Kes on rahvas (1)

Kes on rahvas?
Folkloristika kui teadus hakkas tekkima 19. sajandil. „ Folkloori uurimine oli väga tihedalt seotud romantismi ja rahvuslikkusega ning selle algatasid ärksad inimesed, kes tundsid nostalgiat mineviku järele ja vajadust jäädvustada rahvusliku teadvuse või identiteedi olemasolu.“ 19. sajandil arvati, et rahvas on kirjaoskamatud talupojad, kes elavad maal.
19. sajandil puudus sõnal rahvas sõltumatu tähendus. „Rahvast määratleti vastandina mõnele teisele elanikkonna rühmale. Rahvast mõisteti kui inimeste hulka, kes moodustasid alamkihi. Samuti vastandati rahvast tsivilisatsioonile – see oli tsiviliseeritud ühiskonna tsiviliseerimata osa. Rahvast mõisteti ka kui kirjaoskusega ühiskonna kirjaoskamatut rühma.“
Folkloori võidi hakata koguma sellepärast, et eliit huvitus väga oma päritolust ning siis püüti koguda lähedal asuva rahva pärimusi.
„On olemas ka uurimisviis, folkloristika, mis kogub ja võrdleb eelmistega sarnaseid, kuid mittemateriaalseid mälestisi, vanadest rahvastest allesjäänud uskumusi ja lugusid , ideid, mis püsivad meie ajal, kuid ei ole siit pärit.“ Folkloristika tegeleb lihtrahva muistendite, kommete ja uskumustega.
Oma algupärases tähenduses tähendas rahvas euroopa talupoegi. Ka tänapäeval tegelevad mõned folkloristid ainult maaelu uurimisega ning neile ei ole oluline muinasjutud , ballaadid , poeemid . Sellist uurimisviisi nimetatakse pigem rahvateaduseks.
Burne definitsioon folkloori kohta: „Üldmõiste, mille alla koonduvad ja mahuvad traditsioonilised uskumused, kombed, jutud, laulud ja ütlused, mis on käibel mahajäänud rahvaste seas või säilinud enam arenenud rahvaste harimatute klasside juures.“
Uuem käsitlus mõistab, et rahvas ei ole välja suremas ning rahvakultuure võib leida igal pool maailmas nii linnas kui ka maal.
Dundes defineerib rahvast: „ Mõiste rahvas võib tähendada mis tahes inimeste rühma, kellel on vähemalt üks ühine tunnus. Pole tähtis, milline see siduv tunnus on – kas ühine elukutse, keel või religioon -, tähtis on, et sel mis tahes põhjusel formeerunud rühmal oleksid mõned traditsioonid, mida ta peab omaks.“ Rühm algab tavaliselt kahest inimesest, kuid tavaliselt on rühmades väga palju inimesi. Iga rühma liige ei pea tundma teisi liikmeid, kuid on oluline, et ta tunneks rühma traditsioone. Perekonda loetakse kõige väiksemaks rühmaks.
„Rahvusrühmi võivad moodustada geograafilis-kultuurilised jaotused nagu piirkond, osariik, linn või küla. Etniliste, rassiliste, usuliste või ametialaste tunnuste põhjal moodustuvad veelgi selgepiirilisemad rahvarühmad.“
Uute rühmade loomisel luuakse ka uus folkloor . Näiteks industriaalühiskond on kaasa toonud arvutifolkloori. „ Tehnoloogia : telefon, raadio, televisioon ja paljundusmasinad on kiirendanud folkloori levimist .“
Identiteedi määratlemine folkloori kaudu
Identiteet on samastumine, ühtekuuluvustunne, mis võib rajaneda rahvuslikel, kultuurilistel, ideoloogilistel või riikkondlikel tunnustel .
„Sissekanded raamatute esilehtedele on osa kirjalikust folkloorist. 19. Sajandi folkloristid kippusid rahvaluule mõistet piirama vaid suuliselt edasi kanduva materjaliga , kuid 20. Sajandi folkloristid on täheldanud, et teatud laadi rahvaloomingut, nt salmikute värsse, epitaafe, latrinaaliaid (WC-grafitit) ja koopia-folkloori (xerox folklore ), antakse edasi vaid kirjalikul teel.“
Identiteet jääb aja jooksul konstantseks. „Rühma- identiteedist rääkides peetakse silmas neid tunnuseid mis jäävad püsima rühma liikmete muutumistest hoolimata.“ Etnilise identiteedi loob folkloor (rahvariided, -tantsud, -mängud).
„Folkloor võimaldab ajutisi identiteedimuudatusi.“ ( Halloween , kadrisandid). „Elu algab ühe identiteedi kaotusega ja teise omandamisega.“
„Folkloor annab inimestest pigem sisemise pildi, mitte nägemuse väljastpoolt. Oluline on mõista, et folkloor pole lihtsalt andmetekogum, mis võimaldab sotsiaalteadlastel identiteeti uurida. Tegelikult on see üks peamisi vahendeid, mille kaudu inimene ja rühm avastab või loob oma identiteedi.“
Tekstuur, tekst ja kontekst
Kõige üldisemalt arvatakse, et folkloor on suuline pärimus ja ta püsib suulises traditsioonis – see pole õige. Folkloor võib olla ka kirjalik. „Iga folklooripala puhul on võimalik analüüsida selle tekstuuri , teksti ja konteksti.“ Konteksti kogutakse selleks, et püüda aru saada, miks mingit konkreetset teksti on mingis konkreetses situatsioonis kasutatud.
Võltspärimuse sepitsemine
„Folkloristid ei saa takistada inimesi uskumast, et võltspärimus on folkloor.“
Antropoloog ja võrdlev meetod folkloristikas
„On olemas uurimisviis, folkloristika, mis kogub ja võrdleb sarnaseid, kuid mittemateriaalseid muistsete rasside mälestisi, säilinud ebausku ja lugusid, arusaamu, mis on küll meie ajas, kuid ei kuulu enam sellesse.“
Metafolkloor ja suulise kirjanduse teadus
„Kuna folkloor pidi õigupoolest peegeldama ainult ammust minevikku , ei peetud oluliseks püüda koguda folkloori kaasaegset konteksti. 20. Sajand tõi kaasa etnograafiliste välitööde mahu suurenemise ning sai ilmseks, et folkloor peegeldab olevikku samamoodi kui minevikku ning on olemas kindel kontekst, milles folkloori kasutatakse.“
„Folkloristid peavad püüdma hoolsalt koguda rahva käest folkloori tähendust.“
Folklooril ei ole ühte ja ainukest õiget tõlgendust. Tõlgendamine sõltub koguja vaatepunktist.
Suulise kirjanduse teadust ei ole lihtne koguda. Suurt osa sellest ei ole arvatavasti kunagi teadlikult sõnastatud. „Üks suulise kirjanduse teaduse allikatest pärineb pigem rahvaluulest enesest kui otse rahvalt.“