Referaat ecodriving (0)

 
Kodune töö nr 1
Teemal EcoDriving
Õppeaines: Andme ja tekstitöötlus
Transporditeaduskond
Õpperühm: AT-22
SISUKORD
 
 
SISUKORD.. 2
SISSEJUHATUS. 3
1.       ÖKOLOOGILINE SÕIDUSTIIL.. 4
2.1.      Mis tähendab ökoloogiline sõidustiil (EcoDriving)?. 4
2.2.      Räägime kokkuhoiust 5
2.       SÄÄSTLIKU SÕIDU PÕHIMÕTTED.. 6
3.1.      Sõiduki valik. 6
3.2.      Teekonna ja kiiruse valik. 7
3.3.      Mootori säästlikum kasutamine ja inertsi ning languste kasutamine. 7
3.4.      Õhu- ja veeretakistus. 8
3.       KAS SÄÄSTLIK SÕIDUVIIS PARANDAB KA LIIKLUSOHUTUST?. 9
KOKKUVÕTE.. 10
ALLIKAD.. 11
 
 
 
SISSEJUHATUS
 
 
EcoDriving on säästliku ja ohutu sõiduviisi koolituskonseptsiooni registreeritud kaubamärk. Kaubamärgi omanik on EcoDriving Centre OY Soomest. EcoDriving koolitusketiga on liitunud lisaks Soomele Norra, Rootsi, Island, Eesti ja Läti (Liikluskoolitajate Liit 2011).
 
Keskkonnateadlikkus ja vajadus jätkusuutliku arengu järele kasvab arenenud riikides pidevalt. Transpordisektor omab märkimisväärset mõju meid ümbritsevale keskkonnale. Viimase kümnendi jooksul on paljud eraettevõtted hakanud nõudma, et nende töötajad (näiteks müügipersonal, pakkide kohaletoimetajad jne) oleksid läbinud keskkonnateadliku sõidustiili kursused või järgiksid seesuguse sõidustiili põhimõtteid oma töös. Peamine ajend selleks tuleneb ettevõtte soovist hoida kokku kulutusi kütusele, samuti kahaneb oht sattuda liiklusõnnetustesse ning sõidukid on paremas korras. Lisaks vähendab selline sõidustiil kahjustavaid keskkonnamõjusid (CIECA 2007).
 
Oma järgnevas töös püüan ma analüüsida ökonoomse sõidustiiliga seonduvat – mis on EcoDriving, mida on võimalik säästa ning kuidas seda teha.
 
 
1. ÖKOLOOGILINE SÕIDUSTIIL
 
 
Järgnevas peatükis püüan lahti mõtestada, mis on ökoloogiline sõidustiil ning kuidas ja mida on võimalik kokku hoida.
 
1.1.  Mis tähendab ökoloogiline sõidustiil (EcoDriving)?
 
Ökoloogilise sõidustiili, teisisõnu keskkonnasäästliku sõidustiili eesmärk on keskkonnasõbralikkus,
mis saavutatakse madalama kütuse kulu abil

EcoDriving Estonia
väiksemate heitgaaside keskkonda paiskamisega (Hatakka jt 2004). EcoDriving Estonia tunnusmärk ( viide 1.1)
 
Ökoloogiline sõidustiil tähendab eelkõige mõtlevat juhti, kes oskab planeerida oma sõiduvajaduse ning oskab vajadusel loobuda sõiduki kasutamisest, asendades selle alternatiivse liikumisviisiga, näiteks jalgsi - või jalgrattaga liikumine. Kui siiski on sõiduki kasutamise vajadus möödapääsmatu, siis suudab keskkonnasäästlikult mõtlev juht planeerida oma sõidu võimalikult lühikest teed mööda ja oskab kasutada EcoDriving sõiduvõtteid.
 
Läbi sõidu planeerimise, ettenägemise oskuse ja säästlike sõiduvõtete kasutamise põletame vähem kütust ja seeläbi paisatakse ümbritsevasse keskkonda vähem saasteaineid .
 
1.2.  Räägime kokkuhoiust
 
Ökoloogilise sõidustiili puhul mõeldakse sageli, et see on pelgalt kütuse kokkuhoid ja heitgaaside vähendamine – tegelikult tähendab see palju enamat . Lisaks kütusele on võimalik kokku hoida inimelusid, loodust, aega, raha, närve, autot ja teed.
 
