Millises vormis on G-valgud aktiivsed/inaktiivsed? Mis valgud osalevad G-valkude aktiveerimisel/inaktiveerimisel? Esinevad kõikides pro- ja eukarüootides. G-valgud on aktiivsed, kui on seotud GTPga ja inaktiivsed, kui on seotud GDPga. GTP ja GDP vahetus on tugevasti reguleeritud. Signaaliülekande radades esineb kahte tüüpi G-valke: 1. Heterotrimeersed G-valgud – seonduvad raku pinnal olevate retseptoritega ja aktiveeritakse nende poolt – G-valk seoselised retseptorid, GPCR, käituvad GEFidena. 2. Monomeersed G-valgud, väikesed G-valgud (madalmolekulaarsed) – ei seo otse retseptorit Osalevad raku jagunemise ja liikumise reguleerimises, valkude sorteerimine, sekretoorne rada. G-valkude aktiveerimisel osalevad GEF-id, G-valkude inaktiveerimisel osalevad GAP-id. 3. Mis retseptoritega seonduvad G-valgud? Miks need retseptorid on olulised?
Seletatav pseudogeenide tekke ja deletsioonidega. Duplikatsioon toimus umbes 450 ja 550 milj a. tagasi Imetajate genoomi evolutsioonis on toimunud palju kromosomaalseid ümberkorraldusi. *Segmentaalsed duplikatsioonid on järjestuste (1-100 Mb) ülekanne genoomi ühest regioonist teise (umbes 5% inimgenoomist duplikatsioonid). Nii intra-kui ka interkromosomaalsed. ·Sagedased inversioonid, harvemad translokatsioonid, muutuda võib ka tsentromeerida asukoht InimeseY kromosoom- *Paljud X-seoselised geenid omavad inaktiivseid homolooge Y, enamik on deleteerunud täielikult. *Kordusjärjestuste amplifikatsioon ja lisandumine autosoomidest on arvatavasti päästnud inimese Y kromosoomi. *Mõnedel kukkurloomadel on Y kromosoome limineeritud teatavates somaatilistes kudedes. *Molevoles (Ellobius) on kaotanud Y kromosoomi täielikult. *10 mln.aasta pärast on mees kui selline muutunud ajalooks. *Merohaplodiploidne (XX,X0) soode terminatsioon kujutab endast evolutsiooni lõppmängu
Transpordivad organelle kaheks. Ülesandeks on tsütoplasmas ja osalevad tagada korrektne ühildumine raku liikumisel. Tsütoskelett mRNA koodonite ja tRNA seob raku ühtseks tervikuks, antikoodonite vahel ning ühendab rakuosad, osaleb sünteesida rakkude ja rakuorganellide aminohapetevaheline liikumises, annab rakule kuju peptiidside. Ribosoomis ja vormi, võimaldab vastu toimub valgusüntees. Kaks panna füüsilisele populatsiooni: ER-seoselised deformatsioonile. ja vabad. Mõlemad on Tsentraalvakuool identsed. Prokarüootsete omane taimerakule. ribosoomid koosnevad 65% Karedapinnaline EPR rRNAst ja 35% valkudest. organell, mis esineb kõikides Prokarüootides toimub eukarüootsetes rakkudes. ribosoomi biogeenes See on seotud ribosoomidega tsütoplasmas. Eukarüootsete ja see pärast nähtav nö rRNA-valk suhe on ligikaudu karedana. Ribosoomid üks
