tõttu isoleerib ta hästi soojust (betooniga võrreldes 5-kordselt). Nad on vastupidavad 
külmale, neisse imendub vähe vett ja nad kuivavad kiiresti. Müüritis on tulekindel. 
Kergplokke kasutatakse müüritiste ladumiseks nii peal- kui ka allpool maapinda. 
Sobivad välis- ja siseseinte ehitamiseks. Kasutatakse ka garaažide ja 
vähekorruseliste hoonete vundamentide.  Plokke valmistatakse kahes tugevusklassis:  = nõrgemad tugevusega 3MPa betooni tihedusega 700 kg/m3  = tugevamad 5MPa betooni tihedusega 900 kg/m3  Plokkide mõõdud:  = laiused     200, 250, 300, 350 mm  = kõrgus     185 mm  = pikkus     480 mm  Tappliitega vertikaalvuuk läheb kokku ilma müüriseguta.   Seina nurkades, kus vertikaalvuugis tapp-liitega plokke omavahel siduda ei saa, 
täidetakse vertikaal-vuuk müüriseguga 
Vältimaks pragude tekkimist müüritisse, tuleb ta armeerida. Armeerimiseks 
kasutatakse Bi-armatuuri 
 
Vuuk esimese plokirea kohal ja viimase plokirea all tuleb alati armeerida. 
Armeeritakse ka akna-aluse rea all olev ja silluste peal olev rõhtvuuk Ülejäänud 
müüritise osas armeeritakse rõhtvuugid reeglina iga meetri (viienda rea) järel. 
Armatuur tuleb üleni mördiga katta.  
 
23. Betoonväikeplokkidest seinte ehitus, esitatavad nõuded  
Betoon-õõnesplokke on sobilik kasutada nii  ​seinte kui ka vundamentide ehitamisel ​.  Õõnesplokid laotakse nii, et õõnsused asuksid kohakuti. Mörti ei ole soovitav laotada 
esimese plokirea alla täies ulatuses, sest täitebetoon peab saavutama kontakti 
vundamendiga. Kõik vuugid tuleb mördiga täita ja vuukida, et saavutada vajalik 
veetihedus. 
Armeerimine 
Vertikaalarmatuuri võib paigaldada enne või peale betoonmüüritise ladumist. 
Armatuuri kaugus ploki seinast peab olema vähemalt 0,5 – 1,2 cm sõltuvalt 
kasutatava betooni täitematerjalist. Armatuur paigaldatakse ka sillus- ja 
sarrusplokkidesse, mis täidetakse betooniga.    


Betoneerimine 
Müüritis tuleb täita niipea kui võimalik, et vähendada vuukide kokkutõmbumise 
pragusid. Samas enneaegne betoneerimine, kui vuugid ei ole saavutanud piisavat 
tugevust, võib põhjustada plokkide nihkumist. Sellest tulenevalt on betoneerimine 
lubatud alles peale seda kui mört on saavutanud kogu konstruktsiooni kõrguse 
ulatuses vajaliku tugevuse:  ​ühekihiline õõnesplokkidest müüritis peab seisma  vähemalt 24 tundi enne betoneerimise alustamist.  
 
 
24. Gaasbetoonväikeplokkidest seinte ehitus, esitatavad nõuded.  
Poorbetoonväikeplokkidest võib  ehitada kuni  3-korruselisi hooneid (praktikas siiski 
valdavalt 1-ja 2- korruselisi).  
 
Poorbetoonist seinu kasutatakse nii eluhoonete, garaažide, laohoonete, aga ka 
loomapidamishoonete ehitamiseks  
 
Neid kasutatakse hoonete välis-, sise- ja vaheseinte ladumiseks. Plokkidest 
müüritise ladumiseks on soovitav kasutada tavalist müürimörti margiga vähemalt M5, 
võib ka kasutada muid müürisegusid.  
Plokid liimitakse müüritises omavahel müüriliimiga, vuugi paksus 2...3 mm. Selline 
minimaalne vuuk vähendab ka külmasilda välisseinas miinimumini. Müüritise 
tugevdamiseks tuleb seina armeerida vähemalt iga nelja rea tagant, kui arvutused ei 
nõua tihedamat lahendust. Armeerimiseks kasutatakse kas ümarterast Ø 8 mm või 
armeerimiseks spetsiaalselt valmistatud õhukest sik-sak armatuurivõrku (Murfor 
armatuuri). 
Avade ladumisel tuleb ava kohale asetatava silluse alune pind ning ava oleva rea 
aluspind armeerimisega tugevdada ja sillustala peb toetuma täisplokile nagu on 
näidatud allooleval skeemil     


 
 
25. Mitmekihilised betoonist ja terasest seinad: kasutatavad paneelid, 
paneelide ankurdamine ja vuukide isoleerimine.  
Sandwich 
BETOON: 
Konstruktsioonilt kujutavad  välisseinapaneelid endast mitmekihilisi suurelemente - nn 
sandwich-paneele.       Paneelide paigaldamisel, vuukide hermetiseerimisel tuleb tagada paneelidesisene tuulutus 
ekspluatatsioonis tekkiva kondensniiskuse eemaldamiseks. Selleks paigaldatakse püst- ja 
rõhtvuugi ristumiskohtadesse ning lisaks paneelidevahelistesse horisontaalvuukidesse 
sammuga 2000 mm plastiktorukesed 10 mm    


  Raudbetoonpaeelidega saab moodustada välisseinad ka karkasshoonete korral. Paneelide 
ankuramine võib toimuda analoogselt juba vaadeldud lahenduste põhimõttel - ankurdus läbi 
ankurdusaasade või ankurdatakse paneelide karkassipostide külge kinnituspoltidega:      TERAS: 
Soojustuseks paneelide sees kasutatakse kas mineraalvilla või vahtpolüuretaani. Sõltuvalt 
kasutatud materjalidest ja konstruktsioonilahendustest liigitatakse paneelid  ​standard ja  tulekindlateks paneelideks.   


    26. Puitsõrestikseinte konstruktiivsed lahendused.  
Sõrestik koosneb vertikaalsetest postidest ja horisontaalsetest aluspuudest ning 
vöölaudadest. Ruumiline jäikus antakse kas diagonaalsete kaldtugedega 
sõrestikpostide vahel või jäikade ehitusplaatidega (puitlaastplaat, OSB-plaat, 
kipsplaat vmt ). 
  a)    b)   


a – läbi korruste jätkuvate postidega ja vöötaladele toetuvate 
laetaladega sõrestik;   b – sõrestiku ehitamine korruste kaupa.  Sõrestikseina välisviimistluseks võib olla: laudvooder - nii rõht- kui ka vertikaalne 
laudvooder, tellisvooder, PVC paneelid  Sisevoodriks kasutatakse laudvoodrit, aga samuti kipskartongplaate, puitlaastplaate, 
vineeri jmt.  Soojustuseks kasutatakse enim mineraalvillaplaate, aga ka 
puistesoojustusmaterjale. Soojustuskihi paksus peaks olema vähemalt 20 cm, et 
tagada nõuetekohast välispiirde soojapidavust.   
27. Puitpalkseinad, palkide sidumine, kasutatavad seotised, avade 
moodustamine.  
1) Püstpalkseinad  tänapäeval praktiliselt harva kasutatav lahendus.     


Sein on hea kandevõimega, kuid ei ole piisavalt tihe ja aja jooksul võib tihedus palkide 
kuivades veelgi väheneda.   Seina toetamine ja ankurdamine vundamendile  Vundamndile on paigaldatud hüdroisolatsion ja seejärel 
paigaldatakse aluspuu ja ankurdatakse vundamendile. Aluspuu 
peale omakorda paigaldatakse alumine sidepuu ja ankurdatakse 
naelutuse teel aluspuule. Sidepuus jookseb pikiseina soon, 
millesse fikseeritakse seina püstpalgid keeltapi abil ning lõplikult 
kinnitatakse palgid naelutamise teel. Täiendavalt fikseeritakse 
seinajooks kobadega hoone nurkades.  Palkide vahelised vuugid tihendatakse mineraalvilla ribadega või 
takutamise teel.      Seina konstruktsioon vahelae tasapinnas  Seinapalgid ülemisest otsast seotakse taas sidepuuga.  Teise korruse ehitamine teostatakse analoogselt esimesega.  Vahelagede ehitamiseks ja sidumiseks seintega on paigaldatud 
vaheprussid ning fotolt on näha laetalade otsad, fikseeritud seina 
vahevöösse.  Püstpalkide kinnitus ja tihendamine analoogne juba kirjeldatule.  2) Rõhtpalksein  ​on võrreldes sõrestikseinaga kapitaalsem ja  vastupidavam, suurema soojasalvestusvõimega (massiivsem), kuid 
vähem soojapidav ja palju töömahukam ehitada.  Seinte ehitamiseks võib kasutada kooritud tahumata või servatud palke 
või eelnevalt mõõdu- ja vormitäpseks töödeldud freespalke.  Looduslikud palgid peavad olema sirged, enam-vähem ühejämedused 
ja võimalikult vähe koonilised. Seina asetatakse palgid vaheldumisi: 
ühte tüve- ja teise ladvaots. Palkide üksteisele sobitamiseks nad 
varatakse ​ alt õnaraks.   Varamisel kasutatakse kahte erinevat lahendust - lahtine ja kinnine 
varamine       


Lahtine varamine    Kinnine varamine    Nurgad tapitakse, kasutades kas pikk- või lühinurka  1) Pikknurk  2) Lühinurk  Palgid seotakse omavahel salapulkadega e. karutappidega.   


Avakülgedesse pannakse tenderpostid  ja ava kaetakse kübarpakuga – 
mille alla tuleb kindlasti jätta vajumisvaru, mis arvestatakse 3..5% ava 
kõrgusest.     


