George Bernard Shaw elulugu (2)

George Bernard Shaw
Elulugu
Koostas:
Elulugu
George Bernard Shaw (1856- 1950) – oli iiri päritolu Inglise näitekirjanik, kriitik , lektor , sotsiaalkriitiliste pamflettide meister ning üldse üks olulisemaid figuure modernses kirjanduses.
George Bernard Shaw sündis Dublinis George ja Lucinda Elizabeth Shaw perekonnas, mis hiljem kahjuks lagunes .
George Bernard Shaw sai nooruspõlves lünkliku koolihariduse, mida proovis parandada National Gallerys teatrietendustel ning raamatukogus. Enne kirjandusliku tegevuse algust töötas Shaw kinnisvaraametnikuna, kuid otsustas siis minna Londonisse, kuhu olid suundunud ka talle kaks kõige tähtsamat ja olulisemat inimest: ema ja George Vandeleur Lee.
Shaw-i ema oli laulja ja pianist ning George Vandeleur Lee.oli dirigent ja muusikaõpetaja.
Esimene kümnend Londonis oli ebakindel ja rahutu, tol perioodil tegi Shaw lõpu loomse toidu, alkoholi ja ristiusuga, asendades viimast algul darvinismi ja markismiga. Esimene maailmasõda muutis aga muutis Shaw vaateid veelgi, nüüd imetles ta tugevaid mehi, nagu Lenin , Stalin ja Mussolini , ning pidas loomulikuks liberaalse demokriaatia asendamist kommunismiga. Huvitav on seegi, et oma 75 aasta sünnipäeva tähistas Shaw Moskvas.
1880. aastal hakkas Shaw elatist teenima ajakirjanikuna – kirjutas raamatu-, teatri-, kunsti- ja kontserdiarvustusi. 1890-ndatel algas tema kirjanikukarjäär, mis kestis kõrge vanuseni. 1898 . aastal abiellus Shaw Charlotte Payne - Townsendiga, jõuka ja praktilise meelega iirilannaga, kellega ta elas abielutult, st initiimse lähenduseta, elu lõpuni. Emotsionaalse rahulduse sai Shaw kirjavahetusest, mida pidas mitme naisega, ka Mrs Patrick -Campbelliga, kellele mõeldes on loodud ka ,,Pygmalioni“ Eliza roll.
Shaw on andnud elamise retsepti: elage oma elu täisvereliselt, pühendage end kaasinimestele, et võiksite pärast surma oma jumalat kohates – kui seda jumalat üldse olemas on – temale mitte vaese patuse kombel , vaid julgelt ja valju häälega öelda: Ma olen lõpetanud oma töö maa peal, ja ma tegin rohkem kui minult nõuti. Nüüd ma tulin sinu juurde tasu nõudma. Ja nõuan seda õigusega.
Austusest kirjaniku vastu ei töödanud Shaw surmapäeval ükski teater maailmas.
Shaw näitekirjandus võib kõrvutada W. Shakespeare` iga loominguga, satiirikuannet J. Swifti omaga, lisaks sellele oli ta ka kõige loetavam muusikakriitik Inglismaal, oma põlvkonna parim teatriarvustaja, suurepärane lektor ja esseist.
Shaw ja teater
George Bernard Shaw arvates oli inglise teater liiga kaua olnud truu sentimentaalsele komöödiale ja melodraamale ning võiks nüüd võtta uue ja väärtuslikuma kursi, lähtudes järgmisest teesidest.
Teater peaks kätkema
Kaasaegseid mõtteid. Shaw leidis, et teater ei peaks olema meelelahutuslik, vaid käsitlema aktuaalseid probleeme elust enesest. Uue draama eeskujuks sai eelkõige Lbsen.
Huumorit ja satiiri . Naer tähendas talle mõtteselgust, tahtetugevust ja terveid tundeid. Shaw naerab mürgiselt, irooniliselt, sarkastiliselt. Tema naer ei ole süütu huumori õis, see on uue maailma peen ja vahe relv vana maailma vastu.
Shav tõi teatrisse
Jõulise stiili.
Muusikat.
Huvitava ja kaasahaarava dialoogi, milles kasutatakse paradokse, afoisme, huvitavaid kujundeid ja võrdlusi.
Karakterid, kes paeluvad lugejaid – vaatajaid oma vastuolulisusega.
Oma meisterlikkusega oli ja on Shaw eeskujuks kõikidele, kes tahavad käsitleda draamas tõsiseid teemasid .
Shawki stiil väljendub lugupidamatuses traditsioonide ja põlguses kehtiva moraali vastu, hulluks ajavas enesekindluses, satiirilises huumoris, võitluses ebapopulaarse eest ja üllatavas elujõulisuses.
Teosed
Shaw kirjanikutee algas vaevaliselt ja aeglaselt, kuid kulmineerus 1925. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga millest ta küll loobus. Shaw on kirjutanud ühtekokku 50 näidendit ning osa neist on saanud klassi kaks.
Oma esimest näidendit nimetas shaw ebameeldivateks, sest need ei meeldinud konservatiivsele Londoni publikule, kes tundis end puudutatuna:
Leskmeeste majad (1892)
Mrs Warreni elukutse (1893)
Seelikukütt (1893)
Meeldivatest näidenditest loobus autor teravatest sotsiaalkriitilistest rünnakutest, asudes võitlusesse illusioonide, luulude ja pettekujutelmade vastu:
Relvad ja inimene (1894)
Candida (1894)
Saatuse soosik ( 1895 )
Kunagi ei või ette teada ( 1897 )
1901. a nendest näidenditest naerdakse välja inglaste ranged usulised vaated.
Kuradi õpilane (1897)
Caesar ja Kleopatra (1899 e.k 1972)
Kapten Brassboundi ärkamine (1899)Järgmisena plaanis Shaw kirjutada näidendeid teadusest ja religioonist, kuid selle asemel tulid individuaalsed näidendid:
Inimene ja üliinimene (1903, e.k 1924) mida ta ise nimetas filossoogiliseks komöödiaks.
John Bulli teine saar ( 1904 ) mis käsitleb allasurutud rahvuse valulist ängistust ja alistamatud trotsi.
Major Barbara (1905, e.k 1972) terav poliitiline satiir.
Kõige paremad näidendid kirjutas Shaw 20. sajandi esimesel ja teisel kümnendi:
Pygmalion (1912, e.k 1928, 1972)
Südamete murdmise maja (1917, e.k 1931 ) tsivilisatsiooni kokkuvarisemisest
Tagasi Metuusala juurde (1921, e.k 1931) inimsoo parandamisest, autor tahab anda oma sajandile uut usku, uut teaduslikult põhjendatud religiooni.
Hilisemates näidendites on korduvteemaks poliitika või rahvusvahelised suhted, parimaks näiteks on ,,Õunakäru“ (1929, e.k 1972).
Shaw näidendeid on väga mitmel korral kasutatud ka muusikali või ooperi alustekstina. Muusikalina on väga populaarne Frederick Loewe ,,Minu veetlev leedi“ mis põhineb Pygmalionil. ,,Inimene ja relvad“ sai aluseks aga Oscar Straussi ooperile
,,šokolaadisõdur“
George Bernard Shaw pildid
Kasutatud materjalid
http://en.wikipedia.org/wiki/George_Bernard_Shaw
http://nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1925/shaw-bio.html
20 saiandi kirjanikke