Wolfgang Amadeus Mozarti ’’Kuldse klassika’’ sümfooniad (0)

Kontserdiarvustus
10. märtsil 2018 käisin Estonia kontserdisaalis kuulamas Wolfgang Amadeus Mozarti ’’ Kuldse klassika’’ sümfooniaid, mida esitas Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester. Kontsertmeistriks oli Egert Leinsaar, solist Mantas Šernius klaveril ja dirigent Arvo Volmer .
Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ( EMTA SO) on vaieldamatult üks Eesti professionaalsete orkestrantide kasvulavadest. Orkestrit on juhatanud väga paljud eesti tuntud dirigendid: Roman Matsov, Vallo Järvi, Peeter Lilje, Paul Mägi, Eri Klas , Vello Pähn, Jüri Alperten , Andres Mustonen , Toomas Kapten, Toomas Vavilov , Risto Joost , Erki Pehk ja ka praegu juhatav Arvo Volmer. Samuti on ka musitseeritud välismaa dirigentide, nagu Michel Tabachniku (Šveits), Jin Wangi (Austria), Colin Mettersi (Inglismaa), Cecilia Rydinger Alini (Rootsi) ja Lutz Köhleri (Saksamaa) käe all. Ühe hooaja jooksul toob orkester rahvale keskmiselt seitse kava. Igal õppeaastal toimub üks kontsert koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga, millest nelja viimast on juhatanud ERSO peadirigent Neeme Järvi. EMTA SO esitavad igal kevadel uudisloominguid Tallinna Metodisti kirikus, mis on saanud juba traditsiooniks. Äärmiselt hea on ka see, et noorte seas muutuvad orkestrid populaarsemaks , mis ongi just nimelt neile suunatud ja kus ühiselt musitseerivad EMTA eri osakondade tudengid. EMTA dirigent Arvo Volmer alustas oma karjääriga 1980. Aastate keskel kahe muusikakollektiiviga: Estonia teatri ja ERSO-ga. Rahvusvahelisele karjäärile pani aluse edukas esinemine 1989. aastal Nikolai Malko nimelisel noorte dirigentide konkursil Kopenhaagenis. Edaspidine karjäär hakkas aina arenema ja alates 2014/15 hooajast on ta Põhja-Itaalias Blozano ja Trento Haydni Orkestri peadirigent. Volmer on juhatanud mitmeid erinevaid orkestreid : Birminghami, Berliini Ringhäälingu, NDR-i Hamburg Sümfooniaorkestrit.
Kontsert sai alguse Sergei Prokofjev Sümfoonia nr. 1 D- duur op. 25-ga ’’Klassikalisega’’, mis koosneb neljast osast: I Allegro, II Larghetto, III Govotte: Non troppo allegro ja IV Finale: Molto Vivace . Kontserdi üldteemaks on Mozart , seega tundus natuke veider, et miks see sinna oli lisatud, kuid kavast lugedes sain teada, et Prokofjev kirjutas konkreetse sümfoonia mõttega, et see sarnaneks sellele, mille oleks võinud luua Mozart ise. Esimene osa algas jõuliselt, kuid siis muutus selliseks õrnaks ja pehmeks. Mõlemal juhul oli üpris energiline ja tekitas tunde nagu vaataks multifilmi, milles on peaosaliste vahel põgenemine ja luuramine vaheldumisi . Teine, vastupidiselt esimesele, võttis vaikselt hoogu ja muutus sammhaaval tempokamaks kuni tuli keskel selline ’’välja elamise ’’ koht, kus kõik korraga mängisid tugevalt mõned sekundid ning peale seda hakkas taas muutuma aeglasemaks ja lõppes samamoodi nagu algas. Kõige lühem, kolmas osa seekord samamoodi nagu esimene oli koheselt väga hoogne ning sai läbi enne kui jõudsin sellest isegi täpselt aru saada. Viimane osa oli finaalile väga sobilik. Selles oli kohati tunda kõigi kolme eelneva osa juppe. See oli väga jõuline ja energiline,kuid samas ka vahepeal muutus rahulikuks ja õrnaks. Nelja seast kõige tempokam osa, tundus sama lühike nagu kolmas, kuid oli poole pikem. Üldiselt tundus nagu oleks tegemist mingi animatsiooni filmimuusikaga. Tekitas tunde nagu oleksin väike laps teleka ees.