isegi vee molekulidele (vee jaoks valgud ja veekanalid et membraani läbida). Kuid see ei võimalda elektrijuhtivust, sest ioonid, kuigi ise mõõtmetelt väikesed, on ümbritsetud polaarsete vee molekulide mitmekordse kihiga ja seetõttu liiga suured, et valkudes liikuda. Na+, K+ ja H+ diffundeeruvad läbi membraani läbi juhtivuskanalite. Suhkrud on neutraalse laenguga ja seega neid ei pumbata ega saa sisse vedada. Millest tekib membraanil potentsiaalide vahe? Membraanis on ATP seoselised ioonpumbad, mis ATPd hüdrolüüsides võivad H ioone rakust välja pumbata. Ioonide liikumine tekitab kohe membraanile potentsiaalide vahe. ATP seoselised pumbad on võimelised ioone ainult rakust välja pumpama. H välja pumbates tekib rakku neg potentsiaal. K kanal avaneb ja K liigub sisse negatiivse potentsiaali tõmbejõu mõjul. See neutraliseerib küll membraani potentsiaali, kuid H+ pumpamist jätkates saab rakus luua suteliselt kõrge (kümnetesse mM ulatuva)
kromosoomid on peaaegu identsed olles seega homomorfsed. Imetajate sugukromosoomid on heteromorfsed. X submetatsentriline 160 Mb, Y kromosoom akrotsentriline - 50 Mb, suur osa heterokromatiinne . Eripäraks X ja Y puhul suure hulga reproduktsiooniga seotud geenide koondumine. Suured regioonid homoloogsed, algselt homomorfsed. Võimelised paarduma tänu pseudoautosomaalsetele regioonidele (inimesel PAR1 ja PAR2). Y kromosoomid liigiti väga erinevad. Paljud X-seoselised geenid omavad inaktiivseid homolooge Y-s, enamik on deleteerunud täielikult, Kordusjärjestuste amplifikatsioon ja lisandumine autosoomidest on arvatavasti päästnud inimese Y kromosoomi, Mõnedel kukkurloomadel on Y kromosoom elimineeritud teatavates somaatilistes kudedes, Mole voles (Ellobius) on kaotanud Y kromosoomi täielikult, 10 mln. aasta pärast on mees kui selline muutunud ajalooks, Merohaplodiploidne (XX, X0) soo determinatsioon kujutab endast evolutsiooni lõppmängu. 28
RNA interferents e. RNA häiring e. RNAi eukarüootides Üheahelalised interfereerivad RNA-d moodustuvad kaheahelaliselt RNAlt (20-30 nukleotiidi). Nad paarduvad sihtmärk RNAle ja võivad nii põhjustad mitmeid kahjustusi: 1. lõikavad, 2. represseerivad translatsiooni ja sihtmärk RNA destruktsiooni, 3. moodustavad heterokromatiinseid alasid DNAl, millelt sihtmärk RNA transkribeeritakse. Siia klassi kuuluvad: mikroRNA-d (miRNA-d), väiksed segavad RNA-d (siRNA-d) ja piwi-seoselised RNA-d (piRNA-d). Kõik nad on lühikesed, algselt kaheahelalised, seostuvad RNA-le ja vähendavad geeniekspressiooni. * miRNA-d miRNA-d reguleerivad mRNA translatsiooni ja stabiilsust miRNA-de protsessing ja toime. miRNA-sid sünteesitakse RNA polümeraas II poolt, lisatakse cap-struktuur ja polüadenüleeritakse. Prekursor miRNA moodustab endaga kaheahelalise struktuuri. Tuumas kärbitakse teda ja saadetakse tsütosooli, kus see lõigatakse dicer ensüümiga, nii moodustub miRNA.
