Nikolai Triigi elulugu (2)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Lihula Gümnaasium
NIKOLAI TRIIK
Referaat
Triinu Trossmann

klass
Lihula 2009
NIKOLAI TRIIK
Nikolai Triik (1884-1940) oli Eesti maalikunstnik ja graafik . Ta õppis Peterburis, Pariisis ja mitmel pool mujal ning viibis pikemalt Soomes, Norras ja Saksamaal. Hiljem töötas ta õppejõuna Tartu kunstikoolis Pallas. Triik on loonud nii maastikuvaateid kui ka rahvusromantilisi ja sümbolistlikke teoseid, samuti palju Eesti haritlaste ja kultuuriinimeste portreid. Triik oli seotud kirjanikerühmitisega Noor-Eesti ning kujundas nende albumeid ja teisi raamatuid. (Tea Laste- ja Noorteentsüklopeedia 3, lk 261).
Kunstniku sünnikoht ja lapsepõlvekodu asusid Tallinnas. Ta pärines kainest ja praktilisest keskkonnast. Tulevase kunstniku isa Kustav Jaani poeg Triik pidas Tallinnas rätsepaametit. Ta ei olnud põline tallinnlane, tema sünnikodu oli Järvamaal Vodjas. Kunstniku ema Anna põlvnes Paldiski lähedalt Leetse -Lepikult. Selle paiga ja emapoolsete sugulastega on kunstnikul tulevikus pidevalt kokkupuuteid, samal ajal kui sidemed isapoolse perekonnaga ja Järvamaaga jäid hõredaks.
Esimese poja Nikolai Voldemar Triigi sündimisel 7. augustil 1884. aastal oli isa alles rätsepate tsunfti sell. Peagi sai temast Tallinna täieõiguslik rätsepmeister. Kirikule ja selle ilma vägevate tahtele kuulekalt alistuv meelsus ning isa karmus ei teinud Triigi lapsepõlvekodu just eriti rõõmurohkeks. Vastavalt isa nõudele ja linna käsitööliste keskkonna tavale räägiti Triigi kodus tihti saksa keelt ja püüti orienteeruda vastavalt kohalikule saksa vaimule. Võõrkeele oskus avas Triigile varakult tee maailmakirjanduse juurde ja aitas õhutada vaimseid huvisid.
Koolis õppis Nikolaid hästi ja tal oli hea pea. Kuid üle kõige tahtis ta joonistada – kui aga kusagil sai, siis kriipseldas ta ikka midagi paberile. Rohkem kui kodunt leidis Triik oma huvidele toetust koolist. See oli endise kreisikooli asemele tekkinud neljaklassiline linnakool Vene tänavas, kus Triik põhiliselt õppis. Enne seda oli ta õppimist alustanud Nikolai gümnaasiumis. Kuid „vembumehena“ tuli tal sealt ära tulla. Linnakoolis parandas Triik järsult oma käitumist ja hakkas innuga tööle. Triigist kujunes selles koolis erksameelne noormees , kelle huvidering oli laiem ametlikust õppeprogrammist. Tema kunsti- ja kirjandushuvid hakkasid ilmnema juba kooli seinte vahel, leides seal oma aja kohta küllaltki õnneliku kasvupinna. 1901. aastal lõpetas Triik neljaklassilise linnakooli kiituskirjaga ja 5. augustil saatis ta avalduse Peterburi Parun Stieglitzi Tenilise Joonistamise Keskõppeasutusse astumiseks. Selle valiku tegemiseks aitas ilmselt kaasa kooli mõju ja eelkõige õpetaja Aleksander Tamm. („Nikolai Triik“; lk 9,10,11,12,14,15).
1901. aasta sügisest alates on Triik Peterburis Stieglitzi kooli täieõiguslik õpilane. Nimetatud kool erines tunduvalt teistest kunstiõppeasutustest Venemaal. Selle oli rajanud Narva suurtööstur parun Stieglitz. Kool oli organiseeritud saksa analoogiliste õppeasutuste eeskujul, tema peamine ülesanne oli ette valmistada kunstnikke-joonestajaid kergetööstusele. Seetõttu oligi peaaineks joonistamine mitmes etapis , jagunedes üldiseks ja tehniliseks. Tehnilise osa alla kuulusid geomeetria , varjude ja perspektiiviõppetus. Üldjoonistuse kursust alustati kipsist: kipsornament, kipskapiteelid, kipsvaas, kipspea, kipsfiguur. Umbes üheaegselt on Triigiga on samas koolis õppinud veel Konrad Mägi, Jaan Koort, Roman Nyman, Aleksander Tassa , Gustav