Platoni tüpoloogia kirjeldab ühinkonnakorralduseallkäigutreppi. ..Platoni eluajal oli Kreekas demokraatlik valitsemiskord. Kui demokraatia muutus pinnapealsemaks, muutus Platon pessimistlikumaks. Tema arvates oli ideaalseim valitsemiskord aristokraatia ehk parimatevõim. Parimad olid keskajal rikkamad ja kõrge või kuningliku perekonna sugulased. Platon, aga pidas parimateks neid, kes oma elu püüdlevad tarkuse poole. Platon arvas et inimesel on hingejaod, mis jagunevad 3. Ükshingejagu peaks neist olema domineeriv ja see määrab ära inimese töö. 3hingejagu olid: mõistuslik, söekas ja ihalev hingejagu. Mõistusliku hingejao voorus on tarkus. Söeka hingejao voorus vaprus ja õiglus. Ihaleva hingejao voorus mõõdukus. Mõistusliku hingejaoga inimene sobis siis valitemise ametisse, söekusega sõjalisse ja administratiivsesse, ihalev tootmisega seaotud ametisse. Aristokraatias domineerib
Õiglusest kui riigi voorusest sai Platoni silmis olla juttu vaid siis, kui tarkuse, vapruse ja mõõdukuse vooruste kaudu defineeritud seisused on üksteisega harmoonilistes suhetes, see tähendab antud juhul aga – loomupärastes valitsemis- ja allumissuhetes. Mis omakorda eeldab, et iga indiviid on paigutunud oma loomupärastele eeldustele vastavasse seisusesse ja omaltpoolt varustatud “õiglase hingekorraga”, st et tema hingejaod on loomupärastes allumis- ja valitsemissuhetes üksteisega. Ebaõiglane on siis vastavalt selline riik, kus inimesed tegelevad ka muuga, sealhulgas ka sellega, milleks neil puuduvad eeldused ja ettevalmistus. 3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Eelkõige on aga ebaõiglusega tegemist seal, kus ilma vastavate eeldusteta inimesed hakkavad sekkuma riigi valitsemisse. Teadmine ja võim
Platoni riigiksitlus on holistlik. Valitsemiskordade tbid ja gradatsioon. Siiamaani on kne all olnud see, kuidas peaks vlja ngema igluse idee kohaselt lesehitatud riik. Kui selles osas on selgus saavutatud, tekib vimalus ka nhtava maailma poliitilises mitmekesisuses paremini orienteeruda. Valitsemiskorda mravaks faktoriks peab Platon valitsevat hingelaadi, millisena ta ksitleb just valitsejate hingelaadi. Konkreetsemalt on ksimus selles, millises vahekorras on valitsejate erinevad hingejaod ksteisega. Vastavalt sellele, milline hingejagu konkreetsel juhul valitsejate hinges domineerib, iseloomustavad neid erinevaid hingelaade tnapevaselt teldes: valitsevaid mentaliteete ka erinevad vrtushinnangud. Faktilistelt olemasolevatest hiskonnakorraldustest on aristokraatia Platoni hinnangul kige lhedasem iglusele. Aristokraatia oli tollases poliitilises snavaras kibiv termin, mis thistas sugukonna/himu eliidist vlja kasvanud krgema pritoluga isikute vimu
Tarkus eeldab mitte üksnes tõeliselt oleva, vaid kõigi olevavaldkondade ning nende omavaheliste vahekordade teadmist. Võiks ütelda, et tarkus tähistab Platonil oskust ideedeteadmise alusel meeltele avatud maailma nähtusi õigesti hinnata ja nende keskel orienteeruda. Vaid tark teab, st. saab omada põhjendatud arvamusi selle kohta, mis on hing ja mis on keha, mis on hea ja mis ei ole hea, mis on igale hingejaole kohane ja millises vahekorras hingejaod üksteisega peavad olema. Seetõttu tuli selleks, et ka alamaid hingejagusid vooruslikeks kujundada, omada tarkust äsjakirjeldatud tähenduses. Söaka hingejao vooruseks, st. antud hingejakku kätketud eelduste parimal viisil väljaarendatuseks, on vaprus, andreia. Vaprus ei seisne Platoni järgi aga mitte ükskõik millistele ohtudele kartmatult vastu sööstmises, vaid põhineb oskusel vahet teha ja teada, mida tuleb karta ja mida ei tule karta
annaabi.ee 
