Leidsid 29 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Putukate iseloomulikud tunnused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
suised, putukatel, liblikad, partenogenees, munade, siidi, kahetiivalised, imevad, üla, kiletiivaliste, mardikalised, hingamine, stigma, sigimine, nukustaadium, rindmik, nektari, taimetoidulised, prussakad, suiseid, haukamissuised, kärbsed, sääsed, parmud, tagatiivad, emased, putukas, kiletiivalised, mesilased, sipelgad, kusjuures, kohastunud, vedelaKORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad?
SELGROOTUD II KORDAMISKÜSIMUSED 1. Nimeta lülijalgsetele iseloomulikud tunnused Keha on lüliline, kitiinainest kest, lülilised jätked(jalad, tundlad jm.) 2. Nimeta lülijalgsete põhirühmad, too näiteid (igast rühmast 3) VÄHID nt: jõevähk, mullakakand, krabi ÄMBLIKULAADSED nt: tarantel, ristämblik, vesiämblik PUTUKAD nt: sipelgad, mardikad, liblikad, lepatriinud, sääsed, kirbud 3. Kus elavad vähid, too näiteid. Meres-homaar, krabi, krevett Magevees- jõevähk, vesikakand, vesikirp Maismaal- mullakakand, keldrikakand, kookosevaras ja TRIINU 4. Kirjelda jõevähi välimust (katted, kehaosad, nende osad) Nende keha katab kitiinist koorik, mis sisaldab lupja, värvuselt rohekas-pruun, keha koosneb 2. osast-pearindmik(2p.tundlaid, nokis, 1p liitsilm, suu, käimisjalad) ja tagakeha(6 lüli, 5p. ujujalgu,
Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada. 4 Selts kiletiivalised (Hymenoptera) kuuluvad loomade riiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. Kõik lendlevad putukad on kilejate tiibadega, kuid kiletiivaliste seltsi kuuluvatel putukatel on teatud tunnused. Lülijalgsete hõimkond Lülijalgsed ehk atropootide (Arthropoda) alla kuulub üle 80% tänapäeva loomaliikidest. Lülijalgsete kehaehituse iseloomulikumateks tunnusteks on kitiinist välisskelett ja lüliline kehaehitus. Lülijalgsed on jagatud 5 alamhõimkonda. Lülijalgsete suurim klass on putukate klass. 1. Trilobiidid (Trilobita) on tänaseks väljasurnud loomade klass. Nad olid merelised lülijalgsed, kellest enamik kuulusid põhjaelustiku hulka.
tundlapiug. Labrum (lr)– ülahuul Mantibulae (md)– ülalõug Maxillae (mx)– alalõug Labium (lb)- alahuul Putuka pea asendi tüübi määrab suuorganite asetus putuka keha pikitelje suhtes. Röövputukatel (näit. jooksiklased) on suised otse ette suunatud – neil on prognaatne pea. Kui suised on suunatud otse alla (keha pikiteljega risti), on tegemist hüpognaatse pea asetusega (näit. sihktiivalised, prussakalised, kärsaklased). Paljudel pistmis-imemissuistega putukatel on suised painutatud kergelt tahapoole, esimeste jalgade suunas – neil on opistognaatne pea asetus. Joon. 5. Putuka pea asend: 1 – prognaatne, 2 – hüpognaatne, 3 – opistognaatne. *Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast: tüvilüli (scapus), millega tundel kinnitub pea külge, pöörlüli (pedicellus) ja väga erineva arvuga tundlalülidest koosnev tundlapiug (flagellum). Pöörlülil asub nn Johnston'i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi
· Nende keha on karvane(hoiab sooja) ja jalgadel on maitsmismeel, lõhna tunnevad tundlatega. Liblikad jagunevad kaheks: Hämarliblikad(öine eluviis, jässakas keha, tagasihoidlik värvus) Päevaliblikas. · Libliklikad on taimetoidulised, toituvad imilondi abil, mis on tavaliselt spiraalidest kokku keerdunud, kuid õienektari imemiseks keerdub lahti. · Imilondi pikkus vastab liblika külastavate õite sügavusest. · Puhkeolekus panevad liblikad tiivad selja peale kokku. Muna->röövik->nukk->valmik- liblika areng. Ornitopterite(linnutiib) tiibade siruulatus küünib kuni 18 cm'ni. Liblikade roll looduses ja inimese elus: · Tolmeldavad õistaimi · Siidiliblikate röövikutelt saadakse siidi · Riidekoi rikub inimeste riideid · Paljude liblikate röövikud toituvad taimedest ja on taimekahjurid. Mardikad- · Mardikad asustavad maismaad kui ka vett. · On rööv-, taim-, sõnniku-, kõdu- ja laibatoidulisi.
