sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) jt. Veelgi suurem on kaitsealal leiduvate haruldaste linnu- ja loomaliikide arv. Väga esinduslik on soostiku kotkapopulatsioon - merikotkad, kalakotkad, kaljukotkad, suur-konnakotkad ja väike-konnakotkad . Kaitseala on tähtis elupaik suurkoovitajatele ja tetredele. Järvedel ja jõgedel peatuvad ning pesitsevad meelsasti mitme- sugused veelinnud. Piirkonnas on kokku kohatud 206 linnuliiki, neist 156 pesitsemas. Piirangud külastajatele Lõket võib teha ja telkida ainult selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohtades. Massiürituste korraldamiseks on vajalik saada luba kaitseala valitsejalt. Arvestada tuleb kalapüügiks kehtivate piirangutega. Seotud objektid Looduskeskus Emajõe-Suursoo looduskeskus Lõkkekoht Kantsi lõkkekoht, Koosa lõkkekoht Teabepunkt Emajõe-Suursoo teabepunkt Õpperada Emajõe õpperada (2,5 km) Tänan tähelepanu eest!
Nõmmemets Nõmmemetsad on hõredad ja aeglasekasvulised kuivadel ja vaestel liivmuldadel kasvavad männikud, kus on ohtralt põdrasamblikke, samblaid ja kanarbikku ning vähe rohttaimi. Nendel aladel on põhjavesi sügaval ja mulla pindmised kihid on väga kuivad. Seetõttu saavad seal kasvada vaid kuivalembesed taimed. Puurindes domineerivad männid on madalakasvulised ja põõsarinne tavaliselt puudub (harva võib olla vaid kadakat). Ka alustaimestu on kidur, kuivalembene ja liigivaene. Nõmmemetsad ei talu tallamist ning on väga tuleohtlikud. Eestis on nad levinud rannikul luiteliivadel moodustades veidi üle 4 % Eesti metsadest. Puurindest kasvavad nõmmemetsas peamiselt männid. Põõsarinnet ei olegi nõmmemetsas. · Puurinne on väga liigivaene koosnedes peamiselt harilikust männist, vähem harilikust kuusest, arukasest, harilikust haavast. · Põõsarinne tavaliselt puudub. Harva k...
EMAJÕE- SUURSOO Karin ja Anne-Mari Emajõe-Suursoo maastikukaitseala on Eesti suurim deltasoostik (Pindalaga umbes 200 km²) Asub Tartu maakonnas, Luunja, Meeksi, Mäksa, Vara ja Võnnu valla aladel Kaitseala moodustati 1981. aastal. Liikidekoosseis Piirkonnas kokku 206 linnuliiki, neist 156 pesitsemas Väga esinduslik on kotkapopulatsioon - merikotkad, kalakotkad, kaljukotkad. Ka tähtis elupaik suurkoovitajatele ja tetredele. Järvedel ja jõgedel peatuvad ning pesitsevad mitmesugused veelinnud Kahepaikseid on Emajõe Suursoos teada kaheksa liiki. Roomajaid leidub soostikus kolme liiki. Imetajaid elab kaitsealal 43 liiki Suurimetajatest võib siin kohata nii karu, hunti, ilvest, metskitse, metssiga kui põtra.
Luidetel kasvavad kuivad ja valgusküllased nõmme- ja palumännikud. Soomaa metsade enamlevinud puuliigid on: mänd, kask sanglepp. Mänd ja Sanglepp Taimed Soomaa Rahvuspargis on kokku loetletud 537 liiki soontaimi : neist38 puu-ja põõsaliike. Samblaid on leitud 193 liiki. Seeni on leitud 360 liiki. võhumõõgad . ööviiulid. niidu-kuremõõgad. Võhumõõk ja ööviiul Linnuliigid Linnuliike on Soomaa rahvuspargi liiginimestikus 185. neist ligi 150 on kohatud Soomaal pesitsemas: rüütadele, väikekoovitajatele mudatildritele. Harudased linnud Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis: rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas, niidurüdi rohunepp. Must toonekurg ja Rabapüü. Teised linnud Lamminiitudel peatuvad kevadiste üleujutuste ajal paljud läbirändavad veelinnud: laululuiged. Vanades märgades metsades, kus on rohkelt surnud ja surevat puitu, kopsivad: musträhn, hallpea-rähn,
