Retsensioon TKO "Kuldse klassika Haydn, Mozart" kontsertist (0)

„ Kuldne klassika“: TKO. Haydn ja Mozart
Käisin reedel, 29.novembril 2013 Estonia kontserdisaalis kuulamas kontserdit „Kuldne klassika: TKO. Haydn ja Mozart“.
Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791) ja Joseph Haydn (1732-1809) olid esimesed sümfooniameistrid ning varaseimad heliloojad , kelle teosed sümfooniažanris kõlavad reguraalselt kontserdisaalides. Nii Haydn kui ka Mozart olid klassitsismi ajastu heliloojad ning kuulusid mõlemad ka Viini klassikute hulka. Mozarti kohta on öeldud: „Ta vabastas muusika ajastule omaste vorminõuete kütkeist, jäädes sellegipoolest truuks kaheksateistkümnendale sajandile .“ Haydn on klassitsistliku muusika esimene suurmeister, kelle teostes kujunes välja uus helikeel ja uued muusikaliigid. Ta on läinud ajalukku sümfoonia ja keelpillikvarteti loojana.
Kontsert Kontserdil esitati Mozarti loomingust: 4-osaline Sümfoonia nr 47 D-duur, Licenza „A Berenice... Sol nascente“ KV 70 (61c) (1767-69), 4-osaline Sümfoonia nr 7 D-duur KV 45 (1768) ja Kontsertaaria „Voi avete un cor fedele“ KV 217 (1775). Haydni loomingust kuulsime: 3-osalist Trompetikontserti Es- duuris , Hob Vlle/1 (1796) ning 4-osalist Sümfoonia nr 94 „Üllatussümfoonia“ G-duuris Hob 1/94 (1791). Kõiki palasid esitas orkester - Tallinna kammerorkester. Dirigent oli Risto Joost, kelle repertuaar ulatub barokist kaasaegsete heliloojate teosteni. Mozarti loomingust esitatud teise ning neljanda teose juures laulis solist Kädy Plaas, Haydni Tromperikontserdi juures trompetil solist Indrek Vau. Orkestrist tundsin ära järgmised pillid: timpanid , viiulid, tšellod, flöödid, metsasarved ja kontrabassid. Tean, et pillirühmad jagunevad ka omavahel näiteks 1. viiul 2.viiul ja 3.viiul- mängitakse küll sama pala, kuid erinevaid häälerühmi. Olen ise orkestris nii teist kui ka kolmandat viiulit mänginud. Kontserdist jäi igati positiivne mulje, mul oli seda huvitav kuulata, sest ma polnud pikka aega klassikalist muusikat kuulanud ning esitajad tõid teosed korrektselt vaatajateni. Mulle meeldis, et kahe helilooja teoste mängimise vahel oli paus - esimene kontserdi osa koosnes ainult Mozardi loomingust ning teine Haydn omast. Seega ei sattunud vaataja segadusse.
Kontserdi 1. osa Mozart Kontserdi avanumbriks oli
Sümfoonia nr 47 D-duuris, mis koosnes neljast osast:

• Allegro - definitsioonina tährndab „kiire“ Kuulsin kaanonit ja mulle meelejärgi olevaid kõlavaid suursuguseid meloodiaid. Paaris kohas mängiti ka aeglasemalt- kasutati ritenutot ja accelerandot. See lisas palale kontrasti ning tegi selle seega kuulaja jaoks huvitavamaks.
  
• Andante - definitsioonina tädab „aeglane“. Teine sümfoonia osa oligi eelmisest tunduvalt aeglasem. See meloodia oli mulle juba varasemalt tuttav. Pala vältel dünaamika põhiliselt ei muutunud. Mängiti mezzo fortes.
  
• Menuetto ja Trio- definitsioonina tähendab tantsumuusika žanrit. See oligi tantsuline, esitati allegrettos. Üldiselt oli see suursugune ja vali.
  
• Presto - definitsioonina tähendab „kiirelt“. See teos tõi esile keelpillid , neid oli kõige rohkem kuulda ja nende meloodia oli põhiline.Mängitigi prestos.
  

Teisena esitati Licenza aaria „A Berenice... Sol nascente“ KV 70 (61c) (1767-69) Solist oli Kädy Plaas. Loo peateemaks on peapiiskop Sigismund von Schrattenbachi sünnipäev, suur põhjus rõõmutsemiseks. Mozart kirjutas selle kõigest 11-aastaselt piiskopi auks. Esines nobedaid muusikalisi võtteid nagu crescendo ja tõusvad helikõrgused- kirjeldatakse muusikaliselt päikesetõusu. Teises aaria osas on Mozarti muusika kui kõhklev ja ei keskendu konkreetselt kiidulaulule. Nautisin solisti esitust . Ta kasutas huvitavat nüanssi, kus ta vähehaaval hakkas aina kõrgemaks ja kõrgemaks minema. Ta kasutas selleks häälelist võtet, mis kõlas kui naermisena, kuid sellel oli viis. Selle aaria laulis ta puhtalt ja ilmekalt ära ning tal on imestamapanevalt lai hääleulatus. Mulle valmistas rõõmu, et ka solist ise nautis väga oma tööd. Kolmas Mozarti loomingust oli neljaosaline Sümfoonia nr 7 D-duuris KV 45 (1768), mille hulgas olid