Putukate mitmekesisus KAHETIIVALISED Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised. Kärbsed, sääsed, parmud ja teised kahetiivalised kasutavad lendamiseks vaid esimest tiivapaari, tagatiivad on muutunud nuiataolisteks sumistiteks. Kahetiivalised on nobedad lendajad, kes oskavad lennata tagurpidi, küllili ja isegi selili. Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad jne.
täismoondega, sale keha, suured tiivad, mida katavad soomused, imevad imilondiga õienektarit; leinaliblikas, lapsuliblikas), mardikateks (keha katavad tugevad kattetiivad; lepatriinu, ninasarvikpõrnikas, maipõrnikas), kiilideks (sale keha, suured silmad, läbipaistvad tiivad, elavad lagendikel ja veekogu kallastel) ja ehmestiivalisteks (vastne (puruvana) ehitab oksatükkidest ja liivast torukese). Kahetiivalistel putukatel (kärbsed, sääsed) on vaid kaks tiiba, nende teine tiivapaar on säilinud sumistitena, mis tekitavad ka lendamisel tekkivat iseloomuliku heli. Ühiselulised putukad elavad kolooniatena kus pereliikmete vahel on väljakujunenud tööjaotus. Sellised on paljud kiletiivalised putukad (neil on kaks paari kilejaid õhukesi tiibu ning mõnedel liikidel on muneti muundunud teravaks astlaks), nagu näiteks mesilased, herilased ja sipelgad. Inimkaaslejate hulka
mosaiikselt 3 lihtsilma Eristab valgust ja varju suised Asuvad suu ümber; toidu maitsmiseks, peenestamiseks ja enesekaitseks Jalgadel asuvad ogad ja küünised Abiks rohus liikumisel jalad Tagumised on suuremad ja kohastunud hüppamiseks kitiinkest Katab ja kaitseb keha kuivamise ja vigastuste eest tiivad Tugevaks muudavad võrkjalt paiknevad sooned; kasutab hüppe pikendamiseks · Hästi arenenud närvisüsteem ning hea kuulmine, lõhna-ja maitsetaju. · Suhtlevad omavahel helisignaalide abil.