linnuliikidele: kaljukotkad, must-toonekured, tedred ning metsised. Lisaks võib leida Soomaalt mitmeid haruldasi orhideeliike. Vilsandi rahvuspark Vilsandi on Eesti kõige merelisem rahvuspark. Rahvuspargi põhieesmärgiks on kaitsta, säilitada, uurida ja tutvustada mere- ja rannikumaastikke nende loodusväärtusi ja kultuuripärandit. Vilsandis on registreeritud üle 200 linnuliigi, kellest 112 liiki pesitsevad Eestis. Kõige kuulsamad neist on hahad, laidudel on neid pesitsemas tuhandeid paare. Vilsandis on väga rikkalik taimestik(u. 600 taimeliiki). Ligi kolmandik sealsetest taimedest on looduskaitse all (nt: taani- merisalat, rand- kesakann, rand-seahernes, arukäpp). TÄNAN tähelepanu eest Anna-Valeria Damaskina 10A klass
Rohurinne paikneb üksikute laikudena ning koosneb kõrrelistest.Samblarindes on vähe liike. Enamasti moodustavad sambla-samblikurinde peamiselt hajusalt kasvavad samblikud. 2. Loomastik Putukatest on paljud liigid seotud männiga.Mitmed neist toituvad puu koorealusest osast ehk kambiumist, mitmed okastest.Männi okastest toitub näiteks: männivaablane,täpsemini tema vastne.Noorte mändide puitu ja koort sööb männikräsakas.Sagedamini võib siin kohata pesitsemas rähne.Laululindudest on männikutes rohkem kuulda metskiuru kõvat häält.Üksildasemates nõmmemetsa osades võib pesitseda meie metsade suurekasvulisemaid ,metsis. Mõnikord uuristab kuiva liivakünkasse meeleldi urge mäger.Noores männikus võib teinekord kohata ka üsna rohkesti kentsaka välimusega mardikaid. 3. Linnud Nõmmemets on linnuhäältest suhteliselt vaene.Seda teravamalt kostab siin mõnikord kõrvu
rikkalik merelinnustik, suurimad hallhülge lesilad Eestis ning harukordne merepõhi oma floora ja faunaga. Vilsandi rahvuspargis paiknevad rahvusvaheliselt tuntud linnusaared on rändlindudele peatus-, pesitsus-, sulgimis- ja toitumispaigaks. Siin paljandub 400 miljoni aasta vanune geoloogiline pealiskord kunagise troopilise mere koralliriffidega. Vilsandi rahvuspargis on registreeritud üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku, mida on üle 4000 paari. Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde. Rahvuspargi bioloogiajaam asub Vilsandil. Rahvuspargi ülesanded on: kaitsta rannikumere ökosüsteeme ja reguleerida kasutust erinevate kaitsetingimuste kaudu; kaitsta rahvusvaheliste konventsioonide alusel liike ja nende elupaiku; arendada ja säilitada LääneEesti rannikuala traditsioonilist eluviisi.
rikkalik merelinnustik, suurimad hallhülge lesilad Eestis ning harukordne merepõhi oma floora ja faunaga. Vilsandi rahvuspargis paiknevad rahvusvaheliselt tuntud linnusaared on rändlindudele peatus-, pesitsus-, sulgimis- ja toitumispaigaks. Siin paljandub 400 miljoni aasta vanune geoloogiline pealiskord kunagise troopilise mere koralliriffidega. Vilsandi rahvuspargis on registreeritud üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku, mida on üle 4000 paari. Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde. Rahvuspargi bioloogiajaam asub Vilsandil. Rahvuspargi ülesanded on: kaitsta rannikumere ökosüsteeme ja reguleerida kasutust erinevate kaitsetingimuste kaudu; kaitsta rahvusvaheliste konventsioonide alusel liike ja nende elupaiku; arendada ja säilitada Lääne–Eesti rannikuala traditsioonilist eluviisi.
