Sõnavara (0)

Moodsa ema ürgne kutse
Pool aastat tagasi emaks saanud Merle Liivak uurib, miks on imetamisest saanud meie aja üks suuremaid paradokse ja kuidas vastata ürgsele kutsele rinnaga toita.
Oh, see on lihtne nagu truki kinnipanek, arvasin enne poja sündi rinnaga toitmisest. Aastaid tagasi maalis üks mu sõbratar sellest pildi kui millestki eriti nauditavast ja sensuaalsest. Beebi saabudes aga avastasin end justkui arvutimängust, seiklemas mööda takistusi täis labürinti. Higisena nagu ehitusel rassiv nõukogude naine ja kaugel beebiajakirjades kohatud rõõsadest superemadest.
Esimesed raskused ilmnesid juba sünnitusosakonnas. Teisel päeval oli valus imetada ja kolmandal tulid lõhed. Raamatutest võis lugeda, et tavalisim põhjus on lapse vale asend, kuid siin tundus kõik korras olevat. Võtsin kuulda üht ja teist nõu, ent miski ei aidanud. Viiendal nädalal ärkasin öösel lapse nutu peale üles ja nutsin kaasa. Valu imetamisel oli paisunud talumatuks ja hinge pitsitas hirm, et meie imetamisprojekti lõppakord pole kaugel. Talupojamõistust appi võttes saime lõpuks mäele, kuid teekond võinuks olla palju lühem. Valule seletust otsides asusin rinnaga toitmise teemat lähemalt uurima . Mida rohkem ma kuulsin ja lugesin , seda enam imestasin. Miks on millestki nii loomulikust kui imetamine saanud meie ajastu üks suuremaid sotsiaalseid ja bioloogilisi paradokse?
Lapsele luti eest
Maailma Terviseorganisatsioon ja UNICEF soovitavad beebisid toita kuus kuud ainult rinnapiimaga. Eesti üks hinnatumaid imetamisnõustajaid ja nõustajate koolitaja Ülle Lember tõdeb, et eestlannade kohta praegu täpset statistikat pole, kuid hinnanguliselt alustab imetamist umbes 98%. Halvad sõnumid ei lase end aga kaua oodata – ligi kolmandik lõpetab rinnaandmise kahe kuu jooksul ja kuuekuuselt saab ainult emapiima vaid pool Eesti lastest. Mis juhtus teise poolega? Vastus “piim sai otsa” kõlab kummaliselt tihti. Niisiis tuli asuda tuvastama , miks kimbutab naisi krooniline rinnapiimadefitsiit ja miks pidin mina maadlema valudega, kui meie klassikaaslased loomariigis pole imetamisraskustest kuulnudki! Põhjuste mõistmiseks kutsub Gabrielle Palmeri raamat “The Politics of Breastfeeding” meid põgusale ajareisile. Teose väitel algas rinnaga toitmise langus siis, kui meestekeskne meditsiin võttis sünnituste ja laste toitmise korraldamise naistelt üle. 18. sajandil oli Londonis arst nimega William Cadogan, kes oli rinnaga toitmise populariseerija, ent paraku algatas ta ka selle piiramise trendi. Doktor Cadogan uuris, miks surevad paljud lapsed kõhulahtisusse ja kopsupõletikku. Ta nägi, et neid lapsi toideti priskelt lehmapiima, kördi, jahusegu ja ka rinnapiimaga, ning järeldas, et põhjus peitub liiga suures toidukoguses. Baktereid toona veel ei tuntud.
Cadogan hakkas soovitama vaid nelja kindla vahega toidukorda päevas, öised toitmised keelas ta üldse ära. Tegu polnud just džentelmeniga, sest naisi pidas ta “rumalateks ja harimatuteks”, kes ise neist asjust midagi ei tea.