Mootse, Aleksander Promet , Günther Reindorff ja veel mitmed teised hiljem vähem tuntud kunstnikud. Triigi õppingud kulgesid algusest peale edukalt. Seal kasutusel olnud 12-pallises hindamissüsteemis kõikusid ta hinded 10 – 11 piirides. Programmilistest töödest leidsid parimatena äramärkimist üks õlimaal 1903. a. ja dekoratiivne grupp akvarellis 1904 . a. Triigi esimeste õpinguaastate peamiseks saavutuseks Peterburis võib lugeda professionaalsete oskuste omandamist, seda eriti joonistuste osas, mis jääb tema tugevaks küljeks kogu loomingu kestel. Tal oli joonistamiseks eelkõige loomupäraseid võimeid, mida ta õppetöö vältel pidevalt teadlikult ja visalt edasi arendas .
Triik elas koolist mitte kaugel Neeva jõe kaldal Peetri majakese vastas ühises korteris koos Aleksander Prometi ja Jaan Koortiga. Hiljem asus nende juurde ka August Jansen. Triik ja tema kaaslased sattusid vene kunstielu keskele perioodil, mil see oli keerukas ja mitmepalgeline. Ka Triik kuulus varakult nende hulka, kes püsivalt juurdlesid mõtteteaduslike ja ühiskondlike küsimuste üle. Need jäävad tema huvi- ja loominguorbiiti ka paljudeks järgnevateks aastateks. Triik oli koolist lahkudes kahekümne ühe aastane. Revolutsioonist kuumaks köetud meeltega loobus ta pikemalt kõhklemata majanduslikult kindlustatud õppimistingimustest ja läks otsima uusi teostamisvõimalusi.
Laikmaa kaudu sattus Triik kontakti ka „Noor-Eesti“ liikumisega. See kokkupuude oli sotud „Noor-Eesti“ esimese albumi väljaandmisega. Materjali asuti albumi jaoks koondama juba 1904. a.
1906. a esimesed kuud tõid Triigi uuesti Peterburi, et seal hoogu võtta edasisteks rännakuteks. Ta suundus küll tagasi Peterburi, kuid nüüd mitte enam Stieglitzi kooli, vaid kunstnik Josef Braszi ateljeesse. Ajal, mil Triik tema juures õppis, maalis ta pehmes hallikas toonirikkas koloriidis, kasutades sujuvalt laiahaardelist pintslitehnikat. Triik oma järelhinnangutes annab paarikuulisele õppeajale Braszi juures küllaltki suure tähenduse, öeldes, nagu oleks ta alles seal saanud joonistamisest ja maalimisest tõelise ettekujutuse.
Tema karakterkujud on tabavad, leidlikult detailiderohked. Eriti ilmneb see võrreldes mitmete teiste karikaturistide skemaatiliselt konstrueeritud inimtüüpidega. Triigi joon on julgelt hoogne, üldmõju selge ja väljendusrikas.
Siirdunud kevadel Peterburist Soome, jätkas Triik oma tegevust karikaturistina, tehes kaastööd Eduard Vilde poolt Helsingis väljaantavale satiirajakirjale „ Kaak “. Rohkesti on Triigi töid „Kaagi“ esimeses numbris, mis ilmus 1906.a. suvel. Tema karikatuurilooming on ühtlasi tema jätkuva revolutsioonilise meelsuse väljenduseks, mis kunstnikus pidevalt edasi kääris. Isikliku elu sündmused ei eraldanud Triiki kaaslastest. Kõik järgnevad aastad oli ta ikka koos teiste noorte kunstnikega.
Triigi maastikuvisandid on koloriidilt raskepärased, vormilt kompaktsetele massidele üles ehitatud. Tema tööd on kuni sünguseni tumedad oma mustjasroheliste, tumesiniste ja raskete kivihallide toonidega. Ka motiivides on midagi karmi: domineerivad suurekroonilised puud, mille rasked oksad ulatuvad peaaegu maani , tüved on käänuliselt jämedad, lehestik varjurikas, loodus on endassesulgunud , peaaegu kusagil pole tunda inimese lähedust, ainult aegajalt paistab puude tagant mõni valge või punane maja.(„Nikolai Triik“; lk 16-38).