lend on lihtne ja ka poegadel on kergem lendamist õppida. Ilmselt on kalakotkaste pesaehitus-strateegia siiski õige, sest muidu nende arvukus ei kasvaks praegu. Emalind viibib alates munemisest pesa juures ja ka valvab seda. Isalinnu ülesandeks on saak kohale toimetada, emalind toidab poegi ja peab selle juures ka ise söönuks saama.Kui keegi leiab kotkapesa, mis asub puu ladvas nagu valge-toonekurel, siis on see tõenäoliselt kalakotkale kuuluv. Muuseas Ameerikas ongi kalakotkas pesitsemas sarnastes kohtades, nagu meie valge-toonekurg. Kalakotkas muneb 2-3 muna, millest kooruvad pojad saavad lennuvõimelisteks juuli lõpus. Lennuoskusest saagipüüdmiseni kulub aga veel tükk aega õppimist. Kalakotkas elab pea kõigil mandritel. Meil pesitseb ta eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis ning levib tasapisi lääne poole. 2002. aasta seisuga pesitseb Eestis 50-55 paari kalakotkaid. Kui veel 1985 teati meil pesitsevat ainult 5 paari, siis järelikult on veerand sajandiga
Maailma suurim vangla Kuuskümmend aastat kestnud konflikt Palestiina ja Iisraeli vahel, mis imekombel maailmale suuremat muret ei tekita, on jõudnud Nastja Pertsjonok'i suleni; 24. Septembril 2011 avaldas ta ajalehes ,,Postimees" oma arvamusartikli sellel teemal. Palestiinat loetakse maailma suurimaks vanglaks ja seda ka põhjusel. Rahva südames on pesitsemas ohutunne, mis nõuab osavaid ellujäämisoskusi. Ometigi pole see 21. sajandile enam kohane: maailmas valitseb näiline rahu, Palestiina on USA kontrolli all kõik peaks korras olema! Ent ei ole; religioossed fanaatikud ei hooli inimseadustest, hävitades eravaldusi ja ehitades oma mõttetult suurel hulgal usukeskusi, riik on jagatud kolmeks tsooniks: A, B ja C on toimunud kihistumine, võimulolevad juhtfiguurid ei suuda tagada
Linavästrik elab peamiselt inimasustuse läheduses. Eestis ligikaudu 50-100 000 paari. Kaalub 20...23 grammi. Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke. Linavästriku sugulased, kes meie mail elavad, on alati seotud veega: lambahänilast ja haruldast jõgivästrikku veest eemal ei kohtagi. Linavästrik elab mererannal ning laidudel, jõe- ja järvekallastel, rabalaugaste ääres, kuid ka taluõuedel, külades ja linnadeski. Harva võib teda ka suurtes laantes pesitsemas leida, kuid siis peab seal olema raiesmik või vana talukoht. Enamasti tegutseb maapinnal või peatub madalatel kohtadel. Iseloomulik on pika saba pidev üles-alla vibutamine. Maapinnal joostes otsib rohttaimede varte vahel selgrootuid: mitmesuguseid ämblikke ja putukaid, sagedamini mardikaid ja nende tõuke. Linavästrik on ka lendaja, lend madal ja lainjas. Iseloomulik on tema mängulend koos lauluga. Linavästriku laul
(41 km) alamjooksu tuntakse Riisa küla järgi Riisaküla üleujutusalana, mis pindalalt on Eesti suuremte hulgas (kuni 175 km²). Vilsandi Rahvuspark Vilsandi rahvuspark asub Saare maakonna lääneosas Lümanda ja Kihelkonna vallas. Baltimaade vanim kaitseala hõlmab mitmeid erineva maastikuga looduskomplekse, millest iseloomulikumad on meresaared. Vilsandi on ainuke inimasustusega saar kaitsealal. Registreeritud on üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku (üle 4000 paari). Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde. Vilsandi Rahvuspark paikneb meie vabariigi lääneosas, Saaremaa läänerannikul. Vilsandi ise ei ole kuigi suur saar. Ta on kuus kilomeetrit pikk ja laiust on tal vaevalt pool sellest. 1957. aasta 7. juunil võeti Eestis vastu looduskaitse seadus, mille alusel loodi Vilsandi linnuriigist Vaika Riiklik Looduskaitseala, mis 1971
