Lugu räägib siilist, kes mööda metsa ekseldes toitu otsis. Kui ta kõht juba väga tühi oli, nägi ta vastutulevat sitikat ja kargas tal turjast kinni, et ta nahka pista. Vaatamata palumisele jäi siili süda kõvaks kui kivi. Ei aidanud muud, kui kavalus appi võtta...Ta palus siili, et see ta pehmeks praeks. Siil oli sellega nõus. Nad läksid karjamaale, et tuleaset leida. Kuna neil panni käepärast polnud, siis kavaldas sitikas edasi ja ütles siilile, et too kaevaks süte alla augu ja paneks ta sinna sisse. Vaadaku ainult, et ta teda ära ei kõrveta, sest siis ei kõlba ta süüa...Sel ajal, kui siil setsmesajani luges, tegi sitikas endale all augus paksu söekuue ja jättis ainult silmad välja. Kui siil nüüd sitikat nägi, siis kohkus ta hirmsasti ja arvs, et sitikas on ära kõrbenud. Siili meel oli kurb ja pöördus tühja kõhuga metsa tagasi.Sitikas aga naeris rõõmust... Sellest ajast on aga sitikal kõva kuub ja paksud mustad tiivad. Siil aga enam sitikat
pilvi palju ratsutab, tuleb lõunast, läänest neid, mööda pikki taevateid. Kaugel küll veel lind ja lill, kasemahl ja pajupill, aga kraavis voolab vett -- õhus tundub kevadet... Varane kuldnokk Õues nutab leinakask, sajab lund, ja tal on vilu, puudub kevadine ilu, laanes luusib tuulispask. Kase küljes pesakast -- sääl on kuldnokk-linnukene külmetamas tillukene, ta ei väsi ootamast. Kuldnokk, väike kevadlind, lendas siia, lendas sinna, polnud kuhugi tal minna -- lume all veel mullapind. Sajab lund ja sajab lund, aga linnukene väike ootab, millal tuleb päike, ainult päikesest näeb und. Oota, oota, väike lind, küllap peagi päike tuleb, talvetaadi silmad suleb, tõttab rõõmustama sind! Märts Pajuurvad, lepaurvad. Päike paitab lumest vee. Hommikud ei ole kurvad, õhtuehal kuldne tee. Pehmeid tuuli, lõunatuuli leelutamas metsades, pilvi väikesi ja suuri ujub hõbevalguses. Ei ma püsi, ei ma püsi
"Kui sul abi tarvis on, siis kutsu mind." Eilest metshärga meele tuletades mõtleb ta: "Oleks see härg nüüd siin, küll see jooks selle jõe tühjaks!" Silmapilk olnud metshärg seal, joonud jõe tühjaks ja läinud oma teed. Noormees läinud kuivi jalu jõepõhjast läbi ja reisinud edasi. Kirik olnud juba kaunis ligi temale näha, kuid korraga jälle häda: suur müür ees, ei saa enam edasi. Noormees mõtelnud: "Oleks see suur metssiga, kes eile minuga ühes sõi, siin olema, küll see müüri ära lõhuks!" Jälle silmapilk olnud metssiga sääl ja lõhkunud müüri nii ära, et hobuse-vankriga oleks võind läbi sõita. Noormees läinud läbi müüri kiriku poole edasi. Metssiga lõhkunud ka kiriku müüri maha ja noormees läinud vabalt kiriku. Kirikus näinud ühte lindu siia ja senna lendama, aga mis teha, ei saa kuidagi kätte! Mõtleb: "Oleks see kull, kes eile minuga ühes sõi, siin olema, küll see ta kinni võtaks!"