Nikolai Triigi looming langeb ühiskondliku arengu vastuoluderikkasse ja murrangulisse ajajärku eelmise sajandi esimestel aastakümnetel Eestis. Ta oli küpse kunstnikuna tunnistajaks Esimesele maailmasõjale ja sellele järgnenud revolutsiooni uuele tõusuhoole. Prantsuse kunsti mõjutuste kõrval etendas Triigi kunstnikuande väljakujunemisel olulist osa ka põhjamaade, esmajoones soome ja norra kunst . Eriti märgatav on põhjamaade kunsti otsene mõju Triigi selleaegsetes maastikes. Näitena võib tuua „Dekoratiivse Norra maastiku“. Oma romantilise, kohati isegi müstikasse kalduva loodustunnetusega ning maastikuelementide ornamentaalse stiliseerimisega lähenevad tema tööd suurel määral norra kunstniku E. Munch 'i loomingule. Stiliseeriv laad jääb püsima ka Triigi järgnevatel aastatel loodud maastikes, mille hulgast eriti väärib esiletõstmist 1913. a. loodud „Soome maastik“. Triigi loodustunnetus on muutunud selgemaks ja mõistuspärasemaks, selles pole enam ruumi müstikasugemetele. Rahvusliku kunsti arengut puudutavatest probleemidest oli Triik eriti haaratud just 1909. a paiku, pärast tagasitulekut kodumaale . Oma tööde kaudu tahaks ta nagu tugevamalt äratada rahva eneseteadvust. Välise, puhtdekoratiivse lahenduse poolest võib neid töid lugeda küllaltki õnnestunuks ja huvitavaks. Kuid võrreldes neid Kristjan Raua pikaajaliste ja sügavalt läbimõeldud otsingute tulemustega rahvusliku vormi osas, näib, et Triigi kompositsioonid ei väljenda siiski veel küllaldaselt meie rahvusliku stiili omapära. Rahvusliku stiili väliste tunnuste edasiandmisel kaldub Triik mõnevõrra kõrvale eestipärasuse põhimõttest. Palju sügavamalt, vahetumalt ja mitmekülgsemalt kajastab Triik rahva vaimseid püüdlusi ja ideaale oma portreeloomingus, mis on teedrajava tähtsusega kogu meie rahvusliku kunsti arengukäigus. Juba 1905. a valminud A. Tassa värskelt ja hoogsalt maalitud portree näitab Triiki tugevate võimetega meistrina. Veelgi selgemalt tõendab seda Konrad Mägi portree, mis valmis 1908. a. Pariisis. See trotslik ja sisemistest vastuoludest lõhestatud kunstnikukuju kehastab omamoodi kogu selleaegse kunstnikepõlvkonna konarlikku hariduskäiku, nende pidevaid materiaalseid hädasid ja vintsutusi, mille juures siiski osati säilitada entusiasmi ja ideaale.Kujutades inimest näivad kunstnikku huvitavat eelkõige tema vaimseid omadusi iseloomustavad jooned.
Triigi looming neil aastatel areneb järjest suurema ekspressiivsuse suunas, mida osaliselt mõjustas ka kunstniku pidev huvi kasv V. van Goghi teoste vastu. Norra kunsti kõrval oli see üheks olulisemaks välismõjuks tema loomingus.
Oma kaasaeglasi jäädvustades oskas Triik neis esile tuua seda, mis oli omane, väljapaistev ja hinnatav kogu meie kultuuriloole. Eesti kunstis on ta üks väheseid meistreid, kes armastas oma modelle kujutada sageli täisfiguurina, rõhutades seega veelgi välist esinduslikust. Kuid selle mõiste halvast tähendusest eraldab Triigi töid alati iseloomustuse tabavus, psühholoogilise analüüsi sügavus ja sisurikkus. Portreed moodustavad kunstniku loomingus küll kõige tähelepanuväärsema ja sisukama osa, kuid side oma ajastu ja selleaegse kultuurieluga kajastavad ka mitmed teised tema tööd. Nende hulgas võib meenutada revolutsioonilisi sündmusi kujutavat joonistust „14. oktoober Tallinnas“ ning karikatuure ajakirjades „Tapper“ ja „Kaak“. Kodanliku ühiskonna piiratust ja pahelisust kritiseeriv moment avaldub korduvalt ka kunstniku hilisemates töödes ( „Kaks maailma“, „Alevikõrts“ jt).