  28. R/b karkass-süsteemid, karkassielementide liited  
Hoonete ehitamisel kasutatakse enim monteeritavat raudbetoonkarkassi. 
Ehitamiseks kasutatakse kaht põhimõttelist karkassiskeemi:  
1. korruspostkarkassi     2. jätkuvpostkarkassi     Karkassi postid võivad olla ruudukujulise-, ristkülikukujulise- või ümarristlõikega. 
Postid võivad olla silepostid või konsoolidega.  
 
Karkassi riivtalad kulgevad kas piki või põiki hoonet ja nende ülesandeks on 
vahelagedelt tuleva koormuse ülekandmine sammastele. Riivtalad võivad olla 
ristküliktalad, riiulitega talad või risttalad. 
 
Riivtalad võivad toetuda ja kinnituda postiotstele, postikonsoolidele või 
peitkonsoolidele.    


     
29. Teraskarkassid, karkassielementide liited  
Teraskarkass leiab laialdast kasutamist nii avalike kui ka tööstushoonete (kerged 
hallhooned) ehitamisel. 
 
Karkassi moodustavad ka teraskarkassi korral postid, talad. Jäikus hoonele antakse 
terassidemetega (diagonaalsidemed postide vahel). Laekonstruktsioon on kas 
teraslahendus, raudbetoon või komposiitlahendus raudbetoonist ja terasest. 
 
Elementide ühendus-sõlmed võivad olla lahendatud nii polt- kui ka keevisliidetena. 
 
Terasprofiilidena kasutatakse väga erinevaid profiilteraseid, nagu ümartoru, kanttoru, I-profii 
jt 
 
Näiteid terastala  ühendamisest postiga: need võivad olla nii šarniir- ( a ) kui ka 
jäikühendused ( b...d )   


   


   
30. Puitsõrestike süsteemid, elementide sõlmed-liited      


31. Vahelagedele ja lagedele esitatavad nõuded ja klassifikatsioon. 
Vahelaed on hoone osad, mis jaotavad hoone korrusteks. Olenevalt asukohast 
hoones liigitatakse vahelaed alljärgnevalt (Joonis 1): 
keldrivahelagi  
korruse vahelagi 
pööningu vahelagi 
 
Vahelagede ülesandeks on vastu võtta seadmetest, mööblist ja inimestest tulevaid 
koormusi. Aga neil on veel üks tähtis ülesanne: nad on hoonele horisontaalseteks 
jäikusdiafragmadeks, mis aitavad hoonel vastu võtta tuulest põhjustatud 
külgkoormusi. Selleks tuleb vahelaed ankurdada hoone seinte külge. 
 
 Vahelagedele esitatakse järgmisi nõudeid: 
•    peavad olema tugevad 
•    peavad olema jäigad 
•    peavad oma tulepüsivuselt vastama hoonele esitatavatele nõuetele 
•    kestvuselt peavad vastama hoone kestvusastme nõuetele 
•    peavad olema helipidavad 
•    peavad olema nõutavalt soojapidavad 
•    sageli peavad laed olema veetihedad 
 
Vahelaed oma valmistuselt võivad olla: 
•    monteeritavad  
•    kohapeal valmistatavad 
 
Vahelaed ehitatakse: 
•    raudbetoonist 
•    terasest 
•    puidust 
•    komposiitkonstruktsioonina (teras+betoon, teras+puit) 
 
32. Monteeritavad raudbetoonvahelaeelemendid ja nende valik.  
Valdavalt kasutatakse hoonete ehitamisel raudbetoonvahelagesid. Nad on tugevad, kestvad 
ja suure tulekindlusega. Raudbetoonvahelaed võivad olla monteeritavad või  kohapeal 
valmistatavad (monoliitsed). Monteeritavad vahelaed ehitatakse paneelidest, mis oma 
ehituselt jagunevad: 
•    pikad kitsad õõnespaneelid  
•    koorikplaadid 
•    ribipaneelid (enam tootmishoonete ehitamisel) 
•    ruumisuurused raudbetoonplaadid (piki-põikikandvate seintega paneelhoonetes) 
 
33. Õõnespaneelide toetamine, ankurdamine ja vuukide monoliitimine    


Paneelid paigaldatakse kas segukihile (klass B 15) või neopreenkummist elastsetele 
patjadele. 
Paneelid peavad tellis- ja plokkseintele toetuma vähemalt 120 mm, jäikadele 
raudbetoonseintele ning raudbetoon- ja terastaladele vähemalt 65 mm.  
Kõrvutiasetsevad paneelid peaksid olema ühesuguse kandevõime ja vanusega 
(kandevõimest ja vanusest sõltub paneelide eeltõus).    Vahetult peale paneelide paigaldamist tuleb paneelid ankurdada ja monoliitida seintega või 
teiste jäigastavate konstruktsioonidega.   


  Vahelagede temperatuuri- ja kahanemisliikumised ning plastsed deformatsioonid võivad 
põhjustada horisontaalsete pragude tekkimist väikeplokkmüüritises, eriti nurkades. Pragude 
vältimiseks tuleb vahelagi seinast vabastada nii palju kui võimalik. 
6-meetrised ja pikemad õõnespaneelid toetatakse otse müüritise tsentrisse laotatud 
segukihile. Minimaalne toetuspikkus peab olema 120 mm. 
 
34. Monoliitsed raudbetoonvahelaed.  
Monoliitraudbetoonist lae eeliseks paneelide ees on, et ruumide kuju ja suurus  ei sõltu 
paneelide nomenklatuurist. Samuti on monoliitne lagi monteeritavast jäigem ja kapitaalsem. 
Kuid monoliitse lae ehitamine on tunduvalt töömahukam. 
 
Kõige lihtsam on ehitada taladeta – lihtsalt siledat raudbetoonplaati. See tuleb kõne alla kuni 
4-meetrise sildeni; kui sille on suurem, siis kujuneb plaadi tarvilik paksus liiga suureks. 
 
Monoliitraudbetoonist lae võib kandma panna kas ühes või kahes suunas. Ühes suunas 
kannab lagi, kui kandekontuuri küljepikkuste suhe on suurem kui 2  ning kui talad paiknevad 
ühes suunas.   


   Taladega raudbetoonvahelaed on otstarbekad juba alates 2…3-meetrisest sildest – sel juhul 
kulub betooni ja sarrusterast märksa vähem, kuigi töömahukus on suurem. 
 
Suurem talade samm ei ole enam ratsionaalne. Sellisel juhul on üheks lae lahenduse 
võimaluseks kessoonlagi, kus laeplaati toetab risttalastik. 
 
35. Puidust vahelaed ja laed (talade toetamine ja ankurdamine, talade 
vahetäide ja viimistlus).  
Puitvahelaed leiavad laialdast kasutamist vähekorruseliste puit- ja kivihoonete ehitamisel - 
eramud ja ridaelamud. 
Vahelae kandekonstruktsioonideks on okaspuidust (mänd) talad, millede peale ehitatakse 
põrandakonstruktsioon, alla aga vahelae puhta lae konstruktsioon. Talade vahele 
paigaldatakse mineraalvill, tagamaks vahelae nõutav heliisolatsiooni. 
Kandetalade alla kinnitatakse ehituspaber, et villatolm allolevasse ruumi ei satuks, 
pööningulae ehitamisel asendatakse ehituspaber aurutõkkekilega.     


  Kivihoonetesse puitvahelae ehitamisel peavad laetalade otsad, mis toetuvad kiviseintele, 
olema antiseptitud ja paigaldamise käigus tuleb nad mähkida isolatsioonimaterjali (Joonis 3), 
et puittarind ei puutuks kokku kivitarindiga. 
 
Pärast talade kohale paigaldamist ja isoleerimist, tuleb nad ankurdada kandeseinte või 
–talade külge. Tala otsa ja väliseina vahele tuleb panna soojustus vältimaks külmasilda. 
 
36. Trepid, neile esitatavad nõuded ja normid.  
Trepid projekteeritakse tõusu suunas tavaliselt vasaku pöördega. Ühes marsis on vähemalt 
3 astet ja maksimaalselt kuni 18 astet. Trepi  tõus projekteeritakse kaldega 1:1 kuni 1:2, 
tõusu kalle sõltub trepi kasutamise intensiivsusest.  
Et trepp oleks mugav kasutada, arvestatakse järgmise seosega:    2h + b = 63...64 cm    kus, h - astme kõrgus cm ja b - astme laius cm  Sellest tulenevalt on astmete kõrgus vahemikus 14...18(20) cm ja laius 25...30 cm.  Trepimarsi minimaalne laius: 
    =  kuni 2korruseliste lubatakse projekteerida - 0,9 m 
    =  korruselamutes - 1,3 m, seejuures trepimarsside  
  vahel peab olema vähemalt 5cm laiune vahe   
Trepimade ei tohi olla trepimarsist kitsam; minimaalseks sügavuseks loetakse 1,3 m, 
kõrghoonetes 1,6 m. 
Trepimademete vaheline vertikaalne mõõt (mademe pealispinnast järgmise mademe 
pealispinnani) ei tohi olla suurem kui 3,6 m. 
Trepikäigu puhas kõrgus mademe kohal peab olema vähemalt 2,05 m, mademetala all 
vähemalt 1,95 m. 
Trepikäsipuu kõrgus astme pinnast peab olema 1,0 m, lasteaedades - 0,7 m    Käsipuu vaba kaugus seinast või kinnisest piirdest on minimaalselt 4,5 cm   
37. Trepid monteeritavatest raudbetoonelementidest.    


 
Kõige kestvamad ja tulekindlamad ning selle tõttu ka peamiselt kasutavad on raudbetoonist 
trepid. Valmistuselt jagunevad nad järgmisteks tüüpideks:  ● Sirged kesktalaga trepid ( T ) 
● Sirged umbtrepid ( U ) 
● Kesktalaga keerdtrepid ( KT ) 
● Umb-keerdtrepid ( KU ) 
● L-tepid ( L ) 
● Keskpostiga keerdtrepid ( K )       
38. Välistrepid. Tuletõrje- ja avariitrepid.  
 
