Halogeenalkaanidega seotud keskonnaprobleemid Halogeenalkaanid on sünteetiliselt toodetud ja äärmiselt mürgised, kuid nende ühendid on siiski leidnud laialdast kasutust erinevates jahutusseadetes ja aerosoolides. Ning nende kastutusest tekkinud keskkonnaprobleemidele hakati tähelepanu pöörama alles eelmise sajandi lõpusirgel. Üks olulisemaid keskonnaprobleeme, mis on seotud halogeenalkaanidega on kindlasti osoonikihi hõrenemine. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihis olulise hõrenemise Antarktika kohal. Pikka aega arvati et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, milles kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised ühendid ehk feroonid ja broomiühendid, need on keemiliselt püsivad ained mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadu aastaid seega piiratakse nende ühendite
tuumast ja on kõige lühema lainepikkusega alla 0,01 nm (st suurema sagedusega). A D Röntgeni kiirgus ca 0,01-10 nm U S Ultraviolettkiirgus (UV kiirgus), lainepikkus 10-400 nm: M UV-C: lainepikkus 200-280 nm, ülimalt ohtlik elusorganismidele, A neeldub täielikult osoonikihis A UV-B: lainepikkus 280-315 nm, ohtlik elusorganismidele, neeldub TE osaliselt osoonikihis, on hõreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks UV-A: lainepikkus 315-400 nm (lähis-UV kiirgus), elusorganismidele A ohutu, päevituse ja D-vitamiini tekitaja D U
Liigitakse: · Avastamise ajaloo järgi · Koostise järgi · Suuruse järgi · Kauguse järgi Päikesest · Asendi järgi Maa orbiidi suhtes 16. Mis sa tead planeedist Phaeton?' Ma tean, et Phaeton on hüpoteetiline planeet, mis kunagi olevat olnud meie päikesesüsteemis Marsi ja Jupiteri vahel ning purunes siis Jupiteri ja Päikese gravitatsiooni ühismõjul. 17. Milleks on Maa atmosfääris kasulik osoonikiht? Maa atmosfääris on osoonikiht kasulik, sest osoonikihis neeldub UVC-kiirgus (mis on ultraviolettkiirguse kõige vähitekitavam osa) ja kuna see osoonikihis neeldub, siis ei jõua see maapinnani. 18. Mille eest kaitseb maad magnetväli? Magnetväli kaitseb Maad Päikeselt väljapaisatud laetud osakeste voogude ehk päikesetuulte eest. 19. Kas kuul on atmosfäär? Ei. 20. Kes ja millal tegi inimene esimesed sammud kuul? Mis oli tema esimene lause kuule astudes? Esimesed sammud tegi kuul Neil Armstron 21. juulil 1969
elumajadeni, on teede ääres püstitavad müratõkkeid. · Pika tugeva müra keskkonnas viibinud või liiga valjut muusikat kuulanud inimene võib mõne aja jooksul kurdistuda. Tagajärjed · Happesademed muudavad elutingimusi mullas ja vees · Liigne süsihappegaas atmosfääris soodustab Maa kliima soojenemist (kasvuhooneefekt) · Taimed muutuvad mitmesugustele haigustele vastuvõtlikumaks · Inimesele tervise häired · Mürgise udu ehk sudu tekke · Augud osoonikihis Kasv nõrgeneb Okkad surevad Haigestumise oht suurene Taimes tekkib vee puudus Juurestik kahjustub Taime varustamine Muld hapestub vee ja toitainetega Toitaineid uhutakse halveneb mullast välja See hall "udu" on tegelikult õhusaaste ehk sudu
1970ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias (aerosoolid), ehitusmaterjalide tööstuses,
