Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs Järgnev on kokkuvõte ja analüüs Linda Kaljundi 2011. aastal kogumikus „Humanitaarteaduste metodoloogia“ ilmunud artiklist „Performatiivne pööre“. Käesoleva kirjatöö eesmärgiks on esitada kokkuvõte autori põhiideedest ning analüüsida, kuidas neid rakendada etenduse, täpsemalt lavastuse „Life Is Very Hard“ analüüsis. Linda Kaljundi tegeleb oma artiklis mõiste „performatiivsus“ ja selle tuletistega ning on seadnud omale eesmärgiks kaardistada vastava mõistestiku tähendus- ja kasutusvälja laienemine, nn performatiivne pööre ning ühtlasi tegeleda sellest tingitud metodoloogiliste ja
tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum
tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus _ Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted _ reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum
või regionaalsel sarnasusel ning ärihuvidel. Milleks on vaja kriminaalsel subkultuuril oma märgissüsteemi (nt tätoveeringuid) või oma keelt/slängi? Varjavad kõrvaliste kuulajate eest infot. Võimaldavad inforikkalt ja lühidalt mõtteid väljendada. Eristavad subkultuuri liikmeid teistest ning rõhutavad gruppi kuulumist. Väljendavad suhtumist: kõigutavad üldtuntud autoriteete ja norme, rõhustavad üleolevat või halvustavat suhtumist. Mida tähendab Butleri järgi "performatiivne sugu". Suhesta teeoria ühe subkultuuriga ning too näiteid. Butleri (1990) käsitluses on sugu läbinisti sotsiaalsete praktikate kordamise tulem, st. performatiivne. Performatiivsus ei tähenda Butleri järgi siiski soorolli teatrilavalikult teadvustatud etendamist, vaid ajalooliselt kujunenud sotsiaalsete tähenduste ja normide pidevat ning igapäevaselt teadvustamatut kordamist nii kõnes kui ka tegevustes Mida tähendab Shippersi järgi "sooline manööver"
Loogika on aga suurel määral kreeka keele grammatika Illokutiivsed- kõnetatav saab su soovist aru. Kõige olulisem, eristame: 1.illokutiivne eesmärk- milleks räägime 2.illokutiivne jõud- kui intensiivne eesmärk 3.illokutiivne suund- kuhu suunatud ja perlokutiivsed aktid- Br aktil on tagajärg. Performatiivsus- Performatiivid on otsesed vastandid kaudsetele illokutiivsetele kõneaktidele. Performatiivne ütlus nullib sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. b) illokutiivsed eesmärgid ,,Speech acts"; Searle kirjutas ,,Illokutiivse loogika" 1985. Searle'i arvates on viis ainult eesmärk: 1.Eesmärk on assertiivne seisneb informeerimises, rääkija tahab informeerida kuulajat : "Auditoorium on külm" 2
mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud teatri ajaloo uurimine, nt kuidas NSV muutis teatrit, kuidas teater väljaspool kultuuriruumi mõjub Teatriuurimise valdkonnad (mida uuritakse): Draamauuringud – fookuses draamatekst, tegeletakse tekstiga, uuritakse näitekirjandust Teatriteadus – fookuses teatrikunst, sh tekst ühe märgisüsteemina Etendusuuringud – performatiivne käitumine ja sündmused kultuuris Teatriteaduse valdkonnad: teatriajalugu, etenduse analüüs, kultuurietenduse analüüs (avalikud sündmused, sport, meelelahutus), tõlke-, adaptsiooni- ja dramaturgiauuringud, teatrisemiootika, teatrifenomenoloogia, teatriantropoloogia, teatrisotsioloogia, publiku- ja retseptsiooniuuringud Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, informeerib publikut kui etendus on kahemõtteline, ajalooliselt näeb mida teatud perioodil
