Leidsid 28 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rukkileib eestlaste toidulaual referaat". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rukkileib, aganaleib, leivad, vilets, küna, kaane, tainas, küpsetamine, tainast, aegadel, sammal, peremees, jätku, rukis, aganad, segati, rukkijahu, moora, puhasta, vaev, leivaküna, perenaine, ahjust, aukohal, suppi, teeninduskool, freddy, kriisa, juhendaja, janno, asjata, pudru, toitude, pidama, sümboliks, puhtast, tuhat, hällist, põllumeesH10 LEIB-EESTLASTE PEAMINE TOIT Referaat Juhendaja: Merike Kasikov Rakvere 2011 SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Liha- ja piimatehnoloogia eriala Kristel Lori II kursus RUKKILEIB Referaat: Inimese toitumisõpetus TARTU 2008 SISUKORD Sissejuhatus ....................................................................................... lk 3 1. Rukkileiva sünd .......................................................................... lk 4 2. Aganaleib ................................................................................. lk 5 3. Leivategu ................................................................................. lk 6 4. Rukkileiva tähtsus tänapäeval ......................................................... lk 8 5. Põhisoovitused tarbimiseks ............................................................ lk 10 6. 12 head põhjust süüa rukkileiba ....................................................... lk 11
Leib 1. Võrdle aganaleiba jõuluaja leivaga (millised olid toorained, milline leiva kuju, millised söömisrituaalid)? 2. Koosta 10 punktiline leiva valmistamise juhend? 3. Kuidas tarvitati leiba erinevate rituaalsete tegevuste juures (rahvakalendri tähtpäevadel, pulmakombestikus, ennustamise juures ...)? 1. agana leib- leivavilja ei puhastatud vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem. Aganaleib kujunes välja 16. – 17. Sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani talupoja laual. Jahvatamisele läks kõik: viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu- urbi, isegi kanarbikku. Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma
Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5. Leivaahju roll leiva arenguloos Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine
LEIB Leib on olnud läbiaegade eestlase peamine toit. Seetõttu on leiva suhtes tuntud sügavat austust ning peetud seda ka pühaks. Viimase tuhande aasta jooksul rukkileib, mis jõudis meie esivanemate lauale suure töö ja vaevaga. Ka tänapäeval on leib eestlase laual, aga see ostetakse poest ilma suurt vaeva nägemata. Uurimustöös püüan leida,milline on olnud leiva koht eestlase toidulaual, ja miks on ta olnud nii tähtis. Otsida vanasõnu ja kõnekäände leiva kohta. Püüan näidata tänapäeval toodetavate leibade sortimenti. Praktilise tööna pakun esitlusel enda küpsetatud leiba. Leivaküpsetamise protsessi lisan ka uurimustööle.
Põllult saadakse kümme ja enam seemet. Vanasti hõõruti terad käsikivil jahuks või pani mölder veski tuule või vee jõul jahvatama. Nüüd käivad terad püülimisvaltside vahelt läbi. Jahu on pehme ja puhas. Sõelad võtavad välja viimase kui klii ja kestaolluse. Vanasti, kui pereema seadis leivategu, segas ta sõklaid taignasse toidujätkuks. Päris puhtast jahust ei tehtud leiba isegi suurteks pühadeks. Rahvajutu järgi olnud leib kehvadel aegadel nii aganane, et tema ligidal pole tohtinud tulerauda raiuda, sest säde oleks leiva põlema pannud. 6 Nüüd nuriseme sageli, et igapäevane leib pole küllalt hea, kahtleme ja küsime, on ta ikka puhtast rukkijahust? Vanasti tohtis leiba lõigata vaid pereisa, kes oma käega andis igaühele tema osa. Ikka suuremale suurem tükk ja pisemale pisem. Leib oli nii kallis, et lapsed ei saanud isegi
kasvatama. Seda öeldakse mitmel pool peredes tydrukutele laua ääres naljatledes tänaseni. Ununud leivatarkust Eesti Rahva Muuseumi 1990. a aastaraamatust leiab toreda ylevaate Jakob Hurda kogutud vanemast leivapärimusest. Leivanõuga seotud teated on yle Eesti ysna sarnased. Leivategemise ajal ruumis põrandat ei pyhitud, selle käsu vastu eksimine toonud kaasa surma. Ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud riista leiva tegemise nõu pääle, olgu ta tyhi või tainas sees. Leivanõule pole lubatud panna seepigi, et "siis minna leib koorukese juurest sitkeks". Kes leivanõu otsas istub, sellel saab suur kõht. Teadmatusest või sagedamini vist kyll tähelepanematusest valesti käitudes on ohtu seatud isegi inimmõistus: ,,leiva mõhe ja taari tõrukse pääle ei tohtida kybart panna, siis minda see, kes seda teeb, rumalaks". Leivataigna tegemine. Õige perenaise leivaastjast pole juuretis kunagi otsa lõppeda tohtinud.
