vahepeal isegi tema vanemad. Holden ei pea lugu teatrist ega ka filmikunstist. Tema jaoks on see maailm liiga võlts ning teeseldud. Sellepärast ta ei salli ka täiskasvanuid. Caulfield'i jaoks on kogu täiskasvanute maailm teeseldud, selle tõttu ei soovi ta ka ise suureks kasvada, kartes, et ka tema muutub selliseks. Tema arust olidki täiskasvanud võltsi põhjustajad. Holden arvas, et täiskasvanud on reeglites liialt kinni, kuid sisemuses on ikkagi kõik pahelisust täis. Holden oli ka suhteliselt suitsiitsete mõtetega poiss. Ta mõtles päris mitmeid kordi enesetappu teha, kuigi ta ei teinud seda. Tema peas pöörlesid mõtted sellest, et ta võiks aknast välja hüpata ning seda vahest suhteliselt tühiste asjade pärast. Holden valetas väga tihti, ta tunnistas seda isegi. Ta mõtles endale erinevaid nimesi välja, valetas oma vanuse kohta ning mõtles välja lugusi oma mineviku kohta ning kujutas oma tulevikku ette
Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) · "Vabadus, võrdsus, vendlus!" - riigikorra ideaaliks vabariik. · Väga oluliseks pidas Rousseau kasvatuse ja koolihariduse reformimist. Kasvatus ja õpetus pidid olema looduslähedased: mängude ja spordiga pidid kaasnema õpetlikud kõnelused. Tagasi looduse juurde ! · idealiseeris looduslähedust · Eemale tsivilisatsioonist! · "Inimhinges ei ole kaasasündinud pahelisust" · Inimene on loomult hea - tabula rasa - , ühiskond rikub teda; järelikult tsivilisatsioon on paha, inimene peab sellest kaugenema ja minema tagasi looduse rüppe. Rousseau · Südamel on oma argumendid, mida pea iialgi ei môista Rohkem tundeid, südant! · ROUSSEAU ON ROMANTILISE KIRJANDUSE EELKÄIJA Jonathan Swift (1667-1745) filosoofilis- allegooriline, satiiriline romaan "Gulliveri reisid"
Mõtiskledes positiivsetest ning õilsatest isikuomadustest, aktiveerib inimene oma ajus piirkonna, mis kutsub esile just neid karakteritunnuseid. Asjaoludest ajendatuna võibki pühak muutuda mephistopheleslikuks olendiks, kuid elus on vähe olnud taolisi olukordi, kus mõni preester kaotab aru. Ta hoiab oma alateadvuse tasandil teatud liiki mentaalseid barjääre, millest üleastumine toob õnnetusi, esialgu ümbritsevaile, hiljem iseendale. Samas on sageli võimatu võita pahelisust puhtaima ja siiraima heatahtlikkusega, kuigi kunagi ei tohi sellest variandist loobuda. Kui isik on korraldanud laastavaid moraalseid ja füüsilisi terroriaktsioone, on naeruväärne vastata talle säravi silmi, et kõik on korras, veendes end, et vahest on tal lihtsalt ebasoodne olukord. Põhjus, miks sügava kurjuse vastu pole ravimiks südamlikkus, seisneb selles, et pahed on ses karakteris kõvasti juurdunud ning ainsama pääseteena on sama (või julmema) relva rakendamine
(sõnaline ja mittesõnaline on kooskõlas) How are you? viisakus (vastus sama) Ülesanded 1. Kas loomade ja inimeste keelt peaks omavahel vastandama? Kas inimkeel on midagi suuremat ja kõrgemat kui loomade keel? Mida arvata väitest, et inimkeel ei ole keele ülim vorm, vaid lihtsalt üks keele vormidest? 2. Mis on ühist valetamisel ja fantaseerimisel? Kas valetamine võib olla hea ja fantaseerimine halb? 3. Seleta: ,,Keele kuritarvitamine tekitab hinges pahelisust." (Sokrates) 4. Vaata mõnd telereklaami. Analüüsi, kuidas selles on väljendunud järgmised keelefunktsioonid: informeerimine, identiteedi väljendamine ja suhete hoidmine. Missugune funktsioon on selle reklaami tekstis põhiline? (Ehala 2012: 15) telereklaam Kasutatud materjalid M. Hint (1995), Eesti keele õpik X klassi humanitaarharule, Tallinn: Koolibri M. Ehala jt (2012), Keel ja ühiskond, Künnimees http://www.youtube.com/watch?v=oXnFh-ni_fk http://www.youtube
verbaalsest agressioonist ning sõna kasutus on seotud agressiiv- se kehakeele, miimika ja intonatsiooniga. Iga sõna on eelarvamus. Keele kuritarvitamine Välja ütlemata jäänud kurjade sõnade Friedrich Nietzsche tekitab hinges pahelisust. allaneelamisest ei ole keegi kunagi mao Sokrates haavu saanud. Keel ja kultuur Winston Churchill Aastatuhandete jooksul on keel kujunenud selliseks, et parimal viisil võimaldada inimestel rääkida asjadest, mis nende ühiskon-
probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles käsutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak. Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
