Pidusöök Platon Platoni ,,Pidusöök" kirjeldab filosoofide arutlust armastusest. Peale seda kui Agathon on oma kõne pidanud Erosest, tekivad Sokratesel mõned küsimused. Nad jõuavad üksmeelele, et enne kõneldakse Erose olemusest, kes ta on. Seejärel üritatakse kõnelda tema tegudest. Nii hakkabki Sokratest Erose olemust lahti mõtestama esitades Agathonile küsimusi. Agathon pidas oma kõnes Erost kauniks. Sellega pole aga Sokrates päri. Agathon ei soovi enam Sokratesega vaielda ning nõustub Sokratesega. Seejärel annab Sokratest edasi õpetuse armastusest, mida ta kuulis ühelt naiselt, mantineialannalt Diotimalt.
Sokrates teab, et ta mitte midagi ei tea, sellal kui ülejäänud ei tunneta oma teadmatust ja peavad endid targaks. Sokratese dialektika. Sokratese filosoofilised vestlused olid sihipärased, metoodilised. Kui räägitakse Sokratese meetodist, siis nimetatakse seda dialektiliseks. Sõna dialektika (vestlusokus) tähistas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemus oleks probleemi sügavam mõistmine. Sokratesel oli neli põhilist võtet: 1) Iroonia. Sokrates püüdis vestluskaaslase arutluses leida vasturääkivusi ja ebajärjekindlust, kuid varjas sellist püüdlust mängides rumalat inimest. 2) Maieutika ehk ämmaemandakunst. Sokratese arvates on inimese hinges palju teadmisi varjatud kujul juba olemas, kuid inimene seda ise ei tea. 3) Määratluse otsimine. Teadmine seisneb Sokratese arvates oskuses määratleda kõnesolev mõiste, kui inimene midagi teab, suudab ta seda väljendada ka sõnade abil
Sokrates tahatis vestluspartnerit küsimustega vahele võtta. Tema vestlustehnika on kaval, paindlik ja taibukas, mõnikord ärritavalt salakaval. Ta lähenes oma vestluskaaslastele väga hästi ja targalt. Küsis vestluspartneri käest küsimusi, nii et vastaja jääks lõksu ja peab tusistmama, et ei tea enam vastust. Nii sai hästi teada inimese maailma pildist ja tema mõtlemisest ning arusaamast maailams. 2 PLATON Kui Sokrtaes suri, oli Platon andekamaid õpilasi Sokratesel. Platon elas aastatel 427- 347 eKr. Ta elas õpetaja traagilist surma väga üle. Võrreldes Sokratesel kirjutas Platon palju. Platon lähtus palju Sokrateset õpetusest ja vaadest, kuid samas ka lähdub oma seisukohtadel ja vaadetele. Platon liigub edasi tunnetusteooriale ja ontoloogiasse, eedikasse, psüholoogiasse ja pedagoogikaase, ühiskonnafilosoofiasse ja lõpuks ka loodusteatusse. Pärast Sokratese surma lahukus Plaaton Ateenast ja rändas mitmeid aastaid võõrsil
kaaslased olid Platon,Aischines,Kebes,Phaidon Elisest,Simmias,Phaidonedes Teebast,Menexenos ja Xenophon. Ta esitas küsimusi näiliselt lihtsate asjade kohta ja näitas omo kuulajatele,kui vähe neist tegelikult teatakse.Sokratese arvates saab inimene käituda õigesti vaid siis,kui ta teab ,mis on õige.Need,kes seda ei tea,võivad õigesti käituda ainult juhuslikult.Paljudele,kes ennast targaks pidasid,ei meeldinud,et Sokrates neile nende teadmatust meelde tuletas ja sellepärast oli Sokratesel palju vaenlasi.Sokratese tsitaadid- Ei saa ravida keha,ravimata hinge Abielluge kõigele vaatamata.Kui satub olema hea naine,oled erand,kui halb,saab sinust filosoof Kas abiellud või mitte,mõlemal juhul kahetsed Inimesel on kergem hoida keelel tulist sütt,kui saladust Meeletus on tülitada jumalaid küsimustega,mida võib lahendada loendamisegs,mõõtmisega või kaalumisega Platon(umbes427eKr-umbes347eKr)Sokratese õpilane ja Aristotelese