............................................................................................ 25 KASUTATUD ALLIKAD....................................................................................................................... 26 4 SISSEJUHATUS Andmed eestlaste vanematest argi- ja pidupäevatoitudest kuni XIX sajandi keskpaigani on võrdlemisi napid. Talurahva elatustase oli väga madal, igapäevane toit vilets ja kasin. Majanduse arenemist eesti külas pidurdasid valitsevad teoorjuslikud suhted. Toitlusolud hakkasid vähehaaval paranema alles XIX sajandi keskpaigast seoses 1849. ja 1856. Aasta talurahvareformidega. Järkjärguline üleminek raharendile ja talude päriseksostmine suurendas talurahva rahavajadust, mis sundis neid talumajapidamistes ümberkorraldusi tegema. Põllumajanduses mindi üle mitmeväljasüsteemile, arenes karjakasvatus. []
Iseloomulik on see, et alati enne leivategemist sõelutakse jahu. Nähtavasti ei jahvatata vilja kuigi peeneks ja alles hiljem, olenevalt sellest, mida tahetakse valmistada, sõelutakse jahu läbi vastava jämedusega sõela. Kuna sõelumisega läheb palju jahu kaduma, ei tihka vaesemad inimesed jahu raisata ja eelistavad jämedamast jahust leiba. Leib tehakse hapendatud taignast. Hapendamiseks kasutatakse juuretist tshapaftuma, mida hoitakse tavaliselt samas nõus, kus tainast tehakse: Juuretise hoidmiseks on olemas ka spetsiaalne savikauss kurtsjaga. Tänapäeval hoitakse juuretist klaaspurgis. Leiba tehakse puust leivakünas. Leivategemise ajal asetatakse ta ahju peale (kashlangso) või väikesele pingikesele (veshkidjem) ahju lähedale, et säilitada püsivat soojust. Leivaküna. Mordva ANSV Kovõlkino raj. Elamu ahi pena kud. Mordva ANSV Valgapino k. E. Saarde, 1965. (Fk Zubovo-Poljana raj. Mordovski Pimburi k.
Referaat Erinevate rahvaste leivad Chapati Ajalugu Sõna "chapati" peetakse Dravidia päritolu,päritchappatähendab "lapik" ja attaivõi paathi tähendab Meeste Toit.Chapati on märgitud Ain-i-Akbari, 16. sajandidokumentides esitatud Keiser Mughal , Akbars Visiiri, Abu'l-Faz ib Mubarak . Chapati on õhuke valge värvusega pannkooke meenutav india leib. Seda leidub ka:Türgis,Ida-Afrika maadest,Keeniast,Ugandast ja Hiinas seal kutsutakse seda kas Chapati või lame leib. Ciabatta
valada pudelitesse. Pudelid sulgeda ja asetada külma kohta. Tarvitada mõnepäevase seismise järel. Riivikarask 1,5 l riivitud tooreid kartuleid, 1/2 klaasi hapukoort, soola, 1-2 muna, 100-150 g pekki, 1/2 tl soodat, 2-3 klaasi odrajahu. Kooritud toored kartulid riivida, valada sõelal üle külma veega, pigistada hästi kuivaks. Lisada hapukoor, sool, munad, kuubikuteks lõigatud ja kergelt pruunistatud pekk ning odrajahu, millesse on segatud sooda. Sõtkuda paras tainas. Vormida väikesed ümmargused ja lamedad karaskid. Küpsetada ahjus. Süüa kuumalt.