Kõrvuti noorusliku entusiasmi ja vaimustusega ilmneb Triigi loomingus kohati ka pessimistlikke jooni, millele vihjavad sellised tööd nagu „Märter“, „Surma viis“, „Surm ja väsinu“. Eriti süvenevad pessimistlikud jooned Triigi töödes Esimese maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastatel. Triigi loomingut ei saa siiski vaadelda pideva tõusujoonelise arengukäiguna. Kui näiteks Kristjan Raua puhul loominguliselt viljakamad aastad langevad just kunstniku hilisemale eluperioodile, siis Triigiga on pigem vastupidi. Eriti pingelised ja sisutihedad olid just esimesed kümme-viisteist aastat tema loomingust. Ka hiljem ei kaota kunstniku pilk teravust elunähtuste analüüsimisel, kuid säärased suurteosed nagu Juhan Liivi, Ants Laikmaa ja Erna Vilmeri portreed lõi Triik võrdlemisi noore kunstnikuna. Tema varasemate aastate kunst on sisukas , probleemiderikas ja tugevaid kunstilisi elamusi pakkuv.(„Kunst I“ ; lk 28- 33).
Uut elevust ja innustust tõi Triigi ellu kunstikooli „Pallas“ õppejõu kohale asumine 1921. a. Pedagoogitegevus jäi nüüdsest peale tähtsaks teguriks kunstniku loomingulise töö kõrval. Tartusse „ Pallase “ juurde suundumise ajaks oli Triigil tegelikult seljataga juba seitse aastat kunstiõpetaja staaši, kuid nüüd sai see eelnevaga võrreldes uue ja kaaluvama tähenduse.
Teoks sai kunstikooli asutamine kirjanike ja kunstnike ühingu „Pallas“ poolt 1919. a. Koolis avati esialgu kaks osakonda : joonistuse ja maali ning skulptuuri osakond. 1. oktoobrist 1921 asus koolis joonistusateljee õpetajana tööle Triik. Ta õpetas akvarelli, ornamentaalset kompositsiooni ja perspektiivset viset ning oli ühtlasi kursuste juhatajaks. Triik võttis osa ka õpilaste suvebaasi organiseerimisest Kukulinna mõisas, kooli direktori K. Mäe haiguse ajal oli ta ajutiselt kooli juhataja kohuste asetäitjaks jne.
Peatähelepanu koolitöös kuulus Triigil siiski oma ateljeele. Õpilaste arvult oli see alguses üks suurimaid. Põhjuseks, miks noorus meeleldi tema juurde õppima asus, oli ilmselt kunstniku loomingu populaarsus rahva keskel. Hiljem tuntud kunstnikest töötasid nendel aastatel Triigi ateljees Aino Bach, Juhan Nõmmik, Martin Saks, samuti kunstniku tulevane abikaasa Anna Põllusaar jt.
Peale Konrad Mäe surma 1925. a. septembris valiti Triik veel üheks aastaks kooli juhataja kohusetäitjaks, kuid juba 17. oktoobril samal aastal esines ta kooli kuratooriumis palvega end vabastada kooli juhataja kohusetäitja ametist. Tekkinud situatsiooni tulemusena jäi Triik paratamatult mõneks aastaks koolist eemale ja asus ajutiselt Tallinna. Vaatamata intriigiderohkele õhkkonnale enda ümber on need loominguliselt Triigi jaoks küllaltki produktiivsed aastad, mil valmivad mitmed ta tuntumad teosed. Kunstikoolile oli Triigi lahkumine vaieldamatult kaotuseks.
Õppetöö eduka kulgemise huvides kutsuti Triik 1. novembril 1928.a. kooli juurde tagasi täitma graafika õpetaja ülesandeid, kuna E. Viiralt sellest kohast loobus ja jäi edasi Pariisi. Kuni 1929. a. sügiseni oligi Triik sellel kohal, andes ühtlasi tunde maali– ja üldklassis. Sama õppeaasta II semestril hakkas jällegi tööle Triigi ateljee , esialgu küll vaid 10 õpilasega, kuid peagi see arv suurenes.
Jälgides edasist tegevust „Pallases“, näib see väljastpoolt vaadatuna kulgevat nüüdsest peale kõigiti edukalt. Selle väljenduseks oli Triigile professoritiitli omistamine 1933. aastal seoses 25-aastase kunstitegevusega. Aasta hiljem toimus seoses kunstniku 50. sünnipäevaga taas Triigi, tema tegevuse ja loomingu austamine, mida seekord tähistas suur personaalnäitus Tallinnas Kunstihoone saalis 1934. a. lõpul ja järgmise aasta alguses Tartus „Pallase“ ruumides.
