2. Eesti keele foneetika (häälikusüsteemid): · Eesti keeles on 20 konsonanti ja 9 vokaali. · Konsonandid omakorda jagunevad sulghäälikuteks (k, p, t, g, b, d) ja ahtushäälikuteks (h, j, l, r, s, f, v + ninahäälikud n ja m). · Samuti jagunevad häälikud helilisteks häälikuteks, mille hääldamise korral on tunda häälepaelte vibreerimist ja helituteks häälikuteks. · Palatalisatsioon on konsonandi peenendus (see on häälikute ,,pehmemalt" hääldamine). Nt: kunn, kass, suss jne. · Prosoodias (kõnelõikude nähtustes) on oluline: intonatsioon kõnemeloodia (kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati
3) Kui esimene silp on pikk, siis tuleb vaadelda kõnetakti kõigi silpide omavahelisi pikkussuhteid. Kolmanda vältelisestes kõnetaktides on esimene silp alati pikem kui järgnevad silbid. Teisevältelises on aga kõik silbid ühe pikkused. Sõnavälde sõna viimase kõnetakti välde A-tüvi kelle, mille. Tegusõnade puhul mina vorm(mina õpin) B-tüvi keda, mida. Tegusõnade puhul nud vorm. (Ma olen õppinud) Palatalisatsioon ehk peenendus iseloomulik hääldusnüanss, mis kaasneb l, n, s, d ja t ähede hääldamisega, kui neile häälikuile järgneb häälik i või j. N: Palataliseeritud tulp, mänd, kass (lill, puu, loom) Palataliseerimata tulp, mänd, kas(sammas, vispel, küsisõna) Võõrsõnade õigekiri ja tsitaatõnad. Võõrsõna eesti keele reeglitega muganemata laensõna Laensõna Kui võõrsõna on keeles kaua kasutusel olnud, siis häälikulised võõrjooned
Tahvlile /tahv-li-le/ Rüü /rüü/ Suhkruvatt /suhk-ru/-/vatt/ Talvistele /tal-vis/-/te-le/ Varumängija /va-ru/-/män-gi-ja/ Aknaraam /ak-na/-/raam/ Vastastikku /vas-tas/-/tik-ku/ Kannapööretega /kan-na/-/pöö-re/-/te-ga/ Määra rõhulised silbid ja seejärel kõnetaktid. Baromeeter /ba-ro/-/mee-ter/ Platvorm /plat/-/vorm/ Krokodill /kro-ko/-/dill/ Röövellik /röö-vel/-/lik/ Vääritu /vää-ri-tu/ Võtmehoidja /võt-me/-/hoid-ja/ Klaviatuur /kla-via/-/tuur/ PALATALISATSIOON-ehk peenendus. See on iseloomulik hääldusnüanss, mis kaasneb LNSDT hääldamisega, kui neile järgneb (või kunagi järgnes) I või J. Tall-tall Tulp-tulp Palk-palk Tol-toll Mulk-mulk Pan-pann Kann-kann Mall-mall Salv-salv Silbi ehitus silp algus tuum(vokaal või vokaalid) lõpp ek-sa-mi-teks 1.silp 2.silp 3.silp 4.silp - e k s a - m i - t e ks
· Eesti keele foneetika (häälikusüsteemid): 1. Eesti keeles on 20 konsonanti ja 9 vokaali. 2. Konsonandid omakorda jagunevad sulghäälikuteks (k, p, t, g, b, d) ja ahtushäälikuteks (h, j, l, r, s, f, v + ninahäälikud n ja m). 3. Samuti jagunevad häälikud helilisteks häälikuteks, mille hääldamise korral on tunda häälepaelte vibreerimist ja helituteks häälikuteks. 4. Palatalisatsioon on konsonandi peenendus (see on häälikute ,,pehmemalt" hääldamine). Nt: kunn, kass, suss jne. 5. Prosoodias (kõnelõikude nähused) on oluline: intonatsioon kõnemeloodia (kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati
Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal, nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au. Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse. Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes palataliseerimata vastega, vrd nt sõnu palk (omastav palga) ja palk (omastav palgi). Eesti keele õigekiri ei kajasta palatalisatsiooni. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval: n´, l´. Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l´, n´, s´, t´. See, et tegemist on foneemidega, mitte ühe
jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult häälduses. 2. Kõnetakt Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. Ta algab alati rõhulise silbiga. Kõnetakt saab olla kõige rohkem kolmesilbiline. Nt. Len/da/vad = 1kõnetakt ; Raa/mat= 1kõnetakt; Õ/pi/la/si = 2kõnetakti. Vokaalitrapets skeem mis näitab vokaalide mooustamist keeleasendist lähutdes. Palatalisatsioon peenendus, l,n,s,t hääliku puhul, eriti kui neile järgneb i täht. Võõrtäht Võõrsõnades esinev täht. Foneem Hääliku kõigi häädusvariantide üldistus. Keelemärk sümbol, koosneb kahest osast, tähistajast ja tähistatavast. Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Silbituum täishäälik, täishääliku ühend. Max. Kaks. 3. Välde Eesti keeles esineb kolm väldet. 1