Eesti kulinaaria ajalugu Tinglikult võib Eesti toiduvalmistamise traditsioonid jagada kaheks: põllumajanduslikuks ja mereäärseks. Eesti pinnas on küllaltki kivine ja raskesti haritav, mis nõuab põllumeestelt suurt vaeva. Kliima on mereline. See soodustas meie köögi arenemist väga toitvaks ja kaloririkkaks - inimestel oli vaja koguda jõudu ja energiat. Rääkides mõjudest, valitseb Eestis skandinaavia köök ja kultuur, mis tähendab, et rohkem süüakse kala ja sealiha.On huvitav märkida, et erinevalt teistest Baltimaadest kasutati Eestis ka küüslauku. Muidugi erines vana ja erilisi traditsioone omava Tallinna köök teiste Eesti regioonide köökidest. Esmajärjekorras seepärast, et Tallinn oli Hansalinn. Laevadega tuli mitte ainult kaup, vaid ka uued kombed ja tundmatud toidud.Näiteks ilmus martsipan Eestisse tunduvalt varem kui Lätisse või Leetu.On huvitav, et tänapäeval tegeletakse Eestis sajanditaguste retseptide otsimisega ja on restorane, mis üksteise võid
Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis. Leiva tegemiseks võeti leiget vett, see segati juuretisele, kallati jahu peale ja löödi suure puulusikaga segamini. Peale raputati paks kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga. See tõsteti ahju või truubi äärde sooja kätte hapnema. Õige aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis ei ajanud end enam ülesse, vaid pragunes. Siis tuli tainast sõtkuma hakata. Leiba ei tohtinud kasta palja peaga, et juukseid sisse ei satuks. Selleks et tainas kätele kinni ei jääks, raputati peale jahu ja pandi mõhele kaas peale. Ahju kütmiseks kasutati kuusehalgusi, mis põlesid kiiresti. Leivad pandi ahju leivalabidaga- pika varrega puulabideas. Enne seda pidi ahjupõranda puhtaks tegema ja kuumust kontrollima. Kui oli vajalik kuumus olemas, pidi käed veega märjaks tegema, et taignatükist labidale pätsikest vormida
sees kolme nelja inimese söök. Kausist võttis igaüks oma lusikaga. Peale puulusika oli igal sööjal oma nuga või puust voolitud tikk. Joodi kappadest või kaanega kannudest. Neid mahukaid nõusid kasutati mitme inimese peale. Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud. Kasvatati peamiselt otra ja rukkist. Kõige tähtsam teravilja toit oli rukkileib. Hapendatud tainast hakati rukkileiba hakati toiduks tarvitama juba 12. Sajand. Leiba söödi iga toidu juurde. Odra toidu sömine ulatub kaugele minevikku püsis olulisena 19 sajandini. Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades, ristsetel ja matustel
Tanguputru pakuti pulmadeks, ristsetel, matustel, viidi katsikule minnes nurganaisele (titepuder) ja suuremate põllutööde lõpepudruks, samuti pühapäeva ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit. Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib. Leivatainas sõtkuti ja hapendati suures nõugusapõhjalises leivakünas. Hapendamiseks kasutati enamasti eelmisest leivast alal hoitid juuretist. Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru.
