Maitsmine, nägemine (0)

Meeleelundid on selleks, et tajuda ümbrust, võtta vastu otsuseid ja säiliada kontakt keskkonnaga. Inimene võtab informatsiooni vastu nägemise, kuulise, haistmise, maitsmise, kompimise ja lihastunnetuse abil. Pimedatel on ntks hästi arenenud kuulmine, kompimine ja haistmine. Kurtidel on teravnenud nägemine. Tunderakud ehk retseptorid .Meeleelundites tekib närvipulss, mis liigub närve mööda ajusse, kus seda analüüsitakse ja tõlgendatakse. Seejärel reg. Inimene vastavalt saadud ärritusele.Inimesed silmad asuvad luudsest moodustunud silmakoobastes, mis neid külgedelt ja tagant kaitsevad.Eest kaitsevad silmamuna silmalaud ja ripsmed . Ripsmed kasvavad laugude servas mitmes reas, takistades tolmu ja teiste väikeste võõrosakeste silma sattumist. Silmade kaitsesüsteemi kuulub silmamuna niisutav pisaravedelik . See eritub koguaeg ja hoiab silamuna niise, vähendab hõõrduumist ja takistab mirkoobide arengut, uhub silma pinnalt ära väiksemaid tolmuosakesi ja parandab optilisi omadusi silmaomadusi.Silmi hoiavad paigal või liigutavad väikesed silmalihasd. Need kindlustavad silmade kooskõlastatud ja sujuva liikumise mingi eseme vaatlemise ja pilgu pööramisel. Väliste silmalihaste väär asend põhjustab kõõrdsilmuses. Silmamuna on kerajas moodustis ,mis on kaetud mitme kestaga. Silma ees ja tagaosa ehitus on erinev. Eespoolt katab ja kaitseb silmamuna läbipaistev sarvkest . Valguskiired tungivad sellest läbi. Kumer sarvkest suunab valguskiired järgmistele silmaosadele. Silma sisse jõudmiseks peavad valguskiired läbima vikerkesta keskel paikneva silmaava ehk pupilli . Sõltuvalt valguse tugevusest muutub silmaava suurus, mis reguleerib silma langeva valguse hulka. Hämaras on silmaava suurem, eredas väiksem. Silmaava suurus ei muutu hetkega.Silmaava ümbritsev vikerest ehk iiris sisaldab pigmenti, millest sõltu silmade värvus. Silmaava läbinud valguskiired langevad silmaava taga paikenvale silmaläätsele, mis oma kujult ja funksioonilt sarnaneb luubiga. Läätse ümbritseb ripslihas , mis muudab läätse kuju ja hoiab seda paigal. Läätse kuju muutub sõltuvalt sellest, kui kaugele vaadatakse. Ripslihase kokkutõmbumine ja lõtvumine muudab läätse kas kumeraks v lamedaks. Kuju muutumisega saame me norm. Nägemise korral näha ühtviisi selgel nii lähedal kui ka kaugel asuvaid asju. Kaugele vaatamisel ripslihas lõtv, lihast ja läätse ühendavad sidemed aga pingul ja tõmbavad läätse lamedaks. Lähedale vaadates tõmbub ripslihas kokku, sidemed lõdvenevad ja lääts kumerdub. Silma sisemus on täidetud läbipaistva vedelikuga. Läätse ees on vedelam, läätse taga sültjas moodustades klaaskeha. Lääts koondab ja suudab valguskiired läbi klaaskeha võrkkestale, mis katab silma tagaosa seestpoolt . Läätse läbinud valguskiired tekitavad võrkkestale vaadeldava objekti ümberpööratud ja vähendatud kujutise. Kepikesed ja kolvikesed võrkkesal võtavad vastu valgusärritusi. Kokku u 150miljonit kepikest ja 7 milj. Kolvikest. Kepikesed eristavad musta valgest, võimaldavad tajuda värvusi. Kolvikesi on kõigerohkem