• Molto allegro
  
• Andante
  
• Menuetto- Trio
  
• Molto allegro
  

See sümfoonia on kirjutatud tseremoniaalsele sündmusele. Rikkaliku tekstuuri andis 1.osas energiline allegro. See läbis peateemasid instrumendilt instrumendile. Teine osa, nagu nimigi ütleb, oli aeglane. Menuetis oli kuulda peenet rütmilist mängu. Järgnes tagasihoidlikum, stabiile lähenemisviis ja selgepiirilised fraasid . Viimane osa meenutas esimest osa. Erinevad teemaliikumised käisid läbi orkestri. Sümfoonia nr 7 on Mozarti esimene teos antud žanris, kus ta kasutab trompeteid ja timpaneid ning seda teatakse oma märkimisväärse orkestrikõla säravuse poolest. Hilisemalt seatud Mozarti poolt avamänguks ooperile „La finta semplice“.
Viimane teos enne Haydini loomingu tutvustamist oli Mozarti Kontsertaaria „Voi avete un cor fedele“ KV 217 (1775) Solist oli Kädy Plaas. Teost iseoomustab tohutu energeetilisus ja positiivne energia. Solist ja orkester tegid jälle vapustava koostöö aaria esitamisel. Peamine vahe Mozarti kahe (sellel kontserdil esitatud) aaria vahel on see, et esimene „A Berenice“ kuulub väga varajasse Mozarti loomingusse, see on kirjutatud 11-aastaselt ning teist aariat võib liigitada Mozarti keskmisse muusikakirjutamisperioodi.
Kontserdi 2. osa Haydn
Kontsert jätkus teise osaga. Teises osas mängiti ainult Joseph Haydini loomingut. See algas Trompetikontserdiga Es- duuris, mis oli jaotatud järgnevateks kolmeks osaks:

• Allegro
  
• Andante
  
• Finale: Allegro
  

Solistina mängis Indrek Vau sümfooniaorkestri kõrvale trompetit.
Taaskord olid esimene ja viimane osa vägagi sarnased. Keskmine, teine osa oli rahustav ja sobis vägagi kahe allegro osa vahele. See oli andante ehk aeglane. Haydn on tuntud oma Trompetikontseri poolest, ma sain aru ja kuulsin miks. Nautisin esitust ning trompetit mänginud solisti, kes lisas põnevust orkestrile ning palale.
Kontserdi viimane sümfoonia oli „Üllatussümfoonia“ G-duuris, koosnes neljast osast:

• Adagio Vivace assai
  
• Andante
  
• Menuetto, Allegro molto Trio
  
• Finale: Allegro molto
  

Kuigi kõik eelnev oli täpselt ära mängitud, oli „Üllatussümfoonia“ minu lemmik, sest seda oli võimalik teistest täpselt ära eristada ning sobis just kontserdi viimaseks teoseks. Teises osas on selgelt kuulda ilusalt mängivaid puhkpille . Lugu mängiti mezzo pianos, kohati esines ka crescendot ja seega fortet ning mängiti andantes- nagu ütleb ka nimi + accelerando kohad. Keskosas muutub pala huvitaks justnimelt tänu nende muusikalistele nüanssidele. Kolmas osa oli dramaatiline, lustlik ning tõi naeratuse suule. Nagu olekski esimesed kaks osa kolmandani juhatanud. Neljas osa oli tempokas, erinevaid meloodiaid läbiv, kuid siiski peameloodia juurde tagasijõudev.
Jäin kontserdil esitatud paladega rahule. Miinuseks loen seda, et kõikidel teostel oli raske vahet teha, kontsert jäi kohati üksluiseks. Isiklikult eelistan ühel ja samal kontserdil kuulata erinevaid žanre, ka sama autori loomingust. See lisab kontrasti, erinevaid külgi ja põnevust. Põdesin, et iseloomustan teoseid liigagi sarnaselt, sest seda nad olid. Leian, et kuna Mozarti ning Händeli looming niivõrd suur on, oleks see tehtav olnud. Kontsert andis pigem arusaama sümfooniast kui sellisest, mitte Mozartist ja Händelist niivõrd mitmekülgsetena nagu nad on. Siiski esitati kõike väga ilmekalt, peaaegu, et perfektselt. Kontsert polnud erakordne, vaid pigem korralik ja tavapärane. Olen kogemusega rahul. Teades, kui keerukas võib tegelikult orkestris või üldse instrumendi mängimine olla, hindan kõrgelt Tallinna Kammerorkestri/orkestri tööd, kes niivõrd raskeid teoseid mängleva kerglusega esitada suutsid ning mulle, kui muusikat tundvale vaatajale, veatu mulje suutsid jätta.
Retsensiooni vältel mainitud muusikat väljendavate sõnade tähendused
Ritenuto- aeglustades
Accelerando- kiirenedes
Allegro- kiire
Menuett- tantsumuusika žanr
Andante- aeglane
Presto- kiirelt
Forte - valjult
Mezzo Forte- mitte väga valjult
Mezzo Piano- mitte väga vaikselt