Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Preili N.N jutustus - Anton Tšehhov". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mõtlesin, tsehhov, novell, pilved, naerma, hakkasin, armastab, kamina, preili, tooma, kõue, kostus, lõbus, ärritav, hobused, küsis, raskest, vaatas, imekaunis, teadmisega, piisab, sadas, nägid, harjunud, juttu, kurki, suus, unistusi, armastan, müür, rõõm, arugi, meelte, ootas, enamat, vanaks, heliseb, uksekell, astub, vanemaks, vaikus, meenusküljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega. Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba ja kugistasin need kiirelt alla. Ütlesin Stiiv-Maikelile "Head aega, ma tulen õhtul." Ta hakkas naerma ja ütles: "Kui sa siis veel elus oled!" "Ha, ha. Hea nali!" Ja olingi läinud. Koju jõudsin umbes kell viis. Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba. Jäin neile otsa vaatama. "Mu uus boss tuleb täna meile õhtusöögile." "Mida!?" küsisid nad kui ühest suust. "Kuulsite õigesti ta tuleb täna kella seitsmeks meile õhtustama." Mu tütar Helen ütles: "Ma loodan, et ta ei ole paks ja kiilaspäine jobu!" Ma ütlesin vihaselt: "Seda ta on ja vaadake, et te käitute ilusasti
Värska Gümnaasium ALEKSANDR PUSKIN Koostaja: Reelika Ruunik Klass: 12. klass Juhendaja: Ilme Hoidmets Värska, 2010 2 SISUKORD Sissejuhatus................................................................................................................................ 4 Uurimustöös ,,Aleksandr Puskin" vaatlen Puskini lapsepõlve, tema õpinguid lütseumis, elukäiku Peterburis, luuletajat pagenduses Lõuna-Venemaal ja vanematemõisas Mihhailovskojes, Puskinit pärast pagendust, Aleksandr Puskini abielu Natalja Gontsarovaga, kirjaniku surma, Puskini luulet, poeeme, muinasjutte, draamateoseid, proosat ja pikemalt värssromaani ,,Jevgeni Onegin"........................................................................................................................................ 4 Puskin lütseumis.......................................................................................................................... 9 Puskin Peterburis...........
ekskursioonile," ütlesin endamisi rõõmustades. Kuid äkki tuli mul meelde, et täna on Katri sünnipäev. Kuigi ta seda ei pea, lähen viin talle midagi. Ta on mu parim sõbranna, kes oleks nagu õe eest. Kuna mul ei olnud kinki talle, võtsin rahakassast 70 krooni ja ostsin suure kommikarbi. Jõudsin Katri juurde, vajutasin uksekella ja uksele tormas Katri. ,,Tsau, palju palju õnne sulle,"ütlesin kallistades talle. Ta oli väga rõõmus mind nähes ja ei osanud mind oodatagi. Mõtlesin, et ta oli üksinda, küsisin temalt: ,,Kuule, minu poole viitsid tulla?" ,,Ma pean sugulastega sünnipäeva, praegu ei saa. Tule ka tuppa, äkki pärast poole," Ma olin nõus sellega ja läksin tema järel söögituppa ja istusin Katri ja ta venna vahele. Ma tõstsin omale salatit ainult, sest mul ei olnud kõht tühi. Olin salati otsa söönud, tuli äkki meelde, et mul on palju õppida. ,,Kuule, ma lähen koju. Homme ajaloos suur kontrolltöö, ma loen selle läbi. Ma
MISS C: Jolly good effort, Tatjana. RENNE: Kas tõesti? Filosoofia? VARVARA: Mida ta ütles? ALEKSANDER: Minu dissertatsiooni teema oli ussid. TATJANA: See on Shakespeare, ema. RENNE: Filosoof nimega Ussid? ALEKSANDER: Ei, lihtsalt ussid. VARVARA: Ei, ma mõtlesin miss Chamberlaini. Qu'est-ce qu'elle a dit? (Mida ta ütles?) RENNE: Aa, ussikeste filosoofia. VARENKA: Elle l'a felicitée, Maman, c'est tout. (Ütles talle, et ta oli väga tubli, ema, oligi kõik.) ALEKSANDER: Üldsegi mitte. Ussikestel ei ole mingit filosoofiat, nii palju kui teada on. 1 Ei halastust saa keegi sundida.