Pidusöök Tekst räägib Agathoni ja Sokratese vahelisest dialoogist. Agathon on just lõpetanud Erose kirjeldamise ning Sokrates hakkab tooma näiteid selle kohta, et ihaldatakse seda, mis puudub ja ei ihaldata seda, millest puudust ei tunta. Kui inimesel on midagi juba olemas, siis ta sellest puudust ei tunne. Kui ta aga ihaldab seda, mis tal juba olemas on, loodab ta sisuliselt olemasoleva säilumisele. Sokratesel õnnestub lõpuks Agathoni veenda selles, et ta jutus ei peitu täit tõde. Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis tal on ka head vaja. Lisaks räägib Sokrates Agathonile loo ühest naisest, kes sarnaselt Sokratesele oli tema jutu ümber lükanud. Naine tõestab, et Eros ei pruugi üldse olla hea ega halb ega midagi konkreetset, vaid võib olla midagi vahepealset. Eros ei pruugi samuti olla jumal, vaid võib olla midagi sureliku ja surematu vahepealset. Teda peetavat üldse deemoniks, kes
Heroodid- õigusteta vabad elanikud. Ptolemaios geotsentrilise maailmasüsteemi kinnistaja. Geotsentriline maakeskne maailmavaade. Sokrates Vana-Kreeka filosoof. Sokrates ise ei kirjutanud ühtegi teost, kuid tema nimi esineb enamuses Platoni dialoogivormis kirjutatud teostes. Arvati, et Sokrates on kõige targem inimene, sest Delfi oraakel olevat nii väitnud. Sokrates arvas, et tema tarkus seisneb selles, et ta "teab, et ta midagi ei tea". Lisaks sõpradele oli Sokratesel ka vaenlasi, kes süüdistasid teda jumalate salgamises ja noorsoo rikkumises ning kohtus ta mõistetigi surma. Platon Sokratese kuulsaim õpilane. Ta rajas kooli, mis sai nimeks Akadeemia. Platon väitis, et lisaks meeltega tajutavatele asjadele on olemas veel eidosed ehk ideed. Aristoteles - vanakreeka filosoof, Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja.Tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile.
Esitas oma õpilastele näiliselt Pidas end Sokratese vaadete paljuski just tema tööde kau triviaalseid, kuid ometi kimbatusse edasiarendajaks. ajavaid küsimusi, tuues nii ilmsiks teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja Platoni veendumuste kohaselt oli Kujundas loogika vallas tervi mõistmisele lähemale viia Sokratesel õigus, et hüve ja voorus on õpetuse sellest, kuidas tulet midagi püsivat, inimeste omavahelist olemasolevatest eeldustest korr kokkuleppest sõltumatut. ja vältida vigaseid järeldus Õpilane pidi ise mõistmiseni jõuda, õpetaja võis teda ainult suunata Uskus, et hüve on igavene ja Oma õpetaja Platoni mitmete