fotosünteesil Veeaur H2O Tekib aurumisel aluspinnalt, hingamisel,vulkaanipurskel Neelab soojust,vähendab temperatuurikõikumisi atmosfääris,osaleb veeringes Osoon O3 Tekib päikesekirguse mõjul O2 ja N2O reageerimisel,kõige suurem kogus ekvaatori kohal. Neelab enamiku Päikeselt Maa atmosfääri jõudvast ultraviolettkiirgusest. Osooniaugud Hõredamad kohad osoonikihis. Tekivad päikesekirguse puudumisel (polaaröö) ja freoonide mõjul. Kasvuhooneefekt Atmosfääri temperatuuri tõus selle tagajärjel, et teatud gaasid atmosfääris lasevad läbi päikesekirgust,kuid ei lase tagasi maailmaruumi Maalt lähtuvat soojuskirgust. Kasvuhoonegaasid CO2, O3 ja H2O neelavad otseselt maalt lahkuvat kirgust ja suunavad suure osa sellest Maale tagasi(kiirglikult aktiivsed gaasid)
· 1960ndate aastate lõpp hakkasid tekkima noorsooliikumised (läänemaailm) 1970ndad · 1970ndate aastate algus esile tõusis hard rock (läänemaailm) · 1970ndad aastad energia- ja majanduskriis · 1971 firmas Intel loodi maailma esimene mikroprotsessor (läänemaailm) 1980ndad · 1980ndad heli salvestamiseks hakati kasutama laserseadmeid (läänemaailm) · 1980ndad teadlased avastasid suured augud osoonikihis (läänemaailm) · 1980 Moskva olümpiamängud (idablokk) · 1980 maailma esimeseks demokraatlikul teel valitud naispresidendiks sai Islandi riigipea Vigdis Finnbogadottir (läänemaailm) · 1986 avarii Ukrainas Tsernobõli tuumaelektrijaamas (idablokk) · 1986 kosmoselennuk Challenger plahvatas minut pärast starti (läänemaailm) 1990ndad · 1990 esimene McDonald'si restoran Moskvas (idablokk) · 1993 esilinastus film ''Jurassic park''
Tekib kliima kiire muutumine ja elustik ei jõua kiiresti kohastuda. Osa neist võib seetõttu välja surra. Jäämägede sulamise tõttu üle uputavad alad. Osoonikiht Osoonikiht on 20-25 km kõrgusel asuv elusorganisme ultraviolett kiirguse eest kaitseb kiht. See koosneb omapärastest kolmeaatomilistest molekulidest. Hävineb tänu erinevates toodetes kasutatavate freoonide tõttu(aerosoolides jne) Samuti hävitavad seda ka lennukid Osoonikiht on hakanud hävinema Auk osoonikihis -------------------> Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95husaaste Bioloogia põhikoolile III, Mati Martin, 2002
ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. Osoonikiht on kõige peenem atmosfääris asuvatest filtritest. Osoonikihi hõrenemine Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri sattunud saasteained. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele. Üheks suuremaks ohuks osoonikihile peetakse nn freoone. Freoonid on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku ja fluori. 1. jaanuarist 2015 on igasugune halogeenitud klorofluorosüsivesinikkude lisamine seadmetesse keelatud. Mida on Eestis osoonikihi kaitseks tehtud?
stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Osoonikihi paksuse all mõistetakse kujuteldava ainult osoonist koosneva kihi paksust,kui kõik atmosfääris leiduvad osooni molekulid õnnestuks tuua merepinna tasandile nn normaaltingimustele. Keskmiselt üle maakera oleks selline kujuteldav osoonikiht umbes 3 mm paks. Osoonikihis valitsevat tasakaalu on rikkunud mitmesugused inimese poolt atmosfääri paisatavad keemilised ained. Eelkõige kahjustavad osoonikihti oma osooni lagundava toimega kloori- ja broomiühendid nagu klorofluorosüsivesinikud (CFC-dena), haloonid ning teised külmutusseadmetes, aerosoolides, tulekustutites, lahustites, kahjuritõrjes, vahutekitajatena kui ka muudel otstarvetel kasutatavad tööstuslikud kemikaalid. Osoonikihti kahandavad ained on lenduvad ja väga püsivad, mis tähendab,