Hoonega liituv välistrepp oleks soovitav varustada varikatusega või varustada soojendusega 
vältimaks maksimaalselt nii märgumist kui jäätumist. Trepp peaks olema hõlbus puhastada 
ja kuiv hoida. Välistrepp peab olema ka hästi valgustatud. 
 
Väline tuletõrjeredel   Väline tuletõrjeredel valmistatakse üldjuhul metallist, tulepüsivusklassi TP2 või TP3 kuuluva 
hoone tuletõrjeredel võib olla ka puidust.  Redel tuleb paigaldada kohtkindlalt. Redeli minimaallaius on 700 mm, pulkade vahe kuni 
300 mm.  Vertikaalne tuletõrjeredel on lubatud kõrgusvahe puhul kuni 20 m, kusjuures üle 10 m 
kõrgusvahe puhul peab redelil olema kumer seljakaitse iga 0,7 m tagant või turvavöö 
kinnitusrööbas.  Üle 20 m kõrgusvahe puhul tuleb redel paigaldada kaldega 6:1 ning varustada iga 8 m  järel 
käsipuudega vaheplatvormiga.   
39. Teras- ja puittrepid.    


 
Kuna teras ei ole tulekindel materjal, teda mitmekorruseliste hoonete ehitamisel reeglina ei 
kasutata. Neid on sobiv kasutada enam väikemajade ja vähekorruseliste hoonete ehitamisel. 
Oma planeeringult, konstruktiivselt lahenduselt võivad terastrepid olla otsetrepid (a ja b), 
trepid pöördega (c) või keerdtrepid (d).  a)    b)    c)    d)  Puittreppe on lubatud ehitada ainult kuni 2-korruselistele hoonetele. 
Trepi valmistamiseks kasutatakse hööveldatud laudu, liimpuitplaate. Elemendid 
ühendatakse omavahel tappidega ja kinnitatakse kas naelte, kruvide  või poltidega. 
 
40. Põrandatele esitatavad nõuded ja klassifikatsioon.  
 
Põrandatele esitatakse terve rida nõudeid, neist tähtsamad on:  1.   tasasus - siledad, kuid mitte libedad 
2.   kulumiskindlus 
3.   löögikindlus 
4.   tugevus, mitte läbipainduvad 
5.   tolmukindlus ekspluatatsioonis 
6.   müratus 
7.   soojad 
8.   veetihedad ja niiskuskindlus  Põrandaid liigitatakse nende kattematerjali järgi:   


1) puitpõrandad    2) rullmaterjalist põrandad    3) monoliitpõrandad    4) plaatpõrandad   
 
41. Pinnasele projekteeritavate põrandate põhielemendid, hüdro-ja 
soojaisolatsioon.  
 
Pinnasele ehitatavad põrandad tuleb kaitsta nii niiskumise kui ka külma eest.  
 
Niiskustõkke lahendus sõltub pinnase niiskuse ulatusest - kas on tegemist vaid loomuliku 
niiskusega (Joonis 2) või surveveega.    Joonis 2.    1.Pinnakate; 2. Raudbetoonplaat 80 mm; 3. Ehituspaber4. Killustik  ≥ 200 mm; 5. 
Niiskustõke; 6. aluspinnas 
    Joonis 5 Tavaruumi põrand normaalniiskusega pinnase:1. Põrandakate; 2. Raudbetoonplaat; 3. 
Ehituspaber; 4. Soojustus; 5. Killustik; 6. Niiskustõke; 7. Aluspinnas 
   


  Joonis 3 Normaalniiskusega pinnasel märja ruumi põrand: 1-2. Põrandakate; 3. Niiskustõke; 4. 
Kaldekiht; 5. Raudbetoonplaat, 5. Ehituspaber/PVC-kile; 6. Soojustus; 7. ​ Aluspinnas    Joonis 4 Põrand pinnasel, kus mõjub survevesi:1-2.Põrandakate; 3. Raudbetoonplaat; 4. Niiskustõke; 
5. Tasanduskiht; 6. Soojustus – kergkruus; 7. Aluspinnas 
 
 
42. Vahelagedele projekteeritavate põrandate põhielemendid - sooja-, müra- ja 
tehnoloogiline hüdroisolatsioon.  
Heliisolatsioon saavutatakse elastse vahekihiga põrandakonstruktsiooni ja vahelae 
kandekonstruktsiooni vahel. Heliisolatsioon võib põrandal olla üleni, lintidena või 
alustükkidena. Isoleerida tuleb ka põranda- ja  seinakonstruktsioonide kokkupuute kohad, 
vastasel juhul muutuvad müra edasikandjateks seinad. 
Heliisolaatoriks kasutatakse isolatsioonivillasid, puitkiudisolatsiooniplaate; isolatsiooni võib 
tagada aga ka kattematerjal (vaipkatted).   


1. Põrandakate  - PVC, parkett vms; 2. Peenbetoon C20/25 60 mm, keskel sarrusvõrk 3-100 B500K, 
ehituspaber või kile; 3. Helitõke  - jäik mineraalvillplaat 30 mm; 4. Kandetarind – 
raudbetoon-õõnespaneel või monoliitbetoon; 5. Lae viimistlus 
 
Põranda soojustamiseks kasutatakse kergbetoone (keramsiitbetooni),vahtplaste, 
mineraalvillasid, aga ka elektrikütet (Joonis 6).  ​Soojustust tuleb kaitsta niiskumise eest.  Ka  põrandakütte korral on soojustuskiht vajalik, et eralduv soojus ei kanduks 
konstruktsioonist välja vales suunas. 
 
43. Küttega põrandate põhielemendid.  
Vesiküte või elektriküte. 
Pikaajaline ruum (kus üle 4 tunni viibitakse) kasutatakse vesikütet.     44. Monoliitpõrandad.  
Monoliitpõrandate alla kuuluvad:  ● Betoonpõrand 
● Tsementpõrand 
● Asfaltbetoonpõrand 
● Vaikkattega põrand (EPO põrand)  Nende kõigi ühiseks omaduseks on see, et nad valatakse kohapeal. 
Olenevalt hoone otstarbest, tema sisekliimale esitatavatest nõuetest võivad nad olla 
külmad või soojustatud konstruktsioonina.   


Joonis 1 Külm betoonpõrand  1. Pinnakate 
2. Raudbetoonplaat 
3. Ehituspaber või kile 
4. Killustik ≥ 200 mm 
5. Niiskustõke 
6. Aluspinnas  Joonis 2 Soojustatud betoonpõrand  1. Pinnakate 
2. Raudbetoonplaat 
3. Ehituspaber või kile 
4. Soojustus  - vahtpolüstüreen 80 mm 
5. Killustik ≥ 200 mm 
6. Niiskustõke 
7. Aluspinnas  Ühekordne betoonpõrand valatakse 80...120mm paksune betoonist C25/30. 
Betoonikiht valatakse kas  killustikukihile või kergkruusast aluskihile. 
Niiske pinnaserežiimi korral tuleb põrandakonstruktsiooni kaitsta niiskustõkkega 
märgumise eest (Joonis 3) 
Kahekordne betoonpõrand valatakse kahes kihis - alumine paksusega 80...100mm 
betoonist ja pealmine peenbetoonist (kraniitkillustikul) paksusega 30mm C25/30 
Vältimaks hiljem põrandasse tekkivaid soovimatuid pragusid (tekivad kivinemise 
käigus tekkivast betooni kahanemisest), tuleb  ​põrandasse lõigata  deformatsioonivuugid ​ - põrand lõigatakse ruutudeks küljepikkusega 2...3 m (max 6  m). Lisaks tuleb põrand armeerida hõreda traatvõrguga (vardad Ø 5...8 mm) ja 
ruudusilmaga 15...20 cm. 
 
45. Põrandad rullmaterjalist.  
 
Siia rühma kuuluvad:  ● linoleumpõrand 
● PVC põrand 
● Vaipkattega põrand  Rullmaterjalide suurimaks eeliseks on nende kerge puhastatavus - on hügieenilised. Nad on 
küllalt müratud ja suhteliselt soojad. 
 
Rullmaterjalist põrandad kaetakse kaasaegses ehituses peamiselt PVC-katetega 
(polüvinüülkloriidkatted) ja linoleumkatetega. Kasutusel on ka kummikattega rullmaterjale. 
Kõik elastsed rullmaterjalid paigaldatakse põhimõtteliselt ühtemoodi. Alusehituseks 
rullmaterjalist põrandatele võivad olla betoonalus või puidust ehitusplaadid.   


   
46. Põrandad tükkmaterjalidest.  
 
Tükkmaterjalist põrandateks on:  ● Plaatpõrandad 
● Kivisillutispõrandad (kiviparkett)  Plaatpõrandate alla kuuluvad:      * betoon- ja terratsoplaatidest põrandad      * looduskivi plaatidest põrandad      * kiviparkettpõrandad      * keraamilistest plaatidest põrandad:     ● tavalistest e. metlahplaatidest põrandad 
● glasuuritud (nii läikivad kui ka matid) plaatidest põrandad 
● läbimass- ehk klinkerplaatidest põrandad 
● väikestest plaatidest nn.  mosaiikpõrandad 
● happekindlatest plaatidest põrandad     


Plaatpõrandad leiavad enim kasutust ruumides, kus on kõrgendatud hügieeninõuded 
(köögid ) ja teiseks märgades ruumides, nagu saunade pesemisruumid, dušši- ja 
vannitoa ruumid ning tualettruumid.  Happekindlad plaadid on kasutavad ruumides, kus kasutatakse kemikaale, 
agressiivseid aineid: laborid, akude laadimise ruum jmt.  Kiviparkett leiab enam kasutust teesillutise ehitamiseks õuedes, aedades, kuid 
kasutatakse mõnikord ka hoone sees, näiteks talveaedades, fuajeedes.   
47. Puitpõrandad.  
 