peab iga inimene otsustama enese sees hüve kasuks. Sokrates: "Kumbki meist ei tea ju midagi eriti suurepärast või tarvilikku, aga too mees [mõni, kellega ta oli vestelnud] kujutab ette, olgugi et ta ise midagi ei tea, et ta teab; kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama. Selle vähese võrra paistan ma temast küll targem olevat, kuna ma ei arva, et tean seda, mida ma tegelikult ei tea." Lisaks sõpradele oli Sokratesel ka vaenlasi. Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut, sest tema õpetamismeetodid kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Sokratesele esitati süüdistus: "Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo; ta ei tunnista jumalaid, keda linn on omaks võtnud, vaid teisi, uusi deemoneid." Pealegi ei pidanud Sokrates lugu Ateena demokraatlikust riigikorrast. Ta arvas,
Tema filosoofia võib kokku võtta paradoksaalsesse väitesse: ma tean, et ma midagi ei tea. Sokratese käsituses saab selgelt uue tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole. SEOSED KAASAJAGA Sokratese saatusega on veidi sarnane vene endise oligarhi Mihhail Hodorovski saatus. Erinevalt Sokratesest oli Hodorovski ärimees ning teda ei mõistetud surma. Sokratesel oli võimalik lahkuda Ateenast enne kohtuprotsessi või siis põgeneda sõprade abil vanglast, kuid Sokrates välistas selle põhimõtteliselt. Samamoodi olevat otsustanud ka Hodorovski. KASUTATUD ALLIKAD http://www.google.ee/imgres?hl=et&biw=1366&bih=667&tbm=isch&tbnid=6fH4UrAX- 9BbZM:&imgrefurl=http://imageshack.us/photo/my- images/832/sokrates.jpg/&docid=Wxs2T_vUOwashM&imgurl=http://imageshack.us/a/img 832/849/sokrates
ning aja otsa saamisest. Ta paneb Sokratese südamele, et tollel on palju sõpru ka teistes linnades, kes ei soovi näha tema surma ning on nõus katma kulutusi mehe päästmiseks ja eksiili minemiseks. Veelgi enam, kui Sokrates hukatakse, võivad tema toetajate kriitika osaks saada rikas Kriton ja lähemad sõbrad, kes ei pingutanud piisavalt filosoofi päästmiseks surmanuhtlusest, kuna võimalikke pealtnägijaid oli kerge ära osta. Veel üritab ta põgenemise kasuks tuua fakti, et Sokratesel on kasvatada pojad ning isakohustuste täitmine on ühe õige mehe tegevus. Sokratese surm oleks just see, mida tema vaenlased ootavad ning oma saatusega lihtlabane leppimine oleks nii tuntud filosoofile argpükslik tegu. Sokratese arvates ei ole põgenemise küsimus niivõrd inimeste arvamuses kui ebaõigluses. Ebaõiglus on üks halvimaid nähtusi ning mitte mingil juhul ei tohiks sellele vastata samasuguse ebaõiglusega
või oskus, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, näiteks õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda. Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes raskustesse, mis ongi Platoni "sokraatiliste dialoogide" üheks peamiseks teemaks. Paljudele, kes ennast ise targaks pidasid, ei meeldinud, et Sokrates neile nende teadmatust meelde tuletas. Seetõttu oli Sokratesel palju vaenlasi. Pealegi ei pidanud Sokrates lugu Ateena demokraatlikust riigikorrast. Ta arvas, et riiki peaksid juhtima ainult targad ja asjatundlikud mehed, mitte aga lihtrahvas, nagu Ateenas kombeks. Talle ei meeldinud riigiametitesse määramine liisuheitmiseteel. Kõigele lisaks olid mõned Sokratese õpilased Ateena riigile palju halba teinud, mistõttu Ateena lihtrahvas umbusaldas Sokratest. Teda süüdistati, et ta ei austavat jumalaid ja rikkuvat oma õpetusega noorsugu.