Tuuma DNA hulk on määratud liigi kromosoomide arvu ja suurusega. Igal liigil on genoomis kindel hulk DNA-d ja seda suurust nimetatakse C-väärtuseks. Antud suurus võib olla väljendatud nii pikogrammides kui ka aluspaarides. On täheldatud, et DNA hulk varieerub lähedastel liikidel väga suures skaalas ja samas suur sarnasus morfoloogiliselt väga erinevate ja süstemaatiliselt kaugete liikide vahel. Seda nähtust nimetatakse C-väärtuse paradoksiks. Eukarüoodi DNA-seoselised valgud jagunevad kaheks- histoonid ja mittehistoonsed valgud. Mõlemat tüüpi valkude kompleksid tuuma DNA-ga moodustavad kromatiini. Histoone nimetatakse ka kromosoomi struktuurvalkudeks, ülejäänud on regulatoorsed valgud. Histoonid sisaldavad palju positiivselt laetud aminohappeid arginiini ja lüsiini. Sellest tulenevalt on histoonid aluselised. Positiivne laeng aitab histoonidel DNA-ga seonduda. Eristatavad on 5 põhilist histoonide klassi: H2A,
i. Elektriliste laengute muutumisel → Ca liikumine ii. Põhjustab palju protsesse rakus iii. Hoitakse rohkem tsütosoolis 2. Struktuurseid muutusi põhjustavad retseptorid a. Müjutavad tsütoskeletti 3. Ensüümidega seotud retseptorid (türosiini kinaas) a. Türosiin kinaas-valkude fosforüleerimine → onkogeenide jt toimetamisel 4. G-valk seoselised retseptorid a. Levinud väga palju, rakendus selles, et ravimeid arendada ANADAMIIB KANABINOIDID VANILODI RETSEPTOR Neli võimalust, kuidas retseptorid võivad raku aktiivsust esile kutsuda: 1) Ioon-kanalite avamine ja memraanpotentsiaali tekitamine a. Ligand-gated ion channels – retseptor-kanal kompleks, mis avatakse lühikeseks perioodiks
12. Mis on kromatiini metüleerimise tähtsus? See protsess segab atsetüülimist ning säilitab histoonide sabades asuvate lüsiinide -rühmadele positiivse laengu, represseerib transkriptsiooni. 13. Kuidas mõjutab kromatiini struktuur transkriptsiooni? Kui kromatiin on kondenseerunud, ei pääse RNA-polümeraasid ja transkriptsioonifaktorid DNAle ligi ning transkriptsiooni ei toimu. 14. Kromatiini-seoselised mittehistoonsed valgud maatriksivalgud, transkriptsioonifaktorid, replikatsioonivalgud, HMGd ja nende mõju kromatiini struktuurile moodustavad kromatiini lingumiseks vajalikke struktuurseid võrgustikke, transkriptsioonile teatud HMG valgud seonduvad DNAle kooperatiivselt transkriptsioonifaktoritega, mis tunnevad ära teatud DNA järjestusi, stabiliseerides sellega transkriptsiooni- multivalkkomplekse sellel geeniregulaatoralal ja replikatsioonile osalevad eukarüootse
tRNA-d – osalevad valgusünteesis Telomeeride koosseisus olevad RNA-d – osalevad kui matriitsid kromosoomi otste replitseerimises snoRNA-d – modifitseerivad ribosomaalset RNA-d snRNA-d – osalevad RNA splaissingu läbiviimises Xist RNA – osaleb emasloomade X kromosoomi ühe koopia inaktiveerimises Kolm viisi kuidas RNA interferents muudab geeniekspressiooni eukarüootides Siia klassi kuuluvad: mikroRNA-d (miRNA-d), väiksed segavad RNA-d (siRNA-d) ja piwi- seoselised RNA-d (piRNA-d). Kõik nad on lühikesed, algselt kaheahelalised, seostuvad RNA- le ja vähendavad geeniekspressiooni: Lagundavad RNA millele seostunud Aeglustavad translatsiooni ja hävitavad RNA Moodustavad heterokromatiini DNA-st millest RNA transkribeeritakse miRNA-d reguleerivad mRNA translatsiooni ja stabiilsust. miRNA-sid sünteesitakse RNA polümeraas II poolt, lisatakse cap-struktuur ja