Osaline as. sarnaseks muutuvad vaid mingi hääldusliku joone poolest (lumi, lume, lumd muutus lund) 31. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Kui esimeses silbis on eesvokaal, siis järgnevates silpides on ka eesvokaal. Nii ka tagavokaalide puhul. (see on progressiivne kaugassimilatsioon) nt soome keeles: päässä, maalla 32. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! See on peenendus, tuleb kaasahääldusega (j ja j naabruses, aga ka siis kui neid ei ole naabruses) regressiivne lähiassimilatsioon. Peenendus keel puutub laiemalt kokk kõva suulaega (palju, nalju, panni, kassi) 33. Mis on dissimilatsioon (lisaks ka haploloogia ja metatees)? Tooge näiteid! Dissimilatsioon - üks häälik sunnib saasuguse või sarnase hääliku muutuma endast erinevaks. Võib olla täielik ja osaline. Kõige
regressiivne assimilatsioon (lumta > lund). · Assimilatsiooni kaugus: lähiassimilatsioon ja kaugassimilatsioon (vokaalharmoonia). 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! · Kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama kehtib ka tagavokaalide puhul, nt kirderanniku: käbü ,,käbi". 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! · Ehk peenendus/kaashääliku peenendus. Palataliseeruvad t, l, n, s kui neile järgneb i või j, nt oli. 32. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees? Tooge näiteid! · Dissimilatsioon ehk eristumine üks häälik või silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks. Tavaliselt dissimileeruvad kaks lähestikku olevat häälikut. Nt hää > hea. · Hapoloogia on dissimilatoorne kadu, kus dissimilatsiooni tõttu jääb hääldamata kahe või
9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d · Ahtushäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel õhutakistus on osaline · Ninahäälikud- m ja n 10. Foneetika e häälikuõpetuse mõiste! Foneetika e häälikuõpetus- teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi 11. Palatalisatsioon e peenendus! · Eesti keeles esineb palatalisatsioon rõhulise vokaali järel, kui järgmises silbis on i. · Palatalisatsioon esineb eesti keeles selliste häälikute puhul: l, n, s, t, d · Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või
nentima laip imal pihtima õõv e õud lürn e surilina luger e luukere (algul) Võõrsõnad Bilateraalne - kahekülgne, jidiš - juudi keel, ambivalente - ühest asjast kahetine arusaam, sublimatsioon - , renomee - , lapsuslingua - keelevääratus Murdesõnad Foneetika Foneem - väikseim tähendust kandev üksus (saag koosneb foneemidest s, a ja g). Palatalisatsioon - peenendus (palk/palk, kangas, kant). Veel märkusi: • Kaks kolmat = kaks kolmandast kümnest e 22 • Vanim tulirelv arkebuus leiti Keilast • Tehiskummi leiutas • Dialektism - murdeline element kirjakeeles (leksikaalne, foneetiline või grammatiline) 5 Neologisme: Nima, nide - tihe, vuplid, nuppel, nürmik - nürikuulja, tõõne - jäärapäine, lave - avatud jutt, rõngel -
· enne teda mõtles Tiesmann ka sõnu välja, aga söödi aafrikas ära (kingalin, lutolin) · ütleb, et "verraten" on kohutavaim sõna > reetma Võõrsõnad Bilateraalne kahekülgne, jidis juudi keel, ambivalente ühest asjast kahetine arusaam, sublimatsioon , renomee , lapsuslingua keelevääratus Murdesõnad Foneetika Foneem väikseim tähendust kandev üksus (saag koosneb foneemidest s, a ja g). Palatalisatsioon peenendus (palk/palk, kangas, kant). Veel märkusi: · Kaks kolmat = kaks kolmandast kümnest e 22 · Vanim tulirelv arkebuus leiti Keilast · Tehiskummi leiutas · Dialektism murdeline element kirjakeeles (leksikaalne, foneetiline või grammatiline) veenma laup sulnis rõve taunima lüüme e läbipaistev ürm e õnnetusjuhtum liibuma ulgumeri uje nõme selmet solge e graatsiline niivis e naiivne evima roim vilgas mõrv muie olbama e vaatlema reelama e maalt välja saatma