ei ületa selle ühiskonna tüübile iseloomulikku kuritegevuse taset, mida on võimalik kindlaks määrata. Kuritegevuse liiga kõrge tase on see, kui õiguskaitseorganid ei suuda enam tagada endi informeeritust sellest, milliste kuritegude toimepanemist on põhjust teatud rühmituse/isiku poolt oodata ning ei suudeta ka adekvaatselt reageerida kuriteoteadetele (Ginter & Kaugia 1998: 257). Kollektiivse närvi tundlikkusest Durkheim ei käsitle kuritegevust kui indiviidile omast pahelisust, vaid kui ühiskonna tervise faktorit, mis on kõigi ühiskondade tervise faktor. Kuritegevusega nö ärritatakse läbi tekkiva kahju kollektiivset närvi. Erinevatele tegudele reageerimise intensiivsus sõltub ühiskonna kui terviku vastumeelsusest või poolehoiust nende tegude suhtes. Siin on oluline kollektiivsuse tunnetuse ühtsus. Kuritegevus aga ei saa kaduda seetõttu, et alati on intensiivsemalt hukkamõistvate otsuste varjus vähemintensiivsemad, mis võimenduvad, kui
aadelkonna asemel domineerisid ärimehed, pankurid ja vabrikandid. Kirjanikud tõmbusid endasse, loobusid väljamõeldistest ja romantilisest ilustamisest ning asusid ühiskonna ajalookirjutaja kohale. Hakati kirjutama ümbritsevat elu ja püüti seda teha ilma ilustamata, ja liialdusteta. Püüti olla võimalikult tõepärane. Kirjanikud uurisid kriitiliselt sotsiaalset olustikku, tuues avalikkuse ette ajastu pahelisust lootes seeläbi inimeste elu parandada. Valdavaks sai reaalsetest probleemidest lähtuv tendents või tunnetuslik hoiak. Realismi tunnusjooned: sotsiaalsus, tõepärane pilt tegelikkusest, täpne usutav elutruu miljöö, sündmustiku asjalik rahulik kulg, ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs, objektiivsus, kangelasteks on harilikud inimesed, kasutatakse
1882) teooriaga olelusvõitlusest ja Auguste Comte'i (17891857) positivistliku filosoofiaga, mis tunnistas ainult faktitõde. Naturalistide ideeline õpetaja oli filosoof ja esteetik Hippolyte Taine (18281893), kes seletas kõiki ühiskondlikke nähtusi rassi, keskkonna ja momendi mõjudest lähtudes. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda. Nad vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Naturalismi algatajad olid vennad Edmond (18221896) ja Jules (18301870) Goncourt'id
halvast tähendusest eraldab Triigi töid alati iseloomustuse tabavus, psühholoogilise analüüsi sügavus ja sisurikkus. Portreed moodustavad kunstniku loomingus küll kõige tähelepanuväärsema ja sisukama osa, kuid side oma ajastu ja selleaegse kultuurieluga kajastavad ka mitmed teised tema tööd. Nende hulgas võib meenutada revolutsioonilisi sündmusi kujutavat joonistust ,,14. oktoober Tallinnas" ning karikatuure ajakirjades ,,Tapper" ja ,,Kaak". Kodanliku ühiskonna piiratust ja pahelisust kritiseeriv moment avaldub korduvalt ka kunstniku hilisemates töödes ( ,,Kaks maailma", ,,Alevikõrts" jt). Kõrvuti noorusliku entusiasmi ja vaimustusega ilmneb Triigi loomingus kohati ka pessimistlikke jooni, millele vihjavad sellised tööd nagu ,,Märter", ,,Surma viis", ,,Surm ja väsinu". Eriti süvenevad pessimistlikud jooned Triigi töödes Esimese maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastatel. Triigi loomingut ei saa siiski vaadelda pideva tõusujoonelise arengukäiguna
sellest räägibki. Kättemaksumõõk, karma, mis tuleb sulle tagasi, kas kohe või hiljem või hoopiski aastate pärast. Luuletuses ütleb Ehin, et kuivõrd uskumatu see ei tundu ja isegi kui sa seda ei näe, ei saa sellest aru, siis tuleb sulle kõik tagasi, justkui kättemaksuks. See on üks minu lemmik luuletus Andres Ehini loomingust. "Kolmas" võiks olla Eesti rahva seas tuntud luuletus, kuna sellel on palju öelda. Ehk see muudaks ühiskonda, teeks selle paremaks ning kurjust ja pahelisust oleks vähem. Piiblimaa ja Eesti mets Jõhvikate vahel roomavad rästikud. Jõhvikate kohal liiguvad pilved. Jõhvikate all on turbane rabamuld. Jõhvikatest paremal kõrguvad männid. Jõhvikatest vasemal lösutavad laukad. Nemad, kes lähenevad isekallutajal, tõstavad turbatolmu. Oliivipuude vahel sammub pühak. Oliivipuude kohal ripuvad pilved. Oliivipuude all on oaasipind. Oliivipuudest paremal on kõrb.
