Muusika retsensioon - \" Mozart Tallinnas \" (0)

Mozart Tallinnas
Käisin reedel, 30.septembril , Estonia kontserdisaalis vaatamas kontserdit ,,Mozart Tallinnas´´, kuid seal mängiti lisaks Mozarti teostele ka üks Erkki-Sven Tüüri teos. Kontserdil esines Eesti Riiklik Sümfoonia Orkester , pianist Kalle Randalu , dirigent oli sakslane Chistoph Poppen ning orkestri kontsertmeister oli Elar Kuiv. Esitusel olid kolm väga suurepärases teost: Erkki-Sven Tüüri ,,Lighthouse´´, mida esitasid keelpillid ; W.A.Mozarti (1756-1791) klaverikontsert nr 27 B- duur KV 595 (1791) , kus oli kolm osa- Allegro , Larghetto ja Allergo; lisaks veel W.A.Mozarti sümfoonia nr 41 C-duur KV 551 ,, Jupiter ´´ (1788), mis koosnes neljast osast- Allegro vivace , Andante cantablie, Menuetto .Allegretto ning Molto allergo. Kontsert oli kahes pooles, esimeses pooles esitati kaks teost: ,,Lighthouse´´ ja klaverikontsert nr 27 B-duur KV 595 , teises pooles esitati üks teos –sümfoonia nr 41 C-duur. Kontserdil oli palju rahvast ning seekord oli kuidagi imelikult palju turiste, eriti soomlasi. Samuti nägin kontserdil ka klassiõdesid, keda vaheajal tervitamas käisin.
Kontserdi alustasid keelpillid. Esimene teos algas hiilivalt, pianos. Sellele järgnes cresendo, mis lõppes lühikese generaalpausiga, kuid ma kuulsin, et kõik pillid ei võtnud poognaid üheaegselt ära. Seejärel alustati uuesti pianost kuni lõpuks jõuti teemani, kus ma tundsin end kui lendavat. Siis tulid mõnusad sünkoobid ning oli kuulda tšello mahlaseid hääli. Vahepeal oli minu jaoks päris veidrad kooskõlad, millele järgnesid glissandod. Seejärel tuli viiulite soolo , mida saatsid tšellode lühikesed poognatõmbed. Kohati tundus nagu ma oleksin mingis õudusfilmis, kus pinge koguaeg kasvab ning jõuab kulminatsiooni ja siis algab uuesti vaikselt kuni järgmise kulminatsioonini. Seda lugu kuulates nautisin ma keelpillide meisterlikku mängu. Ma usun ,et iga orkestri liige on sellise tasemeni jõudmiseks kõvasti vaeva näinud. Mind pani helilooja puhul imestama , et ta õppis Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis löökpilli- ja flöödimängu ning ometi kirjutas teose keelpillidele. Helilooja eeskujuks võib pidada J.S. Bach . ,,Lighthouse´is´´ ei ole ta kasutanud otseselt Bachi tsitaate, kuid võtmemotiiviks on siiski nn ristimotiiv, mida leidub ka Bachi teoses. Mulle tavaliselt väga kaasaegsed teosed ei meeldi , ainult üksikud ning ,,Lighthouse´´ kuulub nende üksitule hulka. Teose autor oli ka kontserdil , mis oli minu arvates väga vahva .
Teine teos oli W.A.Mozarti ,,Klaverikontsert nr 27 B-duur KV 595.´´ Solistiks oli Kalle Randalu, kes on käinud mitmetel rahvusvahelistel konkursil ning kõrgeid kohti saanud. 1987. Aastal omistati talle ENSV rahvakunstniku tiitel , 1999. Aastal Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia audoktori nimetus ning 2001. Aastal Valgetähe IV klassi teenetemärk. Hetkel elab pianist Saksamaal. Teose juhatas sisse orkester. Teose esimene osa Allegro algas. Mulle meeldisid piano ja forte vahekorrad , oli selgelt aru saada, kus on piano, kus forte. Hiljem astus sisse solist , mulle tundus ,et esimeste nootide ajal tal käsi veidi värises. Ma usun ,et tal oli kerge närv tekkinud ootamisest ning pinget lisab ka mängimine sümfoonia orkestriga, ma tean seda tunnet . Meloodia oli väga ilus. Pianist oli väga kõrge tasemega ning ma imetlesin kui kergelt ja kiirelt ta sõrm jookseb . Allegrole järgnes teine osa Larghetto. See algas vaikselt ning rahulikult . Teine osa oli väga laulev ja oli kuulda palju kauneid lahendusi. Selles osas sai pianist näidata oma laulvat poolt. Kolmas osa oli jällegi Allegro. Seekord ei juhatanud osa sisse ainult orkester ,vaid seekord oli ka pianist. Kolmandas osas sain jälle nautida solisti suurepärast tehnikat . Kolmandas osas on Mozart kasutanud enda loodud laulu ,,Senhsucht nach Frühling´´ teemat refräänina. 27.klaverikontsert kõlas ERSO esituses viimati aastal 1982 ning ka siis oli soleerimas Kalle Randalu. Kogu publik oli klaverimängust niivõrd vaimustuses ,et pianist kutsuti tagasi ja ta esitas ühe soolo pala. See oli rahulik ja laulev pala , mille autoriks oli R. Schumann .