Mis asju sa ajad siin tornide vahel? Sinu koht on tornis, trellide taha peaks sind pandama, - muidu takistad veel teed sellele, kes on sust parem." - Ja iga sõnaga ta jõudis lähemale ja lähemale: puudus veel üks ainus samm, kui sündis midagi hirmsat, mis iga suu tegi sõnatuks ja iga pilgu tardunuks: - ta kisendas kui kurat ja hüppas üle sellest, kes ta teel oli ees. See aga, nähes oma võistleja võitvat, kaotas pää ja köie; ta viskas teiba käest ja lendas ise sellest kiiremini alla otsekui keeris käsi ja jalgu. Turg ja rahvas oli kui meri, millele sööstnud on torm: kõik nad põgenesid rüsinal laiali, kõige enam säält, kuhu keha pidi prantsatama. Zarathustra aga jäi paigale, ja just tema kõrvale langeski keha, raskesti vigastatud ja luud- kondid katki, kuid veel elus. Vähe aja pärast tuli lömastatu meelemärkusele ja nägi Zarathustrat enda kõrval põlvitamas. ,,Mis sa siin teed?" küsis ta viimaks
.. 3.Hiir, vähk ja sitikas- Sulane teenis insat peremeest ja sai aastas kopika palka. Iga aasta läks ta allika juude ja viskas kopika vette ise öeldes:“kui olen see aasta hästi tööd teinud tulgu mõlemad rahad tagasi, kui halvasti, 5 mingu seegi põhja“. Esimesel kahel aastal läksid kopikad põhja, aga kolmandal aastal tõusid kõik kolm raha pinnale.Selle rahaga läks sulane rändama... 4.Kust sai rebane Reinuvaderi nime- Saunamehe naisele sündis laps ja talle hakati nime andma. Selleks aga oli vaja vadereid. Läks siis küsima peremehe käest,kas too ei ole nõus ta lapsele vaderiks hakkama. Peremees vastu. Ka sulane ei julgenud vaderik hakata kartes peremehe pahameelt.Kõmpis taat kurval meelel kodu poole tagasi-ilma vaderiteta jääb ju laps nimeta. Järsku aga näeb, et rebane kõnnib mööda teed. Viimases hädas palub rebast vaderiks. Rebane oli nõus. Laps sai nimeks
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna
" Järgnes midagi kohutavat: vastuse asemel sirutas kükloop välja kämbla, haaras kaks minu meest kinni,litsus vastu maad surnuks ja pani nahka! Mõtlesin talle mõõgaga kallale tormata, aga ma ei teinud seda, sellest poleks midagi kasu olnud. Mis oleks aidanud minu mõõk niisuguse hiiglase vastu! Pagesime hirmunult ühte nurka ja veetsime seal öö, samal ajal kui hiiglane norskas. Hommikul tõusis ta üles, sirutas kämbla ja sõi jälle kaks minu meest ära. Sama kordus ka õhtul, kui ta oli tagasi jõudnud koopasse, mille ta oli ära minnes väljastpoolt kinni pannud. Siis astusin ma ette, käes veininõu, ja ütlesin: ,,Nüüd on sul kõht täis, kükloop. Joo ka söögi peale!"Kükloop sirutas oma Hiiglasliku kämbla, võttis nõu, jõi suure lonksu ja ütles rahulolevalt:,,Sul on hea vein, võõras. Kalla mulle veel!" Kallasingi. Ta jõi kolm nõutäit
See oli üsna raske ja sellest järeldades arvasid nad, et seal sees oli vein. Üks madrustest, kes laeva otsas saart jälgis märkas, et saare tagant tuli välja üks piraadilaev. Selle lipp oli luukerepea millele oli punane süda peale märgitud. Mees hakkas paanitsema. ´´Häda tüürpoordis! Masti otsas on piraadilipp! Vaenlase rünnak! Vaenlase rünnak!´´ Piraadilaev avas tule ja kolm kahurikuuli lendas välja, kuid õnneks ükski laeva ei tabanud. Inimesed laeva sees hakkasid paanitsema. ´´Kapten! Piraadid!´´ ütles üks madrustest oma juhile. ´´Mida?!´´ laev värises ´´ Kõik, palun rahunege maha. Palun järgige minu instruktsioone kannatlikult.´´ Kuid enam ei kuulanud keegi kaptenit ja kõik ruttasid välja. Piraadid Piraadilaeva juhtis üks väga egoistlik ja paks naine. ´´Tarmo! Kes on selle ookeani kõige ilusam naine
