Preili N.N jutustus - Anton Tšehhov (2)

PREILI N. N JUTUSTUS
ANTON TŠEHHOV
( Novell on „mina” jutustus. Tegelikult räägib Natalja Vladimirova)
Lugu algab kui ta hakkab rääkima mis juhtus üheksa aastat tagasi kui „mina” ja Pjotr Sergeitš (kohtu-uurija) ratsutasid ja läksid raudteejaama kirju ära tooma . (kirjeldatakse ilma ja hääli kuidas kõue mürinat kostus ja pilved olid taevas) Tagasi teel Pjotr hakkas järsku naerma ja ütles et see on lõbus kui tean et kohe saan ma üleni märjaks , ka „mina” hakkasin naerma. Nad jõudsid koju (kirjeldatakse ilma, „pilvede ja vihma tõttu valitses hämarus” .” lääge , ärritav heinalõhn” jne.)Pjotr pani hobused latritesse kinni. Müristas ja Pjotr küsis „minu” käest et kuidas meeldis,(samal ajal seistes „ minu” kõrval hingeldades raskest sõidust) seejärel ta vaatas „mind” ja ütles „mulle” „ Natalja Vladimirovna – ma annaksin kõik ära, et aga kauem niiviisi seista ja teid vaadelda, te olete täna imekaunis”. Pjotri näost oli näha et ta armastab „mind” .Seejärel Pjotr ütleski „mulle” et armastab mind ja käskis lihtsalt selle teadmisega olla ja mitte midagi ette võtta et talle piisab sellest et Natalja teab seda. „Ma” vaikisin ja Pjotr(Sergeitš) ütleski et see meeldib talle et „ma” vaikin. „Olime” mõlemad õnnelikud ja jooksime mööda õue ringi (vihma sadas) , „minu” isa ja vend nägid meid ja nad ei olnud harjunud sellega , et „ma” naeran ja olen õnnelik kuna ma seda tavaliselt ei ole. Õhtusöögilauas rääkis Pjotr rumalusi ja palju naljakas juttu ( et kui kurki talvel süüa siis on suus kevade lõhn jne.) „Ma” läksin magama ja mõtted olid täis unistusi ja mõtlesin kui kõrgest soost ja rikas ma olen ja kas ma ikka armastan Pjotrit?. Aga talvel kolisime linna tagasi ja Pjotr jäi maale (Pjotr oli maal naaber lihtinimene ja Natalja oli kõrgesoost ja rikas). Pjotr käis vahest „meil” külas ja rääkis ka vahest armastusest aga linnas see armastuse jutt ei olnud nii ilus kui tol hetkel maal. „Ma” mõtlesin et kas on asi rikkusel ja vaesusel aga „meil” oli siiski tugev müür vahel „ma” tundsin. (kirjeldatakse sügavalt tundeid). ( Räägib kuidas romaani tegelased on hädavaresed ja ei võitle oma armastuse nimel ja mõtleb kas tema peaks võitlema selle nimel). „Ta” arutleb seda et õnn armastus ja rõõm olid tema lähedal ja ise ei saanud algul sellest arugi vaid lihtsalt oma meelte segadusel lasi minna kõigel kuna ta ootas midagi enamat . Räägib kuidas on teistel armastustel ka niiviisi ära lasknud minna, ei pühendanud ennast millelegi nii olulisele. „Tema” isa suri kuna oli vanaks jäänud ja vaid mälestused olid jäänud temast kui ka ülejäänud inimestest, mitte midagi ei ole hetkel reaalselt olemas. Ja siis järsku heliseb uksekell , uksest sisse astub Pjotr ( näost kahvatu vanemaks muutunud , kõhnem, ei räägi enam rumalusi , elule käega löönud, oma tööle käega löönud(Natalja isa tõi ta linna tööle) mingit haigust põeb). Istus Pjotr kamina ette ja mitte midagi Nataljale ei ütle siis „ma” mõtlesin et küsin ise midagi ja ma „noh ,mis on uudist?” „ei midagi!” vastas Pjotr.Oli hetk vaikus ja „mulle” meenus kõik see mis oli olnud ja „ma” hakkasin nutma , unustasin oma kõrgsoo ja mul tekkis selle mehe vastu suur iha. Natalja hüüdis „ Mu jumal. Mu jumal, mokas on elu..” Pjotr istus ikka vaikselt kamina juures ja ei öelnud midagi .”Ma” nägin tema silmist et tal oli minust kahju aga ta oli siiski vait ning ma tundsin pahameelt sellise käitumise kohta ( nimetas teda veel hädavareseks). Saatis Natalja Pjotri minema tema käitumise pärast. Ukselävel Pjotr suudles „minu” käsi ja see oli kõik. Ta lahkus ja „mulle” tuli kurvastusega kõik see meelde mis oli kunagi minevikus maal olnud, läksin oma kabinetti tagasi , olles seal mõnda aega astus toatüdruk tuppa ja hõikas mind… ( see oli viimane sõna, lõppes segaselt)
( Kes veel ei tea Anton Tšehhovi novellid on kõik väga segased ja üle paisatud ja lõputa )