Sandro Botticelli - kevad (0)

Sandro Botticelli . Kevad.
Lorenzo de`Medici tellis Botticellilt maali, armastusjumalanna aeda kujutava meistritöö "Kevad" ("Primavera"). Teos pidi kaunistama pulmakambri kõrvaltuba Lorenzo de`Medici Firenze majas . Botticelli on igale detailile mõelnud ja sümbolite kaudu edasi andnud Medicite suursugusust ja pulmapäeva tähtsust. Ümmargused kuldsed viljad puudel viitavad kuldsetele ringidele Medicite perekonna vapil , Mercurius hoiab käes heeroldikeppi caduceust, mis on arstide sümbol. Nimi ise - Medici - tähendab arsti. Mirt, läikivroheliste lehtede ja valgete, lõhnavate õitega põõsastaim on pühendatud Venusele ning sümboliseerib noorust , armastust ja süütust. Mirdipärga kannab peas armastusjumalanna. Venuse figuur domineerib pildi keskel. Tema parem käsi on õnnistamiseks üles tõstetud, vasak hoiab punast riidekangast. Botticelli maali "Primavera" tähelepanelikul jälgimisel võib tajuda, et pearõhu on kunstnik asetanud justnagu "igavese oleviku " kujutamisele. Tõsimeeli võib hüüda: "Oo, kaunis hetk, oh viibi veel!"
Maalil on ka Venuse kaaskond - kolm  graatsiat , kel oli võime muresid eemale peletada. Graatsiate näod, laines lokid, pikad kaelad, kumeras kõhud ja sihvakad sääred kehastavad renessansiaja Firenze naiseideaali.
Armastusjumal Cupido oma ema Venuse pea kohal on kontrastiks teiste figuuride sihvakusele. Cupido silmad on kinni seotud, sest armastus on pime. Aga ta sihib hoolega üht graatsiat. Selle noole teraviku otsas leegitseb armastusetuli.
Abielurõõmudele ja Firenze kui lillede linnale viitab eelkõige Flora . Kevad Flora, lillede jumalanna, on maalil tähtsamaid figuure . Flora sammub parkmaastikul ja külvab sinna oma sülest lilli. Tema kleitki on kaunistatud stiliseeritud, tikandit meenutava lillemustriga. Chloris, kreeka kevadnümf, tõukab Florat ettepoole . Chlorisesse armunud läänetuule jumal, vaimu meenutav sinisekahvatu Zephyrosjälitab nümfi. "Primaveral" näitab Botticelli kevadjumalanna kujunemislugu : kreeka jumalannast Chlorisest saab rooma kevadjumalanna Flora. See omapärane sünnilugu tõestab, et Botticelli püüab minevikuhõngulist legendi olevikus nähtavaks muuta. Kuidas? Chlorise suu puistab lilleõisi, mis kukuvad Flora sülle ja põimivad üheks kaks eraldi tegelast. Teisalt mõjub Chlorise Floraks muundumise protsess kaudse vihjena, et kunstis kasutatakse kokkuleppeliselt rooma mütoloogia nimesid.
Mees, kes kannab jalas tiivulisi saapaid, millest varbad välja ulatuvad, ja peas tiivulist kübarat, on jumalate käskjalg Mercurius. Ta hoiab käes heeroldikeppi ja takistab sellega süngete pilvede tulekut maa peale. Mercurius on maalil ainus tegelane, kes vaatab üles, keskendunult ja tähelepanelikult: ta aimab ette tulevikku. Kui mõttes joonistada Botticelli pildile ajajoon , siis algab see kevadnümf Chlorise jalast , mis pildile ära ei mahu, kiirgub Flora küünarnukini, sealt Venuse õnnistava käeni, edasi graatsiate sõrmseongusse ja lõpuks Mercuriuse heeroldikeppi hoidvasse kätte. Ja sellele ajajoonele võib märkida taas kolm sõna: minevik , olevik , tulevik.