osooniaugud, kus aine kontsentratsioon on eriti vähenenud. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud. Näiteks on osooniaugud Antarktika kohal loomulik nähtus, kuna seal on osooni lagunemine intensiivsem kui selle teke. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige aga atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoonid pärinevad peamiselt külmutusseadmetest,
Osoon, sinaka värvusega gaas, on hapniku teisend. Enamik hapnikust esineb molekulidena, milles 2 hapniku aatomit on püsivalt ühendatud. Osooni molekulis on ka kolmas, nõrgalt seotud aatom. Osoonil on terav lõhn, mida võib mõnikord avastada elektrimootorite lähedusest ja äikese ajal. Osooni esineb ka maapinna lähedal, näiteks sudu ühe komponendina. Uurimisaastad Antarktikas töötanud Briti teadlased alustasid 1960.a. Paiku osoonihulga mõõtmist osoonikihis. 1980. aastate alguses tegid nad ebameeldiva avastuse: kevaditi septembrist oktoobrini oli Antarktika kohal osoonikihis auk. Pärast seda on täheldatud osooniauku igal kevadel, kusjuures ta muutub aasta-aastalt suuremaks. 1988. aastaks kattis osooniauk kogu Antarktika ning mõjutab Austraaliat ja Uus-Meremaad. Arvatakse, et miski ründas ja hävitas osooni. Süüdi näisid olevat klorogluoroalkaani gaasid, sest osooniaugud ilmusid pärast nende laialdast kasutuselevõtmist.1987
inimese kloonimise hukka ja keelustasid selle. Millise maailma jätame tulevastele põlvkondadele? Paraku ei tähendanud teaduse ja tehnika edusammud inimkonnale mitte ainult kiiret ja mitmekülgset arengut. Esimest korda hakati tehnika probleemide üle kurtma 1970. aastate energia ja majanduskriisiga. Eraldati raha ka looduskaitseks, kuid sellest hoolimata tabasid inimkonda üha uued ja uued hädad. 1980. aastail avastasid teadlased suured augud Maad ümbritsevas osoonikihis, mis kaitseb elusolendeid ohtliku päikesekiirguse eest. Suurt ohtu maailmale kujutab tööstusjäätmete juhtimene vette, ka probleem on maapinna saastumine, mille peamisi põhjusi on kunstiväetise kasutamine põllumajanduses.
uue seni tundmatu gaasiga ja nimetas selle osooniks. K.Eerme (1992) andmeil on osooni olemasolu atmosfääris teada 1923 aastast. Siis avastati meteooride jälgede uurimisel umbes 50 km kõrgusel paiknev suhteliselt kõrge temperatuuriga kiht, mida nüüd tuntakse stratopausina. Sellise temperatuuri ainus mõistlik seletus oli teatava osoonihulga olemasolu stratosfääris. Temperatuuri tõusu stratosfääris põhjustab nähtava ja infrapunase kiirguse neeldumine osoonikihis. Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht. See kiht moodustab osonosfääri, kuhu on koondunud osooni põhimass ning valitseb happer tasakaal osooni tekkimise ja lagunemise vahel. Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni. Samas on õhus osooni äärmiselt vähe (looduslikes tingimustes maapinna lähedal 10-6 - 10-7 mahuprotsenti. E.Kyrö
keelustasid selle. Millised maailma jätame tulevastele põlvkondadele? Paraku ei tähendanud teaduse ja tehnika edusammud inimkonnale mitte ainult kiiret ja mitmekülgset arengut. Esimest korda hakati keskkonnaprobleemid üle tõsist muret tundma seoses 1970. aastate energia- ja majanduskriisiga. Eraldati raha ka looduskaitseks, kuid sellest hoolimata tabasid inimkonda ühe uued ja uued hädad. 1980. aastail avastasid teadlased suured augud Maad ümbritsevas osoonikihis, mis kaitseb elusolendeid ohtliku päikesekiirguse eest. Suurt ohtu maailmale kujutab tööstusjäätmete juhtimine vette, ka probleem on maapinna saastumine, mille peamisi põhjusi on kunstiväetise kasutamine põllumajanduses. Tänan kuulamast!