· Arvus raku kohta - eeltuumsetel on 10(n=4), päristuumsetel 10 (n=6) · Paiknemises päristuumsetel vabalt või rER-l · Talitluses inhibeerib erinevate antibiootikumidega Ribosoomi ehitus: neil on 2 ehitusüksust suurem ja väiksem. Nende seostamiseks on vajalik mRNA, Mg 2+ ioonid ja mitmesugused valgulised funktsioonid. Tavaliselt ribosoomid esinevad polüsoomine st ühele mRNA molekulile seostub 4-12 ribosoomi. Rakus on kaks ribosoomide populatsiooni: 1) ER-seoselised, tekitavad rakus kompartmendi, mida nimetatakse karedapinnaliseks ER-ks (rER). 2) vabad (tegelikult on suur osa neist ribosoomidest seotud tsütoskeletiga, nii et päris vabad nad siiski ei ole) Mõlemat tüüpi ribosoomid on identsed. Küsimus on vaid selles, millist valku parasjagu sünteesitakse (millist mRNA-d parasjagu transleeritakse). Ribosoom, mis antud hetkel on ER-ga seotud, võib järgmisena tegeleda sellise valgu sünteesimisega, mis ei seostu ER-ga ja seega sel juhul see ribosoom
Arvus raku kohta - eeltuumsetel on 10(n=4), päristuumsetel 10 (n=6) Paiknemises päristuumsetel vabalt või rER-l Talitluses inhibeerib erinevate antibiootikumidega Ribosoomi ehitus: neil on 2 ehitusüksust suurem ja väiksem. Nende seostamiseks on vajalik mRNA, Mg 2+ ioonid ja mitmesugused valgulised funktsioonid. Tavaliselt ribosoomid esinevad polüsoomine st ühele mRNA molekulile seostub 4-12 ribosoomi. Rakus on kaks ribosoomide populatsiooni: 1) ER-seoselised, tekitavad rakus kompartmendi, mida nimetatakse karedapinnaliseks ER-ks (rER). 2) vabad (tegelikult on suur osa neist ribosoomidest seotud tsütoskeletiga, nii et päris vabad nad siiski ei ole) Mõlemat tüüpi ribosoomid on identsed. Küsimus on vaid selles, millist valku parasjagu sünteesitakse (millist mRNA-d parasjagu transleeritakse). Ribosoom, mis antud hetkel on ER-ga seotud, võib järgmisena tegeleda sellise valgu sünteesimisega, mis ei seostu ER-ga ja seega sel juhul see ribosoom
Teleoloogiline kitsendus funktsionalismile (W. Lycan): füüsikaline seisund realiseerib mingit funktsiooni ainult siis, kui organism on orgaaniline tervik ja seisund täidab seda bioloogilist funktsiooni, mille ta on evolutsiooni käigus omandanud. Kvaalid. Vaimuseisunditel paistab olevat kvalitatiivseid (fenomenilisi) omadusi, mida ei saa taandada funktsionaalsetele seostele. Kvaale ei saa objektiivselt kirjeldada III isiku seisukohast; kvaalid ei ole seoselised omadused, mida saaks adekvaatselt edasi anda, tuues ära nende seosed sisendi, väljundi ning teiste seisunditega. On esitatud mõttelisi eksperimente, mis näitavad, et kahe isiku funktsionaalne ülesehitus võib olla sama, samas ühel neist aga on kvaalid ja teisel ei ole või on neil erinevad kvaalid (Ned Block jt). Puuduvad kvaalid & zombid: on funktsionaalne seisund, aga pole kvaale. Pööratud kvaalid - erinevus kvaalides ilma erinevuseta väljundis
Järglane pole enam programmeeritud läbima niisama palju arengustaadiumeid kui tema eellane. Väide, et selgroogsed arenesid pedomorfoosi, teel mantelloomade vastsete sarnasest organismidest; nende valmikutel vastavad tunnused puuduvad (segmenteerunud lihased). 23. Kuivõrd olulised on homeootilised geenid hulkraksete organismide kehaplaani arengus? Kuidas on toimunud nende geenide algne evolutsioon üldiselt? Hüpotees, et algselt olid Hox-seoselised ja NK-seoselised geenid ühes suures megahomeobox'i klastris. Võtmeks Dlx geen. Tänapäeva liikideni jõudnud on selle klastri mitmekesisus tänu tandem-duplikatsioonidele, inversioonidele ja translokatsioonidele genoomis. Ekspresseerumine seotud kehaplaanide tekkega. Olulised posterioorse anterioorse telje moodustumisel. Mutatsioonid hox geenides põhjustavad arenguhäireid. DNA järjestuse analüüs viitab sellele, et 4 Hox geenide klastrit (A, B, C, D) on tekkinud