See sõitis kõrgele ülesse ja siis võttis Jimmi käest kinni. Ann naeratas korraks, tõmbas õhku sisse ja siis kiljus täie häälega, kui sõit kiirusega allamäge läks. Sõit sisenes pimedasse koopasse kus hõljusid kummitused ja tondid. Sõitmise ajal tundis Jim oma näol mingi vedeliku tilka ja arvas, et see on vesi ning paar sekundit hiljem kuulis ta kellegi summutatud karjet. Lapsed kes ennem raha maksmata sisse üritasid saada olid samas tunnelis ja nägid, et mingi asi läbi õhu lendas, kuigi ei saanud are, sest seal oli liiga pime. Üks neist ehmatas ja küsis ´´ah, mis see on´´ ja tahtis lahkuda niipea, kui võimalik. Nendest üks teine tundis oma jala juures midagi ja võttis selle ülesse mõeldes mis see on. Kui teised tunnelist väljusid hakkas üks naine karjuma ja teised märkasid, et tema kõrval oleval mehel on pea otsast lõigatud. Politsei kutsuti kohe kohale
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
säras. Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara kaudu selle näo silmi otsima. Asjatu töö. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima. Korraga tundis ta, et miski asi nagu Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, ning üks hele hääl hüüdis: «Such', Tarapita, such'!» ja kõle must kogu müksas pea nii tormiliselt meie sõbra sülle, et ta vennike tagurpidi üle laua-hunniku lendas. Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis seepeale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed, kümneaastane poiss ja pisut noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees parajasti püsti ja märkas, mis temaga oli sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimata viisil ratast oli püüdnud. Koer ei näinud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse
Muidugi on võimalik, ct Ravaillacil polnudki kaassüüdlasi, ja kui tal neid oligi, siis ei tarvitsenud nad 1618-nda aasta tulekahjus süüdi olla. On veel kaks teist üsna tõenäolist seletust. Esiteks see suur, küünrapikkune ja jalalaiune leegitsev täht, mis, nagu kõik teavad, taevast 7-ndal märtsil pärast keskööd Justiitspalee peale langes. Teiseks see Theophile'i* neljarealine salm: 9 Jah, polnud nali, mis kord sellest tuli, et daam Justiits liig palju vürtsi sõi: suulagi vürtsist hõõguma tal lõi ja teda kõrvetas kui lõõmav tuli.1 Mida ka arvata -sellest kolmekordsest -- poliitilisest, loodusteaduslikust ja luulekujulisest -- seletusest Jus-tiitspalee tulekahju kohta 1618-ndal aastal, igatahes üks asi on kindel, nimelt tulekahju ise. Selle hävituse tõttu, kõigepealt aga mitmesuguste paranduste tõttu, mis lõpu tegid sellelegi, mida tulekahju oli säästnud, on väga vähe säilinud Prantsusmaa
NÕNDA KOLE KÜLL EI TAHAKS PEATUSES MA VÄLJUSIN KA TEMA TULI TROLLIST MAHA SEAL MEHELE SIIS TORMAS SÜLLE 15 16 VÄIKE TÜDRUK, KLEIDIS HALLIS KÄED LÕI KAELA ÜMBER TALLE RÕÕMSALT HÜÜDES: ISSI, KALLIS! EIKEEGI “SEIS! KES SEAL ON?” “EI KEEGI.” VASTASIN. JA MA EI VALETANUD. HUNDID HUNT OSTIS MOTOROLLERI - MÜRAST KAJAS METS JA LAAS TA HÜÜDIS ULJALT: VALLERIII!! JA PÕHJA LENDAS GAAS ÜLES MÄKKE, ALLA MÄEST, MÖÖDA NIITU, LÄBI VÕSA KIMAS RATAS KÕIGEST VÄEST, KUID METSARAHVAS TÕSTIS KISA PÕDRAL OLI MÕRU MEEL - HUNT TA VÄLJA SÕITIS TEELT SIILIPAPA HÄDAVAEVU KIHUTAJA EEST SAI KAEVU KÄNNUL REINUVADER HALAS HUNT OLI ÜLE SÕITNUD JALAST KARUMAMMA PEENRAMAAL TA KROSSISÕITU HARRASTAS HUNT LIIKLUST RIKKUS ROLLERIL, ET PALJUD MURDSID KONDID EI PUUTUND TEDA POLLERID - KA NEMAD OLID HUNDID LAPS JA VARI “MUL ON SÕBER, EMME, NÄE”