Saastumist üldiselt tuntakse kui reostumist ehk inimtegevuse tagajärjel tekkinud kahju loodusele ja keskkonnale. Reostust loetakse õhu, vee, pinnase saastumiseks. Enamus saastused on põhjustatud kahjuks inimeste poolt. õhu saastamine; Õhku saastavad ained: tuhk, tahm, aerosooli, metaan, süsihappegaas. Suurimad saastumised tulenevad näiteks vulkaanidest, fossiilsete kütuste põlemisest, kaevandamisest ning põllumajandusest. osoonikihi kahanemine; Osoonikihis valitsevat tasakaalu on rikkunud mitmesugused inimese poolt atmosfääri paisatavad keemilised ained. Eelkõige kahjustavad osoonikihti oma osooni lagundava toimega kloori- ja broomiühendid nagu klorofluorosüsivesinikud (CFC-dena), haloonid ning teised külmutusseadmetes, aerosoolides, tulekustutites, lahustites, kahjuritõrjes, vahutekitajatena kui ka muudel otstarvetel kasutatavad tööstuslikud kemikaalid. globaalne soojenemine; On maakera keskmise temperatuuri tõusmine
tootmist. Vapustavaid avastusi tegid teadlased geneetika ehk pärilikkusõpetuse ja biotehnoloogia alal. Tööstusliku tootmise laienemine põhjustas selle, et 20. sajandi teisel poolel sai keskkonna saastamine ülemaailmseks probleemiks. Teadlased hakkasid rääkima kasvuhooneefektist , mis on tinginud kliima ülemaailmsest soojenemise. 1980.aastal avastasid teadlased suured augud Maad ümbritsevas osoonikihis, mis kaitseb elusolendeid ohtliku päikesekiirguse eest. III osa: §32B Eluolu idablokki maades iseloomustas tarbekaupade puudus. Kiire majanduskasv, mis lääneriikides algas 1940.aastate lõpul ja 1950. aastate algul , toetus nii valitsuste maj. poliitikale kui ka rahvusvahelistele maj. meetmetele. Inimeste ostuvõim kasvas ning inimeste kodudesse ilmus üha uusi asju. Täiustati juba tuntud kaupu: autosid, mööblit jne. 20
kaitsekilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. Osoonikihi hõrenemine avastati 1970-ndatel pooluste kohal, kuid hõrenemine toimub sesoonselt kõigis geograafilistes piirkondades (Jürgens i.a). Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti (Parts i.a). Hõrenemist põhjustavad fluori, kloori või broomi sisaldavad süsivesinikud. Neid ühendeid kasutatakse külmutusseadmetes; konditsioneerides; vahutekitajatena nt vahtfenoplasti, polüuretaani jne tootmisel; propellendina aerosooli tootmisel; lahustitena; pestitsiididena; meditsiinipreparaatide, värvide ja lakkide valmistamisel; puhastuslahustina nt metalli,
siseenergia. Taastuvate allikate hulka kuuluvad need, mis on võimelised ka praeguse suure energiatarbimise mahu juures ennast (uuesti kasutamiseks) taastootma. Taastumatud on sellised (maakoorega seotud) energiaallikad, mida tarbitakse rohkem, kui loodus neid taastoota suudab (nafta, süsi, turvas, uraan jne). Tuulikud Kokkuvõte Päikeseenergia: Enamust energiat päikese paistelisel päeval. · energia peegeldub tagasi atmosfääri välispinnalt · neeldub osoonikihis, veeaurus, süsihappegaasis ja teistes atmosfääri komponentides · hajutatakse tolmuosakeste ja veeauru poolt. Taastuvenergia Taastuvenergia ei tohiks kunagi otsa saada. Taastuvatenergiat kasutatakse juba paljudes riikides isegi Eestis. Eestis on enam levinud taastuvastenergiast tuuleenergia. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ike http://www.eau.ee/~mhovi/kuiv/paike/ http://silmaring.pri.ee/viewtopic.php?t=152
soojust ja valgust. Ometigi on selle põletamise saadus ehk süsihappegaas suurim oht meie kliima säilimisele. Lisaks on tihti uudistes kuulda jälle mõnest naftatankerist, mis karile sõitnud ning millest nafta merre voolanud. Selle tulemusena hukkuvad kalad ja linnud. Reostus on kalda pealgi suur. Freoonid, mis näiteks meie külmkappegi töökorras hoiavad, on meid ultraviolettkiirguse eest kaitsva osoonikihi hävitajaks. Kui aga osoonikihis on augud, jõuab elule ohtlik kiirgus maale intensiivsemalt, tekitades inimestel vähki ning hävitades ka teisi looduse osi. Kui osoonikihti meie planeedi atmosfääris poleks, suudaks elu eksisteerida vaid sügaval ookeani põhjas, kuid ilmselt sealgi mitte just väga järjekindlalt. Loodus on karistanud meid hoolimatuse ning reostamise eest. Kõik need maavärinad maa peal on nõudnud palju inimelusid hoolimatuse eest ehitada endale kindlamad kodud, mis
