Rahvusvahelise õiguse ajalooline areng (0)

2. Milline on olnud rahvusvahelise õiguse ajalooline areng?

Rahvusvahelise õiguse arengut saab käsitleda kahes ajastus: klassikalise rahvusvahelise õiguse ajastu, mille periood ulatub Vestfaali rahust kuni Teise Maailmasõja lõpuni ning modernse rahvusvahelise õiguse ajastu alates Teisest maailmasõjast kuni tänapäevani. Ajalooliselt on rahvusvaheline õigus arenenud teatavate etappidena, mis on kaasa toonud mitmeid muudatusi tänapäevasesse rahvusvahelisse areeni.

2.1. Rahvusvahelise ühiskonna tekkimine (periood kuni Vestfaali rahuni)

Sel perioodil tärkasid esimesed tänapäevasele rahvusvahelisele õigusele omased tunnusmärgid, milleks olid diplomaatia ja konsulaarsuhted, liidu- või rahulepingud ning repressaalid. Antud periood ei samastu rahvusvahelise õigusega tänapäeva mõttes, kuna rahvusvaheline ühiskond erines paljustki tänapäevasest ühiskonnast. Rahvusvahelise õiguse süsteemi alguse tekkeks tänapäevases mõttes olid vajalikud sotsiaalsed muutused: reformatsioon ja Euroopa ususõjad , ilmalike rahvusriikide teke, rahvusriikide tugevnemine, kaubanduslike suhete tihenemine ja rahvusvahelise õiguse geograafiline levik. Rahvusvahelise õiguse kujunemisse ja lahtimõtestamisse andsid sel perioodile mitmed nimekad juristid omapoolse panuse: hispaanlased F. De Vitoria ja F.Suarez, itaallane Alberico Gentili ning kõige enam hollandlane H. Grotius .

2.2. Vestfaali rahust. Esimese maailmasõja lõpuni (1648-1918)

„Rahvusvahelise õiguse“ termin pärineb aastast 1789. Termini loojaks oli J. Bentham , kes kasutas mõistet esmakordselt oma teoses „Introduction to the principles of Morals and Legislation “. „Esmased rahvusvahelise õiguse normid olid tuletatud lääne tsivilisatsiooni poolt, mille märksõnad olid eurotsentrism, ristiusk , vabaturumajandus. Kõik rahvusvahelise õiguse normid olid loodud euroopa suurriikide või keskmiste riikide poolt peamiselt nende enda huvidest lähtudes.“ (Kristiina Rahv, 2013) Sel rahvusvahelise õiguse arengu perioodil arenes diplomaatilise konverentsi institutsioon ning üritati luua ka kollektiivse julgeoleku süsteemi. Prantsuse revolutsioon ning Napoleoni sõjad ajendasid Euroopat vastureaktsioonina välja töötama mitmeid erinevaid rahvusvahelisi lepinguid. Nimekad juristid nagu C. Wolf, E. de Vattel, G. F. Von Martens jt andsid rahvusvahelise õiguse mõtestamisele olulise panuse. Antud perioodi lõpu iseloomulikuks tunnuseks võib pidada rahvusvaheliste konverentside hoogustumist, mille tulemusena võeti vastu mitmeid sõjaõiguse riikidevahelisi kokkuleppeid.

2.3. Rahvasteliidu loomisest kuni Teise maailmasõja lõpuni (1919-1945)

Rahvusvahelise õiguse arengut on oluliselt mõjutanud Esimene maailmasõda . 1919. aastal otsustasid võitjad luua esimese rahvusvahelise organisatsiooni, Rahvasteliidu, mille põhieesmärgiks oli rahvusvahelise õiguse institutsionaliseerimine ja kaitsmine. „Millised ka polnud selle puudused - ja neid oli palju, eelkõige seepärast, et Ühendriigid otsustasid organisatsioonist kõrvale jääda ning teised liikmed pidasid paremaks selle põhimõtetest mitte kinni pidada -, tähendasid juba liidu nimi ja väljakuulutatud eesmärgid suurt sammu edasi suunas, kus rahvusvahelistes suhetes muutus peamiseks käitumisjooneks rahvusvaheline õigus, mitte enam jõud.“ (Diplomaatia, 2015) 1928. aastal sõlmitud üldisest sõja loobumise lepingust, Briand- Kellogg ’i paktist, sai oluline pöördepunkt rahvusvahelises õiguses. Aina enam hakati tähelepanu pöörama üksikisiku kaitsele nt orjuse keelustamine, kuid eriti vähemusgruppide kaitsele. Rahvasteliidu loomise kuni Teise maailmasõja vahelist perioodi iseloomustab areng tüliküsimuste lahendamisel rahvusvahelise kohtu ja vahekohtu korras. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja normide täpsustamisel, selgitamisel ja edasiarendamisel mängis olulist rolli Rahvusvaheline Alaline Kohus.