eeltingimus. Oluline tingimus on usaldus. Ühiskondlik kapital kujuneb omaalgatuslikul teel, normid on kirjutamata ja väljakuulutamata. Kõlbeline käitumine kujutab teatud vahetust, mis toob kokkuvõttes kasu mõlemale osapoolele. Teleoloogiline ja deontoloogiline eetika Kaks põhilist eetikateooriate traditsiooni filosoofias: I. Teleoloogiline eetika kr. teleos eesmärki saavutav logos - õpetus Teleoloogiline eetika hindab tegude õigsust või pahelisust vastavalt tagajärgedele tegu on õige ja hea, kui selle tulem on kiiduväärt, olenemata mis vahenditega see saavutati. Utilitarism Jeremy Bentham (1748 1832) lad. utilitis kasu Utilitarismi järgi kasulikkus on kõlbluse mõõdupuu. J.B püüdis välja töötada moraaliõpetust, mis oleks ratsionaalne, objektiivne, kvantitiivne ja arvestaks lõbu. Utililitarism taotleb suurimat hüve suurimale arvule inimestele.
Tegusid mis tulenevad sellest, et valiku hetkel ei tunta head ja kurja, ei nimetatud tahtmatuteks, vaid pahelisteks. See, et inimesed ei tunne oma kohust ja kohustusi, ega tea, mida tuleb vältida muudab inimesed kurjadeks ja lodevateks. Aristoteles mõistis selle hukka, aga just selle õigustamist pidasid jesuiidid oma ülesandeks. Pascal kaitses suure filosoofi moraaliõpetust jesuiitide võltsingute eest.tõe nimel avalikustas Pascal jesuiitide moraalisüsteemi pahelisust, nähes jesuiitides julmi ja alatuid tõe tagakiusajaid. Pascal mõistis, et võitlus jesuiitidega ei saa piirduda ,,Kirjadega Provintslastele". See oli kõigest sõja algus. Ta kirjutas: ,,See mida ma tegin, on ainult mäng tõelise lahingu eel. Ma pigem näitasin, milliseid haavu saab teile lüüa, kui et lõin neid." Sellegipoolest sai jesuitism tugeva löögi, Pascali mõjul muutus sõna ,,jesuiit" kahemõttelise, silmakirjaliku ja kõlbeliselt rikutud inimese võrdkujuks
mõistuse poolt juhtida. Ihade loomus on mõistusetult püüelda kõike ihaldatavat ja mitte kunagi kättesaaduga rahulduda. Seetõttu tuli ihasid eudaimonia huvides mitte välja arendada, vaid vastupidi – neid tuli piirata. Nii võib ühelt poolt ütelda, et ihaleval hingejaol ei olegi oma arete`t, loomutäiust, sest ihaluste täideviidus ei kujutaks endast mitte inimese iseloomu täiuslikkust, vaid pahelisust. Teisalt tuli inimesel oma ihasid siiski eudaimonia tarvis kujundada ja selleks otstarbeks vajalikku ihade mõõtu võis siis ülekantud tähenduses nimetada ka ihaleva hingejao arete`ks. Tolle õige mõõdu leidmine on mõistagi jälle mõistusliku hingejao ülesanne ja eeldas seda, et inimene omab vastavat tarkust. Tarkus seisneb siin kõigepealt oskuses vahet teha paratamatute ja mitteparatamatute ihade vahel. Paratamatud on sellised ihad, mis püüdlevad eluks vajalikku ja kasulikku
kui mingi paratamatus, nimetatagu seda kas «iseliikuvaks masinavärgiks», «sundseisuks». «vabajooksuga kulgemiseks», «absurdseks isevoolu mehhanismiks» või veel kuidagi teisiti. Niisiis ei tunnistata siin mingisugust aprioorsust isiksuse kõlbelistes veenetes, vaid käitumises valitseb stiihiline, automaatne tegevus. Erakordse käitumise, nagu tapmise, reetmise või surmaga silmitsi seismise, madaldab argiteoks just tegelaste emotsionaalselt neutraalne seisund; siin pole pahelisust ega kangelaslikkust, on vaid argine ja proosaline inimtegevus. Alles hilisemast süümest leiame püüdu käitumist mõtestada kas siis eetilistest ja sotsiaalsetest kriteeriumidest või koguni determineeritusest lähtudes. Alles siin sekkuvad kõlbeline tahe ja 6 moraalimõisted ning hakkavad toonase käitumise ja valikute hindamisel kaasa rääkima.