See ju nii tore laul . **** Uus, loodame et tore päev..Tegin siis endale ilusa hommikumeigi . Puuder,põsepuna,roosad silmalaud,roosad huuled ning ripsemeduss. Selga panin veel roosa seeliku, valge pluusi ning kingakesed. Oi ma olen ikka nii ilus ütlesin ma endale peeglisse vaadates. 1 Siis sõin ma natuke Fitnessi hommiku helbeid ning kõrvale sõin tassikese sooja ekspresso kohvi. Mõtlesin et käin pissil ka ära, kooli vetsu on ju nii rõvedad. Kuid järsku helises uksekell. Ust avades nägin et seal seisis... Jätkub Cry// Kristel Kiisk 2 Ust avades nägin et seal seisis...Kaire. Mõtlesin siis et mida see hull bitch minust tahab. "Hey Angela, kuule unustame omavahelised tülid ning tule meiega klassiga matkama." "Mm..nh olgu.Aga kus matk toimub?" "Metsas loomulikult,homme hommikul kell 9 saame kooli ees kokku..
See ei saanud lihtne olla. Nad arvatavasti pidid mind ära suruma vahel. Seal ma olin, tulnud mittekusagilt ja sain rohkem tähelepanu nädalaga kui nemad oma terves karjääris. Peale selle kõige, mõned tüübid järskudes kostüümides ja suurte kelladega ilmusid välja ja seisid stendidel, maakohtades kus me mängisime sellel hooajal, mehed, kes nägid välja nagu nad ei kuuluks sinna. Ja nad kõik jälgisid mind. Pärastpoole, ma isegi ei tea millal ma aru sain või mõtlesin sellele. Aga inimesed hakkasid rääkima nendest kuttidest ning ütlesid, et nad olid talendiotsijad Euroopa klubidest ja nad olid seal, et mind jälgida. Mees Trinidad Tobagost oli tõepoolest valmistanud mind selleks aga see tundus ikka ebareaalne ja ma üritasin sellest rääkida Hasse Borgiga. Ta ei tahtnud sellest rääkida. Tundus. et talle ei meeldi see teema. "Kas see on tõsi, Hasse ? Välismaa klubid hubituvad minust?" "Võta vabalt, poiss." "Aga kes nad on?"
» «Ma ei tea, tädi.» «Aga mina tean. See on moos, vaat mis see on. Kümme korda olen ma sulle öelnud, et kui sa moosi rahule ei jäta, saad naha peale. Anna vits siia!» Vits juba tõusis. Seisukord oli meeleheitlik. «Oh! Vaata selja taha, tädi!» Vana daam pöördus kähku, kähmas seelikusaba pihku, et seda hädaohust päästa, ja samal hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma
Kui ta suri, siis hakkas ajakirja välja andma Puskini sõber, kuid selle ajakirja maine langes. 1847. algas selle ajakirja uus elu. ,,Sovremennikust" saab 19. saj keskel keskne ajakiri. 1847. aastal rendivad selle ajkirja kaks vene literaati N. Nekrassov ja I. Panajev. Panajevil oli raha ja Nekrassov oli väga andekas kirjastaja, luuletaja ja toimetaja. Luulet enam aktiivselt ei pruugita ega kirjutata. Nende zanrite asemele tulevad teised zanrid proosazanrid: olukirjeldus, jutustus, novell, lühijutt, romaan. Tähtsa koha omandab olukirjeldus. See on otseselt seotud ka realismi tekkimisega. Kirjanikud arvasid, et tegelikkust saab kirjeldada tõepäraselt. See on vastureageering romatismile. Romatismi hinnatakse halvustavalt, kuna ta põhineb väljamõeldisel. Ei kirjeldata enam suurseltskonnaelu, vaid hakatakse kirjeldama tegelikkust. Tekib küsimus, mida tegelikkuse all mõeldakse. Selle all mõeldakse sootsiumi alamkihtide elu: talupojad, köögitüdrukud jms lihtinimesed. 1861
