Vilsandi rahvuspark (0)

Rahvusvahelise tähtsusega linnukaitsealade kõrgeima kategooria hulka kuuluv Vilsandi Rahvuspark on välja kasvanud 1910 . a. loodud Ida-Euroopa ühest esimesest looduskaitsealast Vaika saartel.
Vilsandi Rahvuspark paikneb meie riigi lääneosas, Saaremaa läänerannikul. Vilsandi rahvuspargi moodustavad Vilsandi saar koos seda ümbritsevate laidude ja rahnudega ning Kihelkonna, Kuusnõmme ja Atla laht koos neis asetsevate saartega. Vilsandi rahvusparki kuulub ligikaudu 100 saart , mis on kokku 180 km². Vilsandi ise on väike saar – 6 km pikk ja vaevalt 3 km lai.
Vilsandi rahvuspargi eesmärk on Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitse :
kaitsta rannikumere ökosüsteeme ja reguleerida kasutust erinevate kaitsetingimuste kaudu;
kaitsta rahvusvaheliste konventsioonide alusel liike ja nende elupaiku;
ennistada ja tutvustada Eesti antud piirkonnale iseloomulikku bioloogilist mitmekesisust ja maastikke, rahvuslikku merekultuuripärandit ning muinsusobjekte;
arendada ja säilitada Lääne–Eesti rannikuala traditsioonilist eluviisi.
Leida uusi linde.
Rahvuspargi kultuuripärand on kultuurmaastikud, piirkonnale iseloomulik ja eripärane materiaalne ja vaimne pärand, keskkonnaga seotud traditsiooniline inimtegevus ja selle väljendus kinnispärandis ja rahvakultuuris.
Baltimaade vanim kaitseala hõlmab mitmeid erineva maastikuga looduskomplekse, millest iseloomulikumad on meresaared. Vilsandi on ainuke inimasustusega saar kaitsealal.
Võipätakad on putuktoidulised taimed. Tema kasvukohad on enamasti vesised ja toitainetevaesed. Putukate püüdmiseks on võipätakal lehed, mille pind on kleepuva limaga kaetud. Lima eritavad lehe pinnal leiduvad väikesed näärmekarvakesed. Nii jääbki loomake limasse kinni. Edasi algab aeglane lehe serva kokkurullumine. Võipätaka lehe serv on alati veidi ülespoole kaardunud, valmis kokku rulluma. Lõpuks surub lehe serv putuka tihedalt vastu lehe pinda ja algabki putuka seedimine. Kogu see töö võtab aega ühe kuni kaks ööpäeva. Alpi võipätaka õied on kreemikasvalged nagu Alpide lumised mäetipud. Nad asetsevad ühekaupa peenikestel õisikuvarbadel, mida on ühel taimel vaid paar-kolm tükki. Alpi võipätakas on harilikust võipätakast tunduvalt haruldasem ja vaid Saaremaal kasvava liigina kuulub ka looduskaitse alla. Nimi- võipätakas- tuleb sellest, et varemalt korjati võipätakate lehti ja anti lehmadele. Seepeale muutus lehmade piim kollakamaks. Räägiti, et “lehmad annavad seepeale rohkem võid”. Neid muutusi põhjustab jälle lehtedel olev lima. Sel limal on ka raviomadused. Nii soovitatakse võipätaka lehti panna kõikvõimalikele haavadele ja kärnadele, et neist kiiresti vabaneda . Peamiselt on temaga ravitsetud pragunenud ja mõranenud huuli.
Registreeritud on üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku (üle 4000 paari). Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes HYPERLINK " http://et.wikipedia.org/wiki/Valgep%C3%B5sk-lagle " \o "Valgepõsk-lagle" valgepõsk-laglesid, HYPERLINK " http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kirjuhahk&action=edit&redlink=1 " \o "Kirjuhahk (pole veel kirjutatud)" kirjuhahku ja teisi merelinde.
Valgepõsk-lagle pesitseb Novaja Zemljal, Teravmägedes ja Ida-Gröönimaal. Talvituvad Madalmaades ja Briti saartel . Lääne-Eesti jääb idapoolsete rändlindude tähtsaks puhkepaigaks, üksikud ka pesitsevad seal.Linnu üldpikkus on 58–70 cm, tiibade siruulatus 132–145 cm. Valgepõsk-lagled on keskmise suurusega partlane, kes mõneti sarnaneb hanega. Lindudel on valge peaosa ja must pea, kael ning ülakeha. Linnu kõhuosa on valge, tiivad ja seljaosa on hõbejas-hallid.
Hallhüljes on üks kolmest Eestis elavast hülglasest. (teised on viigerhüljes ja randal ). Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja . Peale läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest ( tursk , lest , lõhe, heeringas jne), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end söömiseajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Pojad sünnivad hallhülgel veebruari lõpus – märtsis, tavaliselt sünnib üks poeg. Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine. Küttimine hallhülge populatsiooni eriti ei mõjuta, kuna hallhüljes on endiselt looduskaitse all. Hallhüljeste keha nagu nimigi ütleb on hallikas. Hallhüljeste tüvepikkus on 210–330 cm. Isaste kehakaal 170–310 kg ja emastel 105–186 kg. Hallhüljes kuulub Eestis II kaitsekategooriasse.
Vilsandi tuletorn asub Vilsandi saare läänekaldal, kõrgus on 37 meetrit. See on valge kooniline kivitorn , millel on rõdu ja punane laternaruum. See on ehitatud punasele vundamendile. Vilsandi tuletorn püstitati saarele 1809. aastal.
Merepinnast 40 meetri kõrgusel asuv tuli hoiatab meresõitjaid arvukate piirkonnas asuvate ohtude eest ja selle nähtavuse kaugus on 18 meremiili.
Üheks huvitavamaks perioodiks Vilsandi tuletorni ajaloos kujunesid aastad 1910 - 1941, mil selle tööd juhatas hr. Artur Toom . Nimelt rajas A. Toom Vaika linnukaitseala, millest on nüüdseks välja kasvanud Vilsandi Rahvuspark
Harilaid on poolsaar Saaremaa looderannikul Saare maakonnas Kihelkonna vallas. Harilaiu liitub idas umbes 300 meetri laiuse maakaela kaudu Tagamõisa poolsaarega. Poolsaare pindala on 3,6 km². Harilaiul on suured liivaalad ning kliburand, lõunas kasvab männik. Poolsaare keskosas on riimveeline järv – Laiapea laht. Harilaid kerkis merest saarena 1000–2000 aastat tagasi. Loodetipus Kiipsaare neemel on tuletorn. Kiipsaare nukk on geoloogiliselt väga huvitav koht, sest tema asukoht on aja jooksul märkimisväärselt muutunud. Lainetuse mõjul on neem liikunud läänest ida suunas. Selle tõestuseks on Kiipsaare tuletorn, mis ehitati neeme keskele , kuid on tänaseks jõudnud merre. Kiipsaare nukk oli filmi "Somnambuul" tegevuspaigaks .
Vilsandi loodusrada - 7 km.
Vilsandi ja Vesiloo saarte maastik
Harilaiu loodusarada – 8 km.
Liivame ja klibune poolsaar, mitmekülgse taimestiku ja loomastikuga.