Ultravalgus tekitab meie nahas reaktsiooni, mille tagajärjel hakkab eralduma pigmenti nahk päevitub. Ultravalguse poolt edasi kantav energia on võrreldes nähtava valgusega suurem, mistõttu suurtes kogustes ultravalguse (eriti väga väikese lainepikkusega UV) neeldumine inimkehas võib olla tervisele kahjulike tagajärgedega. Päikeselt lähtuvast UVst jõuab Maapinnani vaid tühine osa suurem osa UVst neeldub Maa atmosfääris sisalduvas osoonikihis. Millist nähtust nimetatakse valguse peegeldumiseks? Valgusenergia tagasipöördumist mingilt pinnalt esialgsesse levimiskeskkonda Sõnasta valguse peegeldumise seadus valguse langemisnurk on võrdne valguse peegeldumisnurgaga Millist nähtust nimetatakse valguse murdumiseks? Laine levimissuuna muutust kahe keskkonna lahutuspiiril. Valguslaine murdub tingimusel, et keskkonnad on erineva optilise tihedusega ja valgus saab minna esimesest keskkonnast teise
toetuda ainult keskmisele temperatuurile, mis on saadud meteoroloogiliste mõõtmistulemuste üldistamise teel iga Maa piirkonda tuleb käsitleda kui osa tervikust, sest ainult nii on võimalik mõista globaalse soojenemise tõelist ulatust ja selle mõju Maa kliimale. Temperatuuri all on siin mõeldud planeedi pinna lähedase õhukihi temperatuuri. Käsitletud ei ole stratosfääri temperatuure, mis sõltuvad Päikese ultraviolettkiirguse neeldumisest osoonikihis ning muutustest viimase paksuses. Eelnevalt mainitud temperatuuritõus tundub esmapilgul ebaoluline ja isegi tervitatav põhjamaa inimestele. Tegelikult peitub pealtnäha süütu muutuse taga palju muutusi kliimas ning sellest tulenevalt looduslikes protsessides ja inimeste käekäigus. Kõrgemad temperatuurid soodustavad polaarladel jää sulamist, mis omakorda mõjutab sealset liigirohkust ja organismide populatsioonide suurust. Üks
kahjuliku ultraviolettkiirguse," märkis Laius. Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suurem on kahju, mida ta võib põhjustada kõigele elavale, ning seda paremini neelab teda osoonikiht. Suhteliselt lühikese lainepikkusega ultraviolettkiirgus, mida tuntakse UV-C nime all, on surmavalt kahjulik kõigele elavale, kuid õnneks praktiliselt täies ulatuses neelatud ja tagasipeegeldatud osoonikihis. Pikema lainepikkusega ultraviolettkiirgus, UV-A on suhteliselt kahjutu ning peaaegu täielikult osoonikihi poolt läbi lastav. Nende vahele jääb keskmise lainepikkusega kiirgus UV-B, mis on vähem surmav, kuid siiski ohtlik ning suurema osa sellest neelab või peegeldab osoonikiht tagasi. Üheks suuremaks ohuks osoonikihile peetakse nn freoone. Freoonid on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku ja fluori, paljudel juhtudel ka muud halogeeni (enamasti kloori) ja vesinikku
ning ideedele · Uuskonservatiivne majanduspoliitika · Lääne majanduslik tõus · Teleseriaalide käivitamine · Challengeri katastroof · Poliitiline korrektsus Tähtsamad teaduse- ja tehnikasaavutused · Kondoomide masstootmine · Orbiidil käis esimene korduvalt kasutatav kosmoselaev ehk kosmosesüstik Columbia · heli salvestamiseks hakati kasutama laserseadmeid · teadlased avastasid suured augud osoonikihis Rõivamood Mitmekesisus tabas ka moodi. Eeskujudeks olid Madonna ja printsess Diana. Kes ei soovinud või ei jõudnud kanda Coco Chaneli moemajas disainitud luksusrõivast, võis rahulikult jääda teksaste juurde, sest needki olid endiselt moes. Sikk oli kanda katki rebitud teksaseid, seejuures pidi selge olema, et rebendid on tehtud meelega, soovitavalt moeateljees. Naised:
Fotosünteesi tekkega sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid atmosfääri hapnikumolekulid, moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest süvenesid seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele. Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm.. Antarktikat ümbritsevas ookeanis hõljuv plankton on mereloomadele oluliseks toiduks. Päikese
leiduvast osoonist.7 Osooni olemasolu atmosfääris on teada olnud 1923 aastast. Siis avastati meteooride jälgede uurimisel umbes 50 km kõrgusel paiknev suhteliselt kõrge temperatuuriga kiht, mida nüüd tuntakse stratopausina. Sellise temperatuuri ainus mõistlik seletus oli teatava osoonihulga olemasolu stratosfääris. Temperatuuri tõusu stratosfääris põhjustab nähtava ja infrapunase kiirguse neeldumine osoonikihis. Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht. See kiht moodustab Graafik 2Osooni kiht atmosfääris osