b) aju regionaalse verevarustuse uuringud ("ajukaardid"):- manustatakse lhikese poolestusajaga radioakt.ained (sissehingatav ksenoon; veenisiseselt kuld), mis toimivad markeritena mõõtmisel. Kolbale asetatud kiirgusedetektor registreerib aine kuhjumise teat.ajuosas (arvuti abil arvutatakse kiiresti välja mõõdetud radioakt.aine hulga järgi vere hulk, mis läbib antud aju osa). ·On näidatud, et näiteks episoodilisest mälust meenutamisel on aktiivsus erinevas ajuosas vrdl semantilisest mälust meenutamisega Teadvustatuse tase: eksplitsiitne ja implitsiitne mälu Eksplitsiitne mälu hõlmab teadvustatud episoodide ja faktide meenutamist. Inimene teab sel juhul, mis on meenutamise aluseks - mille peale ja kuidas ta mõtleb, selleks, et materjal taastuks. On aga ka võimalik, et mälus olev materjal aitab edukamalt tegevusi sooritada nii, et inimene ise teagi, et eelnev kogemus on teda abistanud. Võib nimet.ka varjatud mäluks.
otsinguks. Semantilises veebis nähaksegi tuleviku võimalust ühendada infosüsteemid ja inforessursid. 6 2. Semantiline arvutivõrk Selleks, et aru saada, mida tähendab semantic network, (e.k. semantiline veeb), on vaja aru saada mõistest „semantiline”. Võõrsõnade leksikon annab sellele järgmise seletuse - tähenduslik. (Võõrsõnade... 2000: 894) Veebi looja, sir Tim Berners-Lee on üks nendest, kes räägib Web 3.0 puhul semantilisest veebist, sellest, et internet saaks aru, mida talle usaldatud info tähendab, oskaks seda seostada ja konteksti panna. (Web...2009) Internetist mõistet otsides leidis töö kirjutaja järgmise mõiste semantic networki kohta: „Mõistepõhine teadmuse esitus, milles objektid või olekud esitatakse sõlmedena, sõlmi ühendavad sidemed aga näitavad eri sõlmede vahelisi seoseid”. (Semantiline...2013) Web 3.0 peetakse juba semantiliseks veebiks, mille aluseks on kaks põhilist
kirjeldab küll naiivset, kuid õnnelikku elu. Roosaga kaasneb mõlemas keeles ka armastuse ja õnne assotsiatsioon. Eestlaste seosed roosaga sisaldasid ka moodi, puhtust ning reipust. (Degel 2005: 112–113) 8 Kokkuvõte Asta Õimu ja Larissa Degeli artiklid võrdlesid mõlemad värvinimetusi eesti ja vene keeles ning näitasid, et kahel keelel on ühist rohkem värvinimetuste semantilisest kui moodustuslikust küljest. Moodustuslikud erinevused on põhjendatud keelte struktuuriga ning värvinimetuste moodustamise hõlpsusega. Näiteks on eesti keeles lihtsam moodustada värvinimetusi liitmise, vene keeles hoopis tuletamise kaudu. Siiski omavad need keeled palju ühisjooni värvinimetuste semantikas. See tuleneb kahe riigi lähestikkusest paiknemisest ning nende kultuuride ohtrast kokkupuutest ajaloos.
õpitakse. See on info mida ei pea omandama praktiliselt tegutsedes, pigem info tuleb maailma kohta mis inimene on omandanud otseselt või kaudselt. Materjali kasutamine eeldab teadvustatust [3; 2]. 3) Episoodiline mälu- talletav info on seotud inimese endaga ja isiklikult kogetud elamusi. Ka siin pole omandamiseks vaja praktilist tegevust, kuid materjali kasutamine nõuab teadvustatust [3; 2]. Episoodiline mälu küll sõltub semantilisest mälust, kuid läheb sellest kaugemale. Ta ei saa toimida ilma semantilise mäluta, kuid ta võib teha midagi sellist, millega semantiline mälu üksi toime ei tule. Teisest küljest võib semantiline mälu toimida ilma või sõltumata episoodilisest mälust, kuigi episoodiline mälu tõstab tema edukust. See oletatav suhe episoodilise ja semantilise mälu vahel tähendab, et inimene võib teada fakte, mäletamata,
teadmine, et Chicago on New Yorgist lääne pool, et poissmehed ei ole abielus ja tuhanded teised asjad on näiteks semantilise mälu sisust. Semantilise mälu olemus on rohkem teadmistes kui tegudes. Episoodiline mälu on mälu liik, mis teeb võimalikuks inimese isikliku elu sündmuste mäletamise. Kui te mäletate seda, mida te tegite eelmisel pühapäeval, või see, mida tegite vahetult enne seda, ongi vahendatud episoodilise mälu poolt. Erinevalt semantilisest mälust eeldab möödunud sündmuste meenutamine tähelepanu ehk keskendumisvõimet ja konsentratsiooni. Sündmusi kogetakse isiklikena ja tõestena ning neid tajutakse kui sündmusi, mis on reaalselt minevikus toimunud. Teine eristus, mida psühholoogid peavad kasulikuks mälu uurimisel, on vahe lühiajalise ja pikaajalise mälu vahel. Nagu nimetused ise ütlevad, võimaldab lühiajaline mälu taasesitada informatsiooni vahetult peale selle tajumist; pikaajaline mälu tuleb mängu hiljem
infot koguda. Viipekeelt emakeelena kasutajate erinevused tavainimestest tulenevad inimeste bioloogilistest eripäradest ja puudujääkidest ega sõltu ajus paikneva väidetava ,,keeleorgani" olemasolust. Kuna keelte uurimisel ilmnevad pidevalt nn erandid, mis kalduvad tavalisest ja universaalsest kaugele kõrvale, ei saa viipekeelt ja häälikulist keelt võrreldes ühtsest foneetikast rääkida. Samas sisu ja otstarve on mõlemal keeletüübil samasugune, kui lähtuda semantilisest poolest, mõttekeelest (mentalese), kust saavad mõtted endale kuju, mida suhtluses väljendatakse. Semantiline universaal peitub mõttekeeles. Mõttekeel on Chomsky järgijate sõnul kaasasündinud ja keeleõpe annab sellele juurde viimase lihvi ja vormi. Evans ja Levinson (2009: 435) vastavad sellele jällegi keeltevaheliste suure erinevusega: grammatika ja leksika kodeerivad valmis mõttekeelsed mõisted, kuid ei saa neid igas keeles ühtviisi sõnadesse
2002 : 36 ) Semantilise mälu olemus avaldub teadmistes maailma kohta, mis ei ole inimese isiklike mälestustega seotud. Üldiselt teada ja õpitud faktid ja info . Semantilise info võib omandada 5 väga kiiresti. Semantilisel teabel on loogika, see mida inimene teab võib olla õige või vale. (Tulving 2002 : 36-37 ) Inimesed kasutavad sõna ,, tean ,, kui nad räägivad mingist semantilisest teadmisest. (Tulving 2002 : 119 ) Episoodilises mälus talletuv info on seotud inimese endaga, see on info, mis teeb võimalikukus inimese isikliku elu sündmuste mäletamise. Episoodiline mälu vahendab teadmisi, mida te tegite kuu aega tagasi või mida te tegite vahetult enne referaadi lugema hakkamist. Sündmusi elatakse läbi isiklikena ja tõestena ja neid tajutakse kui sündmusi, mis on inimesel endal reaalselt minevkus toimunud. (Tulving 2002 : 37 ) Üldine küsimus millele
aastal" on tõene, ent kontingentne propositsioon. Propositsioon on paratamatult tõene ta ei oleks saanud olla väär. Paratamatu on see, mis peab olema näiteks peab materiaalsel asjal olema teatud suurus. See on paratamatu fakt materiaalsete asjade kohta. Klassikaline seisukoht Kuidas on need eristused omavahel seotud? Paistab nagu pärineksid need eristused kahe allika (ideedevaheliste suhete ja tõsiasjade) käsitamisest eri vaatevinklitest (metafüüsilisest, semantilisest ja epistemoloogilisest) Ideedevahelised Tõsiasjad suhted Metafüüsiline Paratamatud Kontingentsed Semantiline/loogiline Analüütilised Sünteetilised Epistemoloogiline Aprioorsed Aposterioorsed Näide "2+2=4" "Mitte kõik luiged pole valged" Vaatame, mida ütleb selle kohta näiteks David Hume