Kõigil kasud sees
Rinnaga toitmise nädalal avaldas üks kolleeg Facebookis arvamust, et emapiim on aktuaalne pigem arenguriigis, kus puuduvad kunstpiima kokkusegamiseks vajalikud hügieenitingimused. Meenub ka ühe blogipidaja kergendusohe, kui ta kohtas arsti, kes arvas , et rinnapiim on tänapäeval ületähtsustatud. Olen kuulnud ka mõtet, et rinnaga toitmise kasulikkusest pasundatakse häirivalt palju. Mõistan hästi tunnet , mis tekib siis, kui mingit valikut justkui surutakse peale. Aga jätame emotsioonid kõrvale ja anname sõna teadusele, mõistmaks, miks selline ihuvedelik nagu rinnapiim üldse vajab kampaaniaid. On leitud, et naiste igakülgne toetamine imetamisel aitaks hoida laste tervist ja elusid rohkem kui ükski teine ennetav meede – rohkem kui vaktsineerimine , puhas vesi ja head sanitaarsed tingimused. Rinnapiim on palju enam kui hulk toitaineid. See on elus aine nagu verigi, sisaldades hormoone, antikehi ja teisi bioaktiivseid aineid ning moodustades ainulaadse kokteili just sellele lapsele, kes seda joob. Seda, et rinnapiima saavad lapsed on kõrgema IQ-ga, et neil on väiksem risk haigestuda ja rasvuda, et nad on tänu füüsilisele lähedusele emaga emotsionaalselt intelligentsemad ning et neil on pisem oht saada näiteks hambakaariest, on üldteada. Natuke vähem räägitakse asjast niipidi, et rinnapiimast ilmajäämise tõttu lapsed surevad, ka heaoluriikides. See ei tähenda, et kõik rinnapiima saavad lapsed on terved , või et kõik kunstpiima saavad lapsed on haiged. Keskajast on dokumenteeritud juhtum, kus üks mees, keda oli beebina toidetud rinnapiima asemel õllega, elas 70aastaseks. Proosit! Erandeid on alati.
Üllatavalt vähe teadvustatakse, et rinnaga toitmine on kasulik ka emale. Lisaks faktile, et see aitab pärast sünnitust emakal kokku tõmbuda ja verejooksu peatada, aitab see vähendada oluliselt ka rinna- ja munasarjavähki haigestumise võimalust – mida kauem imetada, seda väiksem risk. Samuti on rõõmustav, et imetamine aitab rasedusega lisandunud kaalu langetada ja raha kokku hoida
Seltsiks orangutanid ja šimpansid
Vastsed emad kuulevad tihti vanemaid sugulasi hoiatamas: “Vaata, et sa oma last ära ei hellita!” Nende arvates ei tohiks beebit liiga tihti süles hoida ega igale näljasignaalile vastata. See on biheivioristide teene , et beebidelt hakati ootama täiskasvanule omast mõtlemist ja käitumist.
Selline mentaliteet on olnud üllatavalt jätkusuutlik. Isegi 90ndate lõpus räägiti jälle jäiga režiimi ja beebi “ karistamise ” vajadusest. Levisid müüdid, et soovi peale imetamine rikub imiku ainevahetust. Demoniseeriti lapsega koos magamist, sest ema pidavat beebi ära lämmatama. Tegelikult on tõestatud, et emad, kes jagavad lapsega aset, on imetamises teistest edukamad, sest öised toitmised on piisava tihedusega ja logistikaprobleemideta. Meie kuulume muidugi teise rühma, seltsiks inimahvid, näiteks orangutanid ja šimpansid, kellega meil on valkude ning rasvade poolest identne piim.
Varitsev lisatoit
Aga miks imetamine ebaõnnestub sageli ka siis, kui naine pingutab väga teadlikult selle nimel? Ülle Lemberi sõnul sõltub see paaril esimesel kuul eelkõige sünnitusosakonnast saadud või saamata jäänud teadmistest-oskustest ning sealsest töökorraldusest. Kas ema ja laps on koos või mitte, kas soositakse lutti ja lutipudelit või mitte. Kas soovitatakse piirata imetamise aega või mitte. Kas antakse lisatoitu või mitte. Võib piisata paarist lisatoidu korrast, et nurjata imetamist. Sestap peaksid lisavedelikud tulema mängu ainult tõsise näidustuse korral, nii nagu ei määrata insuliini ilma diabeedi diagnoosita. Isegi Eesti Ämmaemandate Ühingu president Siiri Põllumaa tunnistab: “ Nending “Teil ei ole veel tõenäoliselt piima” pole kindlasti piisav põhjus.”