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandikeskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid.Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt.Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahustsepikut ja pühade puhul valget saia.Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
(lillkapsas, aedoad jne.) heleda värvuse säilitamiseks (ka mõningaid kalaliike) · Praadimine praadimine väheses (pannkoogid, kotletid, köögiviljad) rohkes rasvas (linnuliha, tooreid kartulid friipraadimine (kartulid, pirukad) nõrutatakse pärast röstimine (leib, sai) grillimine (looma-, linnuliha või kala) küpsetamine (liha, kala, pirukad, kartuleid) töötlemine mikrolaine ahjus 3. Nimeta erinevaid toidutalumatuse liike ja kirjelda toitumist nende korral · Laktoositalumatus Laktoositalumatus on haigus tänu millele ei suuda organism lahustada laktoosi ehk piimasuhkrut. Eelistama peaks hapupiimatooteid ja eriti porobiootilisi toiduaineid, sest need eritavad
Programm „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“ SIRJE REKKOR ANNE KERSNA ANNE ROOSIPÕLD MAIRE MERITS TOITLUSTUSE ALUSED KOHANDANUD: ANA KONTOR 2013 1 SISUKORD 1. Toitlustusettevõtete ja teenuste liigid 4 Toitlustusettevõtete tüübid ja äriideed 4 Kiirtoiduettevõtted 6 Kohvikud 8 Sööklad ja teised suurköögid 10 Restoranid 13 Baarid 19 Catering-ettevõtted 21 2. Toitumise alused
Kabli, Häädemeeste, Kihelkonna, Emmaste, Käsmu, Eisma jt. rannakülades. 1980 a-te algul tõhustus merekultuuri uurimine kogu maailmas. Eestis tegeleb sellega meremuuseum. Sügisel 1994 asutati Kuressaares esimene merekultuuriselts- Saaremaa Merekultuuri Selts (juhatuse esimees mereajaloolane B.Pao s.1931 1.2 MERESÕIDU AJALUGU.FOINIIKLASED JA NENDE PEAMISED TEGEVUSALAD Meresõidu Ajalugu Arheoloogid on avastanud Kreeta saarelt tõendeid sellest, et inimesed oskasid juba väga kaugetel aegadel merd sõita. Saare põhjarannikult leitud kivikirveste ja muude tööriistade vanuseks on hinnatud 130 000 kuni 700 000 aastat. See tähendab, et juba selles ajavahemikus pidid inimesed olema suutelised merd ületama, sest Kreeta on olnud mandrist lahutatud viis miljonit aastat. Iidse mereretke pikkus pidi olema mitukümmend kilomeetrit. Varem on Kreekast saadud tõendeid umbes 11 000 aastat tagasi toimunud meresõitude kohta. Kogu maailmast aga on
tsunftidesse mittekuuluvad käsitöölised, kellel oli linnades töötamine keelatud, aga kes alevites või maahärrade juures töötades olid tsunftidele majanduslikeks konkurentideks. HANSA LIIT Hansa Liit (hanse tähistas vanasaksa keeles meeste salka) oli 13.17. sajandil tegutsenud Põhja- Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit. Liidu juhtlinnaks oli Lübeck. Eri aegadel on liitu kuulunud ligikaudu 160 linna, üheaegselt aga umbes sadakond. Hansa Liit kontrollis oma hiilgeajal enamikku Põhjamere ja Läänemere vahelisest kaubandusest. Die Hanse nimetuse all tunti võõral maal tegutsevat linnade ja kaupmeeste ühendust, mis tegeles ühiselt oma vara turvamisega. Sellised hanse'd arendasid oma liikmete huvide kaitseks suhteid teiste linnade kaupmeeste ühendustega. Olulisimaks linnaks sai Lübeck kui sõlmpunkt Põhja- ja Läänemere vahel
lõunapoolsete harujõgede ääres küttimine> Jahipidamine on olnud tähtsam lisajõgede ülemjooksudel, kus kalasaak on kehvem. Peamisteks jahiloomadeks on oravad, kärbid, jänesed, rebased ja põdrad ning erinevad vee- ja taigalinnud. Karusloomad on olnud väärtuslikud ennekõike kaubavahetuse seisukohast. Küttimisel on põhilisteks jahiriistaks püss, aga kasutatakse ka ostetud metalllõkse ja omatehtuid püüniseid. Varasematel aegadel kütiti vibu ja nooltega. Kalapüügis on levinud mitut tüüpi kalatõkete ja võrkude ning mõrdade kasutamine. Naftatööstuse pealetungiga on kalastamist tänaseks vähemaks jäänud, kuivõrd suur osa jõgesid ja järvesid on reostunud ja kalad on kadunud või haiged (Balzer 1999: 25). Veoloomana on hantidel olnud kasutusel põhjapõdrad, ka koerad ja lõuna pool hobused. 1990. aastatel hakati hantidele andma nn ,,esivanemate maid", kus põlisrahvad on elanud traditsioonilist elu