pinnast välja kaevates, nii et suve lõpul võib pesa ise olla priske kapsa suurune ja paikneda sellele vastava suurusega koopas. Seda rühma nimetame maaherilasteks, siia kuuluvad kaks väga tavalist ja suve lõpul tihti tüütut liiki: liht-maaherilane ja täpik- maaherilane. Kolmas ruske maaherilane teeb tagasihoidlikke väikesi pesi ning inimesi tavaliselt ei tüüta. Mõlemas rühmas, maa kohal ja all elavate liikide hulgas, tuleb ette ka erandeid. Vapsikut on nähtud pesitsemas kompostihunnikus ja tõenäoliselt mingis maa-aluses õõnsuses rannavallis. Täpik-maaherilase pesa on nähtud viie meetri kõrgusel tellisseinal, kinnitatuna katuse-eendi alla. Ka moondunud pesakuju tuleb sageli ette, näiteks siis, kui pesa ruumipuudusel enam loomulikult laieneda ei saa. Herilaste nukkumine vältab umbes kuu aega. Niipea, kui nukkudest kooruvad valmikud - töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude
Kehamõõtmed Suur rästas, kehapikkus 25...28,5 cm. Saba suhteliselt pikk. Tiiva pikkus 14...15 cm. Kehamass Ligi 100 g. Levik Pesiteb Põhja- ja Kesk-Euroopas ning Siberis kuni Leenani. Eestis harilik haudelind. Arvukus Harilik, paiguti arvukas - praegu arvatakse Eestis pesitsevat 100...200 tuhat paari. Elupaik ja -viis Igasugustes puistutes, v.a. suurtes metsamassiivides, sageli kultuurmaastikul: metsatukad, puisniidud, aiad, pargid. Koloonialiselt, tihti kümneid paare koos pesitsemas, sügisesed ränded toimuvad aga sadade kaupa parvedes. Kõiki liikumisi saadab käre pirin-parin. Pesaasula juures ründavad pikeerides kõiki, nii vareseid kui ka inimesi. Kui õigel ajal ei taganeta, siis järgneb ekskrementide heitmine vaenlasele. On liikuv ja väga seltsinguline lind. Ränne Invasioonilind, areaali põhjaosas ka rändlind. Talvitab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Väike-Aasias. Sügisel koguneb suurtesse parvedesse ja lahkub
ürgkodumaaks peab enamik autoreid Indiat või Sunda saari, aga seda on võimatu täpselt öelda, sest ajal, mil vaaraosipelgat jälgima hakati, oli ta juba troopikas ja subtroopikas laialt levinud. Liigi esmakirjeldus pärineb loodusuurijalt K. Linnelt. Väidetakse, nagu oleks Linne kirjeldatud sipelgaisendid leitud muuseumisse toodud vaarao muumiast; liigi pesitsustavasid arvestades pole see ka päris võimatu. Euroopast leiti vaaraosipelgas esmakordselt 1828.a. Inglismaal kaminakivide vahel pesitsemas. Vähem kui 150 aastaga on vaaraosipelgas, tänu inimese tahtmatule kaasabile, jõudnud kõigile mandritele ja vallutab üha uusi alasid. Troopikas elab vaaraosipelgas peamiselt vabas looduses, pesitsedes mullas, kivide all, teiste sipelgate ja termiitide pesades, kuid tungib ka inimelamutesse. Euroopas on külmakartlik vaaraosipelgas täielikult kolinud hoonetesse. Mida kaugemale põhja poole, seda rohkem on ta levik seotud asulate ja linnadega, kus leidub köetavaid hooneid
19941997 oli saarel kormoranide koloonia. 1997. aastal hvitasid kormoranides konkurente ngevad kohalikud kalurid pesadel nende munad. See peletas kormoranid ra. Hanerahul pesitsesid 2007. aastal khmnokk-luik, rohukoskel, merisk, kalakajakas, merikajakas, randtiir, linavstrik, hallvares ja metsvint. Samas, niteks 2004. aastal olid haudelinnustikus hbekajakas, jgitiir ja/vi randtiir, hahk, merikajakas, khmnokk-luik, merisk, linavstrik, jkoskel, hallvares. Varem on pesitsemas nhtud peale kormorani veel niteks hallhane ja sinikael-parti. Samuti on sealses linnustikus esindatud ristpart, liivatll ja kivirullija. LOOMAD: Suuremad imetajad klastavad Hanerahu suhteliselt harva. Talvel liiguvad laiult laiule toitu otsivad rebased ja khrikud. Suveks ei saa loomad Hanerahule jda, sest nad jksid seal sna pea nlga, kuigi 2000. aasta suvel vis saarel haudelinnustiku vhesusest jreldades olla rebane, khrik vi mink. Nagu teistelgi laidudel, ei ole ka
Üks laul on trillerdus, teine ja kolmas on erinevad vilistused. Puukoristaja viled on nii lõikavad, et paratamatult tähelepanu köidavad. Siidisaba on väga kaunis lind. Tal on kiirul suur suletutt, hallikasroosa sirgelõikeline lühike saba. Pea on tal punaka varjundiga, kurgu all must laik, ka tiivad on mustad, kollase vöödistusega. Iseloomulik on ka hele vööt saba tipuosas. Söögiks on talle talvel mitmesugused marjad. Eestis on siidisaba pesitsemas kohatud väga harva. Ta on ilusa kirju sulestikuga lind. Valdavad on kontrastsed must ja valge, aga sabaalune on helepunane ning ka laubal asub punane laik. Isaslindudel on lisaks veel punane kukal. Iseloomulikud on talle veel väga pikk kleepuv keel, mida on hea putukakäikudesse sisse lükata, et sealt toitu kätte saada, ja väga jäik ning teravatipuline saba, mis on puutüvel tegutsedes tänuväärseks toeks. Rähn asetab käbi puuprakku ja hakkab
