See soodustab vegetatiivset kasvu, eeskätt lehtede ja võrsete moodustamist. Lämmastiku puudumisel: taimede kasv pidurdub, lehed muutuvad heledaks, lehtede kasv lakkab enneaegselt, õitsemine ja viljade valmimine algab tavalisest varem. Liigväetamisel: Võrsete ja lehtede kiire kasv, juurestiku kasv jääb pealsete kasvule alla, Pikeneb taimede kasvuperiood ja viljad ei valmi, puittaimed ei lõpeta sügisel kasvu ning muutuvad seetõttu talveõrnaks (taimed ei jõua puituda). P väetis ehk fosforväetis Miks on vaja fosforit? See suurendab taimede vastupanu põuale ja külmale ning kiirendab juurte arengut. Fosfori puudumisel: Lehed sinakad, violetsed, väikesed, lehtede tipud jäigad ja ülespoole suundunud. Leheroodude juurde ilmuvad tumedad laigud. Varred peened ja juurestiku kasv nõrk. Taime areng aeglane, õitsemine hilineb.
ebaühtlaselt õites, harvem juurtes rebenemise eest paksenenud *sklerenhüüm puiduosas rakukestadega (puidukiud) moodustavad elusatest rakkudest puude tüvede põhiosa, *sklerenhüüm niineosas (niinekiud)ei pruugi surnud rakkudest, mis puituda, asuvad varre tihti täitunud õhuga, kooreosas, lehtedes ja juurtes; ühtlaselt paksenenud ümarad (nim kivisrakkudeks) ja puitunud, piklikud, paiknevad ntks luuviljade moodustavad kiude (kirss, ploom..) seemet ümbritsevas kestas, pähkli viljakestas Juhtkude *puiduosa trahheiid Õistaimede varre juhtkimbus
Taimedel on rakuline ehitus. Taimerakud on väga väikesed. Nende läbimõõt on umbes 0,01-0,1 millimeetrit. Apelsini või sidruni viljalihas esinevatel rakkudel on ümbermõõt mitu millimeetrit. Taimeraku ehitus: Taimerakku ümbritseb rakumembraan. See on nagu väga õhuke kile. Rakumembraan esineb kõikidel rakkudel. Rakku katab, kaitseb ja annab kuju rakukest. Noored rakukestad koosnevad tavaliselt tselluloosist. Kui rakud vananevad, võivad rakukestad puituda või korgistuda. Mikroskoobiga vaadates on rakukest näha, kuid rakumembraan mitte. Veel on võimalik valgusmikroskoobiga näha rakutuuma. Rakutuum on rakus kõige tähtsam osa. Selles on pärilikkusaine ja elutegevuse juhtimiseks vajalik info. Rakutuum kontrollib ning suunab raku tegevust. Rakutuuma ümber on poolvedel tsütoplasma. Selles on ka mitmesugused rakuosad. Veel on taimerakus plastiidid, mis esinevad vaid taimerakkudes. Taimerakkudes on vakuoolid
Tsütoplasma-sültjas aine , mis täidab rakku , selles paiknevaid raku osi -temas paiknevad mitmed rakuosad , mis täitavad eri ülessandeid rakumembraan -ümbritseb taimerakku ja sarnaneb imeõhukese kilega - on kõikidel organismi rakkudel rakukest -rakukest katab taimerakku ja annab tugevuse ja kindla kuju. - noorte kestad koosnevad peamiselt tselluloosist - vananedes rakukestad võivad korgistuda või puituda - hästinähtav valgusmigraskoobiga - naaberrakud on omavahel pooridega ühenduses mitokonder -raku energiat tootvad organellid - selles leiavad aset hingamisprotsessid Vakuool -õhukese membraaniga ümbritsetud rakumahla mahuti - neisse koguneb nii jääk- kui ka varuained - sisaldab värvaineid millest oleneb õite ja taimeosade värvus - reguleerib raku veesisaldust ja tekitavad rakku siserõhu
rohkem talvine päike ja külm, kui parasjagu ei ole lund, mis jõhvikataimi kataks. Koduaias tuleks jõhvikapeenrale talveks peale panna varjutuskangas, kuuseoksad ja/või katteloor. Jõhvikas on üleväetamise suhtes väga tundlik ja võib liigse väetamise korral oma lehed maha visata. Väetamisel tuleb jälgida, et pigem väetada vähem kui rohkem. Väetada tuleb happelise täisväetisega enne jaanipäeva, muidu võrsed kasvavad jõudsalt edasi ja ei jõua enne talve puituda ning kahjustuvad pakasega. Väetamise kohta on erinevaid soovitusi- näiteks väetada vaid ,,sügisväetisega", rododendronite väetisega, kristalliiniga, fosforväetistega. Mitte mingil juhul ei tohi väetada lubiainetega (tuhk, klinkritolm) ega kloori sisaldavate väetistega! Põuasel perioodil on kastmine hädavajalik. Kasta võimaluse korral alati õhtuti. Kastmiseks on sobivaim vihma- ja tiigivesi või kraanivesi, millele on lisatud sidrunimahla või veidike sidrunihapet.