2.4. ÜRO põhikirjast külma sõja lõpuni (1945-1989)

Rahu ja stabiilsuse tagamine muutusid pärast Teist maailmasõda eriti oluliseks, mistõttu otsustati 1945. aastal luua Ühinenud Rahvaste Organisatsioon , mille põhieesmärgiks oli rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine ning rahvusvaheliste probleemide lahendamine. „ ÜRO põhikirja artikkel 2 (4) keelustas jõu kasutamise ja jõuga ähvardamise. Põhikirjaga loodi julgeolekunõukogu , keda volitati tarvitusele võtma meetmeid, juhul kui mõni riik rikub vastavat keeldu.“ (Rahvusvaheline õigus, 2010) Põhikirja vastuvõtmine aitas tugevalt kaasa rahvusvahelise koostöö tugevnemisele erivaldkondades. Pärast Teist maailmasõda toimusid olulised muutused rahvusvahelises ühiskonnas. Kui varasemalt oli ÜRO peamiselt kuulunud lääneriikide kontrolli alla, siis nüüd moodustasid kolmanda maailma riigid koos sotsialistliku blokiga enamuse mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides. „Kolmanda maailma riigid olid eestvedajad, et enesemääramine ning rassiline võrdsus kujuneksid õiguse printsiipideks näiteks 1965. a kehtestati rassilise diskrimineerimise keelamise konventsioonid . Nende riikide algatusel sündis ka 1970. aastal rahvusvahelise õiguse printsiipide deklaratsioon.“ (Rahvusvaheline õigus, 2010) ÜRO põhikirja ning külma sõja lõpu vahelist perioodi iseloomustab erinevate organisatsioonide tekkimine ja aktiivsuse kasv, mis mängis olulist rolli rahvusvahelise ühiskonna lõimumisel. Lisaks on perioodi üheks oluliseks tunnuseks rahvusvahelise õiguse õigusnormide ühiseks koguks süstematiseerimine, milles on oluline roll ÜRO loodud Rahvusvahelise Õiguse Komisjonil. Oleme seisukohal, et antud periood on avaldanud suurt mõju rahvusvahelise õiguse arengus. Alates 1960. aastatest hakati rahvusvahelistes organisatsioonides ning diplomaatilistel konverentsidel kokkulepete saavutamiseks kasutama konsensuse põhimõtet. Hakati rakendama otsusetegemise meetodit, mis nõuab ühtse kokkuleppe saavutamiseks kollektiivseid pingutusi.

2.5. Külma sõja lõpust tänapäevani

Nõukogude Liidu lagunemine tõi rahvusvahelises ühiskonnas kaasa olulisi muutusi. Antud perioodil tugevnes USA positsioon lääneriikide eesotsas. USA aitas kaasa tülide lahendamisel, rahu säilitamisel ja rahvusvahelise õiguse jõustamisel. Sel perioodil vähenes ÜRO osatähtsus rahu ja stabiilsuse säilitamisel ning suurenes sõjaliste liitude osatähtsus. Arvame, et just need ajaloolised sündmused on läbi ajaloo vorminud rahvusvahelise õiguse tähendust tänapäeva mõttes: 1648. aasta Vesfaali rahu, 1919. aasta Versailles ' rahuleping ning 1945. aastal ÜRO loomine. Tänapäeva rahvusvahelist ühiskonda iseloomustab rahvusvaheliste lepingute ja tavade paljusus ning erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide tugevnemine ja laienemine. „Kui varasemal perioodil kujunesid välja rahvusvahelise õiguse harud, näiteks inimõiguste õigus, keskkonnaõigus , humanitaarõigus, kriminaalõigus , siis tänapäeval võib öelda, et õigusvaldkondade vaheline seotus ja vastastikune mõju on kasvanud.“ (Rahvusvaheline õigus, 2010) Väärtused, nagu inimõigused ning vajadus aidata kaasa ühiskonna arengule, mõjutavad oluliselt teisi rahvusvahelise õiguse valdkondi. „Tänapäeval võib termin „rahvusvaheline õigus“ väga abstraktsena tunduda, isegi metafüüsilisena. Ent kõikides mainitud ja teisteski valdkondades on tal ometi väga konkreetsed tagajärjed.“ (Diplomaatia, 2015) Rahvusvahelise õiguse tähtsust rõhutatakse meie globaliseerunud maailmaruumis aina rohkem. Näiteks Euroopa Liidu konsolideeritud lepingu 3. artikli 5. lõik ütleb, et Euroopa Liit toetab rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist ning ÜRO põhikirja põhimõtete austamist.