Tuli välja, et ta oli üks kirjanik, kes ise ennast küll kirjanikuks enam nimetada ei tahtnud, kuid meie hakkasime teda küll niiviisi nimetama. Tema nimi oli William Cordon. Ta teatas veel , et reisib juba tükk aega Euroopas ringi, kuid miski ütles talle , et siia kanti peab kauemaks jääma ,kuna ta tundis, et see koht inspireerib teda. Ühel päeval kui oma küünlakese kirikus kustutasin ja olin just koduteele asumas, kui märkasin pingil üht märkmikku. Alguses mõtlesin seda mitte puudutada, aga miski ütles mu sees, et ma pean seda vaatama. Kui ma märkmikku oma käte vahel hoidsin, nägin ma, et see kuulub meie küla uuele kirjanikule. Peale seda unustasin ma keelu võõraid asju lugeda ning uudishimu sai minust võitu . Ma ju tean, et ei ole ilus teiste asju lugeda, aga teadmine , et mul on selline harukordne võimalus teada saada, kui hea kirjanik ta tegelikult on, pani mind tegutsema. Nii ma siis avasin kaane ja nägin, et William kirjutab luulevormis
» Inglanna: «Mina pidasin niisama kaua vastu, siis oli jõud otsas. Ütlesin mehele, et enam ei jaksa. Kolm päeva meest ei näinud, siis ta tuli koos kahe naisega ja ütles: Ann ja Susie hakkavad sind abistama. Ann teeb süüa ja hoolitseb maja eest, Susie teeb kõik aiatööd.» Venelanna: «Minuga läks niisamuti. Neli kuud pärast pulmi oli jõud otsas. Ütlesin mehele, et rohkem ei jaksa. Kolm päeva ma meest ei näinud. Neljandal päeval hakkasin vasaku silmaga juba natuke nägema.» 2. «Erakõrgkoolis käib kirjalik eksam, kus küsimustele tuleb vastata «Jah» või «Ei.» Õppejõud märkab, kuidas üks blondiin viskab kulli ja kirja ning seejärel paneb tulemuse paberile ja muigab endamisi: «Noh, too saab küll esimesena valmis.» Aeg läheb, õppurid annavad lehed ära ja lahkuvad, kuid blondiin viskab ikka kulli ja kirja. Õppejõul saab lõpuks hing täis: «Kas vastasite ära?»
piinliku ja innuka tähelepanuga uurivat. Sõnad „imelik”, „ainulaadne” ja muud selletaolised väljendid äratasid mu uudishimu. Astusin lähemale ja nägin valgel taustal just nagu bareljeefi tahutult hiiglasliku kassi kuju. See mulje oli tõesti imestusväärselt täpne. Looma kaela ümber oli köis. Kui ma esimest korda nägin seda ilmutust – millekski vähemaks ei suutnud ma teda pidada –, olid mu imestus ja hirm piiritud. Kui ma aga lõpuks järele mõtlesin, meenus mulle, et kass poodi majalähedases aias. Tulekahjuhäire peale täitus aed kohe inimestega, kelle hulgast keegi lõikas kassi puu küljest alla ja viskas läbi lahtise akna minu tuppa. Arvatavasti taheti mind niiviisi unest äratada. Teiste seinte varisemine oli litsunud mu julmuse ohvri värskesse krohvi – lubi koos leekide ja korjusest õhkuva ammoniaagiga oligi siis valmis teinud portree, nii nagu ma seda nägin.