- Kõige puhul, mida saab jagada, võib võtta suurema, väiksema või siis võrdse osa. • Võrdne on midagi vahepealset liialduse ja puudulikkuse vahel – ta on mõlemast äärmusest võrdsel kaugusel. „liialdus või puudulikkus rikuvad hästitehtu ära, vahepealsus hoiab aga alles“. • Loomutäius lähtub seega võrdsusest, kuid mitte kõigi tegevuste puhul ei ole loomutäiust. „…mõned sisaldavad ju otseselt nimetuses pahelisust, näiteks kahjurõõm, häbitus, kadedus, ja tegude puhul liiderlikkus, vargus, mõrv. Kõik need ja nendesarnased asjad on laiduväärt kui iseenesest häbiväärsed, ja mitte liigsuse või puudulikkuse tõttu nendes. Nende puhul pole siis kunagi võimalik õigesuunaline tegutsemine, vaid alati ekslik.“ Seega hindab Aristoteles mõõdukust, olgu selleks siis viha, armastus, hirm, julgus või mis tahes teine tunne.
viskaja ei kavatsenudki tabada, või siis mitte selle relvaga, või mitte seda isikut, või mitte sel eesmärgil, aga juhtus teisiti, kui ta arvas, näiteks polnud sihiks mitte haavamine, vaid riivamine, või et isik ja vahend polnud see. Kui nüüd kahju tekitati loogilist arutelu kõrvale jättes, siis on see õnnetus; kui see ei jäta küll loogilist arutelu kõrvale, kuid ei sisalda siiski pahelisust, siis on see eksitus, sest inimene eksib, kui selle põhjus lähtub temast endast, õnnetuse puhul tuleb see väljastpoolt. Ebaõiglane on aga tegu teadliku ja ettekavatsetud toimimise korral, nagu näiteks viha208 ja teiste tunnete mõjul, mis võivad inimestel paratamatult ja loomulikult esineda. Selliselt kahju tuues ja eksides toimitakse ebaõiglaselt ja teod on ebaõiglased, kuid ometi pole inimesed
4. Liitude loomine - tähendab osapoolte maailma sõnastumist võidu ja kaotuse kategooriates. Teisega enam ei suhelda, kuna sellel pole mõtet. Pöördutakse võimalike toetajate ja mõttekaaslaste poole väljaspool. Sagenevad avalikud kokkupõrked, mis süvendavad soovi hävitada teise osapoole maine. 5. Mainekaotus - leiab aset siis, kui osapoolte konfliktikäitumine saab avalikuks probleemiks. Tekib vastupandamatu soov näidata kõigile vastaspoole pahelisust. Enda suhtes tuntakse, et ollakse vaid sunnitud teise kurjusele reageerima ning et tegelikult ollakse õigel viisil õige asja eest väljas. 6. Ähvarduskäitumine - tekib siis, kui osapooled on avalikult ja põhjalikult vastandunud. Ainuke info, mida vahetatakse on ähvardused, millega püütakse teist poolt põlvili suruda. Tulemuseks on, et ähvardaja muutub sõltuvaks oma ähvardusest, mida tuleb kunagi hakata ellu viima. 7
Elab kadriorus, seal praegu majamuuseum. On ainus Eesti kirjanik, kellele elu ajal püstitatud ausammas, Albus. Suri töölaua taga kokku kukkudes. Ei tahtnud oma hauale pärga, tahtis, et see raha läheks noorte kirjanike toetuseks. Abielus oli probleeme, kuid siiski 2 last. Looming: Sees matsi ja vurle probleeme. Mats on loov inimene ( füüsiline + vaimne), vurle on tarbija. Maa ja linna vastandamine. Linnas näeb Tammsaare pahelisust. Ilukirjandus jaguneb 3 perioodi: I 1901(1902) 1906(1907) Külarealism, jutustus "Mäetaguse vanad"("Kuressaare vanad") Sündmustikku nagu polekski, tegu taluperemehe ja tema riiaka naisega. Mõnus huumor, palju konflikte. Taluperemehe ütlus alati: "Küll jõuab!". Sellest konfliktid tekivad. Tegelikult on nad kui kokku kasvanud. "Käbe Kaarel ja tema noor naine" Inimene kui bioloogiline olend. Vana taluperemees võtab noorema naise
