Novell lõputust armastusest (0)

Paratamatu elu California   Tüdruk   Sofia,   kes   armastab   üle   kõige   merd   ja   loodust,   haigestus
ootamatult. Ta pole mitmeid aastaid juba väljas käinud, sest talle on diagnoositud
immuunsuse puudumine. Esimene kord, kui tal tekkisid sümptomid, oli ta oma isa
sünnipäeval, kes samal ööl hukkus. Ta hukkus, sest oli endast väljas ning üritas igati
tüdrukule abi kutsuda. Nad pidasid isa sünnipäeva metsamajakeses, kus polnud levi,
seega   ta   pidi   otsima   abi   eemalt   ning   sõitma   selleks   mitmeid   kilomeetreid.   Selle
ajaga,   kui  isa  abi     otsis  suutis  Sofia   tervis   kriitilise   seisundi  võtta   ning  tal  tekkis
haigus, millest keegi, mittekunagi lahti ei saa.  Nüüd  pole ta juba 5  aastat väljas
käinud,mistõttu tal pole sõpru, ega ka normaalset elu. Ainukesed inimesed, kes tema
olemasolust teavad on tema ema Eva, tema medõde, Carla ning Carla tütar Eliise.
Tema isa suri tol ööl koos vennaga suures autoõnnetuses, mistõttu ta on üksiklaps ja
elab   emaga   kahekesi.   Arstid   väidavad,   et   kui   ta   peaks   kokku   puutuma
väliskeskkonnaga, siis ka kõige väiksemal viirusel, võib olla tohutult suur tagajärg.
Sofia ei tohi,  ega  saa,  kokku  puutuda  mitteühegi keskonnaga,  mis on  väljaspool
tema kodu, sest ta on allergiline kõigele. Sofia kodus on “aed”, kuhu lubatakse teda
nädalas kolm korda jalutma. Need on need päevad, kus ravimimõju on kõige suurem
ning tüdrukul on lubatud olla aias, mis on ehitatud teatud filtritega, et bakterid temani
ei  pääseks.  Enne  Sofia   juurde  minemist  tuleb   kõik   riided  ära   steriliseerida,  et  ei
tekiks infektsioone. Kuna Sofial puuduvad sõbrad, siis ta ema Eva palus tal liituda
tugigrupiga, et tüdruk leiaks natukenegi sõpru omasuguste seast.  Sofia   saab   peagi   18   aastaseks   ning   tema   päevad   mööduvad   kõik   täpselt
samamoodi. Hommikul alustatakse päeva kaalumise ja mõõtmisega, vereproovide,
tablettide ning väga kiudainerikka hommikusöögiga. “Ma kohe tunnen , et tänane
päev tõotab hea tulla, sest on päikesepaisteline ilm ning enesetunne kuidagi parem,”
ütleb Sofia.  Tüdruk kuuleb maja juurest natuke eemal auto häält ning selliseid sõnu :
“Ahh, ei tea kas seekord ka püsima jääme, igakord, kui oleme 3 kuud elanud kuskil,
siis kolime alati tagasi, siia Californiasse.” Sofia piilus kardinapraost ja nägi, et tegu
on tema ealise poisiga, kes tundub igati sõbralik. Poiss oli kena välimusega. Sofia
tahtis väga temaga tuttavaks saada, et oma elu natukenegi huvitavamaks mängida.
Poisil olid seljad halli värvi nike dressid ning tavaline valge T-särk. Poisi juuksed olid
üpriski   heledad,   silmad   särasid   nagu   helesinine   taevas.   Poiss   märkab   teda   ja
lehvitab   talle   ning   kaob   siis   silmapiirilt.   Õhtul,   kui   Sofia   mängib   oma   emaga
sõnamängu, heliseb järsku uksekell ning ema läheb vaatab uksele. Seal on naabrid,
kes   hõikavad:   “   Tere,   meie   oleme   just   hiljuti   end   uuesti   siin   Californias   sisse
seadnud, Teie kõrvalmajja. Kas mäletate meid? Teie lapsed olid siis üpriski noored,
kui me siia esimest korda kolisime, me pole kahjuks suutnud normaalselt kuskile
püsima   jääda,   sest   alatihti   tuleb   midagi   vahele   ja   ilmselt   ka   seetõttu   pole   me
omavahel sõbrad. Tulime Teile tere ütlema ning mõtlesime, et seekord ehk saaks
lähemalt tuttavaks. Me tõime külakosti ka, et viisakad olla.” Eva sellepeale: “ Tere
tulemast tagasi! Olen teid näinud siin kandis küll. Kahjuks ma ei saa seda külakosti
vastu võtta, kuid siiski suur aitäh Teile, meeldiv tutvuda.” Poiss, kes oli näinud päeval


Sofiat, küsis : “ Kas teie tütar on naabruskonnas? Nägin teda enne, kuid ta ei tulnud
toast kordagi välja ning me ei saanudki lähemalt tuttavaks.” Eva : “ Tänan teid väga,
kuid pean nüüd kahjuks tuppa naasma.” Poisi pere  vaatab selle peale imelikult ning
pöördub kodupoole. Õhul äratab Sofia tähelepanu kolksud, mis tema aknani jõuavad. Sofia näeb , et see
on see sama poiss, keda ta päeval näinud oli. Poiss kirjutab aknale ühe numbri: 917
555 0123 ning palub, et tüdruk talle sõnumineeriks. Sofia: “Tere! Mis su nimi on?”