lehtede üla- ja alaküljele ning noortele võrsetele algul laikudena hiljem katvalt valge kirme. Suve teisel poolel kuivavad vigastatud lehed, kahjustatud võrsed aga on sügiseste külmade vastu õige tundlikud. • Tamme-jahukastet esineb Eesti taimlates, tammenoorendikes kui ka vanemail puudel. Peamiselt on täheldatud haigust 3-aastaste taimede juures. Et haigusest tabatud noored võrsed ei jõua sügiskülmade saabumiseni küllaldaselt areneda ja puituda, võib kogu taim omandada põõsa kuju või isegi kuivada. • Teistel puudel esinevad jahukasted: vahtra-jahukaste, saare-jahukaste, jalaka-jahukaste, paju-jahukaste, kase-jahukaste, pihlaka-jahukaste. • Tõrjeks puudub enamasti vajadus. LEHEROOSTED • Haigus esineb mitmesuguste lehtpuude lehtedel, kuhu tekivad enamasti rohked väikesed kollased, oranžid või pruunid roosteseente eostekandjate padjandid. Tugevamate kahjustuste korral järgneb
aktiivsemalt ning seeläbi muutub laineline kambiumikiht peagi ümaraks ja juure teiskasv toimub edaspidi ühtlaselt (joonis). Peritsüklist kujuneb fellogeen, mis väljapoole moodustab felleemi. Peridermi tekkimise tõttu katkeb ainevahetus esikoore ja kesksilindri vahel; esikoor sureb ning irdub. Teiskoore moodustavad koed, mida kambium toodab väljapoole: floeem, teiskoore põhikude koos peridermiga (joonis). Üheidulehelistel taimedel teiskasv puudub, nende juured võivad aga puituda ja sel teel väga tugevateks muutuda. Peridermi küll ei esine, kuid endodermi ja esikoore põhikoe sisemised rakud korgistuvad ning puituvad, moodustades niimoodi juurt kaitsva katte. Juurestiku tüübid: Juurte arv võib suureneda olemasolevate juurte hargnemise ja uute juurte tekkimise tulemusena. Kõik taime juured moodustavad kokku juurestiku. Tugevalt arenenud peajuurega juurestikku nimetatakse sammasjuurestikuks, peajuurt aga sammasjuureks
Ilupõõsaste lõikamise aeg sõltub nende õitsemise ajast, kas põõsas õitseb kevadel või suvel. Suvel ,kohe peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. [2] Lõikamisel lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, aga ei kärbita. Kui lõikamisega 3 viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. [3] Õige nõrgalt võib lõigata kuldvihma ka talvel. [4] 1.2 Hooldus isekülvil või levimisel Kuldvihma võib paljundada seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega, puhma jagamise teel ja pookimisega. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega, kuna võrsed on palju sitkemad. Kuna seemnetel on paks kest, siis tuleb need panna mullakihtide vahele või kümikusse kui külvata enne talve. Tärkab kuu aja jooksul
need moodustuvad kalpüptrogeeni. Millest omakorda tuleb inits. rakke kaitsev juurekübar- kalüptra. Juureteiskasvul teisksüleem erineb varre omast: säsikiired on suuremad mitte rangelt radiaalsed, ksüleemi põhikudet on rohkem, trahheesid ja trahheiide on arvukamalt. Malts ja lülipuit ei eristu hästi. Epipleemi peal asuvad juurekarvad- koguvad keskonnast mineraale. Juurekasvu pole nendel, kellel on mükoriisa. Üheidulehelistel taimedel juure teiskasv puudub kuid nende juured võivad puituda ja tugevaks muutuda. Mesofüüdid- taimed kes on kohastunud kasvama niisketel aladel mõõdukas temperatuuris(enamus eesti taimi) Kserofüüdid- kuiva taluvad taimed. Kohastum. vee säilitamiseks.(lehed pasud, kutiikula/vahakihiga, lehed jäigad suure osa mesofülli tõttu). Okkad on tugevalr muundunud kseromorfsed lehed. Hügrofüüdid- niiskustaimed. Hüdrofüüdid- veetaimed. Leheepidermi rakud eritavad väljaspoole vaha ja kutiini(moodust. kutiikula) Kutiikula pinnal võib koguneda vaha.