Looduskaitse alla ei kuulu. Siidisaba Levik: Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika metsavööndi põhjaosas, talviste hulgurännete ajal massiliselt ka lõuna pool kuni Lõuna-Euroopani ja Kesk-Aasiani. Eestis tavaline läbirändaja kevadel ja sügisel, pesitsemas haruharva. Toitumine: Väga ablas lind. Kogu talvepäev kulub toiduotsinguile. Sööb hiiglahulgal marju ja mitmesuguseid teisi vilju, sageli tühjendavad täielikult kogu pihlaka, viirpuu, kadaka, kibuvitsa või mõne muu puu. Osa suurest marjade ja viljade kogusest väljub seedetraktist seedumata ja nii aitab neid levitada
kaitsealuseid liike on leitud 29, haruldaseim taimeliik on liiv-hundihammas. Soomaal on kaunid kõik aastaajad. Juuni tipphetked on ajal, mil siniseid laineid löövad luhal siberi võhumõõgad . Lõhnavad ööviiulid. Juulis puhkevad õide niidu-kuremõõgad. Samblaid on leitud 200 ja samblike 119 liiki. Suur on inimtegevuse suhtes tundlike samblaliikide arv. Seeni on leitud 360 liiki. Siberi võhumõõk Linnuliike on Soomaa rahvuspargi liiginimestikus 183 , neist 146 on kohatud Soomaal pesitsemas. Soomaa rabad on Eesti ühed olulisemad pesitsusalad meil ainult rabades pesitsevatele rüütadele, väikekoovitajatele ja mudatildritele. Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas, niidurüdi ja rohunepp. Rabaservades leidub metsise mängupaiku ja kevadeti kostab avarabalt tetrede kudrutamist. Soomaa
okasmetsi, aga on kohanenud ka Lääne - Eesti lehtmetsadega, saartel kohtab eksikülalisi. Talvine arvukus küündib viie tuhande linnuni. Tänavu on hea hiireaasta, seega toiduprobleem väiksem. Händkaku hääl ei hakka nii lihtsalt kõrva kui kodukaku oma. Erinevalt oma inimeseleplikust sugulasest ta parkides, surnuaedades ja muudes asustuselähedastes kohtades elama ei kipu. Ta eelistab pigem suuri metsi, soovitavalt kuusikuid, ehkki erandkorras on pika sabaga kakku pesitsemas kohatud ka koduaedades. Nii nagu teiste öökullide huikamine, on händkakugi oma ilus pisut õudsel moel. Vahel võib ta kuuldavale tuua ka teistsuguseid helisid, näiteks kräuksuda, kuid tema tuntavaim häälitsus on tuhm uhhuu- uhhuhuutamine, mille Rein Kuresoo on raamatus «Eesti elusloodus» tabavalt kirja pannud kui «tohoo-tohuvabohuu-ohohoh.» Just hääle, aga kindlasti ka hämaruse ja pimedusega seotud elustiili pärast on kakkusid alati seostatud maagiaga
Vilsandi Rahvuspark Looduskaitseala moodustavad Vilsandi saar koos ümbritsevate laidude ja rahudega. Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Vilsandi rahvuspargi eesmärk on Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitse. Registreeritud on üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku (üle 4000 paari). Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde. Kuulub Ramsari konventsiooni alates 1997. aastast. Laidevahe looduskaitseala Laidevahe looduskaitseala on kaitseala Lõuna-Saaremaal, mis jääb Valjala ja Pihtla valla territooriumile. Kaitseala olulisimad osad on Laidevahe laht ja selle saarestikud, jäänukjärved ning ohustatud
Nimi- võipätakas- tuleb sellest, et varemalt korjati võipätakate lehti ja anti lehmadele. Seepeale muutus lehmade piim kollakamaks. Räägiti, et "lehmad annavad seepeale rohkem võid". Neid muutusi põhjustab jälle lehtedel olev lima. Sel limal on ka raviomadused. Nii soovitatakse võipätaka lehti panna kõikvõimalikele haavadele ja kärnadele, et neist kiiresti vabaneda. Peamiselt on temaga ravitsetud pragunenud ja mõranenud huuli. Registreeritud on üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku (üle 4000 paari). Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes "http://et.wikipedia.org/wiki/Valgep%C3%B5sk-lagle" o "Valgepõsk-lagle" valgepõsk- laglesid, "http://et.wikipedia.org/w/index.php? title=Kirjuhahk&action=edit&redlink=1" o "Kirjuhahk (pole veel kirjutatud)" kirjuhahku ja teisi merelinde. Valgepõsk-lagle pesitseb Novaja Zemljal, Teravmägedes ja Ida-Gröönimaal. Talvituvad Madalmaades ja Briti saartel