petronella), kuhiktigu (Euconulus fulvus), h. kedertigu (Cochlodia laminata), pisitigu (Vertigo substriata), kääbus pisitigu (V. pygmaea), tulptigu (Columella edentula), kakshammastigu (Perforatella bidentata). (Kukk, Kull 1997) Putukaid uurides uuriti nii hooldatavaid kui ka juba kasutusest väljalangenud puisniite. Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys
võrguniiti. 40. Kuidas ja millega putukad hingavad? Putukad hingavad eriliste torukeste ehk trahheedega. Nende ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised hargnevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime
Vabaltelavad röövvormid või loomade ektoparasiidid. Tuntumad nendest on puugid. Võsapuuk Ixodes ricinus, laanepuuk Ixodes persulcatus. Sügelislest Sarcoptes scabiei. Kirjandus: Vilbaste, A, 1955. Juhend puukide kogumiseks. Tartu: 27 lk. Selts: Pärislestalised Acariformes Väikesed sageli mikroskoopilised ämblikulaadsed, kelle kehaehitus on tugevasti lihtsustunud. Keha sageli selgelt lülistumata ning ka jäsemete arv võib väheneda kuue või neljani. Hästiarenenud lõuaaparaat on kohastunud närimiseks või imemiseks. Palju mullas vabaltelavaid liike, taimekahjureid ja loomade parasiite. Sametlest, elab mullas.Vesilestad elavad veekogudes ja on üsna arvukas liikide poolest. Peale nende on tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni, nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis. Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm 35 cm
võrguniiti. 40. Kuidas ja millega putukad hingavad? Putukad hingavad eriliste torukeste ehk trahheedega. Nende ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised hargnevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad
Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede abil. Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega. Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas Arktikas. Rohkesti on neid kõikjal mujal nii maismaal kui veekogudes. Paljudest looduslikest liikidest on inimene aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades. Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja põllumaade sagedased asukad ka umbrohud, kes samuti kuuluvad õistaimede hulka. Õistaimed on tänapäeval kõige liigirikkam taimerühm selles on umbes 240 000 liiki. Nad
Devon Kasvas käiade mitmekesisus ja toimus nende laialdane levik. Käiadest evolutsioneerusid neljajalgsed, kes asustasid maismaa. Kivistisi: taimede spoorid, käiad,vanimad neljajalgsed, kärbid, teod ja käsijalgsed. Karbon Taimestik oli lopsakas osjad, kollad, sõnajalad. Taimede mattumisel tekkisid kivisöe-lademed. Poolustel leidis aset mandrijäätumine. Kiiresti kasvas maismaaselgroog-sete jalülijalgsete mitmekesisus. Osal putukatel tekkis lennuvõime. Kiiresti evolutsioneerusid algelised kahepaiksed. Ilmusid roomajad. Perm Kasvas paljasseemnetaimede osatähtsus. Selgroogsete hulgas olid ülekaalus kahepaiksed. Kiiresti kasvas luukalade mitmekesisus. Tekkis Pangea hiidmanner. Ajastu lõpul leidis aset Maa ajaloo suurim massiline väljasuremine, hävis üle 90% mereliste selgrootute rühmadest. Triias Maismaataimede hulgas olid valdavad paljasseemnetaimed, okas- ja hõlmikpuud, palmlehikud ning sõnajalad
I. ELUSLOODUSE SÜSTEEM 1. Elusorganismide jaotamine riikideks: loomad, taimed, seened, bakterid. Süstemaatika ja selle põhiühikud (järjekord!). Elu tunnused. Maal leidub kokku u 1,5 miljonit liiki. Kuhu kuuluvad loomad (kõige enam putukaid, rohkem kui muud kokku), prokarüoodid (kõige vähem, seened, taimed ja protistid). Süsteemse taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni tegi 1735 a Carl von Linne. See on kasutusel tänapäevani. See põhineb organismide välistel tunnustel. Järjekord: ELU TUNNUSED: 1. Rakuline ehitus - rakk on väikseim elusüksus. Rakkude hulga järgi jaotatakse elusorganismid: • ainurakseteks (bakterid, algloomad e. protistid, ainuraksed vetikad, ainuraksed seened) • hulkrakseteks (enamik taimi, loomi ja seeni). Ainuraksus on primaarne - hulkraksus tekkis 700 - 900 miljonit aastat tagasi. 2. Sisemine keeruline organiseeritus - keeruline ehitus, talitlus ja regulatsioon.
Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline,
mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6 bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude eest on röövikud paremini kaitstud. Taimedest röövikutesse talletatud erilised ained iridoidid muudavad nad lindudele kibedaks ja vastumeelseks. See, et mosaiikliblikad
purgis muutunud selgeks. * Mida karbid veest välja filtreerisid? * Mis juhtus seedimatute ainete ja osakestega? Osa loomi elab oma toiduallika pinnal või sees. Näiteks vihmaussid toituvad mullas roomates selles sisalduvast orgaanilisest materjalist. Osa putukavastseid toitub sel viisil taimekudedest (nt mõnede liblikate röövikud lehtedest ja viljadest), osa surnud loomadest, nt kärbsevastsed. Pilt ja alltekst: Putukavastsed söövad lehtedesse käike. Vedelikust toitujad imevad taimest või loomast toitainerikast vedelikku. Õitest hangivad magusat nektarit näiteks mesilased ja liblikad. Paljud sellised parasiitsed putukad nagu lehetäid ja lehekirbud imevad lehtedest taimemahla, paljud aga teiste loomade verd (sääsed, parmud, täid, lutikad, kirbud, puugid jt). Selleks on putukatel kujunenud sobiva ehitusega suised. Tinglikult võib ka ämblikke lugeda vedelikust toitujateks, sest nemad lasevad oma saagi väljaspool keha osaliselt seedida, mistõttu
Eristatakse välishingamist, mis seisneb gaasivahetuses organismi ja väliskeskkonna vahel ning sisehingamist ehk koe- e. rakuhingamist, mis seisneb hapniku toimel toitainete lagundamises. Difusioon põhjustab komponentide kontsentratsioonide ühtlustumist, N. 02 liigub sinna, kus teda on vähem). Lõpused, trahheed, kopsud (lindudel õhukotid). 3.2. Vere transport Amööbidel - läbi raku pool-läbilaskva membraani. Alamatel loomadel N. limustel, putukatel jt. lülijalgsetel esineb lahtine vereringe, külm, värvitu verelaadne hemolümf voolab paiguti soontes, paiguti kudede vahel. Lühikesed veresooned juhivad hemolümfi südamesse ja südamest välja, kuid ülejäänud kehas vedelik liigub vabalt loomade kudede vahel. Süda on väga lihne, meenutades enam pulseerivat toru. Mõningate raamatute järgi ei nimetatagi seda südameks, veri liigub soonte kokkutõmbe tõttu
Ülesanne 2. Putukaid on maailmas loomadest kõige rohkem. Kirjuta, millised kohastumused ja kuidas aitavad kaasa nende laiale levikule. Kirjuta 4 vastust. Ülesanne 3. 3.1. Kirjuta loetelus olevad putukate nimetused tabeli õigesse lahtrisse. Tabelis on 4 veergu ja 2 rida. Loetelu: Päevapaabusilm, toakärbes, kodumesilane, käätsusikk, laanekuklane, veiseparm, admiral, hallasääsk, pääsusaba, herilane, sirelane, pähklikärsakas, pargijooksik. Liblikad Mardikad Kahetiivalised Kiletiivalised 3.2. Kirjuta vähemalt üks tunnus, mille poolest kahetiivalised erinevad kiletiivalistest. --- 17 Ülesanne 4. 4.1. Tõmba joon alla nendele putukatele, kes imevad verd. Toakärbes, põdrakärbes, lihakärbes e porilane, kihulane, hallasääsk, surusääsk, parm. 4.2. Miks vajavad pistesääsed verd? 4.3. Milliseid haigusi kannavad troopilistel aladel inimesele edasi sääsed? 4.4. Uuri internetist, milliseid haigusi võib inimesele edasi kanda toakärbes. Ülesanne 5