Lisaks aitab aerenhüüm veetaimedel püsida vees vertikaalasendis. Põhikudesid saab liigitada ka nende paiknemise järgi taimes: esikoore põhikude (esikoore parenhüüm) asub epidermi ja kesksilindri vahel, selle rakud on vähespetsialiseerunud; säsi on varre keskosas paiknev vähe spetsialiseerunud põhikude; ksüleemi- ja floeemipõhikude asub enamasti säsikiirtena juhtkimpude floeemi ja ksüleemi juhteelementide vahel. Ksüleemipõhikoe rakud võivad puituda ning seetõttu väliselt sarnaneda sklerenhüümile, mis raskendab nende eristamist tugikoe rakkudest. 2.3. Kattekoed Eristatakse välimisi kattekudesid, mille funktsiooniks on katta taime välispinda (kaitse kahjulike välismõjude eest, transpiratsiooni ja gaasivahetuse regulatsioon) ning sisemisi kattekudesid, nagu epiteel vaigukanalite seintel või juure kesksilindrit ümbritsev endoderm. Sisemised kattekoed reguleerivad ainete liikumist taime sees.
Maapinnale lagunenud orgaaniline materjal tuleb multsida. Orgaaniline mults laotatakse maha, et vähendada umbrohtumist. Multsi uuendatakse kevadel. Puu võra alumine pind tuleks hoida umbrohuta (L. Jääts, M. Laane, A. Ruut 2003). Enamikk puid on vaja aeg-ajalt lõigata, et eemaldada surnud ja vigastatud oksad. Harilik kuldvihm ei talu suuri oksalõikamisi, ära võib lõigata ainult kuivanud ja katkised oksad. Kui hilineda võrsete lõikamisega, siis ei pruugi uued võrsed ennem talve puituda ning külmuvad. Õitsenud oksad lõigatakse ära peale õitsemist, oksi harvendatakse kuid ei kärbita. Paljundamine: Harilikku kuldvihma paljundatakse seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega kui ka puhma jagamise ja pookimise teel. Paljuneb hästi ka vegetatiivselt. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega. Kaunad kukuvad okstelt ise ära. Kuldvihma seemned võib otse mulda panna ning umbes kuu aja jooksul tärkab taim. Suvised pistikud ilma eelneva ettevalmistuseta
õhuniiskuse (üle 95%) ning 20-25 °C mulla- ja õhutemperatuuri juures. Kasvusubstraadi optimaalse temperatuuri tagamiseks paigaldatakse lavade alla küttekaabel, mis soojendab ka altpoolt. Pistoksad juurduvad vähemalt 2 kuud ning sel ajal ei tohi neid väetada. Alles siis, kui pistikutele on kasvanud juured (selle kontrollimiseks võetakse mõni pistik üles), võib alustada väetamist. Väetamine lõpetatakse juuli lõpus, et võrsed jõuaksid enne vegetatsiooniperioodi lõppu puituda. Esimesel kasvuaastal väetatakse juurdunud pistikuid 1-2 korda juunis-juulis, kõige efektiivsem on kastmine mõne vees lahustuva, marjakultuuridele sobiva kastmisväetisega. Talvel või varakevadel jälgitakse, et temperatuur kasvuhoones ei langeks alla 8 °C. Madalam temperatuur põhjustab kasvu alustanud taimede arengus füsioloogilisi häireid. Taimed muutuvad punakaks või purpurseks, kasv peatub ja nad võivad isegi hukkuda. Samuti taimede