Näiteks minu sõbrannade viiele beebile, kes äsja haiglates sündisid, pakuti kõigile piimasegu. Pole ju tõenäoline, et nad kõik vajasid päästmist. Repliik “Teie lapsel on kõht tühi, andke talle lisatoitu” on paraku populaarne ka UNICEFi beebisõbraliku haigla tiitli saanud paikades, mille personal peaks ju võitlema rinnapiima eest esireas.
Hi- tech ürgnaised
Kui beebid oskaksid rääkida, siis kui kauaks nad telliksid endale rinnapiima? Raamatus “Attachment Parenting” (autorid Katie Allison Granju ja Betsy Kennedy) kirjutatakse , et antropoloogide ja võrdlevate bioloogide tehtud uuringud näitavad, et inimlapse rinnast võõrutamise kõige loomulikum aeg jääb kahe ja poole aasta kanti. Kui mõelda, et kolmeaastane lutisõltlasest laps pole just harv nähtus, siis tõepoolest, imemisrefleks ja ka imemisvajadus on sinnani säilinud. Meie kultuuris võib aga tihti kuulda, et üle pooleteise aasta imetada on lausa perversne. Ent see on juba mõne teise artikli teema. Enne lapse sündi mõtisklesin, et kui ma hakkan imetama, kas ma siis reedan sellega oma võrdõiguslikkuse põhimõtted. Feministid on ajaloos tõesti segaduses olnud ja mingil hetkel arvanud, et rinnaga toitmine on naiste eneseteadvusele kahjulik. Hiljem on seda arvamust muudetud. Probleem on pigem meestekeskses ühiskonnas. Naistena tegutseme siiski endiselt maskuliinses sotsiaalses ja majanduslikus maailmas, mis ootab, et meie kohanduksime süsteemiga ja mitte süsteem meiega. “Back to normal life” on justkui tegusate naiste deviis, kuigi tänu emapalgale on eestlannade võimalused oma lapsi rinnaga toita maailmas esirinnas, ja kui meie teadlikkus tõuseb, võime olla teenäitajaks rinnapiima-statistikas ning muidugi ka kõige tähtsamas – tervisenäitajates.
Mulle meeldib väga mõte, et lääne edukaimal “imetamismaal” Norral ja primitiivsetel ühiskondadel on üks oluline ühisjoon: laste heaolu pole ühiskonna heaks ohverdatud, sest lapsed ongi ühiskonna väärtus ja tulevik. Kui Norra naised oskavad oma superinnovaatilises hi-tech elukeskkonnas imetamise ürgset kutset kuulda, siis äkki suudame meiegi veidi tähelepanelikumalt kuulatada? 
 
tehissõnad
tuvastama
võõrsõnad
režiim, džentelmen, refleks , IQ, beebi, labürint, deviis, paradoks , emotsioon, diagnoos , projekt, organisatsioon , mentaliteet, president
laensõnad
populariseerija, reis, nädal, klass, autor,
põlissõnad
ema hirm öö üks vana aeg maailm kaks laps meeldima naine mina
släng
fraseologismid
Piim sai otsa
tabusõnad
tsitaatsõnad
The Politics of Breastfeeding Hi-tech Facebook
arhaismid
nõukogu
murdesõnad
neologismid /uudissõnad
blogipidaja trend arvutimäng
oskussõnad
biheivioristid valkud rasvad bakter hormoon antikeha diabeet
hinnangusõnad
superema superinnovaatiline rumal
interjektsioon/üneemid
Oh Proosit!
Seltsiks orangutanid ja šimpansid
male muide, veenma ese, roim lünk, laip, relv , range, siiras, naasma, taunima evima sulnis reetma, väisama embama, liibuma mõrv, nördima, süüme, uje selmet nentima laup malbe , tõik aabe , meenuma, õõv hõivama nõme, küülik, rümp tuvastama tarnima mört meede raal nürmik vandel tärk ulme hõlvama sudu , selve, eirama rula vuplid kolp,
ema, jõgi, kaks, kala, keel, nimi, puu, päev, vesi; elama ja olema. hing, ilm, isa, jalg, jää,
kask, koda, käsi, lind, maa, öö, üks. amb, kotkas, kõht, külm,
lõuna, meel, peni, tuul, vana; jagama ja jaksama.