lennujaamas kohates oli ta ärevusest lõhkemas. Carmen viskus oma isale kaela ja auto juurde kõndides vahetasid nad oma mõtteid. Kui Carmen oma pagasi kätte sai tõstis isa selle autosse ja nad asusid teele. Ta isal oli universaal, beez Volvo. Isa päris Carmeni käest igasugu küsimusi kooli, sõprade ja vabaaja kohta. Carmenile see meeldis, vestluses isaga puudutas ta ainult võite. Isa oli neile kahele pühapäevaks tenniseväljaku kinni pannud, ta teadis , et tüdruk armastab tennist. Nad peatusid kreemika viktoriaanliku maja ees, millel olid rohekashallid aknaluugid ja maja ümbritsev terass. Carmen ei saanud aru, ta isa pidi elama ju linnas, korteris. Ta oli kolinud, aga miks ta sellest Carmenile ei olnud rääkinud. Isa juhtis ta läbi vihmasaju tuppa. Seal ootas teda ees üllatus. Ta isal oli uus pere. Lydia ja kaks last : Paul ja Krista. Carmen ei osanud pidagi vastata , ta oli pettunud. Isa juhatas ta külalistetuppa. Kallis Bee.
Minu päris emast rääkides tean ma seda, et ta sõitis Egiptusesse aga tagasi ei tulnud. Ma vähemalt loodan, et temaga on kõik hästi. Nagu kirjadest välja suudan lugeda on küll kõik hästi ja super luks, aga ei tea kas tegelikult ikka kõik vastab tõele. Ja kus on minu kõik kalli ema pildid? See kast, kus ma elan, on täis võõra naise pilte, kes naeratab iga foto peal nagu kõik oleks korras. Aga tegelikult? Tegelikult ei ole. See nõiaella teeskleb teiste ees, et ta armastab mind nagu lihane ema, ja et me oleme enamat kui parimad sõbrad. Kuid tegelikult ta vihkab mind nagu viimane saatan. Ta arvab , et ma olen üks kõige jubedam pubekas ja et kõik mida ma teen on täiesti vale ning õige on kõik siis, kui mul ei ole vabadust ja kui ma olen lihtsalt kellegile sunniviisiline ori. Võtku endale siis teener kui te ise ei saa endaga hakkama. Aga minu isa, kelleks siis tema on muutunud?! Ta ei olegi minuga üldse tegelenud, ainult tõotab Maimu sõna
alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja
''Palun ärge tehke mulle haiget. Te võite minu püstoli endale jätta. Lihtsalt laske mul minna.'' Anus Henry. Sfääri juurde ilmus veel üks kuju. Ta astus Henry juurde ja tõmbas tal kõhust noaga läbi. Hirmsad helid kostusid ja ma ei teadnud mida teha. Tuled vilkusid ja ma nägin oma esimest Vesti. Ta oli üleni verine ja hoidis nuga käes. Näo ees oli tal mask. Ta hingas tugevalt ja nuusutas: ''Kas siin on keegi uus?'' Kuulda oli julma karjumist ja ta hüppas arsfääri otsa. Ma hakkasin kõikuma ja paanitsesin. Iga hetk võis ta sisse saada ja siis oli minu elu läbi, kuid hetke pärast jättis ta järele ja kadus pimedusse. ''Kas te oleksite hea ja võtaksite raadio enda vasakult poolelt.'' Ütles raadios olev mees. Ma võtsin raadio enda kätte. ''Ma ei tea kuidas sa selle lennuõnnetuse üle elasid, kuid ma ei ole keegi, kes kõike küsitleks. Ma olen Atla ja ma üritan sind elus hoida. Sa pead liikuma hakkama. Me peame su kõrgemale saama. Tõmba