maastikukaitseala, Pandivere veekaitseala, Türi voorestiku kaitseala, Piiumetsa sookaitseala, Vulbi taimharulduste kaitseala, Pärnu jõe saar Türi linnas, Rava ja Päinurme tammikud, Purdi ebatsuugapuistu. Lisaks leidub arvukalt parke (valdavalt endisaegsed mõisapargid). Huvitavaid loodusobjekte on samuti palju - ainuüksi rändrahne ja kivikülve on Järva maakonna «Ürglooduse raamatusse» kantud 44. Järvamaal võib kohata pesitsemas kaljukotkast ja musta toonekurge, rääkimata arvukatest valge toonekure pesapaikadest. Siin liigub muude metsaloomade kõrval karusid ja hunte, jõgedes leidub nii forelli kui vähki. Maakond on rikas ka taimharulduste poolest. Sood ja Rabad Eestimaa südames Järvamaal ei ole järvesid palju. Pigem soolaukaid ja teisi veekogusid, mis Järvamaa viljakat pinda niisutavad. Norra allikad keset Eestit on ühed unikaalseimatest allikarühmadest. Sinna on koondunud nii
Kaarma vallas on Randvere kõige suurem piirkond. Randverele kuulub kokku 19küla, kus elab kokku 875inimest. Eraldi Põlluküla külas, ehk minu kodu külas elab 58 elaniku. Randvere asub enam-vähem Saaremaa keskpunktis, kuid siiski loetakse seda Saaremaa keskpunkti läänepoolsemaks kohaks. Kuressaarest 9 kilomeetrit Kihelkonna, ehk loode poole. Joonis 3. Pildil on Kaarma valla piirkonnad ja sinisega on tehtud Randvere. 2.1 Oo kivi ja selle legend Randveres Laheküla külas on pesitsemas Oo kivi ehk niinimetatud hobusekivi, mis on Saaremaal vägagi tuntud. Olen kuulnud ka legende selle kohta päris paljusid, kuid kõik on ikka sama põhimõttega, et Suur Tõll lõi pea hobusel maha ja hobune muutus kiviks. Kuid räägin ka legendist siis pikemalt. Vanapagan tahtis omale koju ühte töökat, tarka ja ilusat neidu. Ta siis otsis ja leidiski ühe, kuid neiu oli irlma unega. Vanapgan otsustas siis neiu ära röövida ja seda ta ka tegi. Vanapagan muutis ennast
Eestis kaitsealuseid liike on leitud 29. Soomaal on kaunid kõik aastaajad. Juuni tipphetked on ajal, mil siniseid laineid löövad luhal siberi võhumõõgad . Lõhnavad ööviiulid. Juulis puhkevad õide niidu-kuremõõgad. Samblaid on leitud 193 liiki. Suur on inimtegevuse suhtes tundlike samblaliikide arv. Seeni on leitud 360 liiki. Linnuliike on Soomaa rahvuspargi liiginimestikus 185 , neist ligi 150 on kohatud Soomaal pesitsemas. Soomaa rabad on Eesti ühed olulisemad pesitsusalad meil ainult rabades pesitsevatele rüütadele, väikekoovitajatele ja mudatildritele. Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas, niidurüdi ja rohunepp. Rabaservades leidub metsise mängupaiku ja kevadeti kostab avarabalt tetrede kudrutamist. Soomaa taastatud luhtadel rääksuvad Euroopas järjest
Peale hänilase alamliikide omavahelise ristumise on siin tähele pandud ka ristumist kuldhänilase alamliikidega. Eestist on teada ka lambahänilase M. flava flava ja kuldhänilase M. citreola citreola segapaari pesitsus, esimest korda aastast 1990. (Laurits, 2014) 1. 5 Elupaik Hänilase alamliikidest kohatakse Eestis kolme. Neist levinuim on meil lambahänilane (flava), kelle leviala hõlmab Kesk- ja Põhja Euroopat. Ka põhjahänilast (thunberg) on leitud siin väiksearvuliselt pesitsemas. Põhjahänilase põhiline leviala on Skandinaavia. Meist lõunapoolse levialaga mustpea-hänilast (feldegg) kohatakse Eestis harva. Hänilase peamiseks talvitusalaks on Aafrika (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm). (Peksar, 2014) Hänilane eelistab pesitseda niiskemapoolsetel karja- ja heinamaadel (nt luha- ja rannaniidud), harvem kohtame teda madalsoodes ning erandjuhtudel ka päris rabades. Pesitsusterritoorium valitakse küllaltki heterogeenne