Võiks ju arvata, et näiteks jumalad on hinged alguses loonud, kuid sellisel juhul oleks ju mõned inimesed sündinud hingega, mida on mitu korda ,,kasutatud" samas teised saaksid endale ,,uue" hinge, sest maailma sünnib hingestatut rohkem sellest, mis ära surevad. Kuna Sokrates sai samal päeval surma siis võis ta enda arutlusega ka ennast julgustada ja seepärast teisi võimalusi mitte läbi kaaluda. Sokratesel oli hea mõelda, et läbi surma pääseb hing teda aheldavast köidikutset. Sellises olukorras oli kindlati kergem mõelda sellele, et surm ei olegi midagi kardetavat. Samuti on Sokratese meelest filosoofidel kerge surra, sest nende hing nagu pääseks kehast ehk raskest koormast. Kui keha on aga allunud naudingutele, siis saaks hing karistada ja peaks ringi rändama ja tagasi sündides olema kellegi sellise kehas, kes tema eelmise elu viisi sümboliseeriks, näiteks raisakotkaks
teost, kuid tema nimi esineb enamuses Platoni dialoogivormis kirjutatud teostes. Üpris raske on vahet teha, milline oli tõeline Sokrates ja kus väljendas Platon oma mõtteid Sokratese nime all. Arvati, et Sokrates on kõige targem inimene, sest Delfi oraakel olevat nii väitnud. Sokrates arvas, et tema tarkus seisneb selles, et ta "teab, et ta midagi ei tea". Teised aga ei tea sedagi, kuigi arvavad endid teadvat päris paljut. Sokrates abiellus 45-aastaselt Xanthippega, neil oli kolm poega. Sokratesel oli vaenlasi, kes süüdistasid teda jumalate salgamises ja noorsoo rikkumises ning kohtus ta mõistetigi surma. Sokrates arvas, et surm on hinge kehast vabanemine või siis mittemillekski muutumine. Kumbki variant ei olnud tema jaoks hirmus. Platon- Sokratese kõige kuulsam õpilane. Ta rajas Akadeemia. Õppetöö Akadeemias toimus kuni 529 m.a.j, mil Ida-Rooma keiser Justinianus ta sulges kui "paganliku võltstarkuse taimelava"
sõjamehena. Kui Sokrates sõjaväeteenistusest koju jõudis, leidis ta eest tühjuse: isa ja ema olid surnud palavikku ning tema esimene armastatu Korinna oli juba terve aasta rikka värvali naine olnud. Vaevalt, et Korinnat truudusemurdmises süüdistada saab, pigem sundis isa teda sellist sammu astuma. Nimelt oli Korinna isa kingsepp ja too värval üks tema alalisi kliente. Nii et kartus klienti kaotada ning lootus tütre olukorda kindlustada sundiski isa oma tütart mõjutama. Sokratesel polnud aga ei raha ega varandust. Sellises masendavas olukorras kaotas Sokrates huvi ka skulptoriameti vastu. 45 aastaselt oli Sokrates unustanud Korinna ning amunud Xanthippesse, potsepa nooresse tütresse, kellega ta abielluski. Esimest korda kohtas Sokrates Xanthippet pottsepaäris, kus too oma isa valmistatud asju müüs. Neiu oli väga sõnaosav ja vestluses vastust võlgu ei jäänud. Nii arvatigi, et
Muistses Kreekas oli palju õpetlasi, kes arutlesid maa-ilma olemuse ja elu üle. Neid teadlasi nimetati filosoofideks. Filosoof tähendas kreeka keeles inimest kes armastab tarkust. Esimesed filosoofid Peamiselt arutlesid Kreeka filosoofid maailma tekke üle. Üks filosoof Thales uskus, et maailm on tekkinud veest. Thales tundis ka hästi matemaatikat ja astronoomiat. Ta oskas ette ennustada päikesevarjutusi. Thalese järeltulijate arvates oli maailm tekkinud mõnest muust ainest. Platon Sokratesel oli palju õpilasi tuntuim neist oli Platon. Pärast Sokratese surma lahkus Platon Ateenast ja läks mööda maailma ringi rändama. Tulles mitme aasta pärast koju tagasi rajas ta Ateena lähedale filosoofiakooli. Platon uskus, et kõigil silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on ideed. Platoni arvates peaksid riiki juhtima filosoofid, sest nemad suudavad mõista ideid. Ateena demokraatliku riigikorda pidas Platon halvaks riigikorraks. Aristoteles
*tal oli vankumatu ja vaba hoiak tundus kohtunikele väljakutsuv ja ta mõisteti surma *hüve ja voorus on midagi püsivat Platon *hüve ja voorus on midagi püsivat sama mis Sokratesel. * riik pidi põhinema hüvel, olema muutumatu ja täiuslik. *ideaalne riik kasvatab tõeliselt vooruslikke kodanikke ja tagab, et ainult filosoofid saavad riigi etteotsa.