Steve: “Steve.” Kas sa oled koduarestis, et sind kunagi õues näha pole?” Sofia: “ Ei,
ma lihtsalt ei saa väljas käija.” Steve: “ Oi, kui salapärane.” Steve ja Sofia said ühe
õhtuga üpriski lähedaseks. Nad esitasid teineteisele  küsimusi, et teineteist lähemalt
tundma õppida. Steve: “ Mis on see põhjus, miks sa väljas käia ei saa?” Sofia:” Kui
ma välja lähen, siis võin surra.” Steve : “ Mistõttu?” Sofia: “ Mul on haigus, mis
kannab   nime   SCID.   See   on   selline   haigus,   kus   mu   keha   ei   saa   võidelda   vastu
bakteriaalsetele   infektsioonidele.   Steve:   “   See   tähendab,   et   sa   sured?”   Sofia:   “
Probably   kunagi,   kuid   loodetavasti   mitte   niipea.   Ma   ei   taha,   et   sa   mulle   kaasa
tunneks. Mul on kõik hästi.” Steve : “ Selge, tule akna juurde” Sofia läheb. Steve: “
Sa oled kaunis”. Hommikul, kui Sofia ärkab veendub ta, et tulemas on järjekordne kaunis päev. Sofial
on täna sünnipäev. Oma sünnipäeva puhul tahab Sofia teha midagi uut ning mõtleb
teha endale krediitkaardi, et tellida endale midagi ilusamat selga. Ta on väsinud juba
100st valgest   T-särgist,  mis  tal kapis lebavad.    Samuti  soovib ta kohtuda  poiss
Stevega  ja  seda  seekord  päriselt,   sama   õhku   hingates.   Sofia  mõtleb:   “  Ma   olen
üpriski kindel, et Carla on sellega nõus, sest ta lihtsalt ei oska mulle “ei” öelda.”
Sofia räägib oma sõbrast Stevest Carlale. Sofia: “ Hiljuti kohtusin ühe poisi Stevega,
kellega   saime   päris   lähedasteks   ning   ma   väga   sooviksin,   et   täna,   kui   on   minu
sünnipäev saad sa mu soovi täita. Kas oleks kuidagigi võimalik, et me kohtuksime?”
Carla: “ Vaevalt, su ema ei lubaks seda ealeski.” Sofia: “ Me võime ju valetada.”
