Vene realism (0)

Realismi tekkimine langeb 1820. aastate lõppu, tema õitseng 1830.-1860. aastatesse. Realism arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal ( Stendhal , Balzac , Flaubert , Rolland), Inglismaal (Dickens, Thackeray , Brontëd, Glasworthy, Shaw), Venemaal ( Tolstoi , Dostojevski , Tšehhov), Norras (Ibsen). Täiuslikema väljenduse leidis realism romaanis , milles kasutati kindlaid võtteid.
19. sajandi realismile on iseloomulik tugev ühiskonna- ja kombekriitiline hoiak, seda nimetatakse kriitiliseks realismiks. 19. sajandi II poolel eraldus realismist üksikseiku vääramatus põhjuslikus seoses rõhutav naturalism. 19. sajandi lõpus hakkas klassikaline realism ammenduma, tekkisid uued voolud kas siis realismi arendusena või vastandusena. Seda perioodi võime nimetada uusromantismiks, mis algas dekadentsiga (varane sümbolism, esindajaks Baudelaire), uusromantismi keskmeks saab sümbolism, sümbolismiga haakuvad dekadents , estetism ja impressionism .

Realism kirjandusvooluna

1835. aastal, mil kogu Euroopale sai selgeks, et aeg muutub kõige otsustavamal kombel , tervitas vene romantik Jevgeni Baratõnski „raudset sammu“ astuvat astuvat sajandit – „raudset sajandit“ – lohutute värssidega („Viimane poeet “)
19. sajandi kolmandal kümnendil romantism Lääne-Euroopas taandus. Asemele sündis uus kirjandusvool , mida sajandi keskpaigas hakati nimetama realismiks.
Realism on tuletatud ladina sõnast res = asi ning vastavast omadussõnast realis = esemeline, tõeliselt olemasolev, reaalne. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt.
Kitsamas tähenduses on realism kindlapiiriline kirjandusvool, mis sai alguse Prantsusmaal 1830. aastatel. Realistliku elutunnetuse väljakujunemisele avaldasid mõju positivistlik filosoofia, edusammud loodus- ja ajalooteaduses, religioonikriitika, aga ka dagerrotüüpia leiutamine 1839. aastal. Realismi läbimurret kirjanduses seostatakse eeskätt H. de Balzaci loominguga ja Stendhali romaaniga “Punane ja must” (1830). Realistlikest žanridest sündisid kodanlik kurbmäng, seltskonnakomöödia, kommeteromaan ja psühholoogiline romaan. Kõigi nende puhul kehtis tegelikkusläheduse nõue: kirjandus peab seikluste ja väljamõeldiste asemel kujutama tõelist elu, mis inimest iga päev ümbritseb.
Realismi võib periodiseerida järgmiselt:
* 19.saj realism

• romantismi sugemed 1830 – 1848
  
• kriitiline realism 1850 - 1900
  

* 20.saj realism – uusrealism
* 1860. – 1870. aastatel – naturalism – realismi äärmuslik suund
Realismi põhižanr on romaan. Romaani keskmes seisab niiöelda tavaline inimene, kelle eluteed ja arengut kujutatakse ühiskondlike sündmuste raamistuses või jälgitakse inimsuhteid psühholoogilisest küljest.
19. saj kriitilise realismi peamised tunnused:

Tegelikkuse kujutamine tõepäraste detailsete kirjelduste, eluliste olukordade, sündmuste ja tegelaskujude kaudu.

Ajalooline, historistlik lähenemine kaasajale, subjektiivsuse, meelevaldsuse, kirjandusliku väljamõeldise vältimine.

Kirjanduse tunnetusliku külje esiletõstmine, püüe elufakte mõtestada, oma ajastut igakülgselt ja suurte üldistuste kaudu kujutada ja tabada selle põhilisi seaduspärasusi, esitada tüüpilisi karaktereid tüüpilistes olukordades .

Peamiselt negatiivsete nähtuste kujutamine, mille kaudu kirjanikud väljendavad ka oma positiivseid ideaale.
Realismi tuntumad esindajad 19.sajandil:
Prantsusmaal – Stendhal, Balzac, Flaubert; Inglismaal – Dickens, Thackeray, õed Brontë´d; Venemaal – Tolstoi, Dostojevski, Tšehhov
Realismi tähtsus:

• 19. sajandi tähtsaim kirjandusvool, mis andis tõuke 20. sajandi kirjandusvooludele – modernismile: ekspressionism, sürrealism, verism jt
  
• alanud jutustava proosaga , levis kõikidesse ilukirjanduse liikidesse – draamakirjandusse, luulesse
  
• õitsele puhkeb romaanižanr; tekivad uued romaaniliigid: perekonnaromaan, sõjaromaan, panoraamromaanid, teaduslik-fantastilised romaanid jne
  