Rõhk konteksti leidmisele ning sellele, kuidas inimesed tajuvad oma rolli mingis olukorras. Eristatakse 4 mudelit: · temaatiline analüüs - rõhk pigem teemale, st sellele, mida öeldakse, mitte niivõrd sellele, kuidas öeldakse. · strukturaalanalüüs teeb rõhu viisile, kuidas lugu seostatakse; · interaktsiooniline analüüs asetab rõhu dialoogile rääkija ja kuulaja vahel; · performatiivne analüüs keskendub narratiivile kui esitusele uurides sõnade ja zestide kasutamist loo edastamisel. Infot, mida edastatakse intervjuudes, käsitletakse kui lugusid, narratiive. Selle lähenemise võib valida kas kohe uurimust alustades või ka hiljem, suhtuda juba kogutud intervjuudesse kui lugudesse. Materjal peab olema detailirohke, üksikasjalik. 9. Diskursusanalüüs. Diskursusanalüüs e
Deflatsionism ütleb, et tõe mõiste ei ole midagi sügavat ja tähtsat, tõdedel pole mingit ühist omadust, nagu eelnevad teooriad on eeldanud. 11. Selgitage tõefraasi üldistavat ja performatiivset funktsiooni? Üldistav: Tõefraas on üleliigne, kui on omistatud funktsioon ühele antud lausele (nt. on tõene, et Caesar mõrvati = Caesar mõrvati) aga on vajalik lause puhul, mis pole antud (nt. kõik, mida Newton ütles, on tõene - kõik, mida Newton ütles - ?) Performatiivne: fraasil ,,on tõene" on ka väljenduslik otstarve, mis funktsioneerib üllatuse, kahtluse, mitteuskumise väljendajana (on see ikka tõsi, et..; no kui see on tõsi, siis ma küll ei tea...) 12. Esitage deflatsionismile vähemalt kaks etteheidet! Tõde on juba iseenesest tähtis, inimeste jaoks väärtus. Hüpoteetilised otsustused: nt, kui on tõsi, et päike paistab, siis... 13. Selgitage tõefraasi pimekasutuse probleemi! 3. TEADMINE 1. Millega tegeleb epistemoloogia?
on tõene, tõeni. Ilukirjandust aga võib võrrelda kunstiga. Traditsiooniliselt peetakse ilukirjanduse et Caesar mõrvati = Caesar mõrvati) aga on vajalik lause puhul, mis pole antud (nt. kõik, põhiliikideks eepikat, lüürikat ja dramaatikat ehk draamakirjandust, kuid on ka teisi liigitusi mida Newton ütles, on tõene - kõik, mida Newton ütles - ?) ja täiendavaid kategooriaid. Teises tähendus on ilukirjandus see osa kirjandusest millel ei pea Performatiivne: fraasil ,,on tõene" on ka väljenduslik otstarve, mis funktsioneerib üllatuse, olema tõe väärtust, mis on ka ilukirjanduse ja filosoofia suurim erinevus. Filosoofiat ja kahtluse, mitteuskumise väljendajana (on see ikka tõsi, et..; no kui see on tõsi, siis ma küll ei ilukirjandust ühendab ilmselt kõige rohkem huvi maailma tunnetamise vastu. Filosoofia tea...) opereerib tavaliselt loogikaseadustega, ilukirjandus kasutab aga kujundlikku keelt. 10
verifitseerida. Väärad ideed on need, mida ei saa. See on tõene, mis on meile kasulik. On küll... Absoluutselt tõene, tähendades seda, mida meie mingi edasine kogemus kunagi ei muuda. 13. Mis on deflatsionism ja kuidas see erineb teistest tõeteooriatest? Erine selle poolest, et tõe mõiste ei ole midagi metafüüsiliselt sügavat ja tähtsat, nagu kõik teised voolud on arvanud. 14. Mida tähendab et ,,on tõene" on performatiivne väljend? Seda öeldes sooritab inimene mingi teo. 15. Milles seisneb ,,tõe/tõesuse" ekspressiivne otstarve? Strawsoni järgi on fraasil "on tõene" lisaks nõustumise ja kinnitamisele veel ka ekspressiivne otstarve: "on see tõsi, et..." "on see ikka tõene, et..." "kui see on tõsi no siis ma küll ei tea" Sarnastes väljendites funktsioneerib "tõene" üllatuse, kahtluse ja mitteuskumuse väljendajana. 3. TEADMINE 1. Millega tegeleb epistemoloogia? Epistemoloogia on tunnetusteooria e
seriaali kestel üks probleem. 79. Mis on teatrietenduse retseptsioonistrateegia? Nimetage peamisi etenduse vastuvõtustrateegiad. Retseptsioonistrateegia - viis, kuidas vaataja suhestub etendusega, st millistele etenduse aspektidele vaataja keskendub. Retseptsioonitüübid · intellektuaalne, emotsionaalne ja meelelahutuslik · emotsionaalne/intellektuaalne ning esteetiline/reaalne · referentsiaalne (loo jutustamisega seotud) ja performatiivne (esitamisega seotud). Vastuvõtustrateegiad: 1) Esteetiline konventsioon ja esteetiline vastuvõtustrateegia vaataja lähtub kunstimärkidest ja -konventsioonidest 2) Reaalsuskonventsioon ja mittefiktsionaalne vastuvõtustrateegia kunstimärkide interpreteerimine loomulike märkidena. 80. Mis on esteetiline konventsioon ja reaalsuskonventsioon etenduse vastuvõtus? Esteetiline konventsioon ja esteetiline vastuvõtustrateegia vaataja lähtub kunstimärkidest ja