Tunnustuse ja edu kõrval oli Triigi tegevusel 30-ndatel aastatel ka teine külg, palju proosalisem ja rõõmuvaesem. Juba seoses professoritiitli omistamisega anti talle mõista, et tema enda pärast oleks see võib-olla andmatagi jäänud, aga kord avatud tee kaudu lootis mõni teine kunstnik seda järgnevalt ka endale kergemini saada ja seetõttu hoolitseski agaralt Triigi eest. Palju sekeldusi tõi Triigile „Pallase“ päevil ka tema liigne alkoholi tarvitamine. Kuna kunstniku tervis selle tõttu kõvasti kannatas, oli ta sunnitud koolist tihti eemale jääma. Olgugi, et õppetöö Triigi pärast tõsisemalt ei kannatanud, väljendas kooli juhtkond tema käitumise suhtes korduvalt rahulolematust. Kuid 47-aastane Triik tundis veel selgelt oma jõudu ja töövõimet ning ei tahtnud pedagoogitööst loobuda , mida ta mõningatele korratustele vaatamata tegi südame ja tõelise kiindumusega. Ta oli ilmselt teadlik oma nõrkustest, neelas selle nimel alla mõnegi ebameeldiva situatsiooni ja püüdis oma tööd ning kohta säilitada.
Kuivõrd vajalik oli Triik õpilaskonnale ja kuivõrd teda austati tema puudustele vaatamata, illustreerib paremini kui miski muu kuulus „Pallase“ streik 1935. a. kevadel. Ühiselt koostati kunstikooli kuratooriumile palvekiri, millele järgneb 18 allkirja. Nad seletasid, et Triigi halb tervis ei ole takistanud tema pedagoogilist tegevust. Viimaks lubas kuratooriumi esimees vastuse anda 4. aprillil . Kuid 1. aprillil teatas direktor , et vastust õpilaste palvekirjale lähemal ajal ei anta . Õpilased P. Aavik ja A. Miikman tulid nagu ühest suust otsusele: siin ei aita muu kui streik. Streik viidi läbi täielikus üksmeeles. Kogu nelja päeva kestel keegi kooli ei ilmunud ja nagu ette teatatud, tulid streikijad jällegi kohale 4. aprillil kell 12. Veel samal õhtul toimus kuratooriumi koosolek ja Triik kinnitati edasi kooli õppejõuks.
Seega näeme, et „Pallase“ pedagoogid ei olnud noori varustanud mitte ainult erialaste teadmistega, vaid olid nendest kasvatanud ka tõelise seltsimeheliku kollektiivi, kes oli võimeline ühiselt oma tõekspidamiste eest võitlema. Mis oli siis Triigi puhul säärase õpilaste siira kiindumuse põhjuseks? A. Lamp-Mikk: „Triik võlus õpilasi oma suure isikuga , oma suure taktitundega. Tema puhul oli alati tunda, et ta armastas oma õpilasi ja kui ta ka vähe rääkis, ometi tajusime, et ta tähelepanelikult jälgis iga üksikõpilase töötamist ja arengut.“ Ikka ja jälle tuleb kahetseda, et nii võimekas kunstnik ja pedagoog pidi kannatama haiguse all, mille ravimine ei andnud mingeid tulemusi.
Eriala pedagoogina püüdis Triik kasvatada noortest eelkõige tõsiseid tööinimesi. Ta tavatses öelda, et mis kunstis on kergelt saavutatud, selle üle mõistab kohut aeg. Ka ei armastanud Triik, kui õpilased pahtliga maalisid , mis eriti läks moodi 1938. a. korraldatud belgia kaasaegse kunsti näituse mõjul. Triik tuletas sel puhul ikka meelde, et maalimiseks on ette nähtud pintsel . Triigi ateljeesse siirdusid peamiselt õpilased, kes eelistasid vabamat ja iseseisvamat katsetamist.
Ajal, mil ekspressionism meie kunsti oma rahutuid mõjutusi külvas ja kus paljude teiste maade kunstnikud oma juugendlikud voolavad vormid vahetavad rebenenud kontuuride ja lõhutud pindade vastu, valib Triik endale teise tee. Hoolimata sellest, et Triik oli alati olnud tugevalt arenenud vormitundega meister riivab kubismi õitselepuhkemine teda vaid õige põgusalt. Kubism ei muuda Triigi loomingu senist suunda, ei rikasta teda kvalitatiivselt millegi täiesti uuega, vaid annab talle kohati üksnes uusi varjundeid.