k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi, patt(viigiseis)-patt(pahe) 4) Sõnaliigid Sõnaliik on keeles ühtemoodi käituvate ja samade omadustega sõnade hulk. Sõnaliigid jagunevad muutuvateks ja muutumatuteks sõnadeks. Muutuvatele sõnadele on võimalik liita tunnuseid ja lõppe, muutumatud sõnad on alati sama kujuga. Määrsõnad: Kohamäärsõnad: ette, ees, eest, kõrgele, kukil, kohati, paiguti
erisuguseks muutumine (näiteks koridor ~ kalidor, ) · Siirdehäälikud - kahe konsonandi vahele võidakse hääldada üks lisa vokaal või consonant nt Hiiumaalt pärit võib hääldada lehm _ lehem · Metatees häälikute v häälikuühendite kohavahetus sõnas või sõnaühendis nt praegu _ paergu 12. Mis on palatalisatsioon (tooge näiteid)? Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon e peenendus nt kas (küsisõna), kas_s · Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi nt palk (omastav palga) ja pal_k (omastav palgi). Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l', n', s', t' Eesti keele õigekirjas ei tähistata palatalisatsiooni, sõnastikus tähistataksent pal'k, kas'k 13. Missugused on kõne prosoodilised tunnused? Inimkõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks
· Asjalikkus · Tuleb vältida sõnade rohkust. · PUUDUSED!: sõnakordus, vormikordus, nominaalstiil, mitmusega liialdamine, väär sõnajärg. Termini vastavus keelenormile: · Vastavus nii üldkeelenormile kui ka oskuskeele nüüdisnormile - ortograafia a) häälikute õigekirjutus (erinevusi pole) b) kokku-lahkukirjutus c) suur ja väike algustäht - ortoeepia ja morfoloogia a) hääldus (peenendus uutes sõnades pole kohustuslik), pearõhu kõikuvus 3-silbilistes sõnades b) käänamine - tuletuste moodustamine a) nimisõnaliited: -ja = isik; -i, -r, -el, -ts = vahend (v.a sõjandus, abstraktsed tähendused, zooloogia); -i = ained; -ur = seadmed ja riistad, isikud; -mina (aga sageli sobivad paremini us, -m, -mus jne) b) omadussõnaliited: -ne ja line; võõromadussõnade tuletus kas tugineda kreeka või ladina
Peenendused (refinement) Assotsiatsioon on ühendus klasside vahel ning ühtlasi nende klasside objektide vahel. Üldistus on seos üldisema ja spetsiifilisema elemendi vahel., kus spetsiifilisem element võib sisaldada üksnes lisainformatsiooni. Spetsiifilisema elemendi eksemplari võib kasutada kõikjal, kus üldisem element on lubatud. Sõltuvus on seos ühe sõltumatu ja ühe sõltuva elemendi vahel. Sõltumatu elemendi muudatus mõjutab sõltuvat elementi, mitte vastupidi. Peenendus on seos kahe sama asja kirjelduse vahel, mis omavad erinevat abstraktsioonitaset. Assotsiatsioonid Assotsiatsioon on klassidevaheline ühendus, semantiline ühendus seoses osalevate klasside objektide (eksemplaride) vahel. Assotsiatsioon on tavaliselt kahesuunaline, s.t. kui objekt on seotud teise objektiga, siis mõlemad objektid “tunnevad teineteist”, “on ühendatud” jne. Tavaline assotsiatsioon Tavaline assotsiatsioon on lihtsalt ühendus klasside vahel. Joonistatakse
vokaalide kadu kahe sõna piiril: rehe all- rehal, Kao asukoha järgi sõnas: aferees: alguskadu: kleit-leit, sünkoop e sisekadu: läinud- läind, apokoop: lõpukadu matala madal. 29. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul (lõunaeesti naine naanõ) 30. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Ehk peenendus. Hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. 31. Mis on dissimilatsioon (lisaks ka haploloogia ja metatees)? Tooge näiteid! Ehk eristumine: üks silp või häälik muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks. Kahest kõrvu või lähestikku esinevast samasugusest või sarnanevast ühe muutumine mingiks teiseks häälikuks (rüüter rüütel). Haploloogia: dissimilatsiooni tõttu jääb
