Müstlinine kirik (0)

Müstiline kirik
Mul on kombeks saanud käia pühapäeviti kirikus, kus kohtan endale juba tuttavaid inimesi, kellega saab arutada maailmaasjadest ja tunda rõõmu lihtsast ja tugevast koosolemisest. Tunnen iga nädala lõpul vajadust sinna minna. Kuid viimati toimus midagi enneolematut, kogesin seda, mida ma pole ammu tunda saanud. Oli kena talviselt pakane ilm, lumi langes laias kaares maapinnale ja tekitas paksu lumevaiba jalge alla. Pärast seda, kui olin lõpetanud oma hommikutee, asusin kiriku poole teele. Sinna jõudes olin lumememmeks muutunud. Üleni valge, puudus luud ja ninaks mõeldud porgand . Mulle tohutult meeldis vaadata kiriku ukselt tagasi küla poole, kuidas inimesed tammuvad läbi paksu lume kiriku poole. Nii tegin ka sellel päeval , see vaatepilt toob mulle suure naeratuse näole. Pühapäeva hommikuti saab alati üksteist rõõmsalt tervitada. Istusime siis kõik vaikselt maha ja alustasime oma pühapäevase jutluse kuulamisega. Kirikuõpetaja alustas rääkimist, kui ühtäkki astus uksest sisse mees, kes kandis kaabut ja tumedat pikemat sorti mantlit. See mees meenutas mulle oma koheva ja lokkis soenguga ja põskhabemega Aleksandr Puškinit. Kehaehitus oli tal tugev nagu ikka meestele kohane. Mehe sisenemisega kaasnes kirikus sosistamine ja teadmatus . Kes see toreda välimusega meesterahvas küll olla võib? Aga mina ei pööranud sellele erilist tähelepanu, ehk jälle mingi võõras, kes sattus siiakanti lihtsalt uudistama. Kuid ka järgmine pühapäev kohtasime teda kirikus. Külarahvas ei jätnud seda nii ja hakkasid asja uurima . Tuli välja, et ta oli üks kirjanik, kes ise ennast küll kirjanikuks enam nimetada ei tahtnud, kuid meie hakkasime teda küll niiviisi nimetama. Tema nimi oli William Cordon. Ta teatas veel , et reisib juba tükk aega Euroopas ringi, kuid miski ütles talle , et siia kanti peab kauemaks jääma ,kuna ta tundis, et see koht inspireerib teda. Ühel päeval kui oma küünlakese kirikus kustutasin ja olin just koduteele asumas, kui märkasin pingil üht märkmikku. Alguses mõtlesin seda mitte puudutada, aga miski ütles mu sees, et ma pean seda vaatama. Kui ma märkmikku oma käte vahel hoidsin, nägin ma, et see kuulub meie küla uuele kirjanikule. Peale seda unustasin ma keelu võõraid asju lugeda ning uudishimu sai minust võitu . Ma ju tean, et ei ole ilus teiste asju lugeda, aga teadmine , et mul on selline harukordne võimalus teada saada, kui hea kirjanik ta tegelikult on, pani mind tegutsema. Nii ma siis avasin kaane ja nägin, et William kirjutab luulevormis . Pärast esimese peatüki lugemist sellest roamantilisest raamatust, kuulsin ma kellegi sisenemisest kirikusse. Selja taha vaadates nägin ma Williamit, kes imestunul ilmel kergete sammudega minu poole liikus. Ta istus mu kõrvale ja küsis minu arvamust tema luuletuste kohta. Mina ei olnud võimeline midagi kostma, vaatasin talle suu ammuli otsa ega lausunud sõnagi. Alles nüüd nägin ma tema sügavsiniseid silmi , kuhu võib nagu ookeanisse kadunuks jääda. Olin väga imestunud, et selline mees oskab nii ilusasti armastusest, loodusest ja sõprusest kirjutada. Ta oskab oma mõtted nii kaunilt riimi seada. Sealt sai alguse meie suhtlemine . Me õppisime üksteist tasapisi tundma. Ma uurisin temalt kuidas on temast nii hea luuletaja saanud. Kuidas on see võimalik, et ta kirjanik ei ole, kui ta kirjutab nii hästi. Kuid selle peale vastas ta, et elu on keeruline ja ta olevat olnud kunagi väga kuulus kirjanik, aga kuna ta tundis, et ta ei suuda enam saavutada paberil seda, mida ta varem oli suutnud, lõpetas suurte teoste kirjutamise. William isegi avaldas mulle oma suuremate teoste nimed. Ta on kirjutanud järgmised romaanid: „Jumalavanaema klooster Itaalias“, „Kauge saare ajad“. Ta on kirjutanud järgmised luuletused: „Mileedi“, „ Imestus “, „Maailm“. William püüab iseennast taas leida. Sellepärast ta jäigi meie linna kauemaks peatuma. Me hakkasime tihedamalt läbi käima ning meist said väga head sõbrad, kes pühapäeviti aktiivselt vestlesid. Me rääkisime palju ka minevikust. Ma usaldasin talle oma suure saladuse ning niimoodi avas ka tema end ja rääkis mulle oma elust. Ta elu oli suhteliselt roosiline , kuni hetkeni, millal ta vanemad traagilises laevahukus uppusid. Vanemate surmaga kadus ta inspiratsioon . Ta oli sündinud kahekeelsesse perekonda, sellepärast ta vanemad tihti reisisidki kahe riigi vahet . Ema oli tal käsitööline ja isa kuulus rätsep. Suguvõsa oli tal suhteliselt rikas ja üksmeelne, sugulased toetasid ja aitasid alati üksteist. Tänu üksteise toetusele pole William asjadest erilist puudust tundnud . Ta sai tänu tutvustele Cambidge Ülikooli sisse ja lõpetas selle edukalt. Pärast kooli lõpetamist pühendas ta end oma loomingule ja teoste kirjutamisele , kuni hetkeni, millal vanemad surid. Sellega sai tema inspiratsioon otsa. Aastad hiljem otsustas ta ennast taas otsima hakata. Pereelule pole ta kunagi mõelnud , küll see aeg tuleb , siis kui aeg on küps. Ma olin sellest mehest nii lummatud, et ükskord isegi juhtusin hoopis laupäev kirikusse, sellest hetkest taipasin, et mul hakkavad tema vastu tunded tekkima . Ühel päeval sattusin ma raske haigusega voodisse. Oli pühapäev ja ma olin väga nukker, et ma ei saanud kirikusse minna. Õhtul kodus voodis lesides, poolenisti unemaal, kuulsin toas samme, see oli William, kes lilledega mu voodi kõrval seisis. Olin väga üllatunud teda nähes, nüüd oli ta kindlalt mu südame võitnud. Me naeratasime ja vaatasime üksteisele silma. Ta suudles mind õrnalt põsele ja lausus: „ Ma tundsin sinust täna puudust ja tahtsin sind väga näha, loodan, et sa ei pahanda ?“ Olin kohkunud nende sõnade peale, aga sisimas olin väga õnnelik. William küsis mult luba jääda õhtuks mulle seltsi. Ta avastas, et oli leidnud omale uue inspiratsiooniallika, see olin mina. Andsin talle loa jääda. Me hoidsime üksteisel kätest kinni ja mõistsime, et oleme üksteise jaoks loodud.