● kanalivalgud - moodustavad läbi bilipiidkihi (vajadusel avatava) poori Transport võib olla: 1. passiivne e madalama kontsentratsiooni/elektrokeemilise grandiendi suunas. Ei vaja lisaenergiat. Siia kuuluvad nii osad transporteritest kui ka kõik kanalivalgud. 2. aktiivne ehk madalamalt kontsentratsioonilt kõrgemale. Vajab lisaenergiat ning seda teostavad transporterid, mida kutsutakse ka pumpadeks. 92. Seoselised transporterid ja ATP-käitatud pumbad: olemus, jaotus ja haigusnäited (prootonpump, tsüstiline fibroos, ravimite multiresistentsus). Aktiivne transport vajab lisaenergiat, mida saadakse: 1. seoselised transporterid (coupled transporters) - transpordivad kahte molekuli koos e seotult. Seejuures kasutatakse madalama elektrokeemilise gradiendi suunas transportimisel saadav energia teise molekuli “vastuvoolu”. Jagunevad omakorda:
(kaugus 50 nm). Peale neurotransmitteri sekretsiooni korjatakse ta sünaptilisest lõhest (synaptic cleft) ära kas hüdrolüütiliste ensüümide abil või pumbatakse ta tagasi aksoni terminaali. Autokriinne signalisatsioon seisneb selles, et mingi rakkude grupp on võimeline reageerima teatud induktoritele, kuid üksik isoleeritud rakk ei reageeri samale induktorile. 19. Signaalide ülekanne rakus ning selles osalevad retseptorid (ioonkanal-, katalüütilised-, G-valk-seoselised retseptorid). G- valkude osalus signaaliülekandes. Sekundaarsed käskjalgmolekulid (Ca-ioonid, cAMP). Kui signaalmolekul on seostunud rakupinnal temale spetsiifilise retseptoriga, siis selle tagajärjel tekitatakse üks või mitu rakusisest signaali, mis muudavad selle sihtraku käitumist. ioonkanal-retseptor. Ioonkanal-retseptorid - Ligandi seostumisel retseptoriga muutub selle konformatsioon ning tekib vaba läbipääs teatud ioonidele. Selline on näit. atsetüülkoliini retseptor
nm). Peale neurotransmitteri sekretsiooni korjatakse ta sünaptilisest lõhest (synaptic cleft) ära kas hüdrolüütiliste ensüümide abil või pumbatakse ta tagasi aksoni terminaali. Autokriinne signalisatsioon seisneb selles, et mingi rakkude grupp on võimeline reageerima teatud induktoritele, kuid üksik isoleeritud rakk ei reageeri samale induktorile. 19. Signaalide ülekanne rakus ning selles osalevad retseptorid (ioonkanal-, katalüütilised-, G-valk- seoselised retseptorid). G-valkude osalus signaaliülekandes. Sekundaarsed käskjalgmolekulid (Ca- ioonid, cAMP). Kui signaalmolekul on seostunud rakupinnal temale spetsiifilise retseptoriga, siis selle tagajärjel tekitatakse üks või mitu rakusisest signaali, mis muudavad selle sihtraku käitumist. ioonkanal- retseptor. Ioonkanal-retseptorid - Ligandi seostumisel retseptoriga muutub selle konformatsioon ning tekib vaba läbipääs teatud ioonidele. Selline on näit
IFN/ süntees peatab viiruse replikatsiooni (inhibeerivad translatsiooni, degradeerivad RNA-d, indutseerivad apoptoosi) ja muudab naaberrakud viirusresistentseks. Interferoon gamma (Tüüp II) IFN: Toodetakse lümfotsüütide (Th1), NK ja MQ poolt. Akiveerib neutrofiile ja makrofaage. Interferooni poolt indutseeritud viiruse vastased mehhanismid- restriktsiooni faktorid (RF): inhibeerivad viiruse replikatsiooni. RF on näiteks raku sisesed membraan-seoselised PRRs, TLRs (toll like receptors) või raku sisesed tsütoplasmaatilised NLRs (NOD like receptors). Sünteesitakse ka TNF (MQ), soodustab apoptoosi, inhibeerib viiruse replikatsiooni. IL12 toodetakse MQ ja DC poolt, aktiveerib NK rakke ja Th1 rakke. 27. Ekstra ja intratsellulaarsete bakterite vastane kaitse Peamisteks loomuliku immuunsuse kaitsemehhanismideks rakuväliste tekitajate vastu on komplemendi aktivatsioon, fagotsütoos ja põletiku teke