mäleta oma elust sündmusi aga mäletab asju mis tal oli - Üldised erinevused integratsioonil eri infotükkide kokkusidumisel ja töösalvestamisel. Aju-uuringud näidanud et semantilisse mällu salvestamine eri kategooriatena võib olla seoud eri ajuosadega. HERA mudel – ajupoolte salvestamise asümmeetria; ajukoore parempoolse frontaalpiirkonna aktivatsioon episoodilisest mälust ammutamise; vasakpoolne frontaalne ajuosa aktiivne episoodilises salvestamise ja semantilisest ammutamise ajal. Mille poolest erineb implitsiitne mälu eksplitsiitsest mälust? Eksplitsiitne – millegi teadlikku, teadvustatud meenutamist mis eeldatavalt on mällu salvestatud. Tähistab aktiivset meenutamisest deklaratiivsest (episoodilisest või semantilisest) mälust. Implitsiitne – puudub kavatsus õppida; tähistab varasemalt õpitud või kogetud sündmuste, oskuste jne kasutamist kus seda ei teadvustata. Hõlmab nii omandatud motoorseid oskusi ja
Maskeerimine - Ühe stiimuli mõju teisele, kasutatakse stiimulite töötluse uurimiseks erinevatel tasanditel - Tagasimaskeerimine nägemises samas rollis kui varjutamine kuulmises – katkestada teadlik töötlus - Ettepoole maskeerimise mõju ei kesta kaua. - Mida kauem kestab esimene stiimul, seda hiljem on maksimaalse maskeerimise hetk Miks siis kasutatakse? Töötluse jälgimiseks erinevatel tasanditel – osa stiimulite (semantilisest, tajulisest jm) töötlusest on kahtlemata alalävine Teadvustamiseks tarvis vähemalt 2 asja: - Piisavat tugevat stiimuli signaali, hästi kättesaadavat stiimulit (maskeerimine häirib seda) - Ülalt alla tähelepanu (saab häirida alternatiivse tähelepanulise ülesandega) Kui stiimulit ei töödelda teadvustatult siis võib selle põhjustada liiga nõrk signaal (alalävine töötlus) või puudub tähelepanu (eelteadvuslik) Aju TP-süsteem
täielikult üle liitsõna tähendusse); b. osaliselt motiveeritud on nt käterätik parafraas ,,rätik käte kuivatamiseks" sobib ainult osaliselt, sest sõna on läbi teinud tähenduse laienemise; c. idiomaatiline, semantiliselt läbipaistmatu tähendus ei tulene koostisosade tähendustest, on isoleeritud, läbipaistmatu, nt poissmees, laupäev, nurganaine, patukott.) 3) Sõna kasutatakse uue nimetamisfunktsiooniga. See siirdub ühest semantilisest valdkonnast teise, ilma et üleminek oleks formatiivselt fikseeritud. Toimub ülekanne, kas metafoorne või metonüümiline. Seda motivatsioonitüüpi nimetatakse semantiliseks või ka kujundlikuks. Semantiline motiveeritus ilmneb siis, kui mõne muu denotaadi tähistamiseks kasutatakse juba olemasolevat sõna, nt hiir, viirus, mälu arvutiterminitena. 4) Teatud keelemärgi kasutamisega assotsieerub kindel miljöö, keelemärk toob endaga keelevälisest maailmast
Verbaalne suhtlus teenib palju erinevaid eesmärke. Eesmärkideks on eelkõige informatsiooni vahendamine, aga ka emotsionaalse seisundi väljendamine, eesmärk midagi saada ( midagi paludes) ning eesmärk kindlustada sotsiaalseid suhteid ( teretamine). Informatsioon, mida vahendatakse, võib olla erinev: · Semantiline informatsioon selle väljendamiseks kasutab kõneleja sõnade kokkulepitud tähendusi ja teisi keelestruktuuri elemente. Semantilisest informatsioonist tuleb lahus hoida inimese teadmus suhtlemise hetkel. · Statistiline informatsioon põhineb koodi märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel. Verbaalse suhtluse väga tähtis tunnus on selle intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja rohkem või vähem teadlikul kavatsusel. Inimesed on vabad mõistusega agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks nad rääkida tahavad. Verbaalne suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti
Hoogustus peale II MS, kui võeti kasutule palju tehnikad ja masinaid. Mõiste „kognetiivne“ pärineb Neisserilt. Esindajad: Hayes – definitsioon: protsesside uurimus, kuidas tekib arusaamine maailmast. Piaget – kognetiivse arengu teooria looja – kognitiivne areng läbib etapib ehk ajavahemikud, mille jooksul lapse käitumine ja muutmine peegeldab kindlat tüüpi mentaalset struktuuri (neli etappi). Tulving – mälu-uurija, eristas episoodilise mälu semantilisest (1972). Episoodiline mälu – ajaliselt märgitud sündmused ja nendeajalis- ruumiline suhe; semantiline mälu – vajalik keelte kasutamiseks, oragniseeritud teadmiste kogum, mida inimene omab enda sõnade, nende tähenduse ja tähtsuse kohta, valemite ja algoritmide kohta. BIOLOOGILINE PSÜHHOLOOGIA Põhiidee: inimese käitumist mõjutavad organismis, eriti ajus, toimuvad bioloogilised ja keemilised protsessid.