Carla: “ Kas see on sulle tõesti nii lihtne?” Sofia: “ Lihtsam, kui ma arvasin.” Carla
jääb   Sofiale   vastuse   võlgu   ning   jalutab   teadmatuses   minema.   Mööduvad   mõned
tunnid ning järsku Carla ütleb Sofiale : “ Sina seisad omal poolel ja tema omal poolel,
kas on arusaadav?” Sofia: “ Ei saa aru.”  Carla:   “   Ta  on   siin.”   Sofia:   “   Kes?”   Carla:
“Steve” Sofia: “ Kas tõesti? Carla: “ Ega sa ju ometigi nende riietega ei ole, kui sa
temaga kohtud, pane midagi meeldivamat selga.” Sofia on tõisiselt õnnelik, ta ohkab
ahastusest, õnnelikkusest, armastusest, ta on õnnelik, õnnelikum, kui kunagi varem. Kui Sofia ilmub tuppa, kus Steve seisab, siis on ta natuke kohmetu. Ta ei ole varem
sellises situatsioonis olnud. Steve : “ Mulle meeldib see tuba.” Sofia: “ Mu ema ehitas
selle toa, kui ma väike olin, et tuua natukenegi loodust minuni.” Steve: “ See on väga
kaunis.” Sofia istub diivanile ning palub, et Steve ta kõrvale istuks. Carla piilub neid
vahepeal ning kutsub neid korrale :” Võimalikult kaugel olge teineteisest.” Steve ja
Sofia näevad teineteist esimest korda päriselt. Mõlemad on natuke närvis, kuid see
laabub. Sofia: “ Mul on täna sünnipäev.” Steve : “ Jah, ja sellepärast tõin ma sulle


need roosid, mis seisavad seal aknalaual vaasis, näed?” Sofia: See on meeletult
armas, aga kuidas sa teadsid?” Steve: “ See oli Carla, kes mulle ütles. Tema oli see,
kes   mind   sinu   juurde   kutsus”.   Sofia:   “   Olgu,   ega   ta   ka   üllatamata   jäta.”   Järsku
jookseb Carla ehmunult nende juurde ning hõikab: “ See on Eva, ta on töölt tagasi,
kuidagi vara täna, kuid sa pead kiirelt lahkuma Steve.” Steve Sofiale :” Oli meeldiv
kohtuda, näeme peagi.” Sofia   armastab   üle   kõige   ookeani   ning,   kui   tema   käest   küsida,   mida   ta   tahaks
esimesena ja viimasena   näha maailmas, siis see oleks kindlasti see, sest ookean
on väga oluline osa kõigele, nii inimestele kui ka kogu universumile. Vesi on 72%
maakerast ning see on temale, kui haigust põdevale tüdrukule väga oluline. Sofia
teab, et see on ohtlik, kuid ta soovib näha seda igal kujul. 
On vaikne õhtupoolik, kuid Sofia tunneb, et midagi on valesti. Uudistes lubatakse
meeletult suurt äikesetormi ning on oodata ka tornaadot või tsunaamit. Sofia kodu
asub täpselt mäe nõlval ning see muudab teda rahulikuks. Sofia mõtleb, et helistab
Steve , et teda külla kutsuda, sest siis oleks ikkagi lõbusam ning poleks nii hirmus.
Ta helistab Steve’le : “ Tere! Kas sa minu juurde tahaksid tulla, mu emal on pikk
tööpäev  ning  Carlal  on  vaba  päev?   Oleks  tore,  kui vaataks  koos  mõnda  filmi  ja
naudiks õhtupoolikut.” Steve: “ Teeme nii, ma ostan kaasa midagi head ning siis
saudime seda tormist õhtupoolikut… Ma pole kuigi populaarne, seega mul poleks
kodus   mittemidagi   peale   hakata.”   Sofia:   “   Ära   midagi   kaasa   osta,   mul  on   kodus
vajalikud asjad olemas, ootan sind, tule ruttu!” Sofia paneb kõne ära ning otsustab
selga panna sinise suvekleidi, mille ta äsja tellinud oli. Kaela riputas ta vanaema
pärlitest   kaelakee.   Sättinud   ennast  veidi,   otsustas  Sofia  minna  teleka   tuppa  ning
seada toolid nii, et nad oleksid teineteisest parajal kaugusel. Möödus viisteist minutit
ning oli kuulda uksekella, see oli Steve. Sofia tervitas Steve’i käeviipega ning kutsus
ta edasi. Steve pidi läbima suure puhastuse ning vahetama riided, et tuppa pääseda.