Eelnevale järgnes Mantas Šerniuse, kes sai väga suure aplausi osaliseks , saabumine. Šernius alustas klaveriõpinguid kuueaastaselt Druskinikai Muusikakoolis , 15-aastaselt läks edasi õppima Kaunasesse ning alates 2015. aastast tudeerib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias . Ta on mitme rahvusvahelise klaveri- ja kammermuusika konkursi laureaat. 2005. ja 2013. aastal sai oma saavutuste eest rahvusvahelistel konkurssidel Leedu presidendi ja peaministri preemia. Mantas esitas Mozarti Klaverikontsert nr. 20 d- moll KV 466, mis koosneb kolmest osast: nagu ka eelmisel I Allegro, II Romanza ja III Rondo : Allegro assai. I Allegrot alustasid keelpillid ja puhkpillid , siis lisandus klaver ja kogu osa vältel toimus nagu klaveri ja orkesti duett. Edasi-tagasi ja ka korraga mängiti. Tegemist oli äärmiselt tempoka ja ka väga tundeküllase esitusega. Kordagi ei olnud sellist hingetõmbamis hetke ja solistil oli kohe näost näha, et ta armastab seda, mida ta teeb ning see tegi kuulamise meeldivamaks. Lõpp oli petlik kuna korra tuli hästi aeglane hetk ja siis hakkas uuesti kõik pihta ning peale seda alles sai läbi. Järgmisena tuli II Romanza. Romanza meenutab eestikeelset sõna Romantiline, mis kohe tekitab mõtte, et tegemist on kauni ja hella osaga, kus igat klaveri klahvi hästi pehmelt ja õrnalt vajutatakse ning täpselt nii see oligi. Orkestril ja solistil oli rahumeelne nägu ja tegemist oli nagu puhkusega eelmisest osast. Kuid ega puhkused igavesti kesta ja kolmandas osas oli taas tempo tõstetud kiireks ja solist näitas oma oskusi kuna minu jaoks tundus üpris keerulise klaverimänguna kuna näpud liikusid jube kiiresti ja osavalt. Samamoodi nagu esimeses osas, läks terve aja nii, et ei olnud mingit hingetõmbamis hetke ehk teos algas energiliselt, siis ’’puhati’’ ja jätkus samamoodi energiliselt kuni lõpuni. Klaverikontsertidest on see kõige paremini säilinud ja koguaeg aktuaalne olnud võrreldes teiste Mozarti klaverikontsertidega, mis unustustehõlma sattusid. Arvatakse, et see on romantilise väljenduslaadi pärast.
Siis saabus vaheaeg ja peale vaheaega esitati Mozarti avamängu ooperile ’’Võluflööt’’. Ma arvan, et iga inimene teab, kuidas võluflöödi ooper kõlab, aga paljud ei pruugi tunda ära selle avamängu. Kohe eriti ei olegi midagi kuulda, jube vaikse algusega on ning siis muutus tempokamaks, aga oli ikka päris vaikne ja kohe tempo jäi samaks, aga muutus palju valjemaks ja isegi, et ehmatas natukene. Poolepealt lõppes ära ja algas uus osa, millel nii kaua aega ei läinud, et valjemaks ja kiiremaks muutuda. Kuidagi meenutas see mulle vihmast ilma ehk algues vaikselt tibutab ja siis hakkab kallama lausa. Huvitava faktina on kavas kirjas, et avamäng valmis ooperi teosest viimasena, mis tegelt on isegi loogiline, sest siis oli ooperist ülevaade olemas ja sai kirjutada sobiva avamängu.
Kõige viimasena esitati Igor Stravinski ’’Jeu de cartes’’ / ’’Kaardimäng’’, mis koosnes 3. jaotusest. Sellesse ma ei suutnud eriti süveneda kuna seal olid liiga järsud muutused. Üks hetk on rahulik ja siis kohe hoobilt on nagu mingi torm lahti läinud ja sellest tormist omakorda tuleb järsku väga rahulik ja teise rütmiga osa. Jaouste vahel levis korduv rütm, mis meenutas sõdurite marssimist või mingit ulme filmi. Väga olulisel kohal oli ka selline tagasihoidlik ja vaikne osa, mis väga kaua ei kestnud, sest kohe tuli taas jõuline ja energiline vahe sisse. Kogu teose lõpp oli väga dramaatiline ja isegi ka kohati üleoleva teemaga .
Kontsert oli üles ehitatud nagu iga teinegi kontsert, kus olen käinud. Dirigent on kõige keskel, siis keelpillid tema ümber ja taga reas puhkpillid ja löökpillid. Esimesed kolm sobisid minu arvates väga hästi kokku, ilmselt selle tõttu, et esimene oli loodud olema Mozarti sarnane ja järgenvad kaks olidki Mozarti loomingud . Viimane ei sobinud sinna sekka kuidagi üldse. See tekitas täiesti testmoodi tunde ja oli liiga dramaatiline võrreldes eelneva pigem rõõmsameelsema teemaga. Kuid kui see viimane välja arvata, oli tegemist väga meeldiva kontserdikülastusega. Publikul oli ka väga rahulolev pilk ja laval olijad nautisid seda laval olemist ja said suurepäraselt hakkama oma tegevusega . Soovitan soojalt kõigile klassikalise muusika armastajatele.
Kasutatud materjalid:
Emic : http://www.emic.ee/?sisu=interpreedid&mid=33&id=270&lang=est&action=view&method=biograafia
Kontserdikava