Sel ajal võib metsas kuulda kõhedust tekitavat huikamist, oigamist ja vilistamist. Täiskurn saab munetud aprilli teiseks pooleks. Oma kodukoopaid kakud ise algusest lõpuni ei ehita (Pappel, 2001). Selle asemel pesitsevad nad puuõõntes, vanades linnupesades, puutüügastel (pilt 6), kaljueenditel, maas, mõni ka hoonetes (näiteks kirikutornides) (Eesti... 2011). Pilt 6 Händkaku kurn (Kontkanen jt, 2004:75) Üks kakkudest, keda ka koduhoovis pesitsemas võib leida, on kõrvukräts (pilt 7). Tema puuõõnsustest ei hooli ning seab kodu sisse näiteks vanas haraka- või varesepesas (Ader, 2008). Kõikidel kakuliikidel on valged munad. Tõenäoliselt pole hämaras pesaõõnsuses munadel kaitsevärvust väga vaja. Hele värvus aitab aga neid näha vanematel. Eesti kakkude pesades on tavaliselt 26 muna (Pappel, 2001). Haudumist alustab emaslind kohe pärast esimese muna munemist. Ülejäänud munad muneb ta vähemalt päevaste vahedega
Iseloomulik on nende hulgas kurvitsaliste suur osakaal. Kurvitsaliste kõrval on arvukad värvulised, kuid nende liike on vähe. Iseloomulike liikidena pesitsevad rannaniitudel kiivitaja ja punajalg-tilder, värvulistest põldlõoke, sookiur ja hänilane. Sagedased haudelinnud on veel niidurüdi, mustsaba-vigle, tutkas, sinikael-part, rägapart ja luits-nokk-part, paljandikel ja madala rohustuga aladel liivatüll ja merisk. Harvem võib pesitsemas kohata suurkoovitajat, niiskemates kohtades tikutajat. Haruldastest linniliikidest võib meil vaid rannaniitudel pesitseda veetallaja. Rannaniidud on oluline elupaik paljudele ohustatud ja kaitsealustele liikidele. sellest biotoobist olenevad pesitsusajal suurel määral või täielikult niidurüdi, tutkas ja veetallaja, vähem naaskelnokk, kivirullija, väiketiir, soopart, sooräts ja randkiur. Valdavalt või ainult
Isaslind kaalub 620-910g ja emaslind 880-1000g. Ta saagiks langevad põhiliselt hiired, kuid ta sööb ka väiksemaid värvulisi, nooremaid parte ja kanalisi. Hiireviu on levinud Vahemeremaadel ning Euraasia metsa ja metsastepivööndis, kuid ka mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna- Himaalajas. Hiireviu eelistab niiskeid kuusemetsi, kuid saagijahile läheb ta enamasti avamaastikele. Pesa rajab ta tavaliselt kuuse või männipuu otsa, kuid teda on nähtud pesitsemas ka lehtpuude otsas. Hiireviu ei ehita endale iga aasta uut pesa, vaid kasutab vana pesa, kuhu on lisatud värskeid puuoksi. Aprilli lõpul on ta pesas 2-4 valget muna, mis on kaetud roostepruunide, hallide või kollaste laikudega. Pojad kooruvad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juuli algul. Nende arv sõltub emase toitumistingimustest. Eestis on hiireviu meie arvukaim kulliline, keda hiirteküllastel aastatel on umbes 2000-3000 haudepaari. Kodukakk (Strix aluco)
varbad. Vesikana tõuseb lendu pika pladistava hoojooksu järel mööda veepinda (Mäger, 1994). Meie faunas on kurglased esindatud ühe liigiga - sookurega (Grus grus), kes on suuremate soode ja põõsas- ning lagerabade asukas. Lendab rivis kolmnurkse ahelikuna. Eestis on lauk üldlevinud ja arvukas haudelind, kes pesitseb taimerikurikastel merelahtedel, järvedel ning suurte jõgede koolmeil. Väikehuik (Porzana parva) on Eestis haruldane haudelind, keda on kohatud pesitsemas Matsalu lahe, Pihkva järve, Lämmijärve ning veel mõne väiksema järve ääres. (Mäger, 1994). 12 2. 3. KOKKUVÕTE Linnud on levinud väga erinevates ökoloogilistes tingimustes. Tänu oma lennuvõimele, kõrgelt arenenud füsioloogiale ja närvisüsteemile, pole lindude levikut piiravateks peamisteks teguriteks mitte madalad või kõrged temperatuurid, veekogud, ega suured kõrgused, vaid toidu kättesaadavus. Kokku arvatakse linde olevat ligikaudu 100 miljardit isendit