Puitpõrandate alla kuuluvad:  ● laudpõrandad 
● parkettpõrandad:  ○ tükkparkettpõrandad 
○ kilpparkettpõrandad 
○ laudparkettpõrandad  Laudpõrandad ehitatakse täissulund- ehk  
täispunnlaudadest: 
   laudade laius = 95...195 mm, 
 paksus = 18, 21, 28 või 33 mm.    Laudis lüüakse laagidele, milleks kasutatakse 40...70 mm paksuseid latte või laudu.  
21 mm paksustel laudadel on laagide samm 400 mm, 28 mm vastavalt 600 mm.  
Laagide alumine pool peab olema antiseptitud.  Puuduseks  ​on suur puidu kulu, suhteliselt suured praod laudade vahel hilisemas  ekspluatatsioonis ja laudade mõningane kõmmeldumine, mis muudab põranda pinna 
ebatasaseks ja ebatihedaks. 
Põrandalaudis jäetakse seinast ca 10 mm kaugusele võimaldamaks temperatuurist 
ja niiskusest põhjustatavaid mahumuutusi. Vuuk kaetakse põrandaliistuga. 
 
48. Vaheseinad, neile esitatavad nõuded ja klassifikatsioon.  
 
Vaheseinteks nimetatakse mittekandvaid kergeid seinu, mis eraldavad ruume 
üksteisest ja loovad hoones lõpliku ettenähtud ruumiprogrammi.  Vaheseintele esitatakse järgmisi nõudeid:   


● peavad olema õhukesed, aga piisavalt tugevad  ● peavad olema kerged  ● peavad olema helipidavad - vähemalt 40...60dB  ● märgade ruumide puhul peavad olema niiskuskindlad  ● tulepüsivuselt peavad vastama hoone tulepüsivusklassile  Otstarbe järgi liigitatakse vaheseinad eluhoonetes:  1. tubade vahelised vaheseinad  2. korterivahelised vaheseinad  3. abiruumide vahelised vaheseinad  Vaheseinad võivad olla:  1. kohtkindlad  2. teisaldatavad: lükand- ja voldikseinad  Vaheseinad ehitatakse:  1. paneelidest (keramsiitbetoonist, gaasbetoonist)  2. tükkmaterjalidest – vaheseinaplaatidest, tellistest, väikeplokkidest  3. puit- või terassõrestikseintena   
49. Telliskonstruktsioonis vaheseinad.  
 
Tellistest vaheseinad laotakse pool-kivi seintena seina paksusega 120 mm 
(mõnikord ka 1/4-kivi sein b=88(65) mm). Telliseinad hiljem tavaliselt krohvitakse. 
Koos viimistlus-kihiga on seina m2 kaal 200...230kg. Kõrge omakaal ongi tellistest 
vaheseinte suurimaks puuduseks. Tänu suurele massile on nad  väga helipidavad - 
45...46dB. 
Vähendamaks tellistest vaheseina omakaalu, on otstarbekas vaheseinte ladumiseks 
ette näha õõntega telliseid. Seinad laotakse lubi- või segamördil M25...50. 
Kuni 3m kõrguste ja 6m pikkuste 1/2-kivi vaheseinte sarrustamist ei nõuta. Kui 
vahesein on suurem, tuleb igasse neljandasse (88mm) või kuuendasse (65mm) 
rõhtvuuki panna 2...6mm ümarterassarrus. Sarruse otsad tuleb ankurdada hoone 
põhikonstruktsiooni külge. Sarrustatud vuugid laotakse tsementmördil. 
Avad tellistest vaheseintes kaetakse tavaliste r/b-sillustega. 
Kui ühekordne vahesein ei täida helipidavusnõudeid, siis ehitatakse vaheseinad 
mitmekihilise konstruktsioonina, kus kahe plokkseina vahele on paigaldatud 
mineraalvilla kiht.   


 
AEROC vaheseinaplaadid on ette nähtud hoonesiseste vaheseinte ehitamiseks nii 
kuivades kui  ka niisketes ruumides . 
Vaheseinaplaate (AEROC Element ) valmistatakse tihedusklassiga 450 kg/m³. 
Vaheseinaplaatide kõrgus on 400 mm ja pikkus 600 mm. 
Plaate toodetakse nelja erineva laiusega (150 mm; 100 mm; 75 mm; 50 mm). 
Mitmekihilised AEROC Element vaheseinad rahuldavad ka korterite vahelistele 
seintele esitatavaid heliisolatsiooni nõudeid.  
Valmis seinad on lihtsad viimistleda – kohe plaatimis- ja pahteldusvalmis. 
 
Vaheseinad on kergkonstruktsioonid, mis ei suuda vastu võtta vahelagedelt tulevaid 
koormusi. Seetõttu tuleb vaheseina ja -lae vaheline vuuk olema elastne või liikuv (vt 
kõrvalolevalt jooniselt ülemist sõlme - vuuk täidetud montaaživahuga või villaribaga. 
Akrüülmass on ettenähtud  vuugi viimistlemiseks samuti elastse materjaliga). 
Vahesein ehitatakse elastsele, müra tõkestavale kihile - 10 mm paksune 
vahtpolüstereenist ribale - et vältida ka allapoole müra levimist konstruktsioonide 
kaudu 
 
Teine põhireegel vaheseinte ehitamisel on, et ta peab olema ankurdatud 
põhikonstruktsioonide külge. Joonisel 3 on ankurdamiseks kasutatud perforeeritud 
ankrulinti. 
Ankurdada saab varrasdüüblitega - terasvarras lüüakse läbi ühe keha teise sisse. 
Ankurdada saab kasutades nurkterast või perforeeritud ankurdusnurgikuid.   


   
50. Plaatidest ja paneelidest vaheseinad.  
Vaheseinapaneelid on pikad kitsad paneelid, standardlaiusga 600 mm, mis reeglina 
seina ehitamisel paigaldatakse ruumi vertikaaljaotusega (vt joonist 1). Paneelid 
võivad olla kas keramsiitbetoonist (ACO paneelid) või gaasbetoonist. 
 
ACO vaheseinapaneele on sobiv kasutada vannitubade, sanitaarruumide ning 
saunade seinadeks, kuna on vastupidav niiskusele. On sobiv kasutada tubade 
vahelisteks vaheseinteks oma hea helineelavuse pärast. 
ACO vaheseinapaneele kasutatakse samuti bürooruumide ehitamiseks, hotellides ja 
kauplustes, aga ka tööstusehituses, tänu oma heale vastupidavusele löökidele ja 
heale helipidavusele ning heale tulepüsivusele (92mm = R60). 
Viimistlemisel võib vabalt valida mistahes pinnakattematerjali. ACO pinnal püsib nii 
värv kui ka tapeet. Seinu võib plaatida ilma mingisuguse kruntimiseta; niisketes 
oludes soovitatakse teha niiskusevastane töötlus enne pindamist.   


   
 
 
51. Sõrestikvaheseinad.  
 
Väga laialdaselt kasutatkse vaheseinte ehitamiseks metallkarkassil 
sõrestikvaheseinu. Nende eeliseks on väga väike omakaal, lihtne 
paigaldustehnoloogia, aga samuti lihtne demontaaž. 
Karkass-sõrestik moodustub horisontaalsetest vöölattidest  ja postidest, mis 
paigaldatakse tihedalt vöölattide sisse ja mis fikseeruvad oma asendisse lõplikult 
katteplaatide paigaldamisel.  
Karkass kinnitatakse kogu perimeetri ulatuses piirnevate ehitustarindite külge. 
Postides on H-kujulised avad juhtmete, torude paigaldamiseks vaheseina 
konstruktsiooni sisse. 
 
Vaheseina ehitamisel paigaldatakse esmalt horisontaalsed vöölatid kinnitades nad 
mehaaniliselt laekonstruktsiooni külge. Paigaldamisel tuleb lati ja laekonstruktsiooni 
vahele paigaldada elastne tihend. Tihend väldib konstruktsioonimüra levimist 
vaheseinast põhitarinditesse. 
Postide pikkus valitakse selliselt, et posti ülaotsa ja ülemise horisontaaltala vahele 
jääks vajumisvuuk- liikumisruum vähemalt 5 mm.   


Postid paigaldatakse vöötalade vahele reeglina sammuga 600 mm. Kui vaheseinale 
nähakse ette hiljem riputada mööblit või seadmeid (koormatakse vaheseina), siis 
valitakse postide sammuks 300 või   400 mm ja kinnituskoht vooderdatakse tugeva 
ehitusplaadiga (näiteks puitlaast-, OSB-plaat). 
 
Sõresti kaetakse suurte ehitusplaatidega, enamasti kips-kartongplaatidega. 
Ehitusplaadid on tavaliselt 1200 mm laiad ja pikkusega 2500...3600 mm. 
 
Kate sõrestikul võib olla ühe- või mitmekordne, olenevalt sellest, milline peab olema 
ehitatava seina helipidavus ja tulekindlus. Katteplaadid kinnitatakse servadest 
postide külge kipsikruvidega (anodeeritud kruvid) ja samuti plaadi kesktelje kohale 
jääva posti külge. Servadest kinnitatakse plaadid sammuga 150 mm, keskmise posti 
kohalt 300 mm. Kartongiga kaetud plaadi servast jääb kinnituspunkt vähemalt 10 
mm lõigatud-avatud servast 15 mm kaugusele. 
 
Mitmekordse katmise korral peavad plaatide vuugid olema nihutatud ühe postivahe 
võrra. 
 
Helipidavuse tõstmiseks paigaldatakse enne kattepinna ehitust postide vahele 
mineraalvilla. Villaga võib õhuruum kahe pinna vahel olla täidetud osaliselt või täies 
ulatuses. 
 
 
Kerged vaheseinad  Riietusruumide, WC- ja dušivakabiinide vaheseinteks kasutatakse kerget 
vaheseinasüsteemi EXXE, kus karkassi moodustavad kerged alumiiniumprofiilid, 
sõrestiku täidavad plast- või karastatudklaastahvlid.           
 