nähtavale. Viljandi komtuur oli väga vihane, et talupojad olid suutnud ordu seadustele vastu hakata. Ta küsis, et kes on ässitajaks ja et nad kohe välja toodaks. Kui ta tahtis ühele süütule vanamehele peksa anda astus rahva seast välja Priidu ja ütles, et tema on süüdlane. Nüüd kippusid sulased Priidu kallale. Rahva seast toodi veel välja hulk tugevamaid mehi, kes pidid riided maha võtma ja keda nuhtlema hakati nii , et veri lendas igas suunas. Peksti neid aga sellepärast, et rahvas hirmul oleks. Nüüd hakkas ka munk komtuurile vastu, mistõttu ka tema kinni seoti. Ühel hetkel oli Priidu oma käed lahti saanud, hobuse selga karanud ja metsa poole kihutanud. Komtuur käskis ta kinni püüda ja kaks kolm meest kihutasid talle järgi. Sepp Villu oli oma kolme selliga kibedas töös, kui Priidu järsku kiirustades mööda kihutas, ta käskis Villul öelda, et ta pole teda näinud. Villu oli natuke hämmeldunud
Mu karistus peab niisama suur olema PRIIDU : Mu süda on kümme korda kergemaks läinud MADIS : Minu oma vähemalt kakskümmend korda (mõlemad pühivad silmi) Ära nüüd nuta enam, Priidu ! See teeb ilmaaegu südame haledaks ! PRIIDU : Jah Madis selle õnnetuse oleme me ise endile kaela tõmmanud. Sina kuradi pigi Masambi ! Sina õnne rikkuja ! MADIS : Oh sina Viiu, sina vanatüdruk ! Sina Aadu ema aga mitte mõrsja 6.etendus ELSA : Vaata Jõepära onu on ka pulma tulnud. PRIIDU : Kuule Elsa sina oled veel natuke noor meheleminekuks ! Äkki jätaks selle pulma asja edaspidiseks ! Põder, mis te arvate, kui tulete mõne aasta pärast. Siis on Elsa vanem ja mõistlikum. PÕDER : Äiapapa on juba Elsa ära lubanud ja isegi tuhat eurot pulmakingiks andnud. MADIS : Elsa ise ehk ei taha ka nii vara mehele minna. Elsa sa ei taha ju oma vanameest üksi jätta ja isakodust kaugele ära minna. Eks ole nii armas Elsa. (anuvalt) PÕDER : Kui on nii ega ma siis Elsat vägisi võtta
KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta n
Linnake oli väike, külastki väiksem, ja seal elasid peaaegu ainult raugad, kes surid nii harva, et otse tuska tekitas. Haiglasse ja vanglasse nõuti aga surnukirste väga vähe. Ühesõnaga, äriasjad läksid halvasti. Kui Jakov Ivanov oleks olnud kirstumeistriks kubermangulinnas, siis oleks tal tõenäoliselt olnud oma maja ja teda oleks kutsutud Jakov Matveitsiks; selles linnaräbalas kutsuti teda aga lihtsalt Jakoviks, kuid uulitsanimeks oli tal millegipärast Pronks. Ja ta elas vaeselt nagu lihtne töömees väikeses vanas onnis, milles oli ainult üks tuba, ja sellesse tuppa pidid mahtuma ta ise, Marfa, ahi, kaheinimesevoodi, surnukirstud, höövelpink ning kõik muu majakraam. Jakov tegi häid, tugevaid kirste. Talumeestele ja lihtlinlastele tegi ta omaenese mõõdu järgi ega eksinud kordagi, sest temast pikemaid ja tugevamaid inimesi polnud kuskil, isegi mitte türmis, kuigi ta oli juba seitsmekümneaastane. Peenemale rahvale ja naistele tegi ta eri mõõdu järgi ja tarvit
Vilistan ja laulu lasen, otsin pehmet pesaaset. 3. Istub maja katusel, trillerdab Kindlasti sa tunned mind, olen lõbus laululind. kui kelluke. q Varane kuldnokk J. Oro Õues nutab leinakask, sajab lund, ja tal on vilu, puudub kevadine ilu, laanes luusib tuulispask. Kase küljes linnukast; seal on kuldnokk linnukene, külmetumas tillukene, ta ei väsi ootamast. Kuldnokk, väike kevadlind, lendas siia, lendas sinna, polnud kuhugi tal minna lume all veel mullapind. Sajab lund ja sajab lund, aga linnukene väike ootab, millal tuleb päike, ainult päikesest näeb und. Oota, oota, väike lind, küllap peagi päike tuleb, talvetaadi silmad suleb, tõttab rõõmustama sind! Kuldnokast lastekirjanduse kogumikes: 1. Kuri lind, M. Helme, lk. 72. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 2. Kuldnokk, kullanokk, Muia Veetamm. Kuldnokk, kullanokk. Tallinn: Eesti Raamat 1984 3