keskosas, äärealadel rohkem kepikesi . Pupilli vastas on koht, kus asuvad ainult kolvikesed. Seda nim, kollatähniks. Nägemisteravus on seal kõige suurem. Kepikesed on tundlikumad kui kolvikesed, võimaldavad nägemist ka nõrgas valguses. Kolvikesed vajavad rohkem valgust, sp inimene hämaras eriti ei eristi värvusi. Kohta, kus nägemisnärv seob silma võrkkestaga ,nim pimetähniks. Seal valgustundlikke rakke ei ole ja nii on nimetus õigustatud. Silmamuna tagumist osa katab kõvakest, eespoolne nähtav ala on silmavalge. Kõvakesta all paikneb soonkest, see sisaldab palju veresooni. See varustab silma rakke hapniku ja toitainetega , osaleb silma temp . reguleermises. Kaugnägevuse korral näeb silm kaugele hästi kuid lähedal olevad objektid on ebaselged. Selle inimese silmalääts on kas liiga lame või silmamuna normaasest lühem, sp tekib lähedalt vaadates eseme kujutis võrkkesta taha. Seotud inimese vanusega. Silma elastsus väheneb, sp lähedale vaatamisel silmalääts ei kumerdu enam piisavalt,st jääb liiga lamedaks. Inimene hakkab lugedes teksti üha kaugemale nihutama, et seda selgesti näha. Kaugelenägevad inimesed peavad nägemise parandamiseks kandma kumerate e plussklaaside prille . Suurendavad valguskiirte murdumist, nii et kujutis tekib silma võrkkestale. Lähinägevuse korral näeb silm hästi lähedale, kaugele näeb ähmaselt. Põhjustab kas liiga kumer silma sarvkest v silmalääts , silmamuna liiga pikergune. Siis murduvad valguskiired silmas liiga tugevalt ja kujutis moodustub võrkkesta ette. Võrkkestale satuvad juba osaliselt hajunud valguskiired. Tekib lapseeas, süveneb kooliperioodil. Pärast 30-40a ei süvne.Nägemise parandamiseks tuleb kanda nõõgusate ehk miinusklaasidega prille. Need klaasid hajutavad silma sattuvaid valguskiiri,et kujutis tekiks võrkkestale. Värviliselt näeme tänu võrkkesta kolvikestele, mis on tundlikud erinevate värvuste suhtes. Kolvikesi on kolme tüüpi, iga põhivärvus on s.o punase,kollase, sinuse jaoks.Värvipimedad on need, kes ei erista da punast ja rohelist. See esineb rohkem meestel, ja on pärilik. See pole kahjuks ravitav.Ei tohi töötada ntks autojuhtidena. Sobiv lugemis ja kirjutamiskaugus on 30-35 cm. Töökoht peab olema hästi valgustatud, valgus peab langema vasakult poolt, siis ei lange parema käe vari tööle. Parim valgus on loomulik päevavalgus. Soovitav kasutata kohtvalgustit. Silmad peavad olema otsese valguse eest varjatud, kuid töökoha valgus olgu ühtlane ja hele. Nägemist kahjustab ka bussis v rongis lugemine. See põhjustab ripslihase nõrgenemist ja nägemishäireid. Samuti ka mõjutab üha rohkem arvuti kasutamine, kujutis ei tohiks väriseda ja eioleks liiga kontrastne. Iga 45 minuti järel peaksid silmad arvutiekraani jälgmiest veerand tundi puhkama .Silmade talitlust mõjutab ka toit, seepeab sisaldama vitamiine. Eriti oluline A- vitamiin , see sünteesib vajalikke ühendeid. Vajalikud B-rühma vitamiinid ja C-vitamiin.Kõrvad on nii kuulmis kui ka tasakaaluelnuditeks. Kõrv koosneb välis,kesk ja sisekõrvast. Kesk-sise omad on hästi kaitstult kolju sees, silmadest all ja