Irooniale lähedane on omakorda metafoor. Kuulaja reageerimine kaudsele kõneaktile on samuti seotud viisakusega - ei vastata küsimusele sellisena nagu ta esitatud on, vaid sisuliselt varjatud küsimusele tegelikult esitatud küsimusega vormiliselt sobivalt. (Nt. soolatopsi-küsimusele on õige vastus mitte ei/jah, vaid annan/ei anna.) Searle meelest on kõneaktil alati 1-2 eesmärki, võibolla isegi rohkem. Performatiivid on otsesed vastandid kaudsetele illokutiivsetele kõneaktidele. Performatiivne ütlus nullib sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. Soovin õnne. Ei väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. Teksti vastandlikud fundamentaalsed omadused: - ülearusus - kõnes on alati palju rohkem ülearust kui keeles. Kõige rohkem on ülearust teismeliste tüdrukute dialoogis (kõige vähem informatiivne), aga leidub ka asjalikes paberites. Kõige vähem sisaldavad ülearust materjali kunstilised tekstid, luule
Irooniale lähedane on omakorda metafoor. Kuulaja reageerimine kaudsele kõneaktile on samuti seotud viisakusega - ei vastata küsimusele sellisena nagu ta esitatud on, vaid sisuliselt varjatud küsimusele tegelikult esitatud küsimusega vormiliselt sobivalt. (Nt. soolatopsi-küsimusele on õige vastus mitte ei/jah, vaid annan/ei anna.) Searle meelest on kõneaktil alati 1-2 eesmärki, võibolla isegi rohkem. Performatiivid on otsesed vastandid kaudsetele illokutiivsetele kõneaktidele. Performatiivne ütlus nullib sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. Soovin õnne. Ei väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. Teksti vastandlikud fundamentaalsed omadused: - ülearusus - kõnes on alati palju rohkem ülearust kui keeles. Kõige rohkem on ülearust teismeliste tüdrukute dialoogis (kõige vähem informatiivne), aga leidub ka asjalikes paberites. Kõige vähem sisaldavad ülearust materjali kunstilised tekstid, luule
edasi John Searle ("Speech acts"; 1969), Paul Grice, Peter Strawson, William Alston jt. Austini kõnelemisteooria rõhutab varem mitte tõsiselt võetud asjaolu, et kõnelemine on alati ka tegevus ning on alati sõltuv konkreetsest olukorrast. See teooria mõjutas analüütilist keelefilosoofiat ja keeleteadust tugevalt, sest kõnetegude (performatiivsete kõneaktide) olemasolu heitis uut valgust kommunikatsioonile ning keele toimimisele. Performatiivne kõneakt on näiteks: "Käesolevaga kuulutan ma teid meheks ja naiseks" või: "Ma ristin sind ...". Lausumise hetkel luuakse "tõsiasi maailmas". 31. Kommunikatiivsed lausetüübid Kommunikatiivsed lausetüübid on lausetüübid, mida eristatakse suhtluseesmärgi järgi. Laused tähistavad mitmesuguseid kommunikatsiooniülesandeid. Lausete abil antakse edasi väidet, küsimust, käsku, soovi ja hüüdu. Väitlause, küsilause, käsklause, soovlause, hüüdlause. 32
· Lokutiivne vastava sõnumi loomine. Selles loomises on paralleelselt kaks protsessi 1) mõtte korrektne formuleerimine; 2) sõnastus peab olema korrektne grammatiliselt, semantiliselt kui ka stiililiselt. Ütluse kontrueerimine. · Illokutiivne ütluse presenteerimine. · Perlokutiivne tagajärjed. Öeldi mingi informatsioon ja ma saan sellest aru, seega arusaamine on tagajärg. o Mõtted o Tunded o Teod Performatiivne lausung Ütluse eesmärk on kirjeldada olukorda maailmas. · Ei ole tõne ega vale · Ei kirjelda, vaid teostab. o ,,Palun vabandust!" o ,,Võtan su vabandus vastu" o ,,Mine!" John Searle (1932- ) Ta on filosoof. Ta lähtub sellest, et klassikaline vastandus mateeria vs keha/vaim on probleemi vale asetus. Teadvus ei ole kehast eraldi ja kui räägime teadvusest, siis meil pole muud teadvust kui inimteadvus. Teadvus on kontsentreeritud ajus