Ekke Moor A.Gailit I Neenu Moor tuleb laudast. Ta näeb ranas askeldavat naabrimeestToomas Uuvet. Nad lähevad Ingelandi laadale. Ka Toomas Üüve naine Enge ja tütar Eneken lähevad randa. Nad kuulevad käo kukkumist. See tähendab peatset surma.Tegelikult oli Ekke Moor kes puu otsas kukkus. Ekke on laisk, ta saab alatihti Neenu käest nahapeale. Vahepeal käis Ekket üks tüdruk otsimas. Ekkel oli palju tüdrukuid. Alati kui ta mingi kopika sai raiskas ta selle kohe ära ja ostis tüdrukutele saia või midagi sellist. Neenul oli ka hea laps Aat Elme natuke isesugune. Talle kukkus laevahukul teng pähe või riivas raa. Aat Elme elas Neenu saunas. 3 poega on tal merd sõitmas, nad saadavad talle vahepeal mõne kopika.Neenu mees suri merel Neenule tuli ainult kiri, et seal ja seal. Kui ekke puu otsas kukkus, sai ta ka karistada. Pärast läks Neenul ikka süda haledaks ja ta võttis Ekke laadale kaasa. II Maanteel punnib lehm vastu. K�
Friedebert Tuglas, Inimese Vari Friedebert Tuglas Ta ruttas välja ja leidis jõe kaldalt kojutuleva laadalise, rändava leierkasti-juudi või INIMESE VARI hilise külamehe: Kogutud novellid 2, Kirjastus "Eesti Raamat", 1971 Kuid ta aukunutetud silmad ei näinud seda, keda ootasid. Ja ometi läks nüüd ikka sagedamini sõdureid üle jõe, vahel mitugi päeva jooksul. 1 Ühed tulid siit- ja tei-sed sealtpoolt
olevus on kuskil ja iga hetk võib ta mind rünnata. Ma läksin edasi. Täielik segadus oli igal pool. Maas märkasin ma plakateid. Nende peal oli kirjas imelikud asjad nagu:''Trinitau on surnud'' või ''Andreas Raik ei oma meid.'' Astusin trepist ülesse ja kuulsin, kuidas keegi sosistas omaette. Minu ees plahvatas mingi väike kast ja ehmatasin, kuid see ei olnud õnneks hull. ''Ainult natuke veel'' Ütles mulle Atla ja siis kuulsin mingit karjumist ''Kuidas sulle see meeldib.'' Mu kõrvalt lendas mööda üks väike kera. Selle küljes oli lambi moodi asi ja see lasi kuule Vesti pihta. ''Kas sa leiaksid nüüd kangi palun? Pagana Vestid lukustasid Henry enne, kui...Pagana Vestid.'' Kera jäi keset ruumi seisma ja valgustas minu teed. Endast natuke eespool nägin ma raudkangi. Ma võtsin selle kätte. ''Sinu selja taga on väike ava. Vaata kas saad sealt läbi?'' Minu taga oligi ava, kuid selle ees olid kivid. Need tõmbasin ma eest ära ja saingi läbi
Lastejutud Nälkjas Nossovi nikastus Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele. "Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!" Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid suunatud aknast välja, rohelusse. "Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt. "Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "...mida ma nüüd öelda tahtsingi?" andis vana peapõrutus endast märku. Nossovi ämm Fedosja, vana polkovnik Nälkjas Nikoforovi lesk oli elus nii mõndagi näinud. Koos mehega oli ta üle elanud suure Nälkjate ja Tigude sõja, kus ta medõena oli sunnitud osa võtma. Fedosja tundlad selginesid. Kui ta polnuks kätetu, oleks ta emma kummaga nei
KALLIS, MA OLEN ÕNNELIK LIIS LUKK Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistlusel äramärgitud 1 TEGELASED: ANN FELIX KAREEN TIM SAARA MEES 2 ESIMENE Varahommik. Felix seisab elutoa akna all. Toas on hämar ja teda pole õieti näha. Kuulda on köögist kostev gaasiboileri surin ja Felixi kiirenenud hingamine. Korraga hüppab ta diivani peale ja teeskleb magamist. Välisust püütakse avada, kuid see ebaõnnestub korduvalt. Lõpuks uks avaneb. Siseneb Ann. Luksudes. Ta püüab luksumist kinni hoida, aga see ajab teda hoopis naerma. Ann on leidnud üles lüliti. Valgus süttib. Felix ärkab. Ann püüab saapaid jalast võtta ja kukub pikali. FELIX Sa oled joonud? ANN (endiselt luksudes) Mina? Ei. FELIX Ära valeta. ANN No sai mõni kokteil joodud. Mis siis? FELIX Varem sa ei joonud. ANN Siis olid lapsed. FELIX