Kihelkonna ja Kuusnõmme laht neis paiknevate saartega. Vilsandi rahvuspargis on ligi sada saart. Koos ümbritseva akvatooriumiga hõlmab see kokku 180 km² (23 800 ha) suuruse ala, millest meri moodustab 105 km². Baltimaade vanim kaitseala hõlmab mitmeid erineva maastikuga looduskomplekse, millest iseloomulikumad on meresaared. Vilsandi on ainuke inimasustusega saar kaitsealal. Registreeritud on üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku (üle 4000 paari). Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde. Rahvuspargi bioloogiajaam asub Vilsandil. Vilsandi rahvuspargis Harilaiul asuv Kiipsaare nukk oli filmi "Somnambuul" tegevuspaigaks. Vilsandi Rahvuspark paikneb meie vabariigi lääneosas, Saaremaa läänerannikul. Looduskaitseala moodustavad Vilsandi saar koos ümbritsevate laidude ja rahudega ning
pea ja päranipuala on hallid, selg pruun, pugu kollakas, kaenla alt aga valge. Seejuures muster tal praktiliselt puudub. Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Ta on väga seltsinguline lind Elupaik ja -viis Igasugustes puistutes, v.a. suurtes metsamassiivides, sageli kultuurmaastikul: metsatukad, puisniidud, aiad, pargid. Koloonialiselt, tihti kümneid paare koos pesitsemas, sügisesed ränded toimuvad aga sadade kaupa parvedes. Kõiki liikumisi saadab käre pirin-parin. Pesaasula juures ründavad pikeerides kõiki, nii vareseid kui ka inimesi. Kui õigel ajal ei taganeta, siis järgneb ekskrementide heitmine vaenlasele. On liikuv ja väga seltsinguline lind. Ränne Invasioonilind, areaali põhjaosas ka rändlind. Talvitab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Väike-Aasias. Sügisel koguneb suurtesse
4. Mis on kaitsealal erilist, omapärast? Laidudelt on leitud üle 600 soontaimeliigi, sh Hanikatsilt üle 440 liigi. Saarnakil ja Hanikatsil on suudetud iga-aastase niitmisega säilitada ulatuslikud niidualad, mitteniidetavaid alasid aga hooldatakse lammaste karjatamisega. Laiud on olulisteks peatus- ja pesitsuspaikadeks paljudele linnuliikidele. Kaitsealal on registreeritud ligi 200 linnuliiki, sh 110 liiki pesitsemas. Ahelaiu ja Kõverlaiu ümbrus on üheks viimaseks pelgupaigaks hääbuvale Läänemere viigerhülgele. Iseloomulik on rändrahnude rohkus ning endiste rannavallide vööndi esinemine suurematel saartel. 5. Milliseid haruldasi taime- ja loomaliike seal elab? Saarte taimestik on erakordselt liigirikas. Laidudelt on leitud ühtekokku enam kui 600 liiki kõrgemaid taimi, mis on peaaegu pool Eestis looduslikult esinevate taimede üldarvust
pesitsevate lindude arvukus; sama kuulsus on ka kährikul. Laidude kiviaedades võivad elada veel kärp ja isegi metsnugist on saartel kohatud. Rannaniitudel pesitsevad iseloomulike liikidena kiivitaja ja punajalg-tilder, värvulistest põldlõoke, sookiur ja hänilane. Sagedased haudelinnud on veel balti risla e niidurüüt, mustsaba-vigle, tutkas, sinikael-part, rägapart ja luitsnokkpart, paljandikel ja madala muruosaga aladel liivatüll ja meriski. Harvem võib pesitsemas kohata suurkoovitajat, niiskemates kohtades tikutajat ja kiviaedades või kuhjatistes kivitäksi. Haruldastest linnuliikidest võib meil vaid rannaniitude veeloikudega aladel pesitseda veetallaja Rannaniidud on Eestis hävimisohus oleva kõre e juttselg-kärnkonna peaaegu ainukeseks elualaks. See kunagi üpris arvukas ja levinud liik on praeguseks säilinud vaid vähestes paikades, näiteks Manija,
Krõõt oli väsinud, sest ta oli oodates mitu tundi märgadel jalgadel seisnud; mehed sammusid kiiresti edasi; vaesel naisel oli peaaegu võimatu paksust lumest läbi sõtkudes neile järele jõuda. Aga määratu armastus poja vastu ja ihaldus teda nii kaua kui võimalik silma ees näha andsid talle üleloomulikku jõudu. Sepp ja Priidu kadusid viimaks lumiste küngaste ja nende peal paistvate valliriismete vahele. Krõõt tundis seda kohta ja teadis selgesti, et siin tondid ja kodukäijad pesitsemas olid; ta arvas seekord metsa serval seisma jäädes, ise oma silmaga tonte nägevat. Nad tulid hulgakaupa mitmest küljest, libisesid kui kehata varjud üle tumedasti valgendav välja ja kadusid kõik «varemete vahele. Igal muul ajal oleks ebausklik Krõõt säherdust viirastust nähes kas hirmu pärast kohe surnud või vähemalt ülepeakaela plagama pannud; seekord ei tundnud ta hirmu, vaid oli valmis poega vaimudegi eest kaitsema.
annaabi.ee 