külmuvad. Tähtis on umbrohutõrje. Näiteks kartuli kasvatamisel on oluline kartuleid äestada, mis pidurdab umbrohtude kasvu. Enne kartuli maha panekust aga on vajalik põld eelnevalt künda ning kultiveerida korduvalt. See loob paremad tingimused ning vähendab umbrohtude levkut. Ka õige väetamine on tähtsal kohal. Kevadel vajavad taimed rohkelt lämmastikku, et kasvuhoog sisse saada. Kevadväetist ei tohi anda sügisel, sest noored kasvud ei jõua puituda ja saavad külmaga pihta.Üleliigne lämmastikväetis põhjustab taimede haiguskindluse vähenemist. Samuti on ohtlik liiga varajane väetamine kevadel, sest külm võib siis juba kasvanud taimedele liiga teha. Valmis väetised sisaldavad taimedele vajalikke toitaineid ja mikroelemente õiges vahekorras. Lämmastik kasvatab vart ja lehti; kaalium suurendab taimede külma-, seisu-, põua- ja haiguskindlust ning parandab paljude põllukultuuride saagi
ning laiemate pooridega, tülle tekib haruharva; 4) malts- ja lülipuit ei erine teineteisest nii selgesti. Teisfloeemis on niinekiude vähem ja sõeltorude läbimõõt on suurem. Üheidulehelistel taimedel teiskasv puudub, nende juured võivad aga puituda ja sel teel väga tugevateks muutuda. Peridermi küll ei esine, kuid endodermi ja esikoore põhikoe sisemised rakud korgistuvad ning puituvad, moodustades niimoodi juurt kaitsva katte. 4.3. Juure muudendid
mis levib lehtedel alates juuli algusest kuni septembrini. Alumised lehed muutuvad kollaseks ja neile ilmuvad suured mustad täpid. Algab lehtede kiire varisemine Rooside haigused • Eriti soodustab haiguse levikut suur õhuniiskus ja vihmane suvi • Kahjustatud lehed kindlasti kokku riisuda ja hävitada (mitte kompostida) • Haigus vähendab oluliselt talvekindlust, kuna uute vesiste võsude ilmumisel septembris ei saa roosivõrse normaalselt puituda • Tõrje: effektiivsed tõrjevahendid puuduvad Rooside haigused • Otstarbekaks peetakse haigusõrnu sorte pritsida alates juuli algusest preparaatidega Score250EC , Chorus 75 WG ja Effector • NB! Kasvata haiguskindlaid sorte!!! • Roosi-tõlvrooste – lehtede alumisele küljele tekivad oranzid tolmused täpid, lehed kolletuvad ja varisevad. Kahjustab põhiliselt looduslikke liike ja Inglise roose Rooside haigused
päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab ka pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja külmunud mullaga koos kerkivad üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui selline sulamine-külmumine kordub, võivad juured katkeda ja taimed kerkida mullapinnale. Külmakohrutust esineb tavaliselt rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab
alustavad kasvu teistest puuliikidest hiljem. Ohtlikumad on hiliskülmad, mis järgnevad kevadisele soojaperioodile, sest varase soojuse korral pungad puhkevad ja puud hakkavad kasvama (eriti varapuhkevad vormid). · Varakülmad esinevad augustis, septembris ja kahjustavad meil peamiselt lõunapoolse päritoluga võõrpuuliike, mis ei lõpeta kasvu varakülmade saabumise ajaks ning mille võrsed ei jõua normaalselt puituda. Kodumaistel liikidel võib varakülm kahjustada vaid hiljem kasvu alustavaid vesivõsusid ja jaanivõrseid (need puhkevad tavaliselt suve teisel poolel). · Külmakergitus ehk -kohrutus tekib varakevadel ja hilissügisel, kui öökülmad vahelduvad soojemate päevadega. Pealmine veerikas mullakiht öösel külmudes paisub ja kerkib üles ning tõstab taimed koos juurtega üles. Päeval sulades langeb muld tagasi
