Silm ja nägemine, kõrv ja kuulmine (0)

Pimedatel on hästi arenenud maistmis, kuulmis ja haistmismeel, kurtidel aga nägemine.
Tunderakud e. Retseptorid - võtavad vastu väliskeskkonnast informatsiooni.
Asuvad luudest mood. Silmakoobastes, mis neid külgedelt ja tagant kaitsevad. Eest kaitsevad ripsmed ja silmalaud, mis kasvavad laul mitmes reas ning takistavad tolmu ja väikeste osakeste silma sattumist. Samuti kaitseb ka niisutav pisarvedelik, mida eritub koguaeg ja see kaitseb ära hõõrdumise eest, takistab mikroobide arengut ja uhub ära silmalt väiksemad tolmu osakesed ja paradndab optilis omadusi.
Silmi hoiavad paigal või liigutavad silmalihased , väliste silmalihaste väärasend tekidtab kõõrdsilmsust. Silmamuna - kerajas moodustis , mis on kaetud mitme kestaga.
Eespoolt katab silmamuna: läbipaistev sarvekst, millest valguskiired tungivad läbi, suunab valguskiired järgmisetele silmaosadele, edasi peavad läbima silmaava ehk pupilli , ja mida eredam on valgus seda väiksem on silmaava, see ei muutu hetkega, Ava ümbritseb vikerkest ehk iiris , msi määrab silma värvuse. Edasi lähevad kiired silmaläätsele, mis sarbnaneb luubiga, lääts muudab kuju sõltuvalt sellest kui kaugele vaadatakse, ripslihas tõmbub kokku siis kui lähedale vaadata ja silamlääts on kumeram, kui lõtvub siis vaadatakse kaugele ja lääts on lame.
Läätseees on vedel ja taga on sültjas vedelik, mis moodustab klaaskeha, lääts koondab ja suunab kiired võrkkestale.
Võrkkestal on kolvikesed ja kepikesed , nad on valgustundlikud rakud ja võtavad vastu valgusärritusi. Kolvikesed võimaldavad tajuda värvusi(võrkkesta keskosas. Kolvikesi on kolme värvi punase, kollase aj sinise jaoks. Ja kepikesed eristavad musta valgest (äärealadel) tundlikumad kolvikestest mis võimaldavd näha ka nõrgas valguses, pupillivastas on koht kus asuvad ainult kolvikesed, see on kollatähn(nägemisteravus kõige suurem) .
Pimetähn on koht kus nägemisnärv seostub silma võrkkestaga, valgustundlikke rakke pole. Tagumist osa katab kõvakest, milles eespoolne on silmavalge, selle all on soonkest , rikkalikult veresooni, varustab rakke hapniku ja toitainetega , osaleb temp reguleerimises.
Kaugelenägevus- silm näeb hästi kaugele, kuid lähedal objektid on ebaselged, silmalääts on liiga lame või silmamuna ion normaalsest lühem. Seotus ka vanusega(pluss prillid )prillid ehk kumelääts.
Lühinägevus- ei näe kaugele teravalt, arvkest või lääts on liiga kumer , silmamuna liiga pikergune, prillid ehk nõhusläätsed( miinus prillid). Kui lähedalt avadata tekib silmaläätse kumerus ja võib tekkida lühinägelikus.Töökoht peab langema vasakult poolt ja olema piisavalt valge.
Värvipimedad ehk daltoonikud , kes ei suuda värve üksteisest eristada, üldjuhul pärilik ja rohkem meestel kui naistel, pole ravitav.
Kõrv koosneb: välis-,kesk-ja sisekõrvast. Väliskõrv: kõhre ja nahast koosnev kõrvalest ning väline kuulmekäik(veidi kõver, mis lõppeb pingul naha ehk trummikilega, mis kaitseb keskkõrva külma ja mikroobide eest). Keskkõrv: trummiõõs(kolm üksteisega seotus kuulmeluukest: vasar , alasi ja jalus ). Sisekõrv: kuulmetõri, avaneb neelu ja keskkõrv on sellekaudu ühenduses õhuga, kuulmetõri on tavaliselt suletud ja avaneb neelamise ajal.
See on ka kuulmis ja tasakaalu elund , paikneb kolju sees ja kahest eraldi osast, õõnte ja looklevate kanalite süsteem, milles saab eristada tigu , kolme poolringkanalit ja kahte kotikujulist moodustist, Sisekõrva kuulmiselund on tigu, helihaisting.
Normaalne kuulmine on 20-20 000 Hz, vananedes kuulmine väheneb, probleeme on just kõrgemate helidega, täielik puudumine on kurtsus(vigastused, viirus -ja bakterihaigused , tugev müra ja ravimid ). Tugevust möödetakse dB (detsibellides). Väikseim tugevus on kuulmislävi.
Sisekõrvas paiknevad poolringkanalid, mis koos mõigu ja kotikestea moodustavad tasakaaluelundi, kahjustuste(kasvajadm traumad, põletikud verevarustuse puudulikuse korral) võivad ilmneda tasakaaluhäired, peapööritus, iiveldustunne , oksendamine ja kohin kõrvades. Keha lihastes ja liigestesd närvirakkude kogumikud., mis võimaldavad tajuda keha asendit ja liigutusi.
Maitsmiselund: keel, maitmine on lahustunud ainete mitmesuguste keemiliste omaduste ehk maitsete tajumine keelega. Palju keelenäsasi, külgedel on maitsmispungad, miles on tunderakud ehk retseptorid. Kuiva keele ja vähese süljeerituse korral maitset ei taju. Inimene tajub nelja põhimaitset: soolane , magus, kibe ja hapu, ülejäänud on nende segunemisel.
Haistmine : lõhnade tajumine ja eristamine, õhuga sissehingatud aineosakesed lahustuvad limas ja kontakteeruvad haisterakkudega, põhjustades närvi impulsse. Lõhna tajumine sõltub ka lõhnaaine kogusest, need pääsevad haistmiselunditesse ka suust läbi tagasõõrmete.
Naharetseptorid tagavad kompimistundlikkuse: kompimine on võime puudutades kindlaks teha esemete kuju, pinnastruktuuri, suurust, temperatuuri jms. Nahas on tunderakkude kogumikud, msi tajuvad puudutust, srvet, valu, külma ja kuuma.