''Ainult hea toidab head, ainult kuri kasvatab kurja.'' (0)

,, Ainult hea toidab head, ainult kuri kasvatab kurja.'' (H. Runnel )
,,Suure õpetuse kulg elab, teeb kirkaks kirka väe, elab, teeb uueks inimrahva, elab, teeb piiriks ülima hüve,'' õpetas aastasadu tagasi Konfutsius . Huvitav on teada, milles väljendub õpetuse suursugusus, kuidas ta muudab rahvast, mis on ülim hüve, mil moel suudab inimese vaimne vägi leida tasakaalu hea ning kurja vahel. Järgnevalt on püütud diskuteerida eeltoodud teeside üle.
Teatavasti ei saa miski sündida mittemillestki. Nii õelusel kui ka lahkusel on oma juur ja vili. Oluline on vaid situatsioonide kulg, inimese reaktsioon ärritajatele, teod, mis võivad olla kõrgeimalt vooruslikud või inetult patused. Oluline on kogemus, kuid sellest veel tähtsamal kohal lasub mõistus, mis on põimunud ühega keha vormidest ­ hingega. Aristoteles nimetas seda esimeseks aktuaalsuseks. Teisisõnu võib väita, et mõte on iga teo läte, isegi reflektoorse. Mõtiskledes positiivsetest ning õilsatest isikuomadustest, aktiveerib inimene oma ajus piirkonna, mis kutsub esile just neid karakteritunnuseid. Asjaoludest ajendatuna võibki pühak muutuda mephistopheleslikuks olendiks, kuid elus on vähe olnud taolisi olukordi , kus mõni preester kaotab aru. Ta hoiab oma alateadvuse tasandil teatud liiki mentaalseid barjääre, millest üleastumine toob õnnetusi, esialgu ümbritsevaile, hiljem iseendale .
Samas on sageli võimatu võita pahelisust puhtaima ja siiraima heatahtlikkusega, kuigi kunagi ei tohi sellest variandist loobuda . Kui isik on korraldanud laastavaid moraalseid ja füüsilisi terroriaktsioone, on naeruväärne vastata talle säravi silmi, et kõik on korras, veendes end, et vahest on tal lihtsalt ebasoodne olukord. Põhjus, miks sügava kurjuse vastu pole ravimiks südamlikkus, seisneb selles, et pahed on ses karakteris kõvasti juurdunud ning ainsama pääseteena on sama (või julmema) relva rakendamine. Tuleb loota , et kurjus kuulub Platoni ideedeõpetuse järgi näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailma, sest pühtsüdamlikult öelduna on inimene oma loomuselt hea.
Tihti on otstarbekaim otsida algset põhjust tõigale, miks isik on just selline teatud momendil . Üsna tõenäoline võib olla ka tõsiasi, et süüdi on kiusatav ise. Liigse headusega toidetakse Dante kolme kiskjat: lõvi, pantrit ja hunti ehk sümbolistlikus tähenduses vägivalda, himurust ja reetlikkust. Iseloomuliku näitena kerkib esile Honoré de Balzaci ,,Isa Goriot '', milles südamlikul isal on oma tütarde suhtes ahviarmastus. Lisaks eelnimetatud kolmele allegoorilisele karnivoorile võivad jõudu saada ka surmapatud: uhkus, kadedus, viha, laiskus, kitsidus , prassimine ning liiderlikkus. Enne kui pole suudetud õppida ennast lõpuni tundma, pole õigust süüdistada ümbritsevaid kõlvatuses, vääritus kohtlemises või mõnes muus pahelisuses. Iga inimene on patune alates sünnimomendist, ilma et ta suudaks ise sellele vastu seista. Alles jääb vaid ülesanne rabeleda piltlikult öeldes mudast välja vooruste abil või vajude veel sügavamale, aina lähemale põrgu üheksandale ringile.
Vastandumine on paratamatult ühiskonnas esile kerkinud hooti. Tegelikult on ta alati olemas olnud, lihtsalt teatud perioodidel on selle aktuaalsus kodanikkonnas kasvanud. Iseloomulikuks näiteks on barokk ­ mitmemõttelisuse, mängulikkuse, metafooride ja allegooria ajastu, möödapääsmatuiks vastandeiks olid ilus ja inetu, pateetika ja pila , headus ja kurjus . Mõistmata üht, ei saa tundma õppida ka teist. Kontrastid on paratamatud, niisama hästi on tugevale ning robustsele maskuliinsusele vastandiks loodud õrn ja puhas feminiinsus. Variante on kaks: eksisteerivad mõlemas korraga või kumbki eales.
Situatsioon, milles ainuüksi hea toidab head ning ainult kuri kasvatab kurja, saab esineda literatuurses mõttes vaid nõndanimetatud ideaalühiskonnas, kus vastandid on küllalt selgesti eristatavad ning omaduste segunemist ja piiride hägustumist ei toimu. Voorus suudaks toita paremat vaid juhul, kui mõlemad pooled oleksid vabad eelarvamustest, ennatlikest lausumata verdiktidest, kuid reaalsuses on taoline olukord utoopiline , kuna inimese aju funktsioneerib sageli kontrollimatult, kuivõrd grotesksena antud kirjeldus ka ei kõlaks, aga pidevalt tehakse otsuseid, hinnatakse, seatakse plaane , ilma et ise suudaks alati kõike reguleerida. Õelus ning julmus kasvatavad kurjust alates momendist, mil kummalegi osapooltest pole konfliktist kasu. Alles siis püütakse tekitada teises ängistust, justkui parastava vastutasuna, näitamaks oma võimekust ­ mis on vististi inimkonna jaburaim omadus ­ teha valu.
Kasumlikem viis saada ühiskonnas pea suurepäraselt hakkama on tasakaalu leidmine kaine mõistuse ja ülla hinge abil, mida pidevalt täiustatakse. Kirgas vägi seisneb vaimsuse tugevuses , uus inimrahvas on alati paremaks muutuv, ülim hüve on aga tarkus, mida ammutatakse kõikjalt ­ kaaslaste ja oma vigadest, teostest, kõnedest, iseenda hinge sügavaimaist sopist. Lopsakas vili võrsub ka tuhast, leidkem vaid võimalus.
Dan Glosin
12. reaalklass