´isid ning muid, aga näe, alistusid ometi, talusid... Jah, sedasi see on." ,,Belikov elas samas majas kus minagi," jätkas Burkin, ,,samal korrusel, uksed vastamisi, me nägime teineteist tihti ja ma olin tuttav ta koduse eluga. Ning kodus oli sama lugu: halatt, öömüts, aknaluugid, riivid, terve rida igasugu keeldusid, piiripanekuid ja ah, kui ometi midagi ei juhtuks! Paastutoit on kahjulik, aga muud ei või, sest öeldakse vahest, et Belikov ei pea paastu, ja ta sõi võiga praetud koha, - mis pole paastutoit, kuid ei saa ka öelda, et ta seda ei ole. Ta ei pidanud naisteenijat kartuse pärast, et temast halvast ei mõeldaks, vaid kokka Afanassit, umbes kuuekümneaastast joodikut ja poolhullu vanameest, kes kunagi tentsikuna teeninud ning oskas kuidagi keeta. See Afanassi seisis harilikult ukse kõrval, käed ristis, ja pomises sügava ohkega ikka ühte ning sama: ,,Küll on n e i d nüüd palju siginenud!"
sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf! Kurat ta rikub mu elu !" "Issand ta tuleb , ma peidan ennast pingi alla, äkki ta ei märka mind ."(Kerli) "Issand sa oled hale." "Hey , kuule kuulsin et oled siin meie pomo Angela,irw mis nimi.. muide ma olen nüüd klassi vanem mitte sina !" " Hey kuule ära ülbitse , või saad molli!" "Oi vaat kes nüüd möliseb .
Õunkübarad K usagil kukkus kägu, põristas maipõrnikas. Metsa tumedaimad elanikud olid umbusklikkusega kogunenud kahe liikumatu kuju ümber. Väiksemgi raksatus oleks nad minema peletanud, kuid seda ei juhtunud mitte midagi ei juhtunud, seega nad lihtsalt imestasid selle üle, mida nägid: lindu meenutavate tiibadega, samas pigem nahkhiire nurgelisuste tiibadega habras tüdruk, soomused siin-seal murenenud ja muster sassis lebas oma kaitsva küti surematus embuses, kelle kaunis kahvatu nägu kurjuse juurt vähem maitsnud kui kestahes teine temaealine poiss. Teiste seas põrnitses neid huviga kaks üleni rohelisse rüütatud meest, kuldsed õunad kõrge torukübara servadest välja kasvamas. Nende punakad lokkis juukseotsad olid sassis ja tumedad silmad uudishimu täis. Eriti köitis neid tütarlaps, sest oma lugematu arv aastatega polnud nad temasarnast veel näinud. ,,Sora?" ,,Võtame." Nad astusid ligemale ja ühe puudutuseg
Tammiste küla veskitondid! Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnat läbi, läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent , mille eide osav käsi kõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahyga oodata. Õues oli ma kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta maad juba hangede alt välja oli päästnud. Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja lagunenud varemetest mööda linna poole
Ülejäänud lambad oli ta sõber ära ostnud, kes oli kodu elu unistanud lambakarjuseks saamist. See on hea märk. Vanamees nõustus ja ütles, et me kutsume seda Headuse Põhimõtteks-kui kaarte mängid, siis tead et esimene kord võidad, kuna algaja õnn. See on nii kuna elu tahab, et elaksid Oma Loo järgi. Poiss siis uuris, et kus ta varandus on. Vanamees vastas: Egiptuses püramiidide juures. Et sinna jõuda pead sa järgima märke. Enne kui poiss jõudis midagi vastata lendas nende vahele liblikas. Poisile meenusid vanaisa sõnad, et liblikas on hea õnne märk. Vanamees nõustus ta mõtteid lugedes ja ütles, et see on üks märkidest. Äkitselt tegi mees oma mantlihõlmad lahti ja sealt alt säras vastu kalliskividega kaetud rinnakilp, mida mees kaelas kandis. Vanamees andis poisile ühe musta ja ühe valge kivi, mille võttis oma rinnakilbilt ja seletas: üks neist on Uurim ja teine Tummim ehk siis must=jah või valge=ei