· Hinnangu andmine Etenduse vastuvõttu mõjutavad lavastus/etendus ise, etenduspaik, vanus, kultuurikogemus, haridus ja sugu. Retseptsioonistrateegia viis, kuidas vaataja etendusega suhestub, st millistele etenduse aspektidele vaataja keskendub. Retseptsioonitüübid: · Intellektuaalne, meelelahutuslik, emotsionaalne · Emotsionaalne/intellektuaalne, esteetiline/reaalne · Referentsiaalne seotud loo jutustamisega; performatiivne seotud loo esitusega Retseptsioonistrateegiad: 1) Esteetiline konventsioon ja vastuvõtustrateegia vaataja lähtub kunstimärkidest ja konventsioonidest 2) Reaalsuskonventsioon ja mittefiktsionaalne vastuvõtustrateegia kunstimärke tõlgendatakse loomulike märkidena. Vaataja tõlgendab nähtut vastavalt oma kogemustele. Kuidas erinevad draama ja eepika? DRAAMA EEPIKA
nimetama. Meie kohus otsida tõde tuleneb Jamesi arust meie üldisest kohusest teha seda, mis ennast ära tasub. 13. Mis on deflatsionism ja kuidas see erineb teistest tõeteooriatest? Tõeteooria kus fraas ''on tõene'' on liiane ja põhimõtteliselt kõrvaldatav. Erineb teistest, sest tõe mõiste ei ole midagi metafüüsiliselt sügavat ja tähtsat, mida eelmised teooriad väidavad. 14. Mida tähendab et „on tõene“ on performatiivne (tegevuslik) väljend? St, et sellega ei kirjeldata vaid sooritatakse teatud tegu (tõestamine). 15. Milles seisneb „tõe/tõesuse“ ekspressiivne (väljenduslik) otstarve? seisneb: on see tõsi ,et..............; on see ikka tõene, et ................, kui see on tõsi, et – EHK VÄLJENDUSLIK OTSTARVE. 16. Esitage deflatsionismile vähemalt kaks etteheidet! 3. TEADMINE 1. Millega tegeleb epistemoloogia? Epistemoloogia tegeleb näiteks niisuguste küsimustega. Mis on teadmine? Mis on
13. Selgitage tõefraasi üldistavat, performatiivset ja ekspressiivset funktsiooni? Tõefraasi üldistav funktsioon Quine (1995) ja Ramsey (1999): tõefraas on üleliigne, omistatuna ühele antud lausele: “on tõene, et Caesar mõrvati” = “Caesar mõrvati” Ent tõefraasi on vaja lause puhul, mis pole antud. Võime tahta öelda, et kõik, mis keegi mingil juhtumil ütles, oli tõene: “kõik mida Newton ütles on tõene” ≠ “Kõik mida Newton ütles” „on tõene“ performatiivne väljend? Seda öeldes sooritab inimene mingi teo. „tõe/tõesuse“ ekspressiivne otstarve? Strawsoni järgi on fraasil “on tõene” lisaks nõustumise ja kinnitamisele veel ka ekspressiivne otstarve: “on see tõsi, et...” “on see ikka tõene, et...” “kui see on tõsi no siis ma küll ei tea” Sarnastes väljendites funktsioneerib “tõene” üllatuse, kahtluse ja mitteuskumuse väljendajana. 14. Esitage deflatsionismile vähemalt kaks etteheidet! 1. Tõefraasi pimekasutus
Ilmutab >< loob paradoks Ilmutab > maailm on korrastatud teatud põhimõtete ja seaduspärade kohaselt, lood/kirjandus imiteerib või esitab seda teatud viisil. Hea kirjanduse mõõt > kui kvaliteetne on jäljendusprotsess. Loob > Lugu on millegi loomine sõnade/kujunditega > käivitab sündmused & teod pärismaailmas. Maailm ei toimi toetudes mingitele põhimõtetele, kord maailmas ja arusaam sellest luuakse lugude kaudu > lugude performatiivne funktsioon, näiteks luuakse lugudes teatud minaduse mudelid, millest lähtudes toimime päriselus (nt. saame aru, et oleme armunud, kuna oleme lugenud romaane v tarbinud teise meediumi abil vahend. lugusid. Lugude abil saab kultuuri reguleerida, lood panevad inimesed teatud viisil käituma > lugude vahendamise dünaamika (suul. kultuurilt trükikunstile, raamatult kinole ja televisioonile) > üldise kultuuridünaamika oluline osa Korrastav vs vastandav.