jalutuskäigud Astridiga siis kui suvemaja Narva-Jõesuus on kuppatatud sugulastest. PEATÜKK KOLM Kaks nädalat on Martin Justus töötanud intensiivselt kirjutades kella kuueni. Kogu peatükk räägib sellest kuidas Martin Justus kes väheste andmete tõttu peab toetuma Platonile kirjeltades Sokratese viimaseid päevi, on umbusklik sellest mida platon räägib kuna need on vastu Sokratese põhiloomusega. Nagu näiteks Platon väidab, et Sokratesel oli pikk arutelu sellest mis juhtub peale surma kuid Martin teab, et Sokrates uskus, et jumalad ei anna kunagi teada inimestele seda, mida nad neile ilmutada ei taha. PEATÜKK NELI Kapsaussid tulevad aknalaule keda see suvi eriti palju on ületee naabri peenraid laastamas,ja ka parvedega tema juurde tulemas. Martin Justusel ei tule kirjutamine täna välja kuna on tuppikus ja ei tea kuidas jätkada sealt kus eile pooleli jättis, ehk
Üritas nendega vestlustesse astuda ja neid oma seisukohti põhjendama panna. Tema põhiseisukoht oli: "tunne iseennast". Sellega üritas ta inimesi mõistusele tuginema panna. Teistele näis ta kui tüütu targutaja. Talle esitati süüdistus väärjumalatesse uskumises. Vastupidiselt oodatud vabandamisele hakkas ta kohtuga vaidlema. Lõpuks mõisteti ta napi häälteenamusega surma. Kuigi tal oli võimalik põgeneda ei teinud ta seda. Sokratesel polnud endal kirjalikku õpetust. Kõik teadaolev on tema jüngrite poolt kirja pandud. Ta ei pidanud end targaks, vaid tarkuse otsijaks. Ta üritas inimesi panna otsima tõde ja loobuda senisest enesekindlusest. Ta teadis, et ta ei tea õieti midagi. Pidas tähtsaks asjade põhjendamist ja mõistmise süvendamist. 11. Platon (427-344 eKr) oli vastandiks Sokratesele, kuigi oli tema õpilane. Platon oli juurdleja ja teoreetik
Ühesõnaga võtab Sokrates inimest kui olendit, kes suudab ratsionaalsele küsimusele anda ratsionaalse vastuse. Nii Sokrates kui Marcus Aurelius on seisukohal, et inimese tõelise olemuse leidmiseks tuleb ta vabastada välistest ja juhuslikest tunnusjoontest. Näiteks rikkus, ametikoht, sotsiaalne positsioon, tervis, intellektuaalsed võimed ühestki neist välistest oludest ei sõltu inimese olemus. See sõltub ainuüksi väärtusest, mille inimene ise enesele annab. Nii stoikutel kui Sokratesel on eneseuurimise nõue inimese eesõigus ja põhiline kohustus. Kes elab kooskõlas iseenesega, elab kooskõlas universumiga. Juhtiv roll on inimese ,,minal". Kui ,,mina" on juba oma sisemise vormi saavutanud, jääb see muudetamatuks ja häirimatuks. Elu iseenesest on muutuv ja vahelduv, aga tema tõelist väärtust tuleb otsida igavesest korrapärast. Seda korrapära suudame haarata oma otsustusvõimega. Otsustusvõime on keskne jõud inimeses. See on