52. Klaasist vitriinvaheseinad  
 
Klaasvaheseinad loovad õhulisuse ja on suurepärased  ruumikujundajad, arvestada 
saab nii töötajate vajadustega kui ka töökliimaga.    


Alumiiniumraamis klaasvaheseinad jätavad ruumis avatud  tunde, lisavad õhulisust. 
Sobivad kasutamiseks ideaalselt büroodesse, kaubanduspindade eralduseks.  
 
Samuti tuleks seesuguste vaheseinte ühe eelisena büroohoonetes kasutamisel 
märkida, et neid on võimalik paigaldada kergesti ja kiiresti. Klaasvaheseinad on hea 
helikindlusega. 
Kaasaegses kontoris võimaldavad klaasist vaheseinad luua praktilise töökeskkonna, 
lisades ruumi valgust ja avarust ning tagades ühtlasi ka helikindluse. 
 
Klaaside valikust saab otsustada kas karastatud või lamineeritud erinevates värvides 
toonklaasi kasuks. Alumiiniumprofiile on saadaval laias värvigammas. Klaaside 
valikust saab otsustada kas karastatud või lamineeritud kirka klaasi, mattklaasi ning 
erinevates värvides toonklaaside vahel. Kasutada saab 4, 6 ja 8 mm paksust 
ühekordset klaasi ning 3+3 ja 4+4 lamineeritud klaas 
Soovi korral on võimalik profiili sisse paigaldada ka laminaatplaat ja kujundada kogu 
vahesein puitseinaks. 
Alumiiniumprofiilide lai valik võimaldab lahendada erinevaid situatsioone nii 
vaheseinte kui uste avanemistüüpide valikul.  
Sagedamini kasutatava mooduli vertikaalse profiili gabariitmõõdud on 32x40mm, 
lukuprofiilil 64x40mm (Joonis 1).     
53. Teisaldatavad lükand- ja voldikvaheseinad  
 
Sageli on otstarbekas eemaldada kahe ruumi vaheline sein, et saada üks suur ruum: näiteks 
koosolekute läbiviimiseks, näituste, seminaride korraldamiseks jne. Sellisel juhul on 
otstarbekas projekteerida hoonesse teisaldatavad vaheseinad, mis jagunevad: 
   * lükandseinteks     * voldikseinteks   
Lükandseinad 
 
Lükandseina elemendid-paneelid on üksteise vastu tihedalt sulguvad elemendid, mis ripuvad 
lakke kinnitatud juhttala-siini küljes.    


Nad on suhteliselt kerged - 1m² kaal on sõltuvalt kasutatud materjalist 26-56kg. Seina 
helipidavus on 27...45dB vahel.  Paneelid on valmistatud täispaneelidena või klaasitud läbipaistvate elementidena.  Paneelide pinnaviimistluseks on kas naturaalne puit, laminaatkate või värvitud pind.   Juhttala kinnitatakse vahelae kandetarindi külge ja seinapaneelid liiguvad talas rullikutel. 
Allservast on paneelid fikseeritud kas põrandaswse ehitatud soonde või põrandale 
paigakldatud juhtliistu   Ruumide vahel oleva seina avamisel kogutakse nad kas ühele poole või mõlemale poole 
pakkidesse. Kogutud paneelid võivad olla nähtaval, aga võivad olla ka kogutud 
kassettidesse ja on seal varjatult.      Voldikseinad  Ka voldikseinad võivad olla koostatud jäikadest üksikelementidest - puidust, plastikust, aga 
nad võivad olla ka elastsed valmistatuna nahast, tekstiilist, plastikust.   


Voldikseinte helipidavus on samaväärne lükandseitega olles 37...41dB piires.  Seina moodustavad moodulid on omavahel šarniirselt ühendatud.  Voldikseinad oma ehituselt võivad olla:  = ühekordsed tasapinnalised moodulid  = topeltseinalised, liigendmoodulid     või  elastsed, tekstiilist  54. Aknadele esitatavad põhinõuded ja liigitus. Avatäidete koosseis.  
 
Aknad, vitriinid, klaasingud ​ on avatäited välispiiretes, mis peavad tagama ruumides  nõuetekohase loomuliku valguse.  Aknad peavad tagama järgmised nõuded:     1) tagama ruumide valgustatuse      piisava helipidavuse    piisava soojapidavuse     2) peavad olema tugevad, nägusad ja kestvad     3) aitavad lahendada ruumide õhutamist  Aknaid kasutatakse tavaliste ruumide valgustamiseks, vitriinid on enam kasutatavad 
kaubandus- ja toitlustusettevõtete ruumide valgustamiseks ning klaasinguid kasutatakse 
kõige sagedamini ühiskondlike hoonete välispiiretena – fassaadi kujundajana.   Akna minimaalne suurus on normidega määratletud - s.o. ava pindala ja ruumi 
põrandapindala suhe %  Näiteks:  1) elu-, töö- ja magamisruumides:      = tavakorrustel     10%      = katusekorrustel   8%  2) klassiruumides  20%  Aknaid valmistatakse puidust, terasest, alumiiniumist või plastmassist.   
 
55. Paaris- ja topeltraamidega puitaknad. Võimalikud konstruktiivsed  
lahendused. Akende tihendamine  
 
Kahekordsete raamidega aknad võivad olla topelt- või paarisraamidega.  Joonisel 1 on 
esitatud topeltraamidega akende näiteid,  joonisel  2 aga paarisraamidega akna lahendus.   


Topeltraamidega akna avamisel tuleb eraldi avada esmalt sisemised raamid ja siis 
välimised, paarisraamidega akendes on raamid omavahel poltliitega ühendatud ja avanevad 
ühe võttega.  Joonis1.  Joonis2.   
 
56. Plastik- ja metallraamidega aknad, võimalikud. konstruktiivsed lahendused. 
Akende tihendamine  
 
Kolmekambrilisest profiilist ja kolmekordse klaaspaketiga aken. Plastprofiili keskmises 
kambris  konstruktsiooni tugevdamiseks terasprofiil:    


A - tihend, B - klaaspakett, C – raamiprofiil, D – klaasiliist,  F – lengi profiil, E 
terastugevdusprofiil     
57. Akende paigaldamine ja tihendamine avadesse.  
 
Aknaploki paigaldamiseks seinaavasse projekteeritakse ja valmistatakse ta 2...4 cm 
väiksemana ava mõõtudest. Aknaploki paigaldamisel tuleb jälgida, et aknaplokk ei tekitaks 
läbi oma konstruktsiooni külmasilda - aknaleng ei tohi jääda kohakutti seina sisemise, 
soojustuskihist seespool, osaga (Joonis 1).  Joonis 1.   
Aknaplokk kinnitatakse seinaava põskede külge ankrutega (Joonis 2) või kruvide ja 
düüblitega. Seejärel aknalengi ja seina vaheline vuuk soojustatakse montaaživahu või 
tihenduslindiga ja hermetiseeritakse aurutõkketeibiga.   


Joonis 2.    J ​oonis 3. Akna paigaldamine seina ankrute abil ja akna ning seina vahelise vuugi tihendamine,  hermetiseerimine. 
 
Väga oluline on ka aknapleki õige paigaldamine. See välistab vihmavee tungimise 
seinakonstruktsiooni sisekihtidesse, aga samuti hoiab puhta ja korrektse välisfassaadi 
viimistletud pinna:   


1. Aknaplekk peab ulatuma 3 cm üle fassaadi serva (Joonis 1), mis juhib vee  seinast eemale. Külgservadest peab plekk olema aknaavast 1,5 cm pikem. 
Vale on paigutada täpse mõõduga plekk ja see äärest silikooniga katta.   2. Fassaadiseina äärest pööratakse plekk allapoole, mis juhib sadevee seinast  eemale. Seejuures tuleb seina ja pleki vahele jätta tuulutuspilu. Aknapleki serv 
külgedelt peab olema üles pööratud, mis kindlustab et äärtest ei valguks vesi 
pleki alla.  3. Aknaplekk peab olema juba enne paigaldamist õige kaldega ja ühtima aknaava  kaldega. Minimaalne kalle on 8 ​0​, soovituslik 15​0​... 30​0​. Vastasel juhul võib  vihmavesi liidestest seina sisse vajuda ja talvel aluspinda ja seina tervikuna 
kahjustada.     
58. Uste liigitus, ukseploki koosseis. Ustele esitatavad nõuded.  
 
Uksed on avanevad piirdeosad, ettenähtud pääsemaks hoonesse ja liikumiseks hoone sees 
ruumist ruumi.  Uksed peavad olema:      1) piisavalt laiad tagamaks evakuatsiooninõuded (60 cm iga 100 in. kohta)      2) evakuatsiooniteel olevad uksed peavad avanema evakuatsiooni (väljapääsu) suunas      3) peavad olema nõutekohase helipidavusega      4) välis- ja rõduuksed peavad olema piisavalt soojapidavad (soojustatud)  Uksed liigituvad:  A. Otstarbe järgi:    1. välisuksed   
2. siseuksed 
3. eriotstarbelised  uksed  B. Uksetiibade arvu järgi:  1. ühetiivalised 
2. kahetiivalised 
3. mitmetiivalised  C. Avanemise suuna järgi:  1. paremakäe uks 
2. vasakukäe uks     


 
59. Välis- ja siseuksed - konstruktiivsed lahendused.  
 
Puidust välisuks:  Välismõõdud:     890 x 2090 mm    990 x 2090 mm  Lengi ristlõige:   105 x 42 mm  Helipidavus:        35 dB    Löögikindluse annab uksele alumiiniumleht kahe tugispooni vahel, lõppväljanägemise 
viimistlusspoonist või värvitud kattekiht. 
 
