Shaw (0)

George Bernard Shaw ( 1856 – 1950)
Eelkõige näitekirjanik – tema viljakas ja meisterlik töö selles valdkonnas on jätnud püsivalt sügava jälje maailma kultuurilukku.
George Bernard Shaw, rahvuselt iirlane, sündis 1856. aastal Dublinis, kus möödusid tema lapsepõlv ja noorukiiga . Unistava noorusliku ema ning keskealise ebapraktilise isa abielust sündis kolm tütart ja viimasena poeg George Bernard. Oma lapsepõlve meenutab kirjanik ängistuse ja kurbustundega. Seda lapsepõlve varjutas isa alkoholism ja ema äärmine saamatus ning huvipuudus pereemana. Kasinaks lohutuseks olid isa hea huumori sähvatused tema kainematel päevadel, ema leebe iseloom ja mõlema vanema muusikaarmastus ning muusikalised võimed. Emal oli meeldiv metsosopran, ta võttis muusikatunde ja laulis ooperilavastustes. Nii puutus noor Shaw pidevalt muusikaga kokku ja õppis lähemalt tundma Händeli, Mozarti, Beethoveni, Mendelssohni, Rossini, Verdi ja teiste heliloojate teoseid.
Dublini kool, kus Shaw mõned aastad õppis, oli talle sedavõrd vastumeelt, et ta hakkas kooliharidust lausa ülearuseks pidama , lahkus 15-aastaselt koolist ja asus väikese ametnikuna tööle ühes Dublini kinnisvarade firmas. Tema peaülesandeks oli üüri kogumine linna vaesemates rajoonides. Üürikogumisel saadud masendavad muljed ja kogemused avasid Shaw silmad ühiskondlike probleemide nägemiseks.
Ametnikuna töötades omandas Shaw väga ilusa ja selge käekirja, mille eest trükiladujad olid talle hiljem väga tänulikud. Aga trükikodadeni oli tulevasel kirjanikul veel tükk teed. Paari aasta pärast ülendati Shaw firma kassiiriks. Kuigi ka see töö ei pakkunud talle vähematki vaimset rahuldust, töötas ta uuel kohal usinalt kuni oma kahekümnenda eluaastani. Vabal ajal luges ta ahnelt kõike, mis kätte juhtus – raamatuid ja ajalehti, käis kontsertidel ja ooperis, tutvus Dublini kunstimuuseumi rohkete aaretega.
1872. aastal lagunes Shaw`de perekond koost (poeg 16.a). Ema lahkus, võttes Londonisse kaasa kaks tütart. George Bernard isaga asusid Dublinis pansioni elama. 1876. aastal, 20-aastase noormehena, jättis noor Shaw kassiiri koha Dublinis, raputas Iirimaa tolmu oma jalgadelt ja järgnes emale Londonisse. Alles kolmkümmend aastat hiljem külastab ta naise palvel veel kord Dublinit, linna, mida ta ei armastanud, millest ta ütles, et mälestus sellest kummitab talle kui viirastus . Iirimaa suhtes üldiselt säilisid tal aga head tunded. Ta ei kaotanud elu lõpuni iirilikku reipust, sädelust mõttelaadis ja isegi tunduvat iiri aktsenti kõnekeeles.
London tundus Shaw`le lõbusa ja tuttavliku linnana – seda Dickensi teoste põhjal, keda Shaw väga austas ja kelle teoseid ta hästi tundis. Londonis hakkab ta külastama loenguid ja koosolekuid, tema huvi ühiskondlike probleemide vastu suureneb. Algul arg ja häbelik, hakkab ta koosolekutel vähehaaval sõna võtma ning oraatorina silma paistma. Ta liitus ühinguga “The Fabian Society”, kirjutades seal suure hulga artikleid, esines kõnedega ja muutus ühingu üheks silmapaistvamaks aktivistiks.