27.04.2016 Marje Kask 28 Külvamine 27.04.2016 Marje Kask 29 Külvamine katmikalale · Katmikalale külvatakse seemned: mida on vähe, mis on haruldased mis vajavad idanemiseks kõrgemat temperatuuri vajavad rohkem hooldamist peenikesed seemned (rododendron, hortensia, aktiniidia, kanarbikud). külmaõrnad kultuurid, saavad pikema kasvuperioodi ja paremini talveks puituda. · Vaja rohkem tööjõudu, kallim. · Külvid kassettidesse või kastidesse (väike seeme). · Substraadiks tavaliselt turvas, mis on vajaliku pH -ni neutraliseeritud, liiva ja väetiste segust, vahel lisatakse ka komposti (20% mahust). · Idanemistemperatuur on 15 20 kraadi, tõusmed vajavad palju valgust. · Kasta hommikul, et taimed kuivaks, see vähendab seenhaiguste levikut. 27.04.2016 Marje Kask 30
juuni keskel ja viimaks oktoobris (Sander & Talita, 2010). Lodjapuude võrsete lõikamine toimub varakevadel. Harvendada tuleks ainult külgvõrseid, seda suhteliselt minimaalselt ja ainult vajadusel (Maaleht). Pärast õitsemist lõigatakse ära õisikud koos võrsetippudega ja vajadusel harvendatakse. Eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest õitsevad põõsad, mida lõigatakse kohe peale õitsemist. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad (Nokitse.ee). 14 HARILIK LUMIMARI Lühiiseloomustus Harilik lumimari (Symphoricaropos albus) (joonis 2) on madalam, 1-1,2 m kõrgune peenevõrseline püstine põõsas. Kasvab Põhja-Ameerikas Kanada lõunaosa ja USA põhjaosa metsade alusmetsarindes, moodustades tihedaid põõsastikke (Aiasõber). Lehed tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased (Hansaplant). Õied kobarjates, kuni 3 cm pikkustes väheõielistes
alustavad kasvu teistest puuliikidest hiljem. Ohtlikumad on hiliskülmad, mis järgnevad kevadisele soojaperioodile, sest varase soojuse korral pungad puhkevad ja puud hakkavad kasvama (eriti varapuhkevad vormid). · Varakülmad esinevad augustis, septembris ja kahjustavad meil peamiselt lõunapoolse päritoluga võõrpuuliike, mis ei lõpeta kasvu varakülmade saabumise ajaks ning mille võrsed ei jõua normaalselt puituda. Kodumaistel liikidel võib varakülm kahjustada vaid hiljem kasvu alustavaid vesivõsusid ja jaanivõrseid (need puhkevad tavaliselt suve teisel poolel). · Külmakergitus ehk -kohrutus tekib varakevadel ja hilissügisel, kui öökülmad vahelduvad soojemate päevadega. Pealmine veerikas mullakiht öösel külmudes paisub ja kerkib üles ning tõstab taimed koos juurtega üles. Päeval sulades langeb muld tagasi
Kuna seemnetel on paks kest, siis tuleb need panna mullakihtide vahele või kümikusse kui külvata enne talve. Harilik kuldvihm tärkab kuu aja jooksul. Suvised pistikud eelneva ettevalmistuseta annavad kõrge juurdumise protsendi. 24.3 Tagasilõikamine Tagasilõikamise puhul õitsevad eelmise aasta okstele moodustunud õiepungadest põõsad, mida lõigatakse kohe peale õitsemist. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. Hariliku kuldvihma puhul lõigatakse peale õitsemist välja õitsenud oksad ja harvendatakse, kuid ei kärbita (Hortes. Tagasilõikamine). 25. Ligustrum vulgare - harilik liguster 25.1 Iseloomustus Harilik liguster (ladina k. Ligustrum vulgare) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad
on selleks soodne nagu näiteks vihmane suvi ja pikk soe sügis (Virkus). Väga oluline on okaspuude sügisene väetamine, mis tuleks teha augustikuus. Sügisene väetamine soodustab talvituseelset puitumist. Sügisel kasutatavad väetised ei tohiks sisaldada üldse lämmastikku või kui, siis väga väheses koguses (2%). Sügisel antav lämmastik liivsavi- ja saviliivmullal võib soodustada okaspuudel kasvuarengut, mille tagajärjel noored võrsed ei jõua enne külmade saabumist korralikult puituda (Harju elu). Noori taimi tuleks kevadel ereda päikese eest katta varjutuskangaga. Kanga võib paigutada kas otse taimele või puidust või metallist valmistatud sõrestikule. Puudel, mis on jäänud ikkagi varjutuskanga alt välja ning saanud päikeselt põletada, tuleb kahjustunud võrsed eemaldada enne vegetatsiooniperioodi algust. Enne lume sulama hakkamist tuleb puudelt lumi eemaldada, kuna lume raskuse all võivad oksad murduda (Harju elu).
õitsemise ajast, kas põõsas õitseb kevadel või suvel. Suvel ,kohe peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. Lõikamisel lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, aga ei 49 kärbita. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. Õige nõrgalt võib lõigata kuldvihma ka talvel. Hooldus isekülvil või levimisel Kuldvihma võib paljundada seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega, puhma jagamise teel ja pookimisega. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega, kuna võrsed on palju sitkemad. Kuna seemnetel on paks kest, siis tuleb need panna mullakihtide vahele või kümikusse kui külvata enne talve. Tärkab kuu aja jooksul. Suvised pistikud eelneva
Päikeseenergia abil toodab orgaanilist ainet toimub temperatuurivahemikus 0...40(50)º C, pärinevatele liikidele, sest pika klorofüll. Fotosünteesi intensiivsus oleneb valguse kusjuures optimaalne on enamasti 15...25º C. vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed intensiivsusest.Seega sõltub maapinnale ajaühikus Optimumtemperatuur õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe langeva energia hulk laiuskraadist, aasta- ja oleneb puu liigist. Harilikul tammel suureneb sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad kellaajast. Varju taluvatel puudel on assimilatsioon veel 25º C juures, kuusel saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub klorofüllisisaldus assimilatsiooniorganites aga sellel temperatuuril assimilatsioon peaaegu ka külmakergitus ehk külmakohrutus
Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3 kraadi, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5 kraadi, haavavõrseid -4...-5 kraadi. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab ka pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad juured katkeda ja taimed kerkida mullapinnale
kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3º C, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida mullapinnale ja juured võivad katkeda. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid
kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3º C, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, pärinevatele eksootidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda. Võrsete mittepuitumist soodustab pikk ja soe sügis ning kahjustused on suuremad kui sügisesed ja ka talvekülmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk -kohrutus: Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida päris mullapinnale ja nõrgad juured võivad katkeda. Külmakorhutust esineb rasketel liigniisketel muldadel
annaabi.ee 