tagapool. Väliskõrva moodustavad kõhrest ja nahast koosnev kõrvalest ja väline kuulmekäik.Väliine kuulmekäik on veidi kõver, u 2,5 cm pikkune toru, lõpeb trummikilega. Trummikile kaitseb keskkõrva külma ja mikroobide eest, olles vaheseinaks kuulmekäigu ja keskkõrva trummiõõne vahel. Helid jõuvad kuulmekäiku pidi trummikilele ja panevad selle võnkuma. Trumikilelt levivad helilained edasi keskkõrva.Keskkõrva moodustab õhuga täiedetud väike õs- trummiõõs, milles on kolm üksteisega seotud kuulmeluukest. Need on inimese kõige väiksemad luud : vasar ,alasi, jalus . Jalus on pisim luu inimkehas, u 3mm pikk.Vasar on trummikilega kokku kasvanud ja ühendatud keskmise kuulmeluuga-alasiga. Alasi seotud jalusega, see toetub esikuakent katvale membraanile,selle taga algab sisekõrv.Keskkõrvast algab ligikaudu 3-4cm pikkune kitsas kanal ,kuulmekõri, mis avaneb neelu ja mille kaudu on keskkõrv ühneduses välisõhuga. Sisekõrv kujutab endast õõnte ja looklevate kanalite süsteemi, milles saab eristada tigu , kolme poolringkanalit ja kahte kotikujulist moodustist. Sisekõrvas õhku ei ole,erinevalt välis ja keskkõrvast Sisekõrva kuulmiselund on tigu-teokujuline luustunud spiraal . Selles vedelikuga täidetud kanalid, membraanidega erldatud. Kuulmisrakkude kiud on erineva pikkusega, tipuosas teol on pikemad , all kümme korda lühemad. Sisekõrvas paiknevad poolringkanalid, mis koos mõigu ja kotikestega moodustavad tasakaaluelundi. Mõik ja kotike on poolringkanalitega seotud kotikujulised moodustised, karvaste meelerakudega. Seal on sültjas aine, kristallid, liiguvad vastavalt pea liikumisele. Poolringkanalid milles on vedelik asuvad kolmel tasapinnal , üksteise suhtes täisnurga all. Vedelik hakkab liikuma igaljuhul. Sisekõrva kahjustuste korral võivad ilmneda tasakaaluhäired. Peale sisekõrva tasakaaluelundit on keha lihastes ja liigestes närvirakkude kogumik, reg raskusjõule ja lihaste pingutamisele, tajuda keha asendit ja liigutusi. Maitsmine on lahustunud ainete mitmesuguste keemiliste omaduste ehk maitsete tajumine keelega. Keele pinnal on palju erineva ehitusega keelenäsasid. Tipus asuvad maitsmispungad, milles on tunderakud ehk retseptorid. Maitse tajumiseks peab suuõõnde sattunud ane lahustuma süljes. Kuiva keelepinna ja vähese süljeerituse korral me maitset ei taju. Iga näsa pinnal on avad, mile kaudu pääsevad näsa sisse lahustunud aineosakesesed,nende kokkupuutel maitsmispungade tunderakkudega tekivad närviimpulsid. Kandvad mööda maitsmisnärve ajukoore vastavasse piirkonda, toimub närviimpulsside analüüs,maitsete eristamine. Inimene tajub nelja põhimaitset:soolast, magusat ,kibedat,haput.Ülejäänu moodustub nende segunemisel. Soolast ja magusat tajuvat näsasi on rohkesti keeleotsal, haput maitset tunneme keele külje piirkonnaga ja mõru on keele tagumises osas. Õhuga sissehingatud aineosakesed lahustuvad limas ja kontakteerivad haisterakkudega, põhjustades närviimpulsse. Kompimin on võime puudutades kindlaks teha eseme kuju,pinnastruktuuri,suurust,temperatuuri jms. Eriti tundlik sõrmeotstel,jalataldadel,huultel.