Ka peale sissepääsemist polnud soojast tervitusest haisugi. 2. Teine külastus- Pärnu kandekeskus (Lao 10): Avamiskellaaeg taaskord 9.00, kuid kuna hakkaisn asutuse poole liikuma jällegi peale lapse ära viimist lasteaeda, jõudsin juba varem kohale- kl 8.45. Lihtsalt teadsin, et kesklinnas ma 4 pean asjatult seisma ja külmetama, võtsin teekonna kaugemale, et viita aega. Mõtlesin, et ehk lastakse siinses kontoris klienti nähes ta kohe sisse. Olin esimene ning võtsin koha sisse kohe ukse juures, teenindajad olid jällegi omadel kohtadel. Saabus veel kaks naisterahvast- vanem naisterahvas (ema) koos oma täiskasvanud tütrega, suured kotid käekõrval, umbes nagu minulgi (2 suurt kotti). Neid nähes tõttas üks teenindaja kohe ust avama. Kui hakkasin neile
Koer ei näinud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vahest viga ep ole saanud. 16 Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu «pole viga ühti». «See oli tore,» naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all keerles. «Häbi sulle, Oodo!» manitses aulise tõsidusega väike preili. «Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?» «Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. «Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle laua-hunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!» Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa. «See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt. «Sina oled rumal poiss ja muud midagi.» Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades kõrvale
,,Selleks sai ikka tuldud." ,,Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse." ,,Kes teab, kas sinnagi pääseb," arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama. ,,Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed. Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et müün terve oma krempli maha, teen rahaks ja hakkan õppima. Sest miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad. Olen rahvale kasulikku toitu ja jooki küllalt and, sest õlu ja viin on kasulikud joogid, kui neid mõistlikult tarvitada, aga mitte see karskus; nii et mina olen tänini rahva kasu taga ajand ja nüüd hakkan iseenda eest muretsema, lähen vana Mauruse juure õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema tahtis kõige pealt minu habeme maha tõmmata
silmamuna oli juba poolel teel linna. Jooksis teine nagu vanakurat ise ajaks teda taga. Mind nähes proovis põllu peale joostes mind maha raputada, aga minu sõiduvahendiks olnud T-54 pole mingi papist poiss. Ajasin talle põllupeale järgi, kuni nägin et vennike enam ei suuda joosta ja tema viigipüksid hargivahelt värvi hakkasid muutma," irvitas Jaan, kes oli nüüdseks juba üpris lõbusas meeleolus ja jätkas, ,,jätsin truu ratsu seisma ja haarasin istme kõrvalt relva ja mõtlesin tol hetkel, et paneks talle mõne piraka ja viskaks siia samma kraavi, aga kahjuks või õnneks unustasin padrunid maha," sõnas Jaan kahetsusväärselt, tõusis püsti, võttis külmkapist vorstilati ning kapist saia ja hakkas endale õhtusöögiks võileibu tegema. Peale mõneajast kärsitut ootamist küsis poeg: ,,Noh, kutupiilu või?" ,,Ei ole ta mingine kutupiilu, võtsin selle uriinist tilkuva ja lehkava vennikese traktori