Sisukokkuvõte "Kuristik rukkis" on 17-aastase Holden Caulfieldi mina-vormis jutustus. Holden on sanatooriumis ja annab mõista, et tal on tuberkuloos, aga et ta on juba paranemas. Holden meenutab aasta varem toimunud sündmusi vahetult enne jõuluvaheaja algust, kui ta oli välja visatud Pencey erainternaatkoolist, olles läbi kukkunud kõigil eksamitel peale inglise keele. Peategelane jutustab, et ta on pärit korralikust ja jõukast perest, et tema vanem vend on andekas kirjanik, kes on aga oma ande "maha müünud" ja Hollywoodi tööle läinud; tema noorem vend Allie on mõni aasta tagasi leukeemiasse surnud ning noorem õde Phoebe on oma vanuse kohta väga terane ja asjalik laps. Holden ise on elava fantaasiaga teda häirivad pisiasjad teda endast välja ja ta käitub ebamõistlikult. Pencey kooli vihkab Holden seal valitseva sumbunud õhkkonna, snobismi, silmakirjalikkuse ja klassivahede rõhutamise pärast. See on juba neljas kool, kust ta on pidanud lahkuma kohanematuse tõttu.
järgide s oma n d a t u t tööt a s ta lühiajaliselt Alloys. Päras t Alloyst lahku mis t kirjuta s ta " Ränd a v a t e Pükst e Õeskon n a " millest sai rahvu sv a h e lis elt hästi müü d u d raa m a t , millele järgn e s veel kolm "Pükst e" se eria t .Viiman e kandis nime "Igave s ti sinise s" , mis avald a ti 2007 aast a jaanu a ris. Selle esim e s e se eria raa m a t u koht a tehti aast al 2005 film. Teine film põhine s kolma n d a raa m a t u se erial mis valmis 2008. a augu s til. Brashares sai oma esimese täiskasvanute novelli "The Last Sum m e r (of You and Me)" ee st 2007. aast al . Praeg u elab ta New Yorkis koos te m a artistis abika a s a g a , Jacob Collins . Neil on kolm last: Nathaniel, Samuel ja Susannah. ( tõlgitud ümber inglise keelest ) 1.2 Raamatust 1.2.1 Õnn ei anna iial: ta ainult laenab (Hiina vanasõna) Tüdrukud pakkisid oma asju vastu oma tahtmist. Nad oleks tahtnud sellegi suve koos veeta, aga nende teed viisid lahku. Mornilt
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
KOOL EKKE MOOR Referaat Koostaja:NIMI 2010 Sisukord · Sisukord.....................................................................................1 · Sissejuhatus................................................................................2 · Autorist ja tema loomingutest....................................................3 · Raamatu kokkuvõte....................................................................4 · Minu arvamus.............................................................................7 · Kasutatud kirjandus....................................................................9 2 Sissejuhatus Raamat räägib noormehest nimega Ekke Moor , kes oli armunud tüdrukusse nimega Eneken Üüvesse. Sõltumata saatuse soovist, ei meeldinud Enekeni isa Toomas Üüve-le ,et tema
kellel olid suured kotid seisid nurgas püsti, Mölder vaatas, hambad risti. Vanamees võttis suure tünni, pani sinna oma mustal kuuel augud sees, aukudel olid nööbid ees. Refr. Trillal-la, trallal-la, Mis meil viga elada. Vanaeit võttis mantli varnast, Tahtis kinni katta karvased olid Antsu jalad, seda nokkisid kõik kanad. Külas oli naisi mitu, ära sina ääre peale sinised olid Tiiu sukad, punased olid Manni mokad. Refr. Trillal-la ... Dzhunglis tekkis kisa, kära, ahv sõi neegri munadel olid kõrged hinnad, 28 turunaistel suured rinnad. Tüdrukutel oli palju lilli, poisil polnud õiget tilgatumaks joodi pudel, maha murti lakaredel. Refr. Trillal-la ... Seda paati pole tehtud linnuluust Debora Vaarandi / Valter Ojakäär Jaak Joala Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust. Ei ma pannud pilliroogu mastideks ega punapõllekesi purjedeks. Tugev mootor tuksub nagu süda tal,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