Steve: “ Väljas puhub juba meeletult suur tuul ja see pidi veelgi tugevamaks minema,
ime, et siin elekter on.” Sofia:” Tavaliselt meil elekter ära ei lähe, ükskõik, kui tugev
tuul ka poleks. Asuma lihtsalt sellise koha peal, kus on kõige tugevam levi.” Steve“
Mis me siis nüüd peale hakkame?” Sofia: “ Näe, ma tegin siia teleka tuppa meile ühe
istumiskoha, kus saame hakata näksima ja filmi vaatama.”Steve: “ Kas see on okei,
et me nii lähedal teineteisele oleme?” Sofia: “ Jah!” Nad istuvad asemele, mille Sofia
teinud oli. Nad lähenevad teineteisele ning suudlevad. Sofia: “ Ma soovin südamest,
et see oleks alati nii.” Steve: “ Oled sa kindel, et sa end hästi tunned?” Sofia: “
Paremini, kui kunagi varem.” Nad istuvad rahulikult teineteise kaisus ning vaatavad
Nicolas   Sparksi   filmi   “   The   Longest   Ride.”   Sofia:”   See   film   on   mulle   alati
südamelähedane olnud.” Steve :” Päris kurva lõpuga film, kuid mõtlema panev.” Film
vaadatud, õhtusöök söödud otsustasid Steveja Sofia piiluda loodusesse. Sofia väljus
oma koduuksest esimest korda 5 aasta jooksul. Esimese asjana ta hingas ja tundis
seda värsket õhku ning tugevat tuult, mis temani jõudis. “ Tuul on vaibumas,” ütles
Steve. Sofia: “ Küllap läheb üle.” Neil oli õigus. Torm oli tõesti tagasi tõmmanud. Kell
näitas   peaaegu   veerand   kolme   öösel   ning   Steve   pidi   lahkuma,   sest   Sofial   oli
tegelikult uneaeg ja ta ema Eva peaks kohe kohe saabuma. Steve: “ Tänan kauni


õhtupooliku   eest!   Sinuga   on   tõsiselt   tore   aega   veeta,   loodan,   et   kohtume  peagi.
Head Ööd!” Sofia: “ Peatse kohtumiseni.”  Järgmise päeva hommikul paneb Sofia end riide ning hakkab raamatut lugema. Ta
armastab väga lugeda, seda ta umbes terve oma elu teinud ongi. Raamatut lugedes
kuuleb ta kõva karjumist : “ Kuidas sa võisid nii teha? Mis sa tuled mind õpetama?”
Ta vaatab aknast välja ning näeb Steve’i , kes kakleb oma suure vennaga. Suur
vend lööb teda nii, et ta kukub asfaldile maha. Sofia on ehmunud ning jookseb toast
välja, et küsida kas tal on kõik korras. Ta jookseb. Ema märkab teda ja hõikab : “
Sofia, kuhu sa ometigi lähed, kas sa oled rumal?” Sofia: “ STEVE, kas sinuga on
kõik korras, mis ta tegi sulle?”   Steve karjub : “ Sofia, mis sul viga on, mine kohe
tagasi tuppa, see on ohtlik.” Steve tõukab Sofiat kodu poole. Eva: “ Sofia mida sa
teed, kohe tuppa.” Eva ja Sofia lähevad tuppa. Eva küsib: “ Kuidas sa saad niimodi
võhivõõra jaoks teha, riskida oma eluga?” Sofia: “ Me oleme sõbrad onlines ja ma
tundsin muret ta pärast.” Eva:“ Ma poleks seda sinust arvanud. Sa ei saa niimodi
oma eluga riskida. Sofia püüab emale seletada, kuidas asjad tegelikult on ning mida
ta tunneb. Sofia: “ Kui ma temaga suhtlen, siis tunnen ennast nagu õues. Ma parem
räägin temaga, kui magan.” Eva: “ Miks sa sellest mulle kohe ei rääkinud?” Sofia: “
Ma ei tahtnud sind tülitada. Ta arvab, et ma olen naljakas, sõbralik , ilus.” Eva: “ Ta
peabki arvama, sest seda kõike sa ju oled. Sa pead aru saama, et ma ei suuda sind
kaotada. Ma ei saa sind kaotada nii nagu su venda ja isa. Ma armastan sind.” Sofia:
“ Mina armastan sind ka. Ma luban, et seda enam ei juhtu.” Sofia kallistab oma ema
ning ütleb siis : “ Armastus ei saa tappa.” 