kehalisusega, ning peab ilmselt silmas senise kreeka teoreetilise mõtte neid esindajaid, keda eelnevates loengutes sai nimetatud physiologos`teks. “Jumalateks” aga seda olemisküsimuse käsitluste leeri, mis peab tõeliseks olemiseks kehatut, üksnes mõistusele tabatavat eksistentsi, st. endale lähedase olemis-käsituse esindajaid. Kuid niisugusel arusaamisel pole ta mitte algusest peale olnud. Teoses “Phaidon” (96a-99d; Platon, Teosed I, lk. 105-109) laseb ta Sokratesel kõnelda oma noorusest (tegelikult aga Platoni enda noorusest) ning tunnistab seal, et oli noores eas kirglikult huvitatud physiologia`st. Ta olevat püüdnud leida kõigi loodusnähtuste põhjuseid. Kuid põhjused, mida võis avastada meeltega tajutavas kehalises maailmas, ei suutnud tema intellektuaalset uudishimu pikemas perspektiivis siiski rahuldada. Need võisid parimal juhul vastata vaid küsimusele, miks on asjad nii,
Esteetika keskmise klassika perioodis. See periood on loonud oma antropoloogilise esteetikat - Sophisti. Ei ole midagi loomulikumat ja tõsist nii looduses kui kakunstis. Loomulikus siin ja seal on juhuslik, mille eest keegi ei ole kohustatud kandma vastutust. Ilu ei ole ainult suhteline, mitte ainult meeli väljendatav, kuid alati lööb ka inimese isikupära. Socrates õpetas, et täiuslik on see, mis on mõistlik ja omab mõtet. Uus esteetiline õpetus, esimest korda esineb Sokratesel, - on õpetus, et ilu ja headus on asjakohane. Inetu võib olla ka asjakohane. Kõrge klassika. Seda kolmanadat iidse esteetika etappi klassikalises perioodis võib nimetada "eidologiaks". Plato püüab selgitada ideaalse ja materjalse alguse; ideaalne - meterjaalse ülesehitamise põhimõte, aga materjaalne - nagu ideaalse põhimõte. Kõige tähtsam Plato õpetuses kunstist - see on teooria ideaalsuse näitaja. Selles mõttes, kunst on eelkõike
Esteetika keskmise klassika perioodis. See periood on loonud oma antropoloogilise esteetikat - Sophisti. Ei ole midagi loomulikumat ja tõsist nii looduses kui kakunstis. Loomulikus siin ja seal on juhuslik, mille eest keegi ei ole kohustatud kandma vastutust. Ilu ei ole ainult suhteline, mitte ainult meeli väljendatav, kuid alati lööb ka inimese isikupära. Socrates õpetas, et täiuslik on see, mis on mõistlik ja omab mõtet. Uus esteetiline õpetus, esimest korda esineb Sokratesel, - on õpetus, et ilu ja headus on asjakohane. Inetu võib olla ka asjakohane. Kõrge klassika. Seda kolmanadat iidse esteetika etappi klassikalises perioodis võib nimetada "eidologiaks". Plato püüab selgitada ideaalse ja materjalse alguse; ideaalne - meterjaalse ülesehitamise põhimõte, aga materjaalne - nagu ideaalse põhimõte. Kõige tähtsam Plato õpetuses kunstist - see on teooria ideaalsuse näitaja. Selles mõttes, kunst on eelkõike
vastates väljendab Sokrates oma respekti sedalaadi teadmise suhtes, kuid väidab, et tema ei ole kunagi tegelenud “maa-aluste ja taevaste asjade uurimisega”, kuna tema valdkond, mis teda huvitas, on olnud lihtsalt teine. Teine pool “anonüümsest süüdistusest” käsitab Sokratest aga sofistina. Sellest käsituseviisist distantseerus Sokratese juba hoopis teravamalt. Nimelt ütleb ta, et see tarkus, mida sofitid ütlevad endal olevat, on tema arvates mingi jumalik tarkus. Kui temal, Sokratesel, ka mingi tarkus on, siis on see tavaline inimlik tarkus. Esmapilgul paistab nagu kiidaks Sokrates selle väitega sofiste; kuid kuivõrd sofistid on ilmselt ikkagi ka inimesed ja mitte jumalad, siis tegelikult vihjab Sokrates sellele, et ta peab sofiste petisteks. 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Niisiis distantseeris Sokrates end juba väljakujunenud filosoofia-vormidest. Thalese tüüpi