Londonisse asudes alustas Shaw visa kirjanduslikku tegevust. Ta otsustas maksku mis maksab romaani kirjutada, sundis end ametniku täpsusega kirjutama viis lehekülge päevas. Nii valmis tal viie aastaga viis romaani, millel aga ei olnud eriti edu. Vähehaaval kujunes Shaw`l välja tutvusringkond muusikakriitikute ja ajakirjanike ringis ning temalt hakati tellima muusikaretsensioone. Corno di Basetto nime all hakkas ilmuma teravaid, sädelevalt sõnastatud arvustusi, milles oli harva kiitust ja lipitsemist, vastupidi – sageli esines nagu isegi kiuslik katse publikut ärritada, peamiselt siiski õilsa eesmärgiga – nimelt teda asjade üle julgemalt mõtlema panna. Niisama iseseisev ja leppimatu tunnustatud autoriteetide suhtes kui Corno di Basetto muusika alal oli ka teatrikriitik G. B. S. Oma ülesannet arvustajana võttis G. B. S. Väga tõsiselt, ta nõudis kriitikult ausust ja rangust nii iseenese kui ka oma lemmikute suhtes (tema enda lemmikuks tolleaegsete draamakirjanike seas oli Henrik Ibsen).
Londonis elades täiendas Shaw end pidevalt. Tema huvi muusika vastu süvenes, ta käis palju kontsertidel ja muuseumides, eriti Natsionaalgaleriis, kuhu pääses tasuta. Tema lemmikautoriks sel perioodil oli P. B. Shelley – Shaw ütles, et nagu Shelley, on ka tema vabariiklane, taimetoitlane ja ateist . Majanduslikult olid need aastad Shaw`le õige rasked, retsensioonid andsid nappi sissetulekut ja pärast tema surma leitud päevikust võime lugeda ülestunnistusi selle kohta, et mõnikord puudus tal isegi lõunasöögi raha. Paistab siiski, et rahanappus teda kuigi tõsiselt ei häirinud.
Abielludes 1898 . aastal praktiliselt aruka ja aktiivse iirlanna Charlotte Towensendiga, saavutas Shaw pidevaks loominguliseks tööks küllaldase majandusliku sõltumatuse, seda enam, et tema näidendid hakkasid tooma talle kasvavat kuulsust ja sissetulekuid.
Bernard Shaw esimene näidend “ Lese majad” lavastati Londonis 1892. aastal, kui autor oli 36-aastane. Shaw kirjutas selle ühe tuttava lavastaja õhutusel, kes talle kurtis oma repertuaariraskusi. Esietendus möödus tormiliselt – teatrikülastajad vilistasid ja aplodeerisid, ajalehtedes ilmus hulgana üksteisele vastukäivaid retsensioone. Shaw järgmiseks näidendiks oli “Mrs. Warreni elukutse”. Neid kahte tööd nimetas Shaw ise “ebameeldivaiks näidendeiks”, millise pealkirja all need ilmusid eriraamatuna. Mõlemad puudutasid Inglise ühiskondlikku elu. “Meeldivate” näidendite alla kuuluvad sõjavastane komöödia “Inimene ja relvad”, psühholoogiline draama “ Candida ”, komöödia “Ei või iial teada” ning sõjavastane näidend “ Saatuse soosik”.
1901. aastal ilmus Shaw “kolm näidendit puritaanlastele”, milles autor ründab puritaanlaste sallimatust ja usufanatismi. Kõige suurema lavalise populaarsuse võitis neist “Saatana õpilane”.
1902. aastal kirjutas Shaw ühe oma huvitavamaid näidendeid – “Inimene ja üliinimene”, mida ta ise nimetas “komöödiaks filosoofiaga”. Pärast selle töö lavastamist Londonis 1905. Aastal oli Shaw Inglismaal üldtunnustatud dramaturg, ta lähenes oma kuulsuse tipule, tema teosed levisid nii trükis kui lavastustena üle kogu maailma. Kolme järgmist näidendit (“John Bulli teine saar”, “ Major Barbara”, “ Doktori dilemma”) saatis juba konkurentsitu edu.