aastani, mil tekib revolutsioon. Chomsky saab ise ka aru et süntaktika on üks suur lihtsustus ja tegelikult on semantika (st see, mida lause tähendab), oluline. Nt lause 'Mari luges minema' on küll korrektne, aga mitte nii hea eestikeelne lause kui 'Anne jooksis minema'. SEMANTIKA Semantika on suhteliselt avatud ja tundub esmapilgul süsteemitu, kuid tegelikult on süsteem ikkagi olemas. 1963 avaldasid Chomsky õpilased Katz ja Foder artikli semantilisest teooriast generatiivsest grammatikast. Nad väitsid, et semantika eesmärk on kirjeldada lause tähendust. Jaotavad tähendused süsteemseteks ja vähemsüsteemseteks. Tähenduse struktuur on hierarhiline nagu süntaktikalgi - suured tähendused koosnevad väikestest. Tähenduse valdkondi on nende järgi kaks: - markerid (Neid on vähe, kuid nad moodustavad süsteemi ja on keele olulisimad. Sisuliselt on tegemist klassifikaatoritega, neid kasutatakse maailma asjade süstematiseerimiseks
aastani, mil tekib revolutsioon. Chomsky saab ise ka aru et süntaktika on üks suur lihtsustus ja tegelikult on semantika (st see, mida lause tähendab), oluline. Nt lause 'Mari luges minema' on küll korrektne, aga mitte nii hea eestikeelne lause kui 'Anne jooksis minema'. SEMANTIKA Semantika on suhteliselt avatud ja tundub esmapilgul süsteemitu, kuid tegelikult on süsteem ikkagi olemas. 1963 avaldasid Chomsky õpilased Katz ja Foder artikli semantilisest teooriast generatiivsest grammatikast. Nad väitsid, et semantika eesmärk on kirjeldada lause tähendust. Jaotavad tähendused süsteemseteks ja vähemsüsteemseteks. Tähenduse struktuur on hierarhiline nagu süntaktikalgi - suured tähendused koosnevad väikestest. Tähenduse valdkondi on nende järgi kaks: - markerid (Neid on vähe, kuid nad moodustavad süsteemi ja on keele olulisimad. Sisuliselt on tegemist klassifikaatoritega, neid kasutatakse maailma asjade süstematiseerimiseks
(s.o. lingvistilised märgendid võivad kanda minimaalset infot väljendavaid nimetusi nagu "liikmesfunktsioon 1", "liikmesfunktsioon 2"). Kujutlegem ette hägusat hulka, mis on tähistatud märgendiga "noor" ja mille alus paikneb vahemikus [30, 40]. Semantiline kooskõla sõltub sellest, milline on muutuja universaalhulk X, näiteks kui X = [30, 100], on kõik korras, kuid juhul kui X = [0, 40], on raske rääkida tükelduse semantilisest mõtestatusest. Samamoodi on oluline hulkade järjestus, näiteks kui hägus hulk, mis vastab lingvistilisele märgendile "vana", asetseb vasakul lingvistilise märgendile "noor" vastavast liikmesfunktsioonist on ilmselgelt tegu valesti moodustatud tükeldusega. 1. 4 Tehted hägusate hulkadega 9 1. 4 Tehted hägusate hulkadega Selles lõigus käsitleme põhilisi tehteid hägusate hulkadega nagu ühisosa, ühend ja täiend
Ta on olnud paljude teadusajakirjade toimetuskolleegiumides (nt Psychological Research, European Journal of Cocnitive Psychology, Journal of experimental Psychology jmt). Ta oli 1969-1972 Journal of Verbal Learning and Verbal Behaviour peatoimetaja. Avaldatud publikatsioonide hulk ulatub sadadesse. Ta kuulub maailma 10 tsiteerituma kognitiivpsühholoogi hulka ja on mälu-uurijate absoluutses tipus. Oma publikatsioonides käsitleb ta selliseid küsimusi nagu episoodiline mälu, selle eristus semantilisest mälust ja selle aluseks olevad neuroloogilised mehhanismid; mälusüsteemide paljususja nende süsteemide erisused ning anatoomilis- füsioloogilised mehhanismid; teadvuse ja mälu vahekorrad ning autonoeetilise teadvuse mehhanismid; mällu salvestamise ja mälust ammutamiseeristamine ja võrdlev analüüs; mälujälje kodeerimis-spetsiifilisuse põhimõtte tõestamine ja juurutamine erialateabes; taastamistunnuste (retrieval cues)