oma uurimistöös. -II- kui kujutluspiltide kultuuriajalugu: viimaste aastate katse hõlmata visuaalkultuuri uurimisse ka n-ö mittemateriaalseid pilte, s.t. mingis kultuuris ringlevaid erinevaid ettekujutusi, visioone, unenägusid jms. Saavutused On aidanud selgemini esile tuua visuaalse teabe erineva tähenduse ja toime erinevates kultuurides. Pildid pole olnud ainult vaatamiseks, vaid suurema osa ajaloost on piltides olnud tähtis performatiivne roll: neid on kummardatud, neid on kasutatud rituaalides jms Aidanud vabastada piltide hindamis ainult esteetilistest kriteeriumitest. On võimaldanud kultuuriajaloos tuua käibele palju senikasutamata allikaid ikonograafilist materjali, mida varem ei teatud või ei osatud kasutada. PETER BURKE: visuaalsed allikad vajavad allikakriitikat Usub, et pildid ja kujutised väärivad ajaloolaste tähelepanu kui
Ilmutab >< loob paradoks Ilmutab > maailm on korrastatud teatud põhimõtete ja seaduspärade kohaselt, lood/kirjandus imiteerib või esitab seda teatud viisil. Hea kirjanduse mõõt > kui kvaliteetne on jäljendusprotsess. Loob > Lugu on millegi loomine sõnade/kujunditega > käivitab sündmused & teod pärismaailmas. Maailm ei toimi toetudes mingitele põhimõtetele, kord maailmas ja arusaam sellest luuakse lugude kaudu > lugude performatiivne funktsioon, näiteks luuakse lugudes teatud minaduse mudelid, millest lähtudes toimime päriselus (nt. saame aru, et oleme armunud, kuna oleme lugenud romaane v tarbinud teise meediumi abil vahend. lugusid. Lugude abil saab kultuuri reguleerida, lood panevad inimesed teatud viisil käituma > lugude vahendamise dünaamika (suul. kultuurilt trükikunstile, raamatult kinole ja televisioonile) > üldise kultuuridünaamika oluline osa Korrastav vs vastandav.
Neile küsimustele vastates on pragmatistid analüütilisemad ja süvitsi minevamad, intellektualistid on lohakamad ja vähem tõhusad. Kas Jamesi järgi on olemas absoluutseid tõdesid? On küll... Absoluutselt tõene, tähendades seda, mida meie mingi edasine kogemus kunagi ei muuda. 12. Selgitage tõefraasi üldistavat, performatiivset (informatsiooniline, informeeriv) ja ekspressiivset (väljendusrikas, ilmekas) funktsiooni? Mida tähendab, et „on tõene“ on performatiivne väljend? Seda öeldes sooritab inimene mingi teo.Milles seisneb „tõe/tõesuse“ ekspressiivne otstarve? Strawsoni järgi on fraasil “on tõene” lisaks nõustumise ja kinnitamisele veel ka ekspressiivne otstarve: “on see tõsi, et...” “on see ikka tõene, et...” “kui see on tõsi no siis ma küll ei tea” Sarnastes väljendites funktsioneerib “tõene” üllatuse, kahtluse ja mitteuskumuse väljendajana. 4. LOENG: EETIKA ÕIGE JA VÄÄR
Lugu võib lugejale mõjuda ka võõritavalt, ta võib lugeja argiaskeldustest üles raputada, näidata talle maailma justkui uuest vaatenugast. 15.Kas lood vahendavad või loovad tähendust? 10 Lood kui kultuuri loojad. Lugu on millegi loomine sõnade/kujunditega, käivitades sündmused ja teod pärismaailmas. Maailm ei toimi toetudes mingitele põhimõtetele, kord maailmas ja arusaam sellest luuakse lugude kaudu, lugude performatiivne funktsioon, näiteks luuakse lugudes teatud minaduse mudel, millest lähtudes toimime päriselus (nt. saame aru, et oleme armunud, kuna oleme lugenud romaane või tarbinud teise meediumi abil vahendatud lugusid). Lugude abil saab kultuuri reguleerida, lood panevad inimesed teatud viisil käituma, lugude vahendamise dünaamika (suuliselt kultuurilt trükikunstile, raamatult kinole ja televisioonile), üldse on lood kultuuridünaamika oluline osa. 16.Narratiivi mõiste.