Shaw üheks kõige amüsantsemaks ja ka kõige populaarsemaks näidendiks on “ Pygmalion ”, mille ta kirjutas 1911. aastal ja mille esietendus toimus Londonis I maailmasõja künnisel. Näidend oli pühendatud näitlejale Stella Patrick-Campbellile, kellega Shaw`d sidus pikaajaline romantilis -platooniline sõprus. “Pygmalion” on tuntud üle maailma – olgu siis Shaw näidendi kujul või selle põhjal loodud muusikali “Minu veetlev leedi” vahendusel või näidendi “Armas luiskaja” kaudu, mille aluseks on Bernard Shaw ja mrs. Campbelli kirjavahetus. Shaw esialgne kavatsus oli kirjutada näidend inglise foneetika teemal, millest ta oli kirglikult ja uuenduslikult huvitatud. Sellelt baasilt kasvas välja mitmeti avaram teos, mis on sügavalt humaanne ja mõtlemapanev, sealjuures nakatavalt sädelev ja lõbus – komöödia selle sõna kõige paremas mõttes. Pygmalion oli kujur kreeka mütoloogias, kes iseenda loodud naisekujusse niivõrd armus , et palus jumalaid sellele hing sisse puhuda. Foneetikaprofessor Higgins korjab tänavalt üles lilleneiu Eliza ja teeb temast laitmatu hääldusega daami, kellesse ta kiindub ja kelle seltsi ta vajab.
Puhkes I maailmasõda. Varsti pärast selle algust 1914. a avaldab Shaw suurt tähelepanu avaldanud artikli “Terve mõistus sõja vastu”, kus ta väitis, et sõda käib vastu tervele inimmõistusele. Paljude hulgas kutsus see esile ägedat pahameelt. Sõdade põhimõtteline taunimine on end ilmutanud Shaw kogu pika loomingutee kestes, alates näidendist "Inimene ja relvad". Sõjavastast joont on Shaw sihikindlalt jätkanud ka näidendites “Saatuse soosik”, “ Caesar ja Kleopatra” ning “Püha Johanna ”. Pärast I maailmasõja lõppemist kirjutas Shaw näidendi “Südamete murdmise maja”, milles samuti kajastub sõjateema ning mis kannab alapealkirja " Fantaasia vene stiilis inglise teemadel ” (Shaw ise ütles, et on kirjutanud selle otseselt Tšehhovi mõjutusel).
Kahekümnendatel aastatel, juba küpses eas, kirjutab Shaw näidendid “Tagasi Metuusala juurde” ja “Püha Johanna”. Esimene neist on Shaw kõige pikem näidend, mille lavaliseks esituseks tervikuna kulub neli õhtut. Näidendit läbib mõte, et inimiga tuleb pikendada – siis ehk saavad inimesed targemaks ega korda eelmiste generatsioonide vigu. Piibli Metuusala elas 300-aastaseks – niisiis , tagasi Metuusala juurde.
“Püha Johannat” peavad mitmed Shaw biograafid tema šedöövriks. See on teos Orleans `i neitsist, ajaloolistele dokumentidele rajatud suurepäraselt avar pilt sellest epohhist. Draama ideeks paistab olevat suure inimese üksindus. Autor nagu püüaks näidata, kuidas inimkond oma geeniuste ja pühakutega nende eluajal ringi käib, kuidas ta neid hiljem rehabiliteerib ja kui kurvalt naeruväärne see rehabiliteerimine tegelikult on.
Bernard Shaw ei armastanud reisida, kuna see viis teda töö juurest eemale. Et talle mõningatki puhkust peale sundida , veenis ta naine teda pikemat reisi ette võtma. Kolmekümnendad aastad olid Shaw`le reisimise ja uute muljete kogumise aastad. Nendel aastatel käis Shaw koos abikaasaga Venemaal, Jaapanis , Austraalias, Uus- Meremaal , Lõuna-Aafrikas jm.
Shaw hilisema perioodi näidenditest väärib esiletõstmist “Õunakäru”. Selle esietendus toimus 1929. Varssavis, näidendi tegevus aga toimub aastal 1970 (!). Oma õunakäru ümber ajama – see inglise sõnapruuk tähendab ettevõetud asja nurja ajama või ära rikkuma.
Bernard Shaw suri aastal 1950 94-aastasena. Juba oma elu keskpaigas andis ta retsepti, kuidas elada. Ühes kõnes ta ütles: “Elage oma elu täisvereliselt, pühendage end oma kaasinimestele, et võiksite pärast surma oma jumalat kohates – kui seda jumalat üldse olemas on – temale mitte vaese patuse kombel , vaid julgelt ja valju häälega öelda: “Ma olen lõpetanud oma töö maa peal, ja ma tegin rohkem, kui minult nõuti. Nüüd ma tulin sinu juurde tasu nõudma. Ja nõuan seda õigusega.”
2