Triigi selleaegsed portreed on teostatud kas õlimaalis, akvarellis või söe- ja pliiatsijoonistustena. Meie kunstis pole ühtegi teist meistrit, keda portreejoonistuse osas võiks Triigiga kõrvutada nii omapära kui ka meisterlikkuse poolest. Järjekindlama seeriana hakkab 20-ndate aastate lõpul kuju võtma portreede sari eesti kirjanikest. Esimeseks terviklikumaks ja kontseptsioonikindlamaks kirjanikuportreeks nende hulgast kujuneb alles 1928.a. loodud joonistus O. Lutsust. Peab tähendama, et Triigi portreede galeriis peaaegu üldse puuduvad lopsakalt lihtsad, argipäeva hingusest kantud rahvalikud kujud. Ükskõik keda Triik ka portreteerima ei asu, ikka omandab kujutatav tema pliiatsi või pintsli all teatava väärikuse. Triigi portreejoonistuste edasist arengut 30-ndatel aastatel esindab hästi söejoonistus Hugo Raudsepast. Selles portrees on rohkem kui teistes rõhutatud karakteri värvikust. Omamoodi tähtteoseks Triigi kirjanike portreede hulgas võib lugeda 1933. a. valminud Gustav Suitsu. Koos Juhan Liiviga moodustab see töö kulminatsiooni kunstniku portreejoonistuste seas.
Tabavaid riigi- ja haridustegelaste, sõjaväelaste, ärimeeste ja teiste kodanliku Eesti tuusade sotsiaalseid karakteristikaid annab Triik veel mitmetes portreedes. Nende tellijad paigutab Triik enamasti vägagi konkreetsesse sotsiaalsesse keskkonda ja oskab nende nägudes leida vastava maailmavaate kajastust . Näidetena võib nimetadaa K. Koniku ja E. Ossi portreid.
Portree oli Triigi loomingus valitsev žanr. Hoopis väiksemaks on nendel aastatel taandunud trükiste ja raamatukujunduse osa, millele sajandi kahel esimesel aastakümnel kuulus kunstniku loomingus määravalt tähtis koht. Koos ajaga ja uute pealetungivate kunstimõjudega on Triigi kujundite laad põhjalikult muutunud. Kuid peab tunnistama, et juugendlikke stiilivõtteid valitses Triik vabamalt, mõjuvamalt ning isikupärasemalt kui uut ekspressionismist inspireeritud graafilist väljendusviisi.
Üldiselt maastiku osatähtsus Triigi viimasel loominguperioodil tema teiste teoste kõrval tõuseb. Omaette lõigu moodustavad nendest 1924.a. paiku loodud Saadjärve maastikud . Järgmiseks maastike-seeriaks on Saaremaal loodud teosed. Enamasti on need nüüd rannamotiivid lageda taeva ja mere taustaga ning paari haralise kaldamänniga. Triigi suvemaastike põhjal võime öelda, et kunstniku loodusetunnetuses tekib 30-ndate aastate keskpaiku järsk muutus. See avaldub senise jõulise käsitluse taandumises ja uue, peaaegunaiivselt idüllilise noodi ilmumises. Talviste Tartu vaadete ja esimese Saaremaa-seeria maastike küpse pruunika värvi tõrjub nüüd välja magusavõitu heleroheline ühendatuna teiste soojade toonidega.
1934. aasta haigestumine ei möödunud täiesti jälgi jätmata. Koos tervisliku olukorra halvenemisega on kahanenud ka kunstniku töövõimeja ta ei suuda kaugeltki kõiki töid teostada võrdse loomingulise pingega. 30-ndate aastate lõpust peaaegu enam ei pärine töid, mis rikastaksid Triigi loomingut tõeliselt uue kvaliteediga. 1940. a. veebruaris on Triigi tervis nii halb, et ta peab oma pedagoogitöö katkestama ja pensionile minema, kuigi on sel ajal ainult 55-aastane ja võiks olla parimas loomisjõus. 12. augustil 1940.a. leiti Triik oma toast surnuna. Molbertil oli lõpetamata Otto Evaldi portree. See viimse hetkeni töö juures viibimine nagu sümboliseeriks Triigi kiindumust ja jäägitut andumust oma kunstnikukutsele.
Mõned päevad hiljem sängitati kunstnik mulda oma kunagise soovi kohaselt perekonnakalmistule Leetse-Lepikul. Matusepaiga kõrgele paekaldale paistab kauge merekäär ja vana taluaed – paik, kus Triik võibolla kunagi mõlgutas esimesi mõtteid kunstnikuks saamisest. („Nikolai Triik“; lk. 138-173)
Juhan Liiv'i portree
Lennuk