Terasest välis- või korteriuks  Et saavutada veelgi suuremat purustuskindlust, valmistatkse ukse raam terasprofiilidest ja 
kaetakse terasplekiga. Heli- ja kuumuskindlus saavutatakse mineraalvillaga ukse 
raamsõrestiku vahel.   


  Ka ukse riivistus võib olla mitme riivrauaga ja kogu ukse perimeetril 
 
Siseuksed  Ka siseuksed oma ehituselt jagunevad sile-, tahvel- ja klaasitud usteks. 
Viimistluslahendusteks võivad  olla peitsitud-lakitud naturaalne puit, kattekihiks 
dekoratiivspoon või on pind värvitud.  Kuna löögikindlust ei pea siseuksed reeglina tagama, on ka ukse konstruktsioon kergem - 
ilma alumiiniumleheta tugispoonide vahel. Tagama peab siiski vajaliku helipidavuse - 
ukseraami vahele paigaldatakse mineraalvill:   


   
60. Eriotstarbelised, tule- ja suitsukindlad turvauksed.  
 
Metall-tuletõkke-turvauks 
Uks on valmistatud külmvaltsitud lehtterasest stantsimise, kantimise ja keevitamise teel.  Hingedeks on 2 keevitatavat kuullaagriga lehthinge. Hinge telje läbimõõt on 14 mm. Hingede 
vahel paiknevad kaks turvatihvti diameetriga 12 mm.  Ukseleht ​ on paksusega 64 mm. Mantelservad asuvad külgedel ja üleval. Väliskülg on  valmistatud 1,50 mm ja sisekülg 1,00 mm paksusest lehtterasest. Ukselehe plekid on 
omavahel ühendatud  keevisõmblustega. Ukselehe sees on isolatsioonimaterjaliks tulekindel kivivill ja 
mineraalplaat. Ukselehe suur jäikus on saavutatud tänu metalli ja isolatsioonmaterjali 
kokkuliimimisele.  Leng ​ on valmistatud 1,5 mm külmvalts lehtterasest profiilidest, mis on lengi nurkadest  ühendatud keevisõmblustega. Isolatsiooniks on kivivill. Lengi on võimalik tellida kas 
paigalduspilusid katva katteliistuga (tüüp XM) või seinapinnast sügavamale paigaldatava 
ilma katteliistuta (tüüp XS) lahendusega. Ukse tihendiks on  ​lengi külge kinnitatud paisuv  tihend 2x20 mm  ​ja lengi soonde kinnituv elastne silikoon kummitihend.  Lävepakk ​ valmistatakse kuumtsingitud või värvitud lehtterasest.    Pöörduksed  Pöörduksed leiavad enim kasutust rahvarohketes avalikes hoonetes. Ukse sagedasel 
kasutamisel on sel juhul tagatud vähim külma õhu sissetung hoonesse. Pöörlev uks võib olla 
kahe kuni neljakambriline. Sektsioonide vahelisi seinu saab  avada asendisse, et oleks 
tagatud suurte rahvahulkade kiire väljumine läbi ukseava (vt skeemi vasakul). Ukse 
pöörlemine võib toimuda mehaaniliselt - inimene paneb uksesektsioonid pöörlema või 
teostab pöörlemist elektriajam, mis reageerib automaatselt inimeste liikumisele. Pöörlemise   


saab ka välja lülitada (nt öisel ajal, kui kasutajaid vähe) ning sel juhul kasutatakse pöördukse 
vaheseinas olevaid varuuksi.  Kõrgendatud turvanõuetega uksed  Varakambri  uks on konstrueeritud spetsiaalselt varakambrile, aga seda on võimalik 
paigaldada ka teistelele turvaruumidele.  Need uksed on testitud vastavalt Euroopa standardile EN 1143-I Grade V kuni Grade XII 
murdvargusklassini. Neil ustel on ka lõhkeainete ning teemantpuurimise vastane kaitse.   Uksed on on varustatud võtmeluku ja numbrilise kombinatsioonilukuga, millel on kuni Grade 
X CD turvalisusklass.     
61. Katuse ülesanne. Katuse klassifikatsioon. Katuste minimaalkalded 
sõltuvalt kattematerjalist.  
Katuse põhiülesandeks on hoone kaitsmine sademete ja lume sulavee eest.  
Katused peavad olema veetihedad, tugevad, püsivad ja vastupidavad nii ilmastiku, päikese 
UV-kiirguse kui ka mehaaniliste mõjutuste suhtes. 
 
Hoonete ehitamisel kasutatakse järgmisi katuse tüüpe: pööninguga kaldkatus, kaldsed katuslaed, lame 
katuslagi    a - viilkatus; b - kelpkatus; c - telkkatus; d - poolkelpkatus; e - pultkatus;  f - poolviilkatus; g - 
nelja viiluga katus; h - lamekatus 
 
Katusematerjalidele  ​lubatud vähimaid kaldeid tuleb vältida ​, kui katusekülje kuju, temast  väljaulatuvad konstruktsioonid, ilmastiku tingimused või konstruktsiooni läbipainded ja 
soojuspaisumine võivad põhjustada vee tõusu katusel katte või konstruktsiooni jätkudeni või 
nõrgendavad muul viisil katusekatte vastupidavust ja tihedust. 
Lainelistest katteplaatidest katused:  ​ ​katuse kalle on vähemalt 1:4, s.o. 25%.  Kivikatused:  ​Betoonkividest katuse minimaalseks kaldeks loetakse 1 : 5.  Sileplekk-katused:  ​Plekk-katuste minimaalseks kaldeks lubatakse projekteerida 1:10 (10%),  erandkorras ka 1:20 (5%).   


Profiilplekk-katused ​: Profiilplekist katuse soovitatavad  vähim kalle on metallalusel 1:10 ja  puitalusel 1:7.   Lamekatused:  ​Lamekatusteks loetakse katuseid ja katuslagesid, mille põhikalle on 1:100  kuni 1:10. Kattematerjalideks kasutatakse bituumenrullmaterjale või polümeerseid materjale.   
62. Sarikate liigitus, sarikate toetamine ja ankurdamine hoone 
kandetarindidtele  
1)Pennsarikad:  ​kasutatakse 6 kuni 8 m laiuste vähekorruseliste hoonete puhul​.  Kandetarind koosneb harjal omavahel ühendatud ja pennidega  seotud sarikapaaridest, mis 
toetatakse tappidega  ​müürilatile ​ehk ​räästapärlinile. ​Räästapärlin (müürilatt) tuleb ankurdada  seinale. Sarikad kinnitatakse müürilati külge perforeeritud ankrulindi, traatankru või 
riiskadega. Müürilatt peab kivi ja betoonpindadest isoleerima.    2)Lamavsarikad:  ​tuleb valida siis, kui hoone laius  6...16 m.  Katus toetatakse hoone kandvatele seintele, sammastele või tulepüsivale laele.  ​Puitlaele  sarikaid ei toetata.  ​Lamavsarikatega saab ehitada nii ühekaldelisi kui ka kahe- ja  enamkaldelisi katuseid.   


   
63. Katuse isoleerimine ja tuulutamine kaldkatuste ehitamisel  
 
Piirdetarindi, s.o. katuslae või pööningu vahelae soojustus, aurutõke, tuuletõke ja aluskate 
peavad koos tagama nõutava soojapidavuse ning vältima veeauru kondenseerumist 
ehitustarindis.   


  Soojustusmaterjal tuleb paigaldada tarindisse nii, et see kataks tarindi võimalikult ühtlaselt ja 
liituks tihedalt soojustuskihis olevate või seda läbivate konstruktsiooni -elementidega. 
Aurutõke ​ peab ​takistama veeauru difusiooni ​ tarindisse. Aurutõkke vajadus määratakse  aurujuhtivuse kontrollarvutustega. 
Aurutõke tuleb paigaldada köetava ruumi sisepinna  ​- ​vt  joonis 2, pos 8 - ​lähedale enne  soojustust. 
Tuuletõket ​ tuleb kasutada tarindi läbipuhutavuse vältimiseks ning   suure õhujuhtivusega  (  lahtiste pooride  ja mahumassiga alla 100 kg/m ​3​) soojustusmaterjalide kasutamisel,  vältimaks mikrokonvektsiooni nende sees - vt joonis 2, pos 5.   


Joonis 2.  Plekk-katuse või muu väikese soojusinertsiga katuse alla tuleb paigaldada  ​aluskate​, mis  peab vältima kondensvee ja juhuslikult katusekattest läbitunginud vee sattumist 
soojustuskihti, juhtides vee räästa kaudu välja. 
Katusekatte ja aluskatte vahele jääv õhkvahe peab olema tuulutatav. Tuulutusruumi 
kõrguseks tuleb võtta:  ● tavaoludes katusekalde 1:10 kuni 1:3 puhul vähemalt 100 mm 
● kalde puhul, mis on suurem kui 1:3, vähemalt 50 mm.  Tuulutusavade pind peab moodustama hoone räästas vähemalt 0,2% ja väljumisavadel 
0,25% katuse pindalast       


64. Katused fermidel, liimitud taladel-raamidel.  
 
Suureavaliste saalhoonete ( skeem 7.1) katusekanduriteks kasutatakse  talasid ja ferme, mis 
toetatakse ja ankurdatakse hoone kandeseintele või karkasshoone postidele.  Skeem 7.1  Skeem 7.10   
65. Katuse kavandamine ja ehitamine lainelistest tsementkiudplaatidest.  
Plaate toodetakse:  ● kahte tüüpi - "Balti laine" ja "Klassik" 
● kuut erinevat standardvärvi  Roovi samm:  “Balti laine” plaatidel standardikohaselt 750 mm, "Klassikul" kuni 800 mm. 
 
Lainelised katteplaadid paigaldatakse puidust hõre- või tiheroovitusele. Alusehituse 
puitmaterjal peab olema õhukuiv ( niiskus 16-20%). Roovilattide ristlõige sõltub sarikate 
sammust: 
sarikate vahe on  väiksem kui 1m, siis kasutatakse peenprusse 50x50 mm 
on suurem  kui 1m, siis kasutatakse peenprusse 60x60 mm. 
 