need,kes raha võtavad. Selliseid nimetas ta enda orjusse müüjateks. Turul olles imestas Sokrates tihti, kui palju on asju, milleta võib elada. Ta soovitas tagasihoidliku eluviisi teistelegi: ,,Sest midagi muud ma ju ei teegi, kui käin ringi ja püüan veenda igaüht, olgu noort või vana, et ta esmajoones ei tunneks muret keha ega raha pärast, vaid kannaks hoolt selle eest, et hing muutuks võimalikult väärtuslikuks." Sokratesel oli palju vaenlasi. Kolm kodanikku poett Meletos, nahatöökodade omanik Anytos ja kõnemees Lykon kaevasid kohtusse, esitades süüdistuse: ,,Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo; ta ei tunnista jumalaid, keda linn on omaks võtnud, vaid teisi, uusi deemoneid". Tõesti, Sokrates tegeles pidevalt sellega, et n-ö katsus järele inimesi ja ajas neid segadusse valdkondades, milles nad ise pidasid endid kompetentseteks. Ka noored, kellel oli
tegevus on kaemuslik mõtlemine. 2. tahtelised iseloomulik võime olla mõõdukas ja valida kesktee Eluviis õiglus seotud võrdsuspõhimõttega, kuid Aristoteles toetas orjandust ja taotles võrdsust klasside piires. Mõistus inimese kõige jumalikum osa. Tähtis on üldine tasakaal, mitte üksikud teod. Ei leidu kohta üksikisiku mina-vormilisele eredusele, tema tahtele ja vabadusele. 5) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Sokratesel ja Protagorasel (loeng; Saarinen, 16-21) Sokrates: Xenophoni tõlgendus kes ennast tunneb, see tunneb ka seda, mis on tema jaoks kasulik, ning annab enesele selgesti aru, mida ta suudab ja mida mitte. Tegeledes sellega, mida ta tunneb, rahuldab ta oma vajadusi ja elab õnnelikult, mitte asudes selle kallale, mida ta ei tunne, ei tee ta vigu ning väldib õnnetusi. Mina-filosoofiline tõlgendus - oma autonoomia teadvustamine
Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog ,,Riik". Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus, Platoni uskumuse kohaselt püsiv ja hukkumatu. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Nähtuste maailma kuuluv asi on olemas üksnes seetõttu, et ta saab osa ideest. Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus. Ideedemaailma iseloomustus
Hing ei ole niisiis sünni momendil mitte “puhas tahvel”, tabula rasa, millele hilisem kogemus alles sisu “kirjutab”, vaid ta kätkeb endas juba mingil kujul teadmist või teadmise algeid. Lisaks lähtub Sokrates siin eeldusest, et kogu physis tervikuna on suguluslikus seoses. Sõna physis tähendus võiks antud juhul olla “loomus” ning antud seisukohta võiks mõista selliselt, et asjade loomused, olemused/ideed, kujutavad endast terviklikku seost. Selle eelduse tõttu on Sokratesel võimalik väita, et hingele, kes seda seost on kord tundma õppinud, piisab ühest “meenutusest”, et ka kõigi muude asjade kohta kogu teadmine üles leida. Et oma väiteid põhjendada, korraldab Sokrates selles Platoni dialoogis ühe “eksperimendi”. Ta kutsub endaga vestlema orjapoisi, kelle kohta on kindlalt teada, et ta ei ole matemaatikat õppinud ja järelikult matemaatilistest asjadest midagi teadma ei peaks. Ometigi suudab Sokrates järgnevas vestluses viia poisi
Teise põhjendusena osutab Sokrates sellele, et väljapaistvate riigijuhtide pojad pole sugugi alati väljapaistvad riigijuhid. Võib ju arvata, et kui politike arete oleks õpetatav, küllap isad oleksid poegadele oma teadmise ja oskuse edasi andnud. Kuna seda juhtunud ei ole, nagu ajalugu paistab kinnitavat, siis tuleb järeldada, et vastav kompetents pole õpetatav. Sokratese niisuguste põhjenduste valguses hakkab Protagoras mõistagi paistma petisena, sest kui Sokratesel õigus oleks, tõotaks ta õpetada midagi sellist, mida õpetada ei ole võimalik, ja võtab selle eest veel tasugi. Järelikult on Pratagoras siin vajaduse ees oma tegevust õigustada. Protagoras küsib kuulajaskonnalt algatuseks, kas nad eelistavad müüdi või logos`e vormis vastust. Müüt ei tähenda siin aga enam mitte algset arhailist müüti, vaid teoreetilise õpetuse populaarset esitusvormi. Müütilised kujutlused olid tavateadvusele tuttavad kujutlused,
Kui õnnestuks inimeste käitumist 100% reguleerida, et mingeid rikkumisi ei oleks, siis seal ühiskonnas paremaks minna ei saaks. 2. Paratamatult kriminaliseerimisel vahepeal eksime ja kohtame kriminaliseeritud tegude hulgas tegusid, mille toimepanemine tegelikult on ühiskonnale kasulik. Kui õnnestuks kuritegevus 100% mahasuruda, suruksime maha ka selle kuritegevuse, mis on kasulik. On olemas kurjategijad, kellel peaksime kätt suruma ning ütlem, et tublid olete. Näiteks Vanas-Kreekas oli Sokratesel raskusi olemasolevate dogmadega aktsepteerimisega. Nendeks olid ka mõned jumalustesse uskumised. Kriminoloogia Jaan Ginter 2012 Sokrates oli Vana-Kreeka mõistes vabamõtleja (teisitimõtleja). Vanade jumalate eitamine oli kuritegu, mis oli karistatav surmanuhtlusega. Sokratese üle mõisteti kohut. Rahvas otsustas, et on rikkunud ja tuleb surma mõista. Sokrates jõi oma mürgikarika tühjaks ja suri. Praegu ajaloolise
lähevad järjest teravamaks. Dialoog - filosofeerimise vormiks. -kahekõne, kahekõnet pidama. Sokratese meetod- dialoog. Maientika- ämmaemanda kunst. "Ma ei tea mitte midagi ja siiski tahan koos sinuga mõelda ja uurida." Skeptilisus seostub sofistidega, kuid sofistid ei otsinud tõde. Skeptikutel on see kui aus ülestunnistus, näitab et tõde on kuskil olemas. Eristika - veenmiskunst. Tõde andis sofistidele pähe määrida. Kahte liiki käsitlusviisid: deduktiivne & induiktiivne. Sokratesel induktsioon - üksik üldisele liikumine. Püüab üksikjooni koondades teha üldistusi. Kasutab hüpoteesi. Arutlusi iseloomustab iroonia, kasutaks nagu "sokiteraapiat". Eesmärgiks on siiski partnerit tõe juurde tuua. Saatusest. Pool Ateena elanikkonnst olid orjad. Aristokraadid - demokraatia vastased, pinge kasvab Peloponnesose sõdade ajal (431-404). Sokrates otseselt poliitikas ei olnud. Muidu aristokraatia poolel, varustas neid ideeliselt. Aserbia - jumalate teotamine
annaabi.ee 