Eesti keelele on iseloomulik, et mitmed sama kõlaga liited tule- keele tuletuses puudutab öl-dür- 'tapma' (ehk põhjustama suremist, vrd tavad erinevaid sõnaliike. Näiteks esineb liide -u nii nimisõna- peenendus- ehk deminutiiv eesti suretama) ning sellest teise kausatiivliitega kui ka tegusõnaliitena (õnnitel-u ja kord-u-ma), liide -lane nii omakorda öl-dür-t- 'panema tapma' (ehk põhjus- sufiksit -ke(ne). Liidet -ke(ne)
Paronüümid kõlaliselt ja vormiliselt sarnased ning lähedase tähendusega sõnad, nt enamik enamus, enne ennem. 3. Häälikud ja foneetika semijootik-teadus märgi süsteemidest foneetika-häälikusüsteemi uuriv teadus fonoloogia-uurib häälikute kasutamist keeles morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad võõrsõnades,tsitaatides,võõrapärastes pärisnimedes. Silp-silp on väiksem kõnes esinev hääldusüksus jagunevad lühikesteks ja pikkadeks silpideks,pikkad omakorda lahtisteks ja kinnisteks. välde- I välde on lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus ka-la,ko-li II välde on pika silbi pikkuse tindlik nimetus lau-lu,koo-li
idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete' Eesti kõnekeeles h-häälik on nõrk, nt vähä, nähä, lähän Palataalne vokaalharmoonia: a > ä, u > ü, o > ö Räp, Vas, Se püttö, elähtönü; Lüg, Jõh, Vai tütöt, näkö Velaarne vokaalharmoonia: e > õ Khn, eL 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Eesti keele palatalisatsioon on fonemaatiline, s.t eristab tähendust Minimaalpaarid palk - palga, palgi; sulg - sulu, sule; kann - kannu, kanni; jutt - juti, jutu Palataliseeruvad t, l, n, s järgneva i ja j-i mõjul (nali, padja, koti, kassid) Palatalisatsiooni esineb tihti: hellitussõnades (ja hoidekeeles): poisu, lotu, kussutama; e-
objekt e. sihitis- see, millele tegevus on sihitud objektkeel- üksikkeel, mis on uurimise objektiks obstruendid- klusiilide, afrikaatide ja frikatiivide koondnimetus onomatopoeetilise sõnad- mitmesuguseid hääli matkivad sõnad ontogeneetiline- inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu kohane osalause- liitlause koostisosade kohta kasutatav nimetus palataal- konsonant, mis tekib keeleselja tõustes suulae suunas palatalisatsioon e. peenendus paradigma- selle moodustavad asendusseoses olevad elemendid paradigmamall e. WP mall- seda tüüpi kirjeldus, kus sõnade muutumist on kirjeldatud kõigi paradigmasse kuuluvate vormide täieliku loendi esitamise teel paradigmaatilised suhted e. asendatavus- e. rinnastussuhted parafraas e. paralleelväljend (ümbersõnastus) parole- kõne partikkel e. muutumatu sõna partitsiip e kesksõna pidzin- algselt tähendas niisugust inglise keele lihtsustatud varianti, kus sõnad küll
1. silbis eesvokaal, siis ka järgnevates, sama tagavokaalide puhul; soome keeles tuossa, talossa, aga tiessä, kynässä). (kohustuslikkuse järgi): kohustuslik ja fakultatiivne assimilatsioon. Palatalisatsioon e. peenendatud konsonant. Eristab sõna tähendust, ehkki kirjapilt on sama samas on selle funktsiooni tähtsus keeles väga väike. Eesti keeles i ja j ees (palka, palki). Palataliseeruvad hammaste, hambasompude ja kõva suulae piirkonna konsonandid: t, d, s, l, n. Peenendus keel puutub laiemalt kokku kõva suulaega. Dissimilatsioon mingi häälik ei salli enda läheduses teist sama või sama tüüpi häälikut st sunnib selle muutuma endast erinevaks: rekrut- nekrut, korter kortel, koridor-kolidor). Haploloogia e. dissimilatoorne kadu dissimilatsiooni tõttu jääb hääldamata üks kahest või enamast üksteisele järgnevast sarnasest silbist (häälikujärjendist): mitte haljalalane, vaid haljalane.