Iga “Balti laine” plaat toetatakse kahele roovlatile.   


“Klassik” plaadid peavad toetuma vähemalt kolmele roovlatile. Roovlattide samm sõltub 
plaatidejaotusest katuseküljel ja sellest tulenevast plaatide ülekattest. 
 
Plaatide ülekate peaks olema 15 cm, maksimaalselt 20 cm.    
66. Kivikatuste kavandamine ja ehitamine.  
 
Betoonkividest katuse minimaalseks kaldeks loetakse 1 : 5 
Katuse projekteerimisel ja ehitamisel tuleb korralikult läbi lahendada katusealune 
auruisolatsioon ning katusekivide ja aluskatte  ning soojustuse ja aluskatte vaheline tuulutus 
Katuse katmiseks kasutatakse erineva profiili ja värvusega kive 
 
ALUSEHITUS 
 
Vahemaa räästa välisservast (tuulekasti laudise välisservast) teise roovi ülaservani peab 
olema 340 mm. Ülejäänud vahemaa jaotatakse roovide vahel võrdselt, sõltuvalt katuse 
kaldest 320 – 375 mm (vt joonis1). 
Ülemise roovi ülaserva kaugus harjaroovist peab olema (sõltuvalt katuse kaldest) piisav, et 
katusekivi kand nende vahele mahuks (min 25 mm). 
Roovid kinnitatakse 125 mm naeltega 
Roovide mõõdud (mm):     max sarikate vahe    1200  900  600     roovi ristlõige (soovituslik)   50 x 75 50 x 50 22 x 100    ​Joonis 1.     


Et katus töötaks õigesti peab olema tõkestatud sooja, aururikka õhu tõusmine vastu 
katusekatet.  Katusekatte ja aluskatte ning soojustuse ja aluskatte vahelist ruumi tuleb 
ventileerida eraldi (Joonis 2).  Mittehingava aluskatte ja soojustuse vahelisse ruumi juhitakse õhk tuulekasti laudade 
vaheliste avade kaudu ning see juhitakse välja harjatuulutuse kaudu. Hingava aluskatte 
puhul ei jäeta soojustuse ja katte vahele tuulutusvahet. Aluskatte ja katusekivide vaheline 
osa ventileerub tuulutusliistu kanali kaudu    Joonis 2. 
 
KIVIDE KINNITAMINE 
 
Katusekivid kinnitatakse naelte või kruvidega, milleks eelnevalt puuritakse kivi keskmisel 
lainel olev kinnitusava läbi 5 mm kivipuuriga ​.   
Katusekivid kinnitatakse nende ladumise käigus. Kinnitada tuleb kõik katusepinna äärmiste 
ridade kivid, samuti katuse neelu, roodi ning läbiviike ümbritsev kivirida. Üle 45-kraadise 
kaldega katustel kinnitatakse lisaks diagonaalsuunas iga viies kivi, üle 60-kraadise kalde 
puhul või suure tuulekoormuse puhul kõik kivid. 
Soovitav on kinnitada reakivid 70 mm reakiviklambritega, mille puhul on võimalik kive reas 
hiljem vajadusel ülespoole ja tagasi nihutada (Joonis 3, a). 
Katusekivid, mida peale lõikamist ei saa toetada kannale, kinnitatakse lõigatud kivi 
klambritega (Joonis 3,b). 
   


a) (b   
KATUSE SÕLMED 
 
1. Räästas       


2. Neelud                        
3. Katusehari     
4. Seinaliited     


   
5. Läbiviigud:  Korstna läbiviik   


Tuulutuskorstna läbiviik   
67. Plekk-katuste kavandamine ja ehitamine.  
 
Katuse katmiseks kasutatakse:  ● siledat tsingitud või musta katuseplekki 
● profiilplekki, mis viimistlustasemelt võib olla:  ○ tsingitud 
○ akrüül-, uretaan- või polüestervärvkattega  Profiilivormi järgi kasutatakse enim classic-profiili, trapetsprofiili, kiviprofiili, kaskaadprofiili.   SILEPLEKK-KATUSED  ALUSEHITUS  Terasplekist katte aluspind valmistatakse vähemalt 20 mm paksustest kuivadest 
saelaudadest ( kõige sagedamini ( 22 x 100 mm) tihe- või hõrelaudisena laudade 
vahekaugusega 15...20cm. Laudade paksus valitakse sarikate vahekauguse ja koormuste 
alusel.  Lauad naelutatakse iga sarika külge kahe kuumtsingitud naela abil.  ​Vaskplekist katte korral  naelutatakse lauad küljelt ja naelapea lüüakse pisut laua sisse, et nad ​ ei satuks kontakti  plekist kattega.   


Tihe laudis tehakse rennide alla, murdekohtadesse ja räästaste alla, suitsukorstnate ja 
katuseluukide ümber ja niisugustesse katusekohtadesse, kuhu lumi võib kukkuda 
kõrgemalt tasandilt. Tihe laudis tehakse ka katuseredelite, katusesildade ja lamavaltside 
alla.  Tihe laudis peab ulatuma katuse murdekohal vähemalt 500 mm mõlemale poole. Lõõride 
ümber peab tiheda laudise laius olema vähemalt 1000 mm.  Tiheda laudisega aladele, kohtadesse, kuhu vesi võiks koguneda, näiteks pleki 
äärevoltidesse, laotatakse plekk-katte alla isoleerivast materjalist kiht. Vaskplekist 
valmistatud kattekihi alla soovitatakse isoleeriva materjali kiht paigutada üleni. Isoleeriv 
kiht toimib töö tegemise ajal laudise kaitsena sademete eest ja hiljem summutab müra.    KATUSE KATMINE PLEKIGA  Plekk-kate tule projekteerida ja ehitada nii, et temperatuurideformatsioonid ei põhjustaks 
kahjustusi plekk-kattele ega kattega seotud ehitustarinditele. Kui temperatuur tõuseb 100 
ºC-ni, siis terasplekk laieneb 1,2 mm/m, vaskplaat 1,7 mm/m kohta. 
 
Plekk-katte kinnitamisel on vaja arvestada ehituse asukoha tuulisust (Joonis 4): 
A - keskmaa, linnad 
B - rannikuala, ulatuslikud lagedad alad 
C - avameresaarestik. 
    Joonis 4.   


  Katuse osades I ja II tuleb järgida diagrammil antud kinnitustihedust. Katuse keskel, III osas 
peab kinniteid olema vähemalt 4 tk/m2. Tabelis on toodud max lubatud kinnitite vahed 
olenevalt hoone asukohast, kõrgusest ja kinniti asukohast katusel.  Terasplekist kate kinnitatakse  alusehitusele tavaliselt  liikumatute kinnitusdetailidega. 
Soovitatakse ühes tükis plekki pikkusega mitte üle 10 m, selliste plekipaanide puhul võib 
kasutada liikumatuid kinnitusdetaile.   Pikkade katusekülgede puhul (üle 10 m) ei kasutata tavaliselt üle 6 m pikkuseid plekipaane. 
Plekid valtsitakse teineteise külge temperatuurideformatsioone vastuvõtvate tihendatud 
lamavaltsidega    Plekk-katte ja plekiga katmata seinapinna vahelisse nurka tehakse vähemalt 300 mm 
kõrgune püstne kaitseplekk (Joonis 9)   


    Joonis 9.  
  Rennid ja rõhtneelud on katuse väga rasketes tingimustes töötavad katuseosad.  ​Kui  võimalik, tuleks neid vältida ​ (Joonis 10). Renn tehakse ülespoole laienev. Renni külgpindade  kalle peab olema vähemalt 1:10 ja pikikalle vähemalt 1:30. Renni paigaldatakse tavaliselt 
sulatuskaabel.    Joonis 10.   


PROFIILPLEKK-KATUSED  Profiilplekist katuse soovitatavad  vähim kalle on metallalusel 1:10 ja puitalusel 1:7. Ka 
lamedamaid katuseid võib profiilplekiga katta. Sel juhul tuleb võtta arvesse ilmastiku 
tingimusi, nagu on antud koha sademete hulka ja tuulisust ning katusekonstruktsiooni 
omadusi, nagu profiilpleki laine kõrgust, pikijätkude arvu, jätkude tihendamisviisi, 
läbiviiguaukude hulka ja paiknemist, katusel liikumise vajadust, katuse oodatavat läbipainet 
ja suhteliste deformatsioonide suurust.    Profiilpleki kinnitamiseks kasutatakse  tsingitud või roostevabast  terasest erilisi  katusepleki 
kruvisid. Kruvide ja naelte pead peavad olema kumerad või muu kujuga, mis juhib vee 
eemale. Kasutatakse metallkruvisisd, tavalisi puidukruvisid või puuriotsaga kruvisid.  ALUSEHITUS  Profiilplekist katuse alusena kasutatakse metall-, puit- ja mõningal juhul ka betoonalust. 
Sarikate ja roovide vahe valitakse, arvestades katuse koormust ja kasutatavat profiilplekki.  Katusekatte alus tehakse tuulutatav, et niiskus ei saaks kondenseeruda katte alla.Alusel ei 
tohi olla katet vigastatavaid teravaid servi, mügaraid ega katet söövitavaid aineid või detaile.  Aluskate ei ole mõeldud profiilplekist katuse veepidavuse tagamiseks. Aluskatet 
soovitatakse kasutada halvasti tuulutuvate ruumide korral, kui tekkiv kondensaatvesi võib 
põhjustada kahjustusi.  KATTE PAIGALDAMINE JA KINNITAMINE ALUSEHITUSELE  Alusehitus katusekattele peab olema täisnurkne. Profiilplekiotsajätkud peavad toetuma 
alusroovidele. Otsajätku ülekate peab olema vähemalt 200 mm   (vt joonis 11). Otsajätkude 
vahel peab olema tihend katustel, mille kalle on väiksem kui 1: 4. Tihend asetseb kinnititest 
allapool või nende vahel. Profiilpleki külgjätkud tehakse ülekattega poolteist lainet. Kui 
katuse kalle on väiksem kui 1: 4, tuleb tihendid ette näha ka külgjätkudele. Üldiselt tuleks 
profiilpleki otsajätke vältida ja kasutada räästast harjani ulatuvaid plaate. Praktikas ei ületa 
ühe plaadi pikkus 8 m (pikemate paanide tõstmine katusele on tehniliselt probleemne, plaat 
võib kergesti välja nõtkuda ja murdunud kohta ei ole praktiliselt võimalik sirgeks taastada) ja 
sel juhul kavandatakse otsajätkukoht katusekülje poolele kõrgusele.  Joonis 11.   