päeva, siis kange alkoholi tarbimise tahe võib ka mitte tekkida.» Kerdi kodune olukord pole kiita. Tal on küll noor naine, temast aastaid rohkem kui kümme noorem, kuid naise armastust mees enam ei tunne. Vastupidi teda tõrjutakse. Lärmi ja vaenuga. Kert tunneb sageli, et on perest justkui välja heidetud. Mis sest, et perekond on mehe enda loodud. Ja kunagi oli just tema see, kes selle kaasakese oma elamisse pesitsema kutsus. «Alkoholi hakkasin liigselt tarbima siis, kui abikaasa hakkas ula peal käima. Mina tegin tööd, tema istus kodus ja lollitas mind: käis diskodel ja baarides, hakkasid tekkima igasugused imelikud telefonikõned suvaliste meeste poolt. Mul tekkis väga raske tunne, hinges oli raske, esitasin kogu aeg endale küsimust, miks ta seda teeb. Ja ei osanudki muud, kui otsida lohutust alkoholist. Ei mäleta konkreetselt, millal esimest korda hakkasin jooma. Meie suhte keerulisus
Ainus põhjus, miks keegi sind vihkab, on see, et nad tahaksid olla nagu sina. Maailmas on vähemalt kaks inimest, kes sureksid sinu eest. Mõne jaoks olete kogu maailm. Keegi, kelle olemasolu sa isegi ei tea, armastab sind. Isegi kui sa teeksid tõesti suure vea, tuleneb sellest alati midagi head. Kui sul on tunne, et maailm on pööranud sulle selja, vaata edasi. Pea alati meeles tervitused, mis sa saad. Unusta vastulöök, märkused. Öeldakse, et HEADEL SÕPRADEL võib olla aegu, kui nad ei räägi omavahel. Siiski, sõprussuhe ei unune ealeski. Kohtudes on need sõbrad nagu oleks näinud viimati eile, hoolimata sellest, kui kaua pole näinud või kui kaugel nad teineteisest elavad
Inimene vutlaris. A. Tsehhov Mironossitskoje küla äärel, vallavanem Prokofi küünis seadsid hiljaks jäänud kütid end öömajale. Neid oli ainult kaks: loomaarst Ivan Ivanõts ja gümnaasiumiõpetaja Burkin. Ivan Ivanõtsil oli võrdlemisi veider kahekordne perekonnanimi Tsimsa-Gimalaiski, mis ei sobinud talle kuidagi, ja teda kutsuti kogu kubermangus lihtsalt ees- ja isanime pidi; ta elas linna lähedal hobusekasvanduses ja sõitis nüüd jahile , et värsket õhku hingata. Gümnaasiumiõpetaja Burkin
You broke my heart, you made my cry. yet you say you love me. You can fall from the sky, you can fall from the tree, but the best way to fall is in love with me. ’ Everytime I think of you, I'm sad. Everytime I hear your name, I'm mad. But everytime I think of how you made me feel, I'm glad. Üks suurimaid kaugusi on alati vahemaa kahe armastaja vahel. Inimene ei armasta täiuslikkust... ta teeb täiuslikuks selle, mida ta armastab. Keegi pole täiuslik, kuni sa temasse armud. Alles eile sain teada, kui kohutavalt palju sa mulle tegelikult tähendasid. Alles eile sain teada, et sind kaotades ma murdun täielikult. Alles eile sain teada, kui valus see kõik on ja ma ei lepi sellega kunagi. Kui kedagi armastad, lase tal minna. Kui ta tuleb tagasi, on ta sinu oma. Kui mitte, siis pole ta iial seda olnudki. Sina oled päikesekiir, minu hallis taevas. Sina oled minu õnn, millele saan naeratada koguaeg.
RAAMATU ANALÜÜS K……. 10C 2015 KEVAD 1.raamat "Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad" lk 8 Läbi aegade see nii on ja ilmselt nii ka jääb. Loodetakse alati paremat ning pigem pigistatakse karmi tõe korral silm lihtsalt kinni. “Kes on kord joonud Niiluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi.” lk 10 Kui olla eemal oma lähedastest, siis kord tuleb ikkagi koduigatsus näpistama. "Ole ettevaatlik naisega, kes ütleb "kena poiss" ja meelitab sind enda juurde, sest tema süda on võrk ja püünis ja tema rüpp kõrvetab hullemini kui tuli." lk 17 Kui ei suuda lõppude lõpuks “EI” öelda, võib olukord oodatust halvemini lõppeda.