Seda aitavad kinnitada ka kirjakeele vanimad mälestusmärgid. Nii näib 13. saj kohanimede põhjal olevat kindel, et sel ajal esines Põhja-Eesti aladel veel vokaalharmoonia. 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Kaashäälikute regessiivne palatalisatsioon tekkis eelmise aastatuhande esimesel poolel. Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t, s, n, l, r) peenendus. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust, arvatavasti 13. sajandil. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod. Häälikukaod sõna seest 1500 AD Häälikukaod sõna alguses – aferees Vokaalide afereesi eesti keeles tavaliselt ei esine, siiski ep ole > pole jms Tavaline sõnaalgulise konsonantühendite lihtsustamine: *strand >> rand, *gramata >> raamat, murretes klaas >> laas, kleit >> leit; Sõnaalgulise h kadu: (h)omme, (h)irmus.
aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles kitsendust, mis ei luba sekundaarsete vokaalide esinemist järgsilpides (Kiparsky, Pajusalu 2003). 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t,s, n, l, r) peenendus. Lõunaeesti murdealal on see laialdasem ja vist ka vanem, põhjaeesti murdeala lääneosas aga piiratum või puudub, nagu ka kirderannikumurdes. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust, arvatavasti XIII sajandil. Palatalisatsioon on olemas liivi keeles ja idapoolseis läänemeresoome murretes, vist küll omaette kujunenud nähtusena. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod. K kadu sõna lõpul – algas ilmselt juba aastatuhande esimestel sajanditel. Esialgu
> tütrena; ka nt inglise medicine > [medsn] Apokoop e lõpukadu. On olnud oluline tp-l nominatiivis ülipikkade ühesilbiliste sõnade kujunemisel (nt *jalka > jalg, *viisi > viis) ja algselt pikemate kui 2-silbil. lühikese ja ka pika esisilbiga sõnade kujunemisel (nt *matala > madal, *laulussa > laulus), kuna sõna lõpus muutub hääldus lõdvemaks. 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael Eesti keele palatalisatsioon on fonemaatiline, s.t eristab tähendust Minimaalpaarid palk palga, palgi; sulg sulu, sule; kann kannu, kanni; jutt juti, jutu Palataliseeruvad t, l, n, s järgneva i ja j-i mõjul (nali, padja, koti, kassid) Palatalisatsiooni esineb tihti hellitussõnades (ja hoidekeeles): poisu, lotu, kussutama e-tüvedes, nt sõl´m, sõl´g
o aspiratsioon e hõngus lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel · Häälikute kombinatsioonid: o diftong kahest ühte silpi kuuluvast vokaalist koosnev ühend kõrgenevad, madalduvad o geminaat silbipiiriga poolitatud topelthäälik, nt. samme o afrikaat klusiilialguline frikatiiv [pf ts] · Positsioonilised nähtused: o palatalisatsioon e peenendus nt. palk, palk o vokaalharmoonia sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid, nt. türgi keel o assimilatsioon e sarnastumine häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks o dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine · Prosoodia o rõhk rõhuline on silp või sõna mitte häälik, eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh")
meeldetuletamise edukuse. Tulvingu väite kohaselt saab reprodutseeeida ainult seda, mis on kord mällu salvestatud, ja see, kuidas meenutamine toimub, sõltub omakorda sellest, kuidas vastav informatsioon on meelde jäetud. Niisiis on tähtsad seosed ja kontekst, millesse meeldejäetav materjal salvestamise hetkel paigutatakse, ning meenutamise hetkel peab ka see kontekst olema sama. Eestikeelses näites on hea kasutada niisugust kõne kõlatunnust nagu kaashääliku peenendus ehk palatalisatsioon. Kui näiteks sõnade hulgas on palk ja tall, siis, kuna neid sõnu saab meelde jätta kahe väga erineva kujundiga, on hilisemal meenutamisel ülimalt oluline, kumba meenutamist hõlbustavat tunnust me kasutasime. Kui jätsime sõna palk meelde palgapäeval saadava raha tähenduses, siis meenutamisel etteöeldav abistav tunnus puu ei pruugi meid esialgse sõna meenutamisel sugugi aidata. Sama lugu on siis, kui
süsteemianalüüsi käsitleme) Defineerida UP põhimõisted (Näidata ka alternatiive UP-le) Motivatsioon Edukate tarkvaraprojektide uuring näitab, et tarkvaraprojektide õnnestumise edufaktorite hulgas on esikohal iteratiivse arendusprotsessi rakendamine. Unified Process (UP) on populaarne tarkvara arendamise protsess objektorienteeritud süsteemide ehitamisel. Rational Unified Process (RUP) on UP laialt kasutatav detailne peenendus. M. Roost , TTÜ Informaatikainstituut, Loengukonspektid aines Süsteemianalüüs, 2014 UP põhiidee: iteratiivne arendamine … on lähenemine, kus arendamine organiseeritakse lühikeste, fikseeritud pikkusega (n. neli nädalat) miniprojektide seeriatena. Neid projekte nimetatakse iteratsioonideks. Iga iteratsiooni tulemuseks on testitud, integreeritud, ning täidetav süsteem. Iga iteratsioon sisaldab oma nõuete analüüsi, disaini, realiseerimise ja testimise tegevusi.
annaabi.ee 