.ODT Laadi alla originaalfail 7 lk · .odt · 29 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-10-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

29 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Hazely Õppematerjali autor

Elulugu, looming ja paar pilti ka

triik looming elulugu

Sarnased õppematerjalid

doc

Kuldne kolmik

SISSEJUHATUS Kuldsesse kolmikusse kuulusid: Kristjan Raud (söejoonised, esimene illustreeritud Kalevipoeg), Ants Laikmaa (pastellid, portreesid, aga ka maastikke), Nikolai Triik (Õlimaalid, pisut sütt, nendest tuntuim Juhan Liivi portree). Nad on jätnud jälje Eesti kultuurilukku loominguline tegevusega, pedagoogiline tegevusega ja näitust korraldamisega. Laikmaa õppis Düsseldorfis (kõndis sinna jala). Teda on kutsutud Eesti kunsti kaanekukeks. Tallinnasse tagasi tulnud avas ateljee kooli Pikale tänavale(hiljem kolis Tatari tänavale) Korraldas õpilastööde näitusi; Laikmaa majamuuseum asub Tallinnas.

Kunstiajalugu

odt

Triigi ja fovistide võrdlus

Nikolai Triik ja kuulsad fovistid. Nikolai Triigi elulugu on paljuski sarnane tema põlvkonna kunstnike omale. Ta sündis 1884. aastal rätsepmeistri perre.1901. aastal lõpetas Triik neljaklassilise linnakooli kiituskirjaga ja saatis avalduse Peterburi Parun Stieglitzi tehnilise joonistamise keskõppeasutusse astumiseks. Samas koolis õppisid peale Triigi ka Konrad Mägi, Jaan Koort, Aleksander Tassa, Günther Reindorff jt. Siin puutus Triik kokku vene kunstiga, eriti tol ajal tooni andnud rühmitusega Mir Iskusstva. See polnud enam käsitöö, vaid tõeline kunst. Saabus 1905. aasta ja revolutsioonilised meeleolud kandusid ka kooli seinte vahele. Stieglitzi kool jäi oma joonistuslikule käsitööle orienteeritusega Eesti kunstnikele kitsaks. Tekkis mõte minna õppima kuhugi välismaale. 1906. aastal siirdus Triik

Kunstiajalugu

docx

Kuldne kolmik

puutööde lihtsustatud, tahumatud vormid. Sellepärast ongi pilved, puud ja inimesedki tema piltidel veidi kandilised. Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks. Kokku on tema loomingust alles umbes 900 teost. Varasemad aastast 1885, viimased 1943. Kristjan Raud Kalevipoja surm Kristjan Raud Laotus. Tsüklist "Inimene ja öö" 5 3. NIKOLAI TRIIK Nikolai Voldemar Triik (7. august 1884 Tallinn 12. august 1940 Tallinn) oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog.Nikolai Triik õppis Tallinna Nikolai I gümnaasiumis ja Aleksander II linnakoolis, mille lõpetas 1901. aastal. Aastal 1901 astus Peterburi parun Alexander Stieglitzi asutatud kunsttööstuskooli, mille nimekirjast Nikolai Triik kustutati 1905. aastal õpilasstreigist osavõtu pärast. Jätkas kunstiõpinguid Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis ning 1906

Kunst

doc

Nikolai Voldemar Triik

Nikolai Voldemar Triik Referaat Järva-Jaani 2013 Sisukord · Elu · Looming · Tööd · Näiteid töödest · Kasutatud kirjandus Üldine Nikolai Voldemar Triik sündis 7. august 1884 Tallinnas ja suri 56-aastaselt 12. august 1940 Tallinnas. Ta oli Eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog. Ta õppis Ants Laikmaa ateljeekoolis. Nikolai Triiki autoportree Elu Nikolai Triik õppis Tallinna Nikolai I gümnaasiumis ja Aleksander II linnakoolis, mille lõpetas 1901. aastal. Aastal 1901 astus Peterburi parun Alexander Stieglitzi asutatud kunsttööstuskooli, mille nimekirjast Nikolai Triik kustutati 1905. aastal õpilasstreigist osavõtu pärast. Jätkas kunstiõpinguid Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis ning 1906. aasta algusest Peterburis Josef Braszi ateljees. 1906. aasta kevadel sõitis Helsingisse, veetis koos Konrad Mäe ja Aleksander Tassaga suve Ahvenamaal ning sügisel