 
Õhtupoole   loeb   Sofia   raamatut   ning   ta   tunneb   end   halvasti.   Tal   iiveldab.   Sofia
jookseb kraanikausi poole ning oksendab. Ta on ehmunud, kuid siiski õnnelik. Ta
ema  Eva  on  väga   endast  väljas   ning   kraadib   teda.   “  Sul  on  peaaegu   40  kraadi
palavik, sa pead jääma voodisse.” Sofia läheb voodi ja siis uinub. Hommikul ärkab ta
üles ning läheb esimese asjana akna juurde, kus ta tavaliselt Steve’i näeb. Nad pole
omavahel suhelnud juba mitu päeva, sest ema oli keelanud tal kasutada telefoni ja
internetti.   Steve   ilmub   aknale.   Nad   lehvitavad   teineteisele.   Sofia   loeb   Steve’isuu
pealt  kuidas  ta  ütleb,  et  igatseb  teda  ja  küsib  kas tal  on kõik  ikka  korras.   Sofia
vastab, et tal on kõik korras, kuid ta ei saa kasutada internetti. Steve vabandab ning
kaob järsku. Sofia mõtleb: “ Võibolla emal on õigus, et ma ei peaks temast huvituma,
sest võibolla ta leiab endale tüdruku, kellega ta saab olla koos ka õues. Või peaks
talle hoopis helistama, sest selline võimalus mul on.”   Sofia otsustab Steve’le ära
rääkida kõik, mis vaja rääkida on. Ta helistab Steve’le ja ütleb : “ Mul on meeletult
tore olnud sinuga, kuid me ei kuulu kokku. Sa ei ole minu Steve, vaid kellegi teise
oma. Kui sa jääksid siia minu juurde, siis sa lihtsalt üteksid ei oma unistustele. Sa
ütleksid ei oma elule. Sa rääkisid mulle, et tahad kord reisida Hawaiile ja seda koos
minuga, kuid me ei saa seda teha , sest ma olen haige ja ma ei saa riskida oma
eluga. Mine sina, lenda, kuni sa saad vaba olla. Külasta kõiki ookeane ning ela oma
elu, sest minuga koos sa seda teha ei saa. Vahet ei ole, kui tähtsad me teineteisele
oleme, ma püüan sind ainult kaitsta. Ma loodan, et mõistad.” Steve: “ Sina oledki


minu jaoks see ainuke tüdruk. Teist tüdrukut pole, ei eksisteeri. Ma võin tuua Hawaii
sinuni, kõik ookeanid sinuni. Kõik ookeanid väärivad sinu pilku.” Sofia: “ Ma riskin.
Ma riskin sinu ja eelkõige oma elu nimel. Ma lähen Hawaiile ja kohe praegu.” Steve :
“ Sa oled segi, ma ei saa seda sulle lubada.” Sofia: “ Ma võin surra siinsamas, kohe.
Ma ei tea seda mittekunagi ette. Ma palun, et mõistaksid mind ning viiksid mind
sinna, mida ma kunagi näinud pole, enne kui ma suren.” Steve :” Selge, ma teen
seda, aga ainult sellepärast, et armastan sind. Aga su ema?” Sofia: “ Tema pärast
me muretsema ei pea, kuna ma olen 18 täis, siis lennupiletid saan osta ise. Ma jätan
talle lihtsat kirja, et ma läksin unistust täitma ning olen peagi kodus.” Nad lõpetavad
kõne. Sofia läheb kirja kirjutama ja asju pakkima. Ta võtab kaasa pluusi ja teksad, sest
ujumistrikood tal kahjuks pole. Kirjas seisneb: “ Kallis ema, ma tean, et sa armastad
mind meeletult ning kardad mind kaotada, kuid on jõudnud kätte see päev, mil ma
olen otsustanud piiluda maailma ning proovida iseseisvat elamist. Sa oled õpetanud
mind, kuidas end kaitsta ning õpetanud olla tugev. Kui ma ei tee seda täna, siis
võibolla ma ei teegi seda mittekunagi. Ma pean saama teada milline on ookean ning
milline on see unistus, milleni ma jõuda tahan. Armastan sind ema, sinu Sofia.”
Sofia jätab kirja söögilauale, et ema töölt tulles seda kindlasti märkaks. Ta ostab
kähku ära lennupiletid kahele Hawaiile. Ta väljub toast ning koputab Steve’i uksele.
Steve on valmis ning nad istuvad ta autosse ja asuvad teele,  lennujaama. Lennusõit
sujub kenasti ning peagi nad jõuavad Hawaiile. Steve ja Sofia jõuavad hotelli, kus
nad peatuvad. Nad ostavad kõige pealt kohalikust poest trikoo ja lähevad siis ujuma.