MacWhinney, B. (1991). The CHILDES project: Tools for analyzing talk. Hillsdale, NJ: LEA. TESTID *EKSPRESSIIVNE KÕNE *ARUSAAMISÜLESANDED *IMITEERIMISÜLESANDED INTERJUEERIMINE *ANALÜÜSITAKSE LAPSE KEELT NAGU VÕÕRKEELT SPONTAANNE KÕNE Lapse kõne arengu uurimine vanemate raportite alusel MacArthuri Suhtlemise Arengu Test (CDI Communicative Development Inventories) 1993 Adapteeritud rohkem kui 20 keelde Sõnad ja zestid (9-16kuulistele) Sõnade nimekirjas 383 sõna 19 semantilisest kategooriast Sõnad ja laused (16-30kuulistele) 629 sõna 22 kategooriast Kõne omandamise teooriad 1.ÕPPIMISTEOORIA 2.KÕNEORGANI TEOORIA 3.KOGNITIIVNE TEOORIA 4.SOTSIAALNE LÄHENEMINE 1.ÕPPIMISTEOORIA F. Skinner 2.KÕNEORGANI TEOORIA Chomsky, Lenneberg, Fodor jt. Sotsiaalne ja keeleline isolatsioon Aveyron'i metsik poiss Victor Genie juhtum Isabell'i juhtum
suhteliselt kiiresti, on konkreetne ja aitab isikul olukordades orienteeruda. Indiviidi eluseigad meenudvad episoodilise mälu vahendusel. Unustamine kiire, mida enam uut infot, seda tugevam unustamine. - semantiline – sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe, tagab keele mõistmise, on organiseeritud teadmine sõnadest, nende seostest ja tähendustest. Ei registreeri esemete tajutavaid kvaliteete. Suur osa semantilisest mälust on igal hetkel mitteaktiivne, kuid igal hetkel valmis „ärkama.“ Semantiline mälu on püsiv, unustamine vähene. - protseduuriline – aluseks meie vilumustele, nt jalgrattasõit, tantsuoskus jm. On efektiivne, kuid tunnetuslikult mittetransparentne. Ei suuda kirjeldada, kuidas leitakse arvutiklaviatuuril õiged klahvid jne. Domineerima psüühilise aktiivuses iseloomu alusel liigitatakse mälu neljaks:
piirdu semantikaga (lingv. tähenduses), vaid uurib märke kui tähistajaid. Tema eelis on see, et ta ei küsi, mida tähistajad tähistavad, vaid kuidas nad tähistavad. Arutleb Saussure`i ja Jakobsoni üle. Kirj. teos on teade, mis on suunatud iseendale, teine lähtepunkt on märgi konventsionaalsus. Kirj. teost nii vaadeldes võime referentsiprobleemi kõrvale jätta. Võitlus referentsi autoriteediga. Semioloogia lõhub müüdi märgi ja referendi semantilisest vastavusest. Jakobson demonstreeris, et teose kirjanduslikkuse aspekti vastuvõtt on olnud pärsitud just sellepärast et keskendutud on referendile, selle dominandile. Peab Jakobsoni lähenemist viljakaks kuid ühekülgseks. Hilisemad prantsuse strukturalistid on Jakobsoni lihtsustanud (Barthes, Genette, Todorov, Greimas – suured lihtsustajad). Leiavad, et grammatika ja retoorika funktsioneerivad täielikus kooskõlas, üleminek grammatilistelt struktuuridelt retoorilistele toimub raskusteta
maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma , et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. Semiootika ja keeleF. Piiritlemise küsimuse lahendab Eco, kui eri- ja üldsemiootika suhtena ("Semiootika ja keeleF"). Spetsiaalne semiootika -- see on üksiku märgisüsteemi "grammatika", mis kirjeldab antud kommunikatiivse fenomeni valda kui midagi, mida valitseb tähenduste süsteem. Iga süsteemi võib vaadelda semantilisest, süntaktilisest ja pragmaatilisest vaatepunktist. Üldsemiootika (võrdub keeleF.)uurib inimese märgistava/oznachivajushaja tegevuse terviklikkust, tema ülesandeks on üldise kontseptuaalse karkassi arendamine. Põhitähelepanu on märgil ja semioosisel. Kui Eco semiootilised huvid on Peirce märgisemiootika ja Saussure keelesemiootika vahel, siis tema filosoofilised vaated on seotud eelkõige kultuuri poststrukturalistlike ja postmodernistlike versioonidega