Loona - Kuusnõmme loodusrada – 10 km.
Loometsad, võõrpuuliigid, vaatetorn.

Elda -Soeginina loodusrada –6 km.
Elda ja Soeginina pangad, rannikukooslused ja – linnud .

Loona –Harilaiu loodusrada – 20 km.
Loodusrada asub osaliselt Vilsandi rahvuspargi territooriumil
1. Loona mõis asub Lümanda ja Kihelkonna vahelisest maanteelõigust lääne pool. 19.saj. algul kujunes härrastemajast varaklassitsistlik hoone, mõisaansamblisse kuuluvad ka kiviait, aiamaja ja park.    Mõisa lähedal on vana rannaasula, mis on dateeritud II aastatuhandesse, samas asub 4 kiviristkalmet, mis kuuluvad hilisemasse ajajärku.
2. Kihelkonna alev oma 550 elanikuga paikneb samanimelise lahe idarannikul. Kihelkonna kirik , mis valmis 1260.a., kuulub Eesti Vanimate hulka, kirikutorn on Saaremaa kõrgeim. Kirikust paarsada meetrit eemal paikneb 1638 .a. ehitatud kellatorn , ainuke taoline, mis on säilinud Baltimaades.
3. Tagamõisa poolsaarele suunduvast teest lääne pool asub Jaagurahu sadam,  mis valmis lõplikult 1929.a. kohaliku lubjakiviväljaveoks. Siit algas sadade küüditatute tee külmale male .
4. Kurevere külas on praeguseks säilinud üksikud vanemad taluhooned. Ala vanemast asustusest annavad tunnistust 7 säilinud väikeselohulist ohvrikivi, mis asuvad maanteeäärsel karjamaal.
5. Maanteed ääristavad Kurevere ja Tammese vahelisel teelõigul õhukese pinnakattega klibulood, vagudel kasvab hõre männimets.
6. Kõruse küla, oli enne II Maailmasõda Tagamõisa poolsaare suurim küla. 1935.aastani töötas seal 6-klassiline kool. 
7. Kiljatu järv on üks paljudest Tagamõisa rannikujärvedest. Pindala 40 ha, sügavus 1 m. Järve voolab sisse oja, mis algab Ooknapee järvest ja väljavool toimub Haagi lõukasse suubuva Kiljatu oja kaudu.
8. Oja talukoht, mille hooned on tänaseks hävinenud.
9. Tee viib üle Oja ja jõuab Harilaiu infotahvli juurde.