Realistlik romaan
Kirjanduses algas proosa ajastu. Juba eelmisel sajandil oli romaan muutunud populaarseks ja võitnud endale palju lugejaid. Nüüd tunnistas kriitika ametlikult romaani kõige tähtsamaks ja olulisemaks žanriks. Sõna „kirjandus“ tõi poeesia kõrgustest alla eluproosa tasemele .
19. sajandil sai kirjanduses domineerivaks realistlik romaan. Realistliku romaani lugeja tunneb sageli, et romaanis toimunu on talle lähedane. Realism kujutab argielu, pöörab tähelepanu eluseikadele, mida romantism pidas igavaks ja ebaoluliseks. Toimus tööstusrevolutsioon. Rahvusliku rikkuse säilitajaks said feodaalse maaomaniku asemel vabrikant, ärimees ja pankur , st kodanlased. Nüüdsest oli sotsiaalse väärikuse ja poliitilise võrdõiguslikkuse pandiks raha.
Realistliku romaani tegelased on sageli keerulise hingeeluga, nende teod ja mõtted võivad olla vastuolulised. Realistlik romaan kujutab nn tavalist inimest ühiskonnas, sotsiaalsete probleemide keskel, tähelepanu all on inimsuhted psühholoogilises plaanis. Tegelase elutee kujuneb enamasti selliseks , nagu ta ise oma tahte ja eelduste kohaselt seda suudab kujundada. Traditsioonilises realistlikus teoses toimub jutustamine kolmandas isikus , kõiketeadja autori vaatepunktist. Enda varjujätmiseks kasutab autor dialoogivormi, laseb tegelastel endil oma olemust avada.
Realistlik romaan püüab võimalikult täielikult jäljendada meie tegelikku maailma, seal leidub rohkelt detaile ja kirjeldusi. Realistid lähtusid küll kaasaegse ajaloolise ja sotsiaalse reaalsuse tunnetamisest, kuid uurisid põnevat saladust: kuidas on ühiskond korraldatud, milliste seaduste järgi see toimib ja milline on inimese vahekord nende seadustega. Realistliku romaani suurteks klassikuteks on H. de Balzac ja Lev Tolstoi.

Realism vene kirjanduses

19. sajandi teine pool oli Venemaa ühiskondlik-poliitilises elus murranguline, vastuoluline ja keerukas ajajärk. Kirjanduses oli tõusnud valitsevaks suunaks kriitiline realism, viljeldavaks žanriks sai romaan. Sajandi keskel koondusid vene haritlaskonna kõige eesrindlikumad jõud ajakirja Sovremennik ümber. Ajakiri propageeris talurahva ideid, paljastas ja kutsus üles hävitama isevalitsust ning pärisorjust.
N. Tšernõševski (1828 – 1889) oli juba ülikooliaastail veendunud revolutsionäär, kelle ideaaliks oli sotsialism . Romaani “Mida teha?” kirjutas ta vanglas, see on omalaadne “elu õpik”. Teost läbib usk inimkonna helgesse tulevikku, milleks on vaba töö ühiskonnas. Kirjanik näitab, mida tuleb ja mida on võimalik teha tuleviku heaks. Tähtsal kohal teoses on ka naise vabastamise probleem – naise ebavõrdset ja mahasurutud seisundit peab Tšernõševski senise elukorralduse üheks suuremaks paheks. Perioodi silmapaistvam luuletaja oli N. Nekrassov (1821 – 1878), keda on nimetatud ka talupojalaulikuks. Peamiseks kujutlusobjektiks on tema loomingus tööinimese ränkraske elusaatus, millele kirjanik kogu südamega kaasa elab. Nekrassovi silmapaistvaim poeem „Kellel on Venemaal hea elada“ kõneleb Vene küla masendavast viletsusest, talurahva õigusetusest, lõppematust üle jõu käivast tööst.

A. Ostrovski (1823 – 1886) on pälvinud kirjandusloos “vene draama isa” nimetuse. Ta õppis oma eluteel põhjalikult tundma vene kaupmeeskonna suletud maailma, kus valitses ohjeldamatu kasuahnus, rahavõimule ja kivinenud tavadele tuginev põikpäisus, jõhkrus ja harimatus . See “pimeduseriik” saigi Ostrovski draamaloomingu ainevaldkonnaks. Teosed: “Kaasavaratu”, “Talendid ja austajad”, “Süüta süüdlased”, tippsaavutuseks aga draama “Äike”.

Suure populaarsuse omandas Ivan Gontšarov (1812 – 1891 ) oma romaaniga “Oblomov”. Teos käsitles pärisorjade tööle rajatud härrasrahva jõudeelu ja olesklemise laostavat mõju. Romaani peategelase Ilja Oblomovi päev möödub uniselt ja sisutuna, ta ei suuda millegagi toime tulla ning pärast jõuetuid katseid ennast tegevusse sundida laskub ta taas unistuste maailma. Maast madalast on Oblomovit hoitud tegevuse eest. Lapsepõlvest juurdunud harjumus ainult käsutada on muutnud ta jõuetuks isegi käske jagama . Oblomovi taolised mõisnikud elasid ikestatud talupoegade tööst, rääkisid prantsuse keelt, järgisid hoolega uuemaid lääne moesuundi ja – ei teinud mitte midagi. See parasiitlik oleskelu hukutas riiki, mis vajas haridust ja algatusvõimet, kus puudus aga ühiskondlik kiht, millest oleks võinud tekkida teotahteline kodanlus. Gontšarov ei tahtnud luua mitte ainult mõistujuttu Venemaa mahajäämusest. Ta tahtis kirjeldada oma ajastu inimesi, lihtsalt ja intensiivselt, koomiliselt ja täpselt, ja see õnnestus tal suurepäraselt. Kirjanik näib tahtvat öelda, et emake Venemaa on nagu Oblomov: ta on suurepärane, aga ei saa sammugi paigast.
1870. – 1880. aastatel kirjutab palju satiirilisi teoseid M. Saltõkov – Stšedrin ( 1826 – 1889), milles ei jätnud häbimärgistamata ühtki olulist kaasaja elu pahelist nähtust, näiteks “Ühe linna ajalugu”, “Pšehhonje vana-aeg”. Tippteoseks kujunes romaan “Härrased Golovljovid”, mis ülesehituselt on romaan-kroonika, ühe aadliperekonna mandumise ja allakäigu kroonika.
Omapärase ainevalla – tööstuskeskkonna tõusmine kirjaniku tähelepanu alla – tõi kirjandusse D. Mamin-Sibirjak ( 1852 – 1912) oma teostega “Privalovite miljonid”, “Mägipesa”, “ Kuld ”.
4