uue teema (Uurija: misasja, mida on liiga palju? Laps: kes siin oli?). Laps ignoreeris täiskasvanu algatust (21% kõikidest pragmaatikavigadest) või oli referent (osutatav) kindlaks tegemata (28% kõikidest pragmaatikavigadest) (Uurija: elevant oli seal enne. Mida see elevant siin müüs? Laps: tele). Ebakorrektsete vastuste andmist dialoogis võis põhjustada asjaolu, et laps ei saanud aru partneri repliigi pragmaatilisest või semantilisest tähendusest, kõneleja kavatsustest ning motiividest (Uurija:kas teil kotti on, ma annan teile koti. Laps: mul on võti ka, kodu võti ka kaasas). Semantikapuudele viitavad kohati esinenud sõnaleidmisraskused. Tabel 2. Pragmaatika vigade tüübid dialoogis teemal “Turul käimine” Pragmaatika vigade tüübid Pragmaatika vigade arv 29 % kõikidest pragmaatikavigadest
kuuluv operatsioon võib jääda viimaseks. Nii võib tajumine katkeda juba enne sõnade äratundmist, võib piirduda üksikute sõnadega, ainult lause tähendusega (mõtteni ei jõuta), seostamata lausetega jne. Teksti mõistmise strateegiad (T. A. van Dijki ja V Kintschi): Propositsioonistrateegia. Kujutab endast tegelikult lausetähenduste mõistmist. Nagu varem juba märgitud, otsitakse semantilisest mälust sõnatähendused ning seostatakse need lausemallides. Toetutakse seejuures eelnevatele lausetele või kogu teksti struktuurile. Lokaalse koherentsuse (sidususe) strateegiad. Operatiivmälus luuakse seosed kõrvuti asetsevate lausete vahel. Seosed tuleb luua ütluse (mõtestatud lauserühma) ulatuses. Makrostrateegia. Eesmärgiks on koostada teksti sisu hierarhiline mudel. Vene
ära tunda äratundmismehhanismide ja tähenduse eraldamise teel, kuna kõige sügavam tasand võib hõlmata inimese pikaajalisi assotsiatsioone. Sügavamal töötlusel toimub sügavam semantiline või kognitiivne analüüs. See eeldab stiimuli võrdlemist mälus talletatud infoga. Craik ja Lockhart katsetasid infoga, mille puhul sai rääkida struktuurilisest töötlusest (sõnad esitatud kas suur- või väiketähtedega), fonemaatilisest töötlusest (sõna vaikselt väljaütlemine) või semantilisest töötlusest (sõna tähenduse mõistmisest). Info säilimine iga järgeva tasandi töötluse puhul oli eelnevast etapist edukam. Eelnenud kolmest töötlustasandist parema tulemuse andis enesega seotud info kasutamine. Teooriale suureks raskuseks on sügavama töötluse võimaluse lubamine enne pindmisemat töötlust - see viitab kohe erinevatele töötluse tüüpidele. (Teooria algses variandis polnud selline "järjekorra muutmine" ette nähtud.)
inimesed saavad aru ühtmoodi ja kui keegi saab aru teisiti, siis ta kas pole terve või lihtsalt eksib. Seda keelendi objektiivselt õiget tähendust nimetatakse semanti- liseks tähenduseks, tekstitähenduseks, sõnastikutähenduseks või sõna- sõnaliseks tähenduseks. Kui keeleteaduse alamdistsipliinide hulgas teha vahet semantika ja pragmaatika vahel, nagu kaua on tehtud, siis võib keelendit konkreetses suhtlussituatsioonis kasutada ka tema semantilisest tähendusest erinevas, näiteks ülekantud või iroonilises tähenduses, mida kirjeldab pragmaatika. See vahetegemine aga põhineb ikkagi vaikival eeldusel, et semantika on olemas, huvitav ja koguni seisab kuidagi pragmaatikast eespool. Üritame allpool näidata, et see pole ainus võimalik asjade nägemise viis. 3.6 Keele tekkimine ja muutumine Üldiselt tunnistavad fikseeritud koodi mudeli pooldajad, et keel on kunagi kuidagi tekkinud. Kuidas, kas loomisakti või evolutsiooni teel,
annaabi.ee 