Kunst

odt

Kuldne kolmik

Uurimustöö Kuldne Kolmik 2010 Sissejuhatus Kuldsesse kolmikusse kuulusid: Kristjan Raud (söejoonised, esimene illustreeritud Kalevipoeg), Ants Laikmaa (pastellid, portreesid, aga ka maastikke), Nikolai Triik (Õlimaalid, pisut sütt, nendest tuntuim Juhan Liivi portree). Nad on jätnud jälje Eesti kultuurilukku loomingulise tegevusega, pedagoogilise tegevusega ja näituste korraldamisega. Laikmaa õppis Düsseldorfis (kõndis sinna jala). Teda on kutsutud Eesti kunsti kaanekukeks. Tallinnasse tagasi tulnud avas ateljee kooli Pikale tänavale(hiljem kolis Tatari tänavale) Korraldas õpilastööde näitusi; Laikmaa majamuuseum asub Tallinnas.

Kunstiajalugu

docx

Kuldne kolmik: Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Nikolai Triik

Keila Hariduse Sihtasutus KULDNE KOLMIK Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Nikolai Triik Koostaja: Tuuliki Kupper 12.B Keila 2013 SISSEJUHATUS Kuldsesse kolmikusse kuulusid: Kristjan Raud (söejoonised, esimene illustreeritud Kalevipoeg), Ants Laikmaa (pastellid, portreesid, aga ka maastikke), Nikolai Triik (Õlimaalid, pisut sütt, nendest tuntuim Juhan Liivi portree). Nad on jätnud jälje Eesti kultuurilukku loomingulise tegevusega, pedagoogilise tegevusega ja näituste korraldamisega. Laikmaa õppis Düsseldorfis.. Tallinnasse tagasi tulnud avas ateljee kooli Pikale tänavale(hiljem kolis Tatari tänavale) Korraldas õpilastööde näitusi; Laikmaa majamuuseum asub Tallinnas. Kristjan Raud on tuntud oma rahvusromantiliste pliiatsi- ja söejoonistustega, aga on teinud ka

Kirjandus

odt

Kuldnekolmik: Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Nikolai Triik

KULDNE KOLMIK Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Nikolai Triik Autor: Anu Palmi SISSEJUHATUS Kuldsesse kolmikusse kuulusid: Kristjan Raud , Ants Laikmaa , Nikolai Triik. Nad on jätnud jälje Eesti kultuurilukku loomingulise tegevusega, pedagoogilise tegevusega ja näituste korraldamisega. Laikmaa õppis Düsseldorfis ,Tallinnasse tagasi tulnud avas ateljee kooli Pikale tänavale(hiljem kolis Tatari tänavale) Korraldas õpilastööde näitusi; Laikmaa majamuuseum asub Tallinnas. Kristjan Raud on tuntud oma rahvusromantiliste pliiatsi- ja söejoonistustega, aga on teinud ka mõne üksiku pildi värvidega. Ta illustreeris rahvuseepost "Kalevipoeg"

Kunstiajalugu

docx

Nikolai Triik tekst

Nikolai Triik sündis 1884. aastal rätsepmeistri perekonnas. Triik armastas joonistada juba koolieas. Haridustee on kunstnikul väga pikk: Gümnaasiumihariduse omandas Triik Tallinnas, hiljem õppis Peterburis, Stieglitzi kunstikoolis, mille nimekirjast ta 1905. aastal õpilasstreigist osavõtu pärast kustutati. Õppinud on ta veel Tallinna ja Peterburi ateljeekoolides, Helsingi ning Pariisi kunstikoolides. Nikolai Triigi looming on väga mitmekesine. Ta on loonud hulga portree- ja kompositsioonimaale, joonistusi, karikatuure ning maastikumaale. Alates 1905. aastast võttis ta osa Noor-Eesti väljaannete kujundamisest. Temalt pärinevad kaanejoonistused Noor-Eesti I ja III albumile. Hiljem juhatas ta ka ajakirja kunstiosakonda. Ta kujundanud ka kaanejoonistused G. Suitsu luulekogule ,,Tuulemaa" ja M. Underi luuletuste väljaannetele. 20.saj alguse tippsaavutuseks sai portreeistuvast Konrad Mäest (rändas koos K

Kunst

Rohkem sarnaseid