" hõikas Kersti rõõmsalt koduuksest sisse astudes emale. ,,Viskan kohe koolikoti nurka ega puuduta seda enne sügist." Tumedapäine sihvakas tüdruk jooksis oma tuppa, peitis kirju seljakoti üheskoos asjadega kappi, sulges silmad ning hingas naerusuil sügavalt sisse ja välja. Silmi avades tõmbas ta topi seljast, viskas selle voodile ning astus kapi juurde T-särki võtma. Uksele ilmus varajastes 40-ndates ema jäätisekausiga. ,,Kullake, sinu lemmik- shokolaadijäätis. Mõtlesin, et tahad täna end vabamalt tunda ja algavat suve sisse õnnistada." Kersti huulile ilmus veel suurem naeratus, kui ta kausi enda kätte haaras ja arvuti taha istus. ,,Emake, sa justkui loeksid mu mõtteid," tänas tütar. Seejärel vaatas ema kella ning sõnas: ,,Olgu, mina lähen nüüd tädi Maretile külla. Onu Viktor ja tädi Maie tulid tagasi, teeme neile väikese grillpeo." Juba interneti-vestlusesse süvenenud Kersti pobises vastuseks midagi umbmäärast, mis kõlas nagu ,,Mhm, tsauki
See oli turris karvaga hiiglane, nina kohal keset laupa ainult üks silm, õel ja hiilgav. Kujutage siis ette hirmu, kui ta selle meie peale suunas!,,Kes te olete, võõramaalased?" küsis ta meid märgates. Astusin ette ja vastasin: ,,Kreeklased. Sattusime siia juhuslikult ja palume sul meile külalislahkust osutada." Järgnes midagi kohutavat: vastuse asemel sirutas kükloop välja kämbla, haaras kaks minu meest kinni,litsus vastu maad surnuks ja pani nahka! Mõtlesin talle mõõgaga kallale tormata, aga ma ei teinud seda, sellest poleks midagi kasu olnud. Mis oleks aidanud minu mõõk niisuguse hiiglase vastu! Pagesime hirmunult ühte nurka ja veetsime seal öö, samal ajal kui hiiglane norskas. Hommikul tõusis ta üles, sirutas kämbla ja sõi jälle kaks minu meest ära. Sama kordus ka õhtul, kui ta oli tagasi jõudnud koopasse, mille ta oli ära minnes väljastpoolt kinni pannud
need roosid, mis seisavad seal aknalaual vaasis, näed?” Sofia: See on meeletult armas, aga kuidas sa teadsid?” Steve: “ See oli Carla, kes mulle ütles. Tema oli see, kes mind sinu juurde kutsus”. Sofia: “ Olgu, ega ta ka üllatamata jäta.” Järsku jookseb Carla ehmunult nende juurde ning hõikab: “ See on Eva, ta on töölt tagasi, kuidagi vara täna, kuid sa pead kiirelt lahkuma Steve.” Steve Sofiale :” Oli meeldiv kohtuda, näeme peagi.” Sofia armastab üle kõige ookeani ning, kui tema käest küsida, mida ta tahaks esimesena ja viimasena näha maailmas, siis see oleks kindlasti see, sest ookean on väga oluline osa kõigele, nii inimestele kui ka kogu universumile. Vesi on 72% maakerast ning see on temale, kui haigust põdevale tüdrukule väga oluline. Sofia teab, et see on ohtlik, kuid ta soovib näha seda igal kujul. On vaikne õhtupoolik, kuid Sofia tunneb, et midagi on valesti. Uudistes lubatakse
POLE EHTEID – JA MIS SIIS. EHIN END, KUI OLEN SUUR PRAEGU EHIN KUUSEPUUD. 2000-10-09 LAPSESUU JÕULUD, LUMI, TULESÄRA RÕÕMUS RAHVAS OSTE TEEB KA MINA UNUSTASIN ÄRA, ET POJAL KINKI POLE VEEL KAUBAMAJJA KIIRELT SAMMUN SEE ON KINGIOSTJAID TÄIS UKSE JUURES AGA TAMMUB VÄIKE POISS, KES MÕTLIK NÄIB. ÜKS NAINE TEMA JUURDE ASTUB LAPSE EMA, ARVAN MA MU KÕRVU POISI JUTT SEAL KOSTUB JA HUVIGA JÄÄN KUULAMA : “KAS RIKKAID LAPSI JÕULUTAAT TEISTEST ENAM ARMASTAB?” “MIKS KALLIS POJA, ARVAD NII?” “TA NEILE ROHKEM KINKE VIIB” MIS KOSTIS EMA, MA EI TEA KUID SELLE ÜLE MURRAN PEAD KAS MINA OSKAKS VASTATA, KUI POEG PEAKS SAMA KÜSIMA 2000-10-10 TÄHTIS MEES JU VÄIKSENA MA TAHTSIN OLLA TÄHTIS MEES, KUID SUURED INIMESED 19 20 EI OLNUD SEDA MEELT KOOLIS KÄIES OLEN MA TÄHTIS MEES KORD OLNUD - SIIS KUI TEISI ÕPILASI LÄHEDUSES POLNUD
KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta n
Muusikakooli läksin mu üsna hilja, alles neljanda klassi poisina, kuid seal õnnestus teha 2 aastat korraga. Vahest oli päris raske vaadata aknast välja ja näha teisi poisse palli mängimas samas kui ise pidin klaverit hajutama ja siis veel sõitma Nõmme lastemuusikakooli, kust tagasi tulles oli juba pime ja teised olid oma pallimängu juba lõpetamas. Pillimängu mulle peale ei sunnitud, aga kuna ma sain kiirelt otsapeale, siis hakkasin juba 1415 aastaselt bändis mängima ja raha teenima. Muusikakooli ajal hakkasid ka lindistused Eesti Televisioonis ja see kõik oli jube põnev. Lindistused toimusid öösiti, sest telesaated olid otseülekannetega ja päeval stuudiot kasutada ei saadnud, vahepeal tuli ka koolis käia ja nii magasimegi üle öö. Lastemuusikakooli ma lõpetada ei saanud, sest pärast põhikooli läksin proovima Otsa muusikakooli.
· Kes sa enda arust oled ? Tuled , lõhud ja lähed . Kuradi hästi arvad endast . :'( · Sa ütlesid : " Näkku ei lööda ! " ja lõid mind siis südamesse . · Aasta Pikim ja Parim Vaheaeg sureb igal aastal 1.septembril , aga tõuseb tuhast nagu fööniks igal aastal klassi lõpuaktusel . · Maailma jaoks oled sa keegi , aga kellegi jaoks oled sa kogu maailm ! (L) · I close my eyes and all i see is you . (L) · Ma teadsin alati , et pisaratele tagasi vaadates hakkan ma naerma , aga ei teadnud , et õnnehetki meenutades hakkan ma nutma ! · On vaja ainult 1 minut, et erilist inimest märgata, ainult 1 tund, et teda hinnata, ainult 1 päev,et teda armastama hakata, ja siis terve elu, et teda unustada ... · Sa oled nagu täht pimedas öös , mis annab jõudu elada . · Te näete ainult väikest tüdrukut, kes naerab ja naeratab päevad läbi. Aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse. Kuigi te võiksite. · Võin naerda, kuid eemale minnes nuttan
olen saanud paljudest lauljatest ja filmi kava kirjutamisest näiteks ise kirjutada mis filmis töötab.Kui filmi kirjutada siis peab meeles olema, et kõik asjad riimi läheks. Filmi kavasid meeldib mulle kirjutada, kuna need on hästi lahedad asjad mida kirjutada, ja annavad kirjutamis oskust. Mulle meeldib kõige rohkem kirjutada neid siis kui mul igav on, ja siis ma mõtlesingi, et see loovtöö sobiks mulle kõige rohkem. Ma küll ei taha kirjanikuks hakkata, aga kuna ma oskasin seda siis mõtlesin, et peaks selle teema endale loovtööks võtma. Niipalju võin öelda selle töö kohta, et ma väga üritan niipalju kui saan, ja ma väga loodan, et see teile meeldib, sest tahaks ka kellegi teise heakskiitu, mitte ainult enda oma. Eks lõppus näete siis kokkuvõttet. Töö käik Loovtööd alustasin ma 7. juunil. Kui ma tegin, siis alguses ma mõtlesin rohkem luuletustele, kui teooriale
midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?» «Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu. «Ah muidugi,» vastas Lienarde, «on tema aga loll! Teie tunnete muidugi Jupiteri?» «Michel Giborne'i?» küsis tundmatu. «Jah muidugi!» «Tal on tore habe!» ütles Lienarde. «Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt. «Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult. «Mis nad siis mängivad?» küsis Lienarde. ««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.» «Ah, see on midagi muud!» arvas Lienarde. Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle: «See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.» 22 «See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ... »
annaabi.ee 