Kõik on noored. Nostalgia on nende vorm. Samas ka pretsedenditust mis oli 60ndatel, enam ei ole. (de Sieversi artikkel) - mässajad läksid tööle ja said edukateks. Mässu kanti edasi raadiost õhtusöögi ajal Ehk noorusest on saanud iga, mis on kõigi lemmik ja mida kõik võivad teatavate toodete abil saavutada. Crompton (1996) Tarbimine ja klassianalüüs: Individuaalne igapäevaelu on stiili, vastuseisu/konformismi jm teemade puhul olulisem kui grupikuuluvus. Inimeste ,,performatiivne" väljund on muutund igapäevaelu osaks, mitte mingi eriline aeg, koht või kuuluvus, kus seda harrastatakse. Goot, kes käib tööl officeis. McRobbie 1994 Kui arvatakse, et subkultuur ei eksisteeri enam seal, kus nad vanasti eksisteerisid - poodide ees, tänavanurkadel, kohvikutes, siis võib ka arvata, et subkultuurid eksisteerivad teistsuguste organisatsioonide või tootjate poolt suunatud ruumis näiteks seal, kus on kirbuturud või plaadipoed. Noorte kultuur ja meedia
kasutabki väljakut ebameeldivate küsimuste esitamiseks või mõne tabu nähtavaletoomiseks, siis on seda konteksti tõttu lihtne kõrvale heita. Eshelmani eeskujul võime siin rääkida keskkonnast, mis raamistab omamoodi infantiilset subjekti, väljak lubab meil muutuda lapseks, etendada sellel oma mänge, väljuda ümbritsevast kontekstist, muutumata samas ülejäänud linna suhtes ohtlikuks. Performatiivne subjekt muudetakse antud juhul ohutuks mitte ainult tänu tema redutseeritusele, tema juhmusele, vaid arhitektooniline raam ise toimib tema võ Alates 1960, on kantud Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopa vastuväide või muutmise modernistliku arhitektuuri arvasin. Pärast Teist maailmasõda, modernistliku arhitektuuri mitmel pool maailmas, et saada valitsev arhitektuuri suundumusi. Aga modernistlik hoone sees
klassikaline terminoloogiateooria. Viimase kohta vt nt Wüster 1979, Felber 1984, Temmerman 2000. Viimane kritiseerib klassikalist teooriat ja pakub asemele oma sotsiokognitiivse lähenemise, kuid ka see sobib siinse mudeli aluseks suurepäraselt – mõisted (Temmermanil mõistmisüksused) on endiselt olemas enne keelt ja keelest sõltumatult ning keel on üksnes vahend nendest rääkimiseks, mitte eesmärk iseeneses. Vahetu alus on aga Douglas Robinsoni performatiivne lingvistika. Robinson omistab kõneaktide teooriale keskse tähtsuse ja võrdleb sellel põhinevat performatiivset lingvistikat, mille kohaselt keele abil peamiselt tehakse asju, konstatiivsega, kus keele abil asju peamiselt kir- jeldatakse. Nagu raamatu alapealkirjaski („Speaking and translating as doing things with words”) öeldud, kasutab Robinson oma mõtete illustreerimiseks lisaks tavalisele kõnelemisele ka tõlkimist, kusjuures
annaabi.ee 