· Peale Eesti levinud tüüpilisena veel Rootsis. Niite lubjakividel leidub loomulikult ka mujal maailmas. Keskkonnatingimused: · Kaltsiumirikas · Fosfori- ja lämmastikuvaene 7 · Kuiv · Tuuline · Õhuke huumuskiht Loodude loodusväärtused: · Pärandkultuuriväärtus; · Ekstreemse mikrokliima tõttu kujunenud erilised elukooslused; · Spetsiifiline elustik (samblikud, liblikad, taimeliigid); · Rekreatiivne väärtus; · Majanduslik väärtus karjamaana. Ohufaktorid: - Karjatamise lõppemine kadastikud, võsametsad; - Ehitustegevus taimestiku hävimine, ,,muru" ; - Kaevandamine taimestiku hävimine; - Väetamine (+saaste, prügi); - Tallamine (turism!); - Metsastamine; - Põlemine. LAMMI- EHK LUHANIIDUD Mageveega üleujutatavad rohumaad: · paiknevad jõe- ja järvelammidel;
tagakeha, pearindmik on väiksem kui tagakeha, pearindmikule kinnitub 8 jäset, peaosas pole tundlasid, nende asemel lõugkabjad, suu ees lõugtundlad saagi haaramiseks, tagakeha lõpus on võrgunäsad, hingamine-raamatkopsud ja trahheed, meeleleundid-kompimine-kompekarvad, jäsemed, nägemine-8 lihtsilma. Putukad-kitiinkest on jäigem kui ämblikulaadsetel. Kehal on 3 osa: pea, rindmik, tagakeha. Pea: laubal 1 paar tundlaid. Suu ümber on suised (välimus vastavalt eluviisile), 2 suurt liitsilma ja 3 väikest lihtsilma. Rindmik-6 jalga. Paljudel on tiivad, tagakeha on lüliline, painduv, emastel lõpeb munetiga. Nektarist toituvad-liblikad, mesilased. Taimtoidulised-rohutirts, sääsed, mardikad. Parasiidid-peatäi, lutikas, kirp. Lagundajad-raisamardikas, hooghännalised. Meeleelundid: lõhn-tundlad, maitsed-suised, kuulmine-kuulmiselund tagakeha, hingamiselundid-trahheed.
Homoöstaas stabiilne sisekeskkond - Kindel pH erinevates rakkudes - Kehatemperatuur (püsisoojased (imetajad, linnud) ja kõigusoojased (kehatemperatuur sõltub keskkonnast, kõik ülejäänud loomad)) Kasv (mõõtmete suurenemine) ja arenemine (kvaliteedi muutus) - Otsene arenemine (järglased sarnanevad vanematele) - Moondega areng (ei sarnane vanematele) nt. kaladel ja kahepaiksetel - Putukatel toimub moone (täismoone või vaegmoone) Reageerimine ärritustele Kohastumine keskkonna tingimustega iseloomulik organismirühmadele paljude põlvkondade vältel. 4 RAKK Loomarakk Rakumembraan (plasmamembraan) ümbritseb, eraldab sise-
areneva munaraku poolt, vahel ka ümbritsevate rakkude poolt. Paljudel loomadel kutsutakse primaarset munakesta ka vitelliinkestaks e rebukestaks, imetajatel kutsutakse seda helevöötmeks e läbipaistvaks tsooniks (zona pellucida) Rebukest kaitseb munarakku mehaaniliste vigastuste eest, samuti toimib paljudel loomadel liigispetsiifilise barjäärina viljastumisel Sekundaarne munakest 7 Nt putukate munade välimine kest – koorion, toodetud follikulepiteeli rakkude poolt, kui muna areneb munasarjas Tertsiaarsed munakestad Nt valkkest e munavalge, pärgamentekst ja mineraliseerunud munakoor linnumuna puhul/geeljas kest okasnahksete, molluskite, kalade ja kahepaiksete munadel, sitke kest peajalgsete munadel, fibroosne/lubjarikas kest roomajatel Produtseeritud ema reproduktiivsüsteemi poolt, kui munarakk liigub munajuhas. 23