1sekundis ühes lümfisõlmes 14x10³ lümfotsüüti läheb läbi poskapillaarsete veenulite (HEV) Vaskulaarsed adressiinid--Homing receptors, naiivsed lümfotsüüdid liiguvad erinevalt võrreldes mälu-ja efektor lümfotsüütidega. Vaskulaarne – juhtkudedega seotud Kemokiinid (kemotaktilised tsütokiinid) 90-130 aminohapet,väikesed valgud Osalevad ka mujal kui immuunreaktsioonides - aju,süda jne. Üle 50 kemokiini ja 15 erineva retseptori on juba leitud Retseptorid G-valgu seoselised Selgroogsetel (+mõned viirused ja bakterid) -selgrootutel pole leitud Kemokiiinide retseptorite ekspresseerumine sõltub raku tüübist ja tema aktivatsiooniseisunudst (akt v mitte). Kemokiini gradiendi suunas liikumine – kemotaksis on põhiline mis käivitub. Kui on kahjustus toimunud (viirslik nakkus, bakteriaalne) fagotsüteerivad jne rakud peavad sinna jõudma, suunavad sinna komplemendi anafülotoksiinide ja kemokiinide gradient. Põletiku reaksioonis osalevad teised mediaatorid
karvakeste kaudu saavad rakust liikuda elektronid Fe(III) lahustumatute ühendite partiklitele rauahingamisel. Rauda redutseerivate bakterite vahendusel muutub raud lahustuvaks ja liikuvaks. Pyrococcus furiosus arhe. tal on lihtne membraanse hüdrogenaasi vahendusel toimuv anaeroobne hingamine. Elektroni aktseptoriks on prootonid ja moodustunud redutseeritud produkt difundeerub rakust välja. 1) glükolüüsis toimuvad Fd-seoselised oksüdatsioonireaktsioonid (nn ürgne glükolüüs) 2) seal sisuliselt energiat ei salvestata. 3) redutseeritud Fd reoksüdeeritakse membraanis paikneva hüdrogenaasiga, mis redutseerib prootoneid ja suunab neid läbi membraani tekitab prootongradienti. 4) ATP süntaas sünteesib membraansel fosforüülimisel ATPd. See võiks olla kõige lihtsam (ürgsem) anaeroobne hingamine. Atsetogenees ja metanogenees CO2 kasutamine elektroniaktseptorina. Mõlemad on karbonaatsed
61. RNA interferents (RNAi) eukarüootides Üheahelalised interfereerivad RNA-d moodustuvad kaheahelaliselt RNAlt (20-30 nukleotiidi). Nad paarduvad sihtmärk RNAle ja võivad nii põhjustad mitmeid kahjustusi: 1. lõikavad, 2. represseerivad translatsiooni ja sihtmärk RNA destruktsiooni, 3. moodustavad heterokromatiinseid alasid DNA-l, millelt sihtmärk RNA transkribeeritakse. Siia klassi kuuluvad: mikroRNA-d (miRNA-d), väiksed segavad RNA-d (siRNA-d) ja piwi-seoselised RNA-d (piRNA d). Kõik nad on lühikesed, algselt kaheahelalised, seostuvad RNA-le ja vähendavad geeniekspressiooni. 62. miRNA-d reguleerivad mRNA translatsiooni ja stabiilsust miRNA-sid sünteesitakse RNA polümeraas II poolt, lisatakse cap-struktuur ja polüadenüleeritakse. Prekursor miRNA moodustab endaga kaheahelalise struktuuri. miRNA moodustub nii, et tuumas kärbitakse teda ja saadetakse tsütosooli, kus see lõigatakse dicer ensüümiga
inimvaimu funktsionaalset organiseeritust imiteerib täpselt mingi homunkuluste koloonia, mis on seotud mingi roboti kehaga, mis muudab oma sisendid käitumuslikuks väljundiks nagu inimene. Funktsionalismi järgi peame ütlema, et sel olevusel on vaim, et ta tunneb valu, jne. Funktsionalismi kriitika: kvaalid Vaimuseisunditel paistab olevat kvalitatiivseid omadusi, mida ei saa taandada funktsionaalsetele seostele. Kvaale ei saa objektiivselt kirjeldada III isiku seisukohast; kvaalid ei ole seoselised omadused, mida saaks adekvaatselt edasi anda, tuues ära nende seosed sisendi, väljundi ning teiste seisunditega. Mismoodi on näha kollast sidrunit ja punast õuna? Sidruni kollasust ja õuna punasust? On esitatud mõttelisi eksperimente, mis näitavad, et kaks isikut võivad olla identsed oma funktsionaalselt ülesehituselt, samas ühel neist aga on kvaalid ja teisel ei ole. - Puuduvad kvaalid & zombid: on funktsionaalne seisund, aga pole kvaale