Sfinkside allee, mis oli kunagi 2 km pikk, ulatudes Luxorist Karnakini. Tempel on öösiti valgustatuna eriti kaunis. Karnaki tempel Karnak jääb tähtsuselt alla vaid Giza püramiididele. Aastaid kestnud väljakaevamised on toonud päevavalgele templikompleksi, mida ehitati 1300 aastat ja mis katab suure ala Luxorist põhja pool. Kompleks kujutab endast templite, kabelite, püloonide ja obeliskide fantastilist kogumit, andes tunnistust Teeba tähtsusest. Iidsetel aegadel kutsuti Karnaki kompleksi Ipet-Isut ehk ,,kõige täiuslikum paik". Kuningate org Kuningate org oli Uue riigi vaaraode nekropol. Vaaraod lasid umbes alates 1500 eKr kaevata oma hauad sügavale Teeba mägedesse, lootes, et nii ei 22 pääse röövlid nende hindamatutele hauapanustele ligi. Kõik peidetud hauakambrid langesid aga siiski rüüstamise ohvriks, v.a. Juia, Tuia ning Tutanhamoni hauad. Kambrid, põnevad koridorid ja matusekambrid ise on siiani alles, mida kaunistavad
HOLOKAUST Õ P P E MAT E R J A L 2007 Selle publikatsiooni autoriõigused kuuluvad Eesti Ajalooõpetajate Seltsile Õppematerjali koostamist ja väljaandmist rahastasid Eesti Vabariigi Valitsus ja International Task Force Holokaust Õppematerjal: allikad, õppeülesanded, mälestused, teabetekstid Autorid: Ruth Bettina Birn, Toomas Hiio, Mart Kand, Ülle Luisk, Christer Mattson, Meelis Maripuu, Mare Oja, Ragne Oja, Indrek Riigor, Elle Seiman Koostanud Mare Oja Toimetanud Toomas Hiio Õppematerjali katsetanud Siiri Aiaste, Mart Kand, Tiia Luuk, Riina Raja Keeletoimetaja Mari Kadakas, Kärt Jänes-Kapp Ingliskeelsed tekstid tõlkinud eesti keelde Toomas Hiio, Heli Kuuste, Mare Oja, Ragne Oja, Indrek Riigor, Alias Tõlkeagentuur Saksakeelsed tekstid tõlkinud eesti keelde Toomas Hiio, Anne-Mari Orntlich Ingliskeelsed tekstid tõlkinud vene keelde Marina Grišakova, Alias Tõlkeagentuur Eestikeelsed tekstid tõlkinud vene keelde Ludmila Dubjeva ja Tatjana Šor Venekee
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
püüdmiseks. Neist polnud puudust -- iga natukese aja pärast juhtus poisse mööda minema; nad tulid pilkama, kuid jäid värvima. Selleks ajaks, kui Beni isu täis sai, oli Tom järjekorra heas korras oleva paberlohe eest Billy Fisherile kaubelnud; ja kui viimasel küllalt sai, ostis Johnny Miller eesõiguse kärvanud roti ja nööri eest, millega seda võis vibutada; ja nii edasi ja nii edasi, tund tunni järel. Ja kui saabus pärastlõuna, ujus Tom, hommikune vaene vilets poiss, sõna tõsises mõttes külluses. Tal oli peale eelmainitud esemete kaksteist marmorkuuli, üks parmupilli poolik, tükike sinist pudeliklaasi, mille läbi võis vaadata, lõngapool, võti, mis ühtki lukku ei ava- 20 nud, tükk kriiti, klaasist karavinikork, üks tinasõdur, paar konnapoega, kuus paukkompvekki, ühe silmaga kassipoeg, vasest ukselink, koera kaelarihm -- ainult ilma koerata, noapea, neli apelsinikoore tükki ja lagunenud aknaraam
talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?" ,,Oleks palunud küll, kui võimalik," vastas Indrek ja tundis äkki nälga. ,,See väike," ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. ,,Kolmkümmend ööpäev!" hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda. Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted voorimehe sõimatud koolist ja tema direktorist, kelle jutule ta tahtis võimalikult kohe minna. Et oma toast tänavale pääseda, pidi Indrek minema kas läbi koridori või läbi puhveti, kust ta tulnudki. Selle viimase tee ta valiski ja talitas seega vististi saatuse näpunäite järele, sest nõnda
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