tüdrukutele). (Ibid: 428) 2.8 Valitsus ja üksikisik Üks peamisi probleeme, millega inimkond seisab silmitsi, on tasakaalu leidmine üksikisiku õiguste ja ühiskonna vajaduste vahel, mis tagaks korra ja kodanike vastutustunde. 20. sajandil soodustasid poliitikud ja teised tugevasti individualismikultust, peamiselt just Läänemaades. Kuid Bahá'u'lláh hoiatas, et ülemäärasest vabadusest võib saada suur kurjuse allikas, sest see põhjustab liiderlikkust ja pahelisust. Ta toetas mõõdukust. Tema arvates peavad üksikisikud ühiskonnas vaimselt muutuma, et kasutada oma vabadusi vastutustundlikult ja teadlikult. (Partridge 2006: 428) Bahaide tekstid soovitavad demokraatlikke valitsemisvorme ja nõupidamist kui peamist otsuste tegemise viisi. Inimkond peab loobuma tavast (see kehtib nii demokraatlikes kui ka autoritaarse valitsemiskorraga riikides), et kõik tähtsad otsused võtab vastu üksikisik vöi väike rühm inimesi.
Andeka noorena mõistis ta kaasaja kirjandusliku maitse madalust ning tajus peagi, et rahvusliku liikumise ideaalide ja reaalse tegelikkuse vahele on tekkinud sügav kuristik. Oma varase loomingu on Vilde ise jaganud kaheks: pealiskaudsed põnevuslood (kriminaase süzeega esikteos ,,Kurjal teel, kelmilugu ,,Mustad leegid", romaan ,,Kuhu päike ei paista" jt) ja probleeme tõstatavad, kuigi psühholoogiliselt veel primitiivsed jutud (,,Musta mantliga mees", milles taunis aadli pahelisust. Teine periood (1896-1912). Vilde esineb väljakujunenud realistina. Tema romaan ,,Külmale maale", ajaloolise triloogia teosed, arvukad jutustused ja novellid tähistavad kriitilise realismi tõusmist valitsevale kohale eesti kirjanduses ning Vilde enda kujunemist eesti rahvuslikuks suurkirjanikuks. Teise perioodi teosed on veel ,,Mahtra sõda", ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid", ,,Prohvet Maltsvet" Kolmandal perioodil (alates 1912) toimus tema areng psühholoogilise
tekkepõhjused on seotud Charles Darwini (18091882) teooriaga olelusvõitlusest ja Auguste Comte'i (17891857) positivistliku filosoofiaga, mis tunnistas ainult faktitõde. Naturalistide ideeline õpetaja oli filosoof ja esteetik Hippolyte Taine (18281893), kes seletas kõiki ühiskondlikke nähtusi rassi, keskkonna ja momendi mõjudest lähtudes. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda. Nad vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Naturalismi algatajad olid vennad Edmond (18221896) ja Jules (18301870) Goncourt'id
probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles käsutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak. Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles käsutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak.Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu.Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse.Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta
probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles käsutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak. Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles käsutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak. Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. 36 Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust
· Realismi ja naturalismi viljelevad kirjanikud tulid tagasi argielu ning ühiskondlike probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks. · Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. · Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. · Naturalistid ja realistid eelistasid proosat draamale ja luulele. Nende meeliszanrid olid novell ja romaan. · Naturalistlike teostega saavutas maailmakuulsuse prantslane Emile Zola( ,,Söekaevurid" ja ,,Nana") Realismi klassikud on inglane Charles Dickens,
annaabi.ee 