Plaat kinnitatakse naelte kasutamisel laine harjalt, kruvide kasutamisel aga laine põhjast 
põiksoone all. Kinnituspunktide arv määratakse arvutuse teel ja näidatakse projektis. 
Keskmiselt tuleb 1 m ​ 2 ​ katuse pinna kohta 6 ... 7 kinnituspunkti.  Tihendusmaterjali vajadus sõltub katuse kaldest ja valmistaja soovitusest.    Plekipaanid paigaldatakse katusele joonisel näidatud positsiooninumbrite järjekorras.    Igasuguste vigastuste vältimiseks temperatuuri muutumisest jäetakse profiilpleki otstesse 
küllaldane liikumisruum, tehakse piisavalt deformatsioonivuuke ja kasutatakse tugevat 
kinnitust ning elastset alust.   


       
68. Katuslagede liigid ja põhielemendid  
 
Lamekatusteks loetakse katuseid ja katuslagesid, mille põhikalle on 1:100 kuni 1:10. 
Kattematerjalideks kasutatakse bituumenrullmaterjale või polümeerseid materjale. 
 
Lamekatuse liigitatakse alljärgnevalt: 
     ​A: Konstruktsiooni järgi:    - soojustamata katused / külmad katused (Joonis 1)    - soojustatud katused (katuslaed):    a) tuulutatavad katuslaed    b) suletud katuslaed (Joonis 2)    c) tarindisoojustusega katuslaed    d) pööratud katuslaed     


  Joonis 1.     
Joonis 2.  B. Kasutustingimuste järgi:     - tavakatused – kattepinna kalle ≥ 1 : 40     - Käidavad katused – kattepinna kalle ≥ 1 : 100  C. Veeäravoolu süsteemi järgi (Joonis 3):     a - Sisemise veeäravooluga       b - Välise veeäravooluga    Joonis 3.  D. Soojustatud käidavad katused (Joonis 4):    a) hüdroisolatsioon soojustuse peal    b) hüdroisolatsioon sojustuse all - pööratud katus   


  Joonis 4.   
 
 
69. Ruberoidkatused - ühe- ja kahekihilised SBS-katted.  
 
70. Katuslae konstruktiivsed sõlmed: räästa ja parapeti lahendused.  
  Katte külgnemine seinaga   Kate pööratakse üles seinale vähemalt 300 mm. Ülepöörde veetiheduse saavutamiseks 
kaetakse ülespööre tugevdusriba ja pealiskihiga ning lõpuks kaetakse pealt seinaplekiga 
(Joonis 5).    1.Sein    2.Katusekonstruktsioon 
3.Kolmnurkliist 
4.Kattekiht 
5.Katte tugevdusriba 
6.Ülespöörde pealiskiht 
7.Seinaplekk 
8.Tihendusmastiks 
    Joonis 5.  Katte lõpetamine räästa serval  Alumine kattekiht kleebitakse alustades räästa servast. Seejärel paigaldatakse räästaplekk, 
mis peab katusele ulatuma vähemalt 150 mm. Kattepleki ülaserv kaetakse tugevdusribaga, 
mille eesserv jäetakse räästa eesservast  ca 50 mm kaugusele. Tugevdusriba laiuseks on ca   


1/3 originaalpaani laiust (300 mm). Viimase kihina kantakse, räästa servast ca 20 mm 
kauguselt alates, katte pealiskiht (Joonis 6).    1.Räästaplekk    2.Katusekonstruktsioon 
3.Alumine kattekiht 
4.Tugevdusriba 
5.Kate pealiskiht 
    Joonis 6.  Katte lõpetamine parapetile  Alumine kattekiht pööratakse vähemalt 200 mm üles parapeti seinale. Seejärel 
paigaldatakse katte pealiskiht kuni ülepöörde alguseni. Viimasena kaetakse parapett 
lisakihiga, mis peab katusele ulatumavähemalt 150 mm (Joonis 7).    Joonis 7.    Ventileeritava katuse parapett ​ ​(Joonis 8)   


  Ventileeritava katuse räästa lahendus (Joonis 9)      
71. Läbiviigud ja deformatsioonivuugid lamekatustel.  
 
Läbiviigud ja liited vertikaalpindadega (rinnatised, valgusavade raamistused jne) peavad 
tagama katuse veepidavuse ja selle säilivuse ekspluatatsioonis. Läbiviikudel ja liitumistel 
tuleb katusekate reeglina  ​pöörata üles ​  ​vähemalt 300 mm​ ulatuses.     


Veelehtrid (Joonis 10)  1. Äravoolulehter  2. Katusekonstruktsioon  3. Sõel  4. Katusekatte alumine kiht  5. Alumine täiendav isolatsioonikiht 500 x 
500 mm      6. Äravoolukaevu äärik    7. Pealmine  täiendav isolatsioonikiht 500 x 
500 mm  8  Katusekatte pealiskiht  a) kattekiht   b) soojustuskiht  c) aurutõkkekiht      Joonis 10.    Madal deformatsioonivuuk (Joonis 11)  1. Katte alumine kiht  2. Katte pealiskiht  3. Täiendav isolatsioonilapp  4. Pealmine isolatsioonilapp  5. Eraldusriba     Joonis 11.   
 
 
 
 
 
Tõstetud deformatsioonivuuk  (Joonis12)     Joonis 12.     


 
72. Ripplagede konstruktiivsed lahendused 
  Konstruktsioonilahenduselt kasutatakse kahte ripplae lahendust hoonetes:  1. Vahelae vooderdamine erinevate katteplaatidega 
2. Ripplae ehitamine ripplae kandesüsteemi riputamise teel  vahelaekonstruktsiooni külge  1. Vahelae vooderdamine erinevate katteplaatidega  Pärast vahelae ehitamist tuleb tema alumine pind viimistleda vastavalt ruumi siseviimistluse 
projektile. Raudbetoonlagede puhul reeglina pinda tasandatakse pahtliviimistluse ja 
värvimise teel. Puitvahelagede korral (aga mõnikord ka raudbetoonlae puhul) moodustavad 
puhta lae kas laudvooder või kandesüsteemi külge kinnitatud ehitusplaadid ( näiteks 
kipsplaadid - skeem 1). Kahekordse plaatidest voodrikihi ehitamisel tuleb jälgida, et 
katteplaatide vuugid ei oleks erinevates kihtides kohakuti - nihutatakse vähemalt ühe 
aluslattide sammu võrra - vt skeem 1.  Aluskarkass  Katteplaatide kinnitamiseks ehitatakse aluskarkass. Aluskarkass on kas ühe- või kahekordne 
sõltuvalt vaheale konstruktsioonist. Ühekordse karkassi korral on prusside samm reeglina 
400 mm. Kahekordse karkassi korral kinnitatakse põhikonstruktsiooni külge esmalt 
kandeprussid sammuga 1000 mm ja nende külge omakorda hoidelatid sammuga 400 mm. 
Selleks tuleb laetalade külge ehitada esmalt aluskarkass, mille külge katteplaadid 
kinnitatakse (skeem 2).   


  Skeem 1 Vahelae vooderdamine kipskartongplaatidega.    Skeem 2 Ühekordse kipsplaatidest ripplae kinnitamine puitsõrestikule.    Põhimõtteliselt saab voodripinna kinnitada ka vahetult vahelae põhikonstruktsiooni külge 
tüüblite ja vastavate kinnitusvahendite abil. Seda kasutatkse väga sageli akustiliste plaatide 
kinnitamiseks lae külgel. Kinnituspunktide arv sõltub katteplaadi suurusest. 600 x 600 mm ja   


600 x 1200 mm plaadid kinnitatakse vähemalt neljast punktist, plaadid suurusega 1200 x 
1200 mm vähemalt viiest punktist (vt skeem 3)    Skeem 3 Akustiliste plaatide kinnitamine vahelae külge.    2. Ripplae ehitamine ripplae kandesüsteemi riputamise teel vahelaekonstruktsiooni külge  Ripplae pinna võib moodustada erinevatest detailidest, profiilidest. Üheks lahenduseks on 
kasutada ​ lattprofiile  Ripplae konstruktsioon koosneb:  1. kandesüsteemist (kandetalad ja vedruklambrid) 
2.  laeelementidest (lattprofiilid)    


  Skeem. Ripplae moodustamine lattprofiilidest; lõige A-A kandetalade riputamine vedruklambrite abil.    Ripplage saab moodustada erineva profiiliga lattidest (vt joonis 1, näited KF...PR-J). Lage 
saab moodustada ka kergetest mineraalvillast või mõnest muust materjalist plaatidest, 
plekk-kasettidest või restidest (Joonis 1, näide NX all paremal).   


  Joonis 1 Näiteid ripplae ehitamise profiilidest  Plaatide ja restidega ripplage ehitadest, riputatakse vahelae külge ristsõrestik, kus sõrestiku 
silma suurus võib olla 600x600 mm, 600x1200 mm või 1200x1200 mm.      Ripplae kandesüsteemi ehitamiseks kasutatakse erinevaid profiile:   


1. Kübarprofiili 
2. T-profiili