Erinevad infokandjad: 1. FOTORETSEPTSIOON – Võime vastu võtta optilisi signaale erinevates lainepikkustes. Elektronmagnetkiirguse tajumine. Silm – kõige võimsam kaheksajalal. Lindudel on silmad väga erineva võimekusega ja ehitusega 2. MEHHANORETSEPTSIOON – Puutetundlikud retseptorid. Kaladel on küljejooneelund – sinna on koondunud retseptorid elundiks, mis tunnetab vee liikumise suunda ja rõhkude vahet. Putukatel – tundlad Kassil – vurrud NB! Nahk pole mehhanoretseptor, sest naha eesmärk on teine. 3. AUDIORETSEPTSIOON – Võime võtta vastu helisignaale, mehhaanilisi võnkumisi. Bioloogilises maailmas haruldane. Audioretseptsioon on vaid imetajatel, lindudel ja teatud putukatel. Kehtib reegel: kes teeb häält, see kuuleb häält. Nt: ritsikad Leidub ka praktiliselt kurte linde – raisakotkad. Vaid nahkhiired kasutavad kajalokatsiooni
Vees ja maismaal 101. Mis on ühist kõigil lülijalgseil ( Arthropoda )? Lülijalgsete (Arthropoda) hõimkonnas on keha väliselt lülistunud, kitiinkattes. Osa eeskeha lülisid on enam või vähem omavahel kokku kasvanud, moodustades pea ja rindmiku. Pealülide jäsemed on moondunud tundlateks ja suisteks. 102. Millises keskkonnas tekkisid putukad ( Insecta ), ja mis seda näitab? Sellest pole kuskil räägitud, ainult mitmed suured seltsid nagu kiletiivalised, liblikalised ja kahetiivalised on välja kujunenud Keskaegkonna lõpupoole koos õistaimedega, tolmeldajatena. 103. Mis on ühist ja mis erinevat putukail ( Insecta ) ning hulkjalgseil ( Myriapoda )? Hulkjalgsed on ussikujulised, lülilise kehaga maismaaloomad. • Keha jätked on üheharulised. • Rindmiku ja tagakeha vahel ei ole selget piiri. • Kere lülid on ühesugused, kuid esineb suurte ja väikeste lülide vaheldumine. hulkjalgsete (Myriapoda) neli rühma, kel on palju ühetaolisi kerelülisid, igaühel paar või
diploidsete rakkude omast, nad on haploidsed. Kaks ühinevat sugurakku võivad olla pärit samalt organismilt või kahelt erinevalt. Mittesuguliselt paljunevatel organismidel puuduvad haploidsed rakud. Mittesugulise paljunemise viise on mitmeid, alates viisidest, millega emaorganismi jagunemisel moodustuvad tütarorganismid (vegetatiivne paljunemine taimedel ja pungumine mitmetel loomadel on kloonimise vormid). Teine mittesugulise paljunemise viis on taimedel apomiksis ja loomadel partenogenees e. neitsisigimine. Sellel puhul tekivad küll sugurakud kuid meioosi neis ei toimu ja organism areneb viljastamata munärakust. Obligaatne ristsigimine: See sigimisviis on tavaline selgroogsete seas. Taimede hulgas on obligaatne ristpaljunemine märksa ebatavalisem. Briti saarte katteseemnetaimedest näiteks on rangelt lahksugulised vaid 2%. Mõnes piirkonnas on selliseid taimi ka rohkem, näiteks Uus- Meremaal tervelt 12%.
toimega. Valgud. Valkude jaotus: lihtvalgud, mis koosnevad ainult aminohappejääkidest (ühendatud peptiidsidemega). Liitvalgud, milels on valguline ja mittevalguline osa, valgud+ nukleiinhapped = nukleoproteiin, nt: kromosoomides; fosfaat+valk= fosfoproteiin, nt: piimavalk kaseiin; glükoos+valk= glükoproteiin. Ajalooliselt on niimoodi välja kujunenud, et need ühendid on valkude all. Teine valkude jaotus lähtub nende kujust. Niitjas ehk fibrillid, nt: kattevalgud (juuste, siidi, lihasvalgud, ämblikuniit). Kerajad ehk gloobulid (antikehad, ensüümid, transportvalgud). Valkude struktuuritasandid: esmane ehk primaarne struktuur moodustub vahetult sünteesijärgselt, on aluseks kõrgemat järku valgustruktuurile on aminohappejääkide järjestus ja hulk polüpeptiidahelas. Teisane ehk sekundaarstruktuur 1. Alfa- spiraal, mida stabiliseerivad molekulisisesed vesiniksidemed. 2. Beeta-struktuur (sik-sak struktuur), mida stabiliseerivad molekulivahelised vesiniksidemed
annaabi.ee 