Kui alustada autoga seonduvast kokkuhoiust, siis on ju selge, et kütus on vaid üks artikkel võimalikest kulutustest, mida me oleme sunnitud tegema sõiduki ekspluateerimisel. Agressiivse ja mittesäästliku sõidustiiliga sõites kulutame oma sõiduki ressursse ebaotstarbekalt - kuluvad rehvid , veermik, mootor. Teekattele jäänud rehviosad või väljalaske kollektorist väljuv suits, mis on põlemata jäänud kütuse ja õli osakesed, saastavad kõik ümbritsevat keskkonda. Kui veel lisada kulunud mootori kõikvõimalikud lekked, saamegi keskkonnaohtliku objekti.
 
Siit tulenevalt ei räägi me loodushoiu puhul vaid heitgaaside emissioonist, vaid räägime ka võimalikest leketest ja kemikaalide kasutamisest. Näiteks, kui sõita eesliikuva sõiduki suhtes liiga lühikese pikivahega märja teekatte puhul, oleme sunnitud kasutama sageli klaasipesuvedelikku. Klaasipesuvedelik sisaldab aga erinevaid pesuaineid ja külmakindluse saavutamiseks on sinna lisatud  metanooli, mis ei ole sugugi loodussõbralik.
 
Kiire ja agressiivne sõidustiil kulutab rehve ja teekatet. Vanad kasutatud rehvid on aga suureks probleemiks looduskeskkonnale. Õnneks on vanade rehvide utiliseerimisega alustatud tõsist tegevust eelkõige tänu MTÜ Eesti Rehviliidu tegevusele. Teiseks rehvidega seotud probleemiks on naastrehvide kasutamine, mis lõhub teekatet, koorides lahti teeosakesi. Ühelt poolt muutub teekate viletsamaks ja teiselt poolt lenduvad teekatte osakesed ümbritsevasse looduskeskkonda.
 
Kõik kulutused on võimalik ümber hinnata rahalisse vääringusse, seega igasugune kokkuhoid tähendab rahalist kokkuhoidu.
 ( Allikas : http://www.liikluskoolitus.ee/sisu.php?lev1=25&lev2=&lang=1&sait=1 )
 
2. SÄÄSTLIKU SÕIDU PÕHIMÕTTED
 
 
Säästliku sõiduviisi põhimõtted on:
1) liikumisviisi valik (sõiduauto, ühistransport, kergliiklusvahendid: jalgratas, jalakäimine),
2) teekonna valik (ummikute vältimine, ühtlast sõidukiirust tagav teekond , lühim teekond),
3) kiiruse valik (kasutatud maksimumkiirus ja kiiruse muudatused),
4) mootori säästlikum kasutamine (madalam pöörete vahemik, tehnoseisund),
5) sõiduki väliste omaduste parandamine (rehvirõhud, pakiraam ja väline lisavarustus , küljeklaaside hoidmine suletud olekus),
6) sõiduki kogumassi mõjutamine (sõiduki valik, pagasi valik)  (Hatakka jt 2004 via Haworth & Symmons, 2001; Smith, 1999; Wilbers, 1999).
 
2.1.  Sõiduki valik
 Säästmine algab sõiduki valikust. Auto valikul tuleb arvestada oma tegelike vajadustega. Valida tuleb auto, mis tarbib vähem kütust ja millel on väiksem saasteainete emissioon . Suur auto ja suur mootor kulutab reeglina enam kui väike.
 
Euroopa Liit on 1999. aastal Euroopa autovalmistajatega kokku leppinud soovitused, mille kohaselt on uute autode keskmised süsinikdioksiidi heitmete kogused aastal 2008. a maksimaalselt 140 g/km. Jaapani ja Korea autovalmistajatel on aasta enam aega, et saada uued autod samale tasemele . 2003. aastal pidid autovalmistajad välja selgitama, millised võimalused on heitmete koguse vähendamiseks pärast aastat 2012. Vaheeesmärgiks on saavutada keskmiseks süsinikdioksiidi hulgaks 165-170 g/km ehk 7,0–7,2 liitrine bensiini või 6,2–6,4 liitrine diislikütuse keskmine kulu 100 km kohta ( Maanteeamet 2011). Nagu eelpool sai juba räägitud, tähendab sõiduki valik mõnikord ka sõidukist loobumist ning
1.2 Volkswagen Bora
liikumist jalakäijana või jalgratturina. Samuti on mõnikord otstarbekam kasutada ühistransporti.
(Allikas: http://www.mnt.ee/index.php?id=10626 )
 
2.2.  Teekonna ja kiiruse valik
 
Teekonna ja sõitmise kellaaja etteplaneerimine annab võimaluse vältida ummikuid ja leida lühim ja ohutum viis jõudmaks sihtpunkti. Iseenesest iga liigne läbisõidetud kilomeeter on kulutamine, kuid kõige suurem kulutamine on töötava mootoriga sõidukiga paigalseismine. Selle vältimiseks peab sõidukijuht suunama oma pilgu võimalikult kaugele, et ette näha võimalikke takistusi teekonnal ja aegsasti kohandama kiiruse selliseks , et ei peaks tegema liigseid peatuseid.
 
2.3.  Mootori säästlikum kasutamine ja inertsi ning languste kasutamine
 
Peamine punkt, mida meeles pidada, on see, et tänapäevased automootorid (alates 1990 aastast) on võimekamad. See tähendab, et liigsed pöörded minutis raiskavad ainult kütust ja suurendavad mootori kulumist. Uutel mootoritel on täiesti erinev väändemoment, kui oli mootoritel 20 aastat tagasi. Maksimaalne väändemoment on kaasaegsetel mootoritel palju kõrgem ja see on saavutatud juba vahemikus 1500 kuni 3500 pööret minutis. Maksimaalne väändemoment vanadel bensiinimootoritel algas alles 3500 pööret minutis juures (CIECA 2007).
 
Et paremini ära kasutada mootori võimekust, tuleb vahetada käiku niipea kui võimalik ehk maksimaalse  väändemomendi vahemikus (2000 ja 2500 pööret minutis). Võimalusel tuleb hoida ühtlast kiirust ja kasutada kõrgeimat käiku ning sõita madalamate mootori pööretega. Siinjuures peab jälgima, et mootoripöörded ei langeks alla väändemomendi alumise piiri, sest see viiks hoopis suurenenud kütusekuluni ning võib halvendada mootori õlitust.
 
Kas pidurdada nii, et käik on sees või hoopis neutraalasendis?
Kui kasutada vabakäiguga veeremist, siis kulutab auto mootor tühikäigul küll kütust, kuid veeremise käigus saame pikemalt kasutada inertsi. Seda nähtust on optimaalne kasutada näiteks maanteedelt mahapööretel. Samas pidurdades selliselt , et käik on sees, on mootori kütusekulu küll null, kuid distants, mis auto edasi veereb , jääb üsna lühikeseks. Selline sõiduvõte sobib pigem situatsioonides, kus on sagedased kiiruse muutused.
 
Kui auto peaks kiiremini seisma jääma – ja seda juhtub liikluses tihti – on „käik sees“ pidurdamine parem lahendus (CIECA 2007).
 
On oluline tähele panna, et allamäge sõitu aeglustades tuleb alati käik sees hoida, sest neutraalses asendis käigukangiga sõites saavad pidurid liiga suure koormuse. Õppimise ja õpetamise seisukohalt näevad paljud riigid ette, et käik peaks olema sees (CIECA 2007).
 
2.4.  Õhu- ja veeretakistus
 
Igale õhuga täidetud keskkonnas liikuvale kehale mõjub õhutakistus. Õhutakistus kujutab endast õhumolekulide põrkumist ning hõõrdumist vastu liikuvat keha ning sellest nähtusest tekkiv jõud aeglustab keha liikumist. Mida nurgelisem ja kõrgem on keha, seda suurem osa keha pindalast põrkub liikumise ajal otseselt kokku õhumolekulidega. Rõhu suurenemise põhjuseks sõiduki ees on õhuosakeste kuhjumine. Hõrendus sõiduki taga tekib aga seetõttu, et õhuosakesed kohtuvad alles kaugel auto taga. Hõrendus kallutab ka kaugemalt möödunud õhuosakesi teelt kõrvale, tekitades seega keeriseid. Niisuguste keerisvoolude tõttu keerleb ka sõitva auto järel tolm ja praht tänaval.
 
Õhukeeriste vähendamiseks tuleb parandada sõiduki aerodünaamikat, eemaldades kõik ebavajalikud abivahendid (katuseraamid, katusebox’id jne), samuti peab hoidma suletuna küljeaknad.
 
Kõige rohkem oleneb õhutakistus auto liikumise kiirusest. Kiiruse suurendamisel kaks korda, suureneb õhutakistus neli korda, kiiruse suurenemisel kolm korda, kasvab õhutakistus üheksa korda. Lühemalt väljendudes on tegemist ruutsõltuvusega. Seega, auto võimaliku suurima kiiruse ja võimaliku suurima ökonoomse kiiruse, määrab suuresti õhutakistus.
 