Peale vaheaega tuli esitusele W.A. Mozarti sümfoonia nr 41 C-duur KV 551 ,,Jupiter.´´Tegemist oli Mozarti viimase sümfooniaga, mis on dateeritud 10.augustil 1788. Pealkiri ,,Jupiter´´ on antud teosele alles pärast helilooja surma. Esimene osa teosest oli Allergo vivace. See algas kolme võimsa akordi ja väikse meloodia lõigu vaheldumisega. Osa nimele vaatamata tundus mulle kohati,et teos nagu seisab, kuid siis järsku läks teosele nagu elu sisse. Oli kuulda pidevaid toonika ja dominandi funktsioonide vaheldumist. Eriti meeldisid mulle ilusad flöödi käigud. Esimene osa lõppes võimsalt. Teine osa, Andante cantabile, algas vaikselt. Mulle meeldis teise osa puhul kuulata laulvaid viiuleid ja oboesid, samuti meeldisid mulle cresendo ja diminuendo vaheldumised. Orkester tegi kohati nii head pianot, et mulle tundus vahepeal nagu osa oleks läbi saanud. Teine osa lõppes väga vaikselt. Sümfoonia kolmas osa oli Menuetto. Allegretto, ka see algas vaikselt, kui jõudis kohe cresendoga teemasse välja. Teema oli võimas ja suursugune. Kolmandas osas toimus pidev dünaamika muutus- oli nii järske pianosid- kui ka fortesid. Mulle meeldisid teemade vahel oboede laskuvad käigud. Neljas osa molto allegro algas hea tempoga, vaikselt dünaamikat kasvatades jõudes välja uhkesse fortesse. Oli näha, kuidas viiuldajatel olid käed-jalad tööd täis. Peale võimsate kohtade oli neljandas osas ka laulvaid ja vaikseid kohti, need vaheldusid võimsa teemaga . Neljanda osa puhul meeldis mulle jälgida viiulite tehnilist virtuoossust ning laulvaid klarneteid. Mozarti-aegsetes sümfooniates oli põhiraskuse kandjaks tavaliselt esimene osa, kuid oma viimases sümfoonias on just finaal kogu teose kõrgpunktiks. Pärast teose lõppu rahvas plaksutas veel pikalt , kuid seekord lisalugu ei mängitud.
Kogu kontserti juhtis saksa dirigent Christoph Poppen, kes on olnud ka viiuldaja. Viiuldajana on Poppen pälvinud tunnustust paljudel rahvusvahelistel konkurssidel ning lisaks külalisdirigendina on ta juhatanud arvukalt orkestreid . Kontsert oli korraldatud koostöös Eesti Ajaloomuuseumiga, sest selle hinnalisemate varade hulgas on Mozarti enda käega kirja pandud kadentsid 30.septembri õhtul kuuldud klaverikontserdile.
Mulle meeldis see kontsert väga. See oli üks kõrgetasemelisemaid ja paremaid kontserte, mida ma eales näinud olen. Kõige rohkem meeldis mulle teine teos, sest ma ise mängin samuti klahvpilli ning oli positiivne näha , millist tehnikat Kalle Randalu valdab . See tekitas mulle motivatsiooni klaverit rohkem harjutada. Samas tekkis ka tahe näiteks viiulit või mõnda muud sümfooniaorkestri instrumenti osata. Retsensiooni kirjutamisel kasutasin abiks kontserdi kava.