Sofia tunneb end imeliselt. Ta ei ole ealeski olnud nii õnnelik kui sel hetkel. Nad
suudelvad ja vajuvad siis rannale. Nad lasevad päikesel end ära kuivatada, et siis
minna   tagasi   hotelli.   Steve   küsib  :  Sofia   kallis,   kas  kõik   on   hästi?”   Sofia:   “  Jah,
parem, kui kunagi varem.” Nad õhtustavad kohalikus restoranis nimega La Sante
ning tellivad kala ja nuudleid. Pärast õhtusööki suunduvad nad mereranda, et seal
jalutada. On kaunis õhtupoolik ning Steve ja Sofia heidavad end pisut jahtunud, kuid
siiani  tulisele  liivale.   Mõlemad  tunnevad  end   armastatuna.   Nad  räägivad  mitmeid
tunde liivarannal, kuni taipavad, et kell on tõesti hiline ja tuleb minna hotelli tuppa
magama.   Õhtusöögist   oli   möödunud   juba   tükk   aega   ning   nad   otsustasid   süüa
puuvilju, mis neile personali poolt tuppa oli jäetud. Nad avastasid, et voodeid on ainult üks ja see ka jube kitsas, kuid nad leppisid kokku
milline on Steve’i   ja milline Sofia pool. Sofia palus abi, et aitaks tal seljast kleidi,
mille  ta   kodunt   kaasa  võttis.   Steve   :   “Endiselt   oled  sa  kaunis,   mu  tüdruk.”  Sofia
naeratas selle peale. Nad vajusid koos voodisse ning hakkasid suudlema. Järjest jäi
neil riideid aina vähemaks, kuni nad olid juba täiesti paljad. Nad proovisid niimodi
uinuda. Hommikul   oli   meeletult   kaunis   suvepäev,  kraade   oli   ligi   30.   Sofia   proovis   selga
endale uusi värvilisi riideid, mida ta muidu tavaliselt ei kanna. Nad sõid koos rõdul
hommikust.   Hommikusöögiks   olid   krevetid,   röstsai,   maasikasmuuti   ja   erinevad


puuviljad.   Järsku   tundis   Sofia,   et   midagi   on   valesti.   Ta   tundis,   kuidas   ta   pea
ootamatult ringi hakkas käima ning järsult ta silmeesine kustus. Ta kukkus. Ta kukkus
rõdult alla. Steve jookseb   ruttu teda päästma, helistab kiirabisse ning üritab teda
teadvusele tuua, kuid asjatult. Ta hõikab Sofia nime korduvalt, kuid vastust ei tule.
Steve on endast väljas, ta kardab, et kaotab ta. Haiglasse jõudes oli juba hiline.
Raske   oli   leida   arsti,   kes   saaks   Sofia   üle   vaadata.   Peaarsti   polnud   majas,   sest
Hawaii oli väike ning seal ei juhtunud koguaeg suuri õnnetusi, kuid nad suutsid kiirelt
ta üles leida ja kohale toimetada. Sofia seisund on pakiline. Ta on suremas. Järsku.
Kõik oli ju hästi. Ta oli alles hetk tagasi nii õnnelik ja elurõõmus ja nüüd ta piinleb
valude käes. Steve : “ Mida ma oleksin pidanud paremini tegema?”   Arst: “ Tema
seisund on hetkel stabiilne, ta saadetakse eralennukiga California haiglasse, et talle
seal operatsioon teha. Tundub, et tal on soolestikus suur põletik, mis tekkis toidu
tõttu, mida ta sõi.” Steve : “ Miks te ei liiguta end, tehke siis palun kiiremini!! Te näete
ju, et tal läheb halvemaks.” Järsku ilmus välja Sofia ema, kes oli just lennuki pealt
maha tulnud. Ta oli täiesti endast väljas, kuid õnnelik, et ta tütar üles leiti. Ta karjus: “
Palun   tehke   nii,   et   mul   lapsekesega   kõik   korda   saaks.”   Arst:   “   Me   teeme
kõikvõimaliku, palun rahunege.” Nad panid Sofia eralennuki peale, koos tilgutitega,
et teda kähku California haiglasse viia, sest seal oli tema arst, kes teab tema täpset
seisundit ning seal valmistuti tema operatsiooniks. Kui nad kohale jõudisid oli Sofia
seisund juba kriitiline. Ta ei suutnud hingata. Kähku viidi ta operatsioonisaali, kus
arstid tegelesid temaga mitmeid tunde. Selles California operatsioonisaalos ka Sofia
suri.   Ta suri teades, milline on ookean ja milline on Hawaii. Ta sai elada täpselt
niipalju, et näha ära oma unistus ja suudelda oma eluarmastust. Steve isiklikult seda
kahjuks üle ei elanud. Ta sooritas enesetapu täpselt samal päeval. Eva oli kaotanud
oma viimase lapse, viimase inimese, kes talle veel midagigi tähendas. Eva, kes oli
olnud California üks menukamaid arste, vajas ise nüüd arsti. Ta läks peast hulluks
ning ta pandi hullumajja, valgete seinte vahele, kus ta elas piineldes 2 aastat, siis ta
suri. 06.03.2018 alates on Sofia ja Steve maetud California surnuaeda, kõrvuti.