Mõningal määral mõjutavad õhutakistust ka hõõrdekaod auto välispinna ja õhukihtide vahel. Siit saame teha järelduse, et oma sõiduk tuleb hoida puhtana.
( Allikas: EcoDriving Centre (2003). EcoDriving koolitaja käsiraamat )
 
 
3. Kas säästlik sõiduviis parandab ka liiklusohutust ?
 
EcoDriving tähendab rahulikku ja kaalutletud tegevust rooli taga. Sõidu etteplaneerimine ja võimalike ohtude ja takistuste varajane märkamine on õnnetust ennetav tegevus ja seeläbi võib väita, et me hoiame kokku inimelusid. Rahulik sõidustiil aitab säästa ka meie endi ja kaasliiklejate närvirakke. Närvisüsteemis on küll ca 100 miljardit närvirakku ja neid peaks jätkuma inimesel kõrge eani (Üts s.a.), kuid hea on teada, et need ei taastu ja pole mõtet raisata taastumatut reservi .
 
Uuringud on näidanud, et keskkonnasäästlikku sõidustiili kasutavad juhid satuvad harvemini õnnetustesse ning nende sõidukite amortisatsioon on väiksem (CIECA 2007).
 
Ei ole iseenesest mõistetav, et keskkonnasäästliku sõidustiili või ökoloogilise käitumise omaksvõtt avaldaks mõju ka ohutusele (Hatakka jt 2004). Siiski võib väita, et risk õnnetusse sattuda väheneb, sest:

• juht on paremini motiveeritud ja mõtleb rohkem sõiduviisi üle;
  
• juht planeerib rohkem ja varem oma sõitu;
  
• juht vaatab liikluses kaugemale ja näeb võimalikke ohuolukordi aegsasti;
  
• juht hoiab enda ümber rohkem ruumi;
  
• juht kontrollib olukordi ristmikel aegsasti;
  
• juht valib olukorrakiiruse varem (EDC 2003).
  

( Allikas : http://www.terviseleht.ee/200121/21_nikitina.php )
 
 
KOKKUVÕTE
 
 
Erinevates riikides kasutatakse erineva nimetusega koolitusprogramme, kuid peamised põhimõtted on sarnased – planeerida oma sõit ette, kasutada võimalusel alternatiivseid liikumisvahendeid, kasutada ökonoomse sõiduviisi sõiduvõtteid. Üldjuhul põrkutakse kokku sama probleemiga – eelarvamused ja väljakujunenud hoiakud. Nooremad inimesed on vastuvõtlikumad nn uuele sõidustiilile, sest neil puuduvad varasemad kogemused ja noor on altim vastu võtma uusi lahendusi ja väljakutseid.
 
Noorte vanemaid on õpetatud tänapäeva mõistes ”vanas stiilis”, kus vajutati gaasi kui autot käivitati, käikude vahele antakse vahegaasi ja vahetatakse käike alla kui tahetakse seisma jääda. Ainult väike hulk neist on läbinud ökosõidu treeningu või on vähemalt näinud reklaame ja, on teadlikud uutest sõiduvõtetest. Üldiselt võib vanemaid õigustatult pidada takistuseks noorte julgustamisel uue sõidustiili vastuvõtmisel (CIECA 2007).
 
Ma julgen loota , et keskonnasäästlik mõtteviis tervikuna on meie tulevik, sealjuures ka keskkonnasäästlik sõiduviis. Muutumine peab toimuma meis igaühes endis , siis muutub ka kogu ühiskond.
 
 
 
 
ALLIKAD
 
 

EcoDriving Centre (2003). EcoDriving koolitaja käsiraamat.
[Koolituse materjal].

Liikluskoolitajate Liit (2011). EcoDriving tutvustus.
[2011, märts 27].
http://www.liikluskoolitus.ee/sisu.php?lev1=25&lev2=&lang=1&sait=1 
 

Maanteeamet (2011). Kütusekulu ja süsinikdioksiidi heitkoguse arvnäitajaid sisaldav teatmik . [2011, märts 27].
http://www.mnt.ee/index.php?id=10626 

Üts, J. (s.a.). „Ekskurss imesse - inimesesse“.  Terviseleht .[27.03.2011].
http://www.terviseleht.ee/200121/21_nikitina.php