2. Liiderjärjestuse tunneb ära ja seostub sellega signaaliäratundja partikkel e. SRP (signal- recognition particle). 3. Kui liiderjärjestus on SRP-ga seostunud, siis valgusüntees e. translatsioon peatatakse ajutiselt. See on oluline selleks, et oodata, kuni SRP seostub oma retseptoriga ja valk ei satuks tsütoplasmasse. Ülaltoodust tulenevalt on rakus seega kaks ribosoomide populatsiooni: 1) ER-seoselised 2) vabad (tegelikult on suur osa neist ribosoomidest seotud tsütoskeletiga, nii et päris vabad nad siiski ei ole) Kotranslatsiooniliselt ER-i membraaniga seonduvad valgud. 1) Transmembraansed valgud. Need on sellised, millel on üks või mitu hüdrofoobsetest aminohapetest koosnevat transmembraanset domääni, mistõttu nad jäävad ER-i membraani kinni. 2) Valgud, mis läbivad ER-i membraani ja satuvad ER-i luumenisse e. valendikku. Need
antikeha molekulil on 2 seostumise kohta antigeeniga. Antikeha on seegabivalentne. Igat antikeha iseloomustab peale spetsiifilisuse ka afiinsuskonstant reageerimises antigeeniga. See võib olla väga varieeruv ning jääb vahemikku 105-1011 liiter/mool. 7.)Kuidas pannakse kokku valgu Asn jäägile seotav oligosahhariidne kompleks. . ER luumenis paiknevad ensüümid lisavad sahhariidsed jäägid Asn, Ser ja Thr jääkidele. Kui valgu ahel on sünteesitud, ribosoomid vabanevad. N seoselised oligosahhariidid on seotud üle lämmastiku, valgu Asn jäägi amiidrühmale atsetüülglükoosamiini (GlcNac) vahendusel, sahhariidses ahelas on palju mannoosijääke ja hargnemisi, ahel lõpeb siaalhappe (N- atsetüülneuramiinhape - NANA) jäägiga, ahela süntees algab 14 suhkrujääki sisaldava oligosahhariidse kompleksi seostumisega. Seda tüüpi on vereseerumi valgud imetajatel. Sahhariidse kompleksi seostumine valgule Asn aminorühma kaudu on rohkem levinud kui
cAMP aktiveerib spetsiifiliselt cAMP sõltuvaid (cAMP-dependent) proteiinkinaase (cAPKs) Fosfolipiidide ensümaatilisel modifitseerimisel moodustuvad erinevad sekundaarsed vahendajad: diatsüülglütserooli (DAG) ja inositooltrifosfaadi (IP3) süntees 34 IP3 vahendab hormoonide poolt indutseeritud Ca2+ cGMP vahendab NO signaliseerimist vabanemist ERist 5. G-valk seoselised retseptorid ja nende effektorid. Suurte G valkude klassifikatsioon · Suurem osa imetajate rakupinnaretseptoritest on G-valguga seotud retseptorid (GPRCd). Sellised retseptorid on funktsionaalselt kompleksis trimeersete GTPaasse aktiivsusega valkudega · Ligandi seondumine retseptoriga aktiveerib G valgu, see omakorda aktiveerib effektorensüümi, mis sünteesib sekundaarse vahendaja · Kõik GPCRd on väga sarnase struktuuriga, koosnedes 7
täpselt mingi homunkuluste koloonia, mis on seotud mingi roboti kehaga, mis muudab oma sisendid käitumuslikuks väljundiks nagu inimene. Funktsionalismi järgi peame ütlema, et sel olevusel on vaim, et ta tunneb valu, jne Funktsionalismi kriitika: kvaalid Vaimuseisunditel paistab olevat kvalitatiivseid omadusi, mida ei saa taandada funktsionaalsetele seostele. Kvaale ei saa objektiivselt kirjeldada III isiku seisukohast; kvaalid ei ole seoselised omadused, mida saaks adekvaatselt edasi anda, tuues ära nende seosed sisendi, väljundi ning teiste seisunditega. Mismoodi on näha kollast sidrunit ja punast õuna? Sidruni kollasust ja õuna punasust? On esitatud mõttelisi eksperimente, mis näitavad, et kaks isikut võivad olla identsed oma funktsionaalselt ülesehituselt, samas ühel neist aga on kvaalid ja teisel ei ole. - Puuduvad kvaalid & zombid: on funktsionaalne seisund, aga pole kvaale.
elektrilise potentsiaaliga moodustavad prootoni liikumapaneva jõu (PMF-i). Elektronide transportsüsteem (ETS ehk hingamisahel) võtab elektronid doonormolekulilt, mis on madala redokspotentsiaaliga molekul, ning kannab need positiivsema redokspotentsiaaliga ühendile ehk elektronide aktseptorile. Hingamisaehlas saadav energia (G) sõltub transportahela redokspotentsiaalide erinevusest (E). Neid reaktsioone katalüüsivad tsütoplasmamembraani seoselised kompleksid, mis kasutavad elektronide doonori ja aktseptori energiaerinevusi prootongradiendi tekitamiseks kahele poole membraani. Prootongradient koos elektrilise potentsiaaliga moodustavad prootonite liikumapaneva jõu (PMF-i), mida kasutatakse ATP sünteesiks ATP-süntaasi abil. Hingamisahela esimeseks komponendiks on dehüdrogenaas, mis võtab substraadilt (NADH, suktsinaat, laktaat jne) elektronid ning kannab need üle vaheühendile kinoonile
metaboolsed reaktsioonid oleksid üksteisest füüsiliselt lahutatud. Valkude füüsiline kompartmentalisatsioon 23 võimaldab aga ensüümide aktiivsust märksa efektiivsemalt kontrollida. Sel juhul viiakse valgud pärast nende sünteesi kindlasse kohta (fotosünteesiaparaat fotosünteetilistel bakteritel, graamnegatiivsete bakterite membraan-seoselised ja periplasmaatilised valgud, ekstratsellulaarsed valgud). Valkude eksport ja sekretsioon Rakumembraanis on ligikaudu 300 erinevat valku; lisaks on graam-negatiivsete bakterite periplasmas veel 100 ja välismembraanis 50 erinevat valku. Sisemembraani valgud on näiteks tsütokroomid, F 1F0 ATP süntaas ja spetsiifilised transportvalgud. Periplasmasse viiakse hüdrolaase, antibiootikumi resistentsust
ära tuntakse ja nii määravad AH spetsiifika. - Põhilised ensüümid, mis peavad tRNA molekuli tuvastama on aminoatsüül- tRNA süntetaasid e. ligaasid – ARL või ARS või lihtsalt RS (neid on 20) - 1 aa-tRNA süntetaas tunneb ära ühe AH, aga mitu erinevat tRNA-d - ARS e. süntetaasid seavad vastavusse tRNA molekuli ja vastava aminohappe. Süntetaas tunneb ära nii AH kui tRNA molekuli ja liidab nad estersidemega. - ARS on ATP seoselised ensüümid - tRNA identsuselemendid – tRNA struktuuri elemendid, mis määravad ära millise AH-ga tRNA aminoatsüleeritakse. Need on tRNA nukleotiidid kindlates positsioonides. AlaRS – alanüülaminoatsüül tRNA süntetaas → tRNA alaniini spetsiifiline. Nukleotiid 71. on universaalne identsuselement – esineb kõigil tRNA-del. Kui AH on Leu, siis N₇₁ = A - Ala-ga seostumise määrab G₃ - N₇₁ ja N₇₁ (A₇₁) - ühelgi teisel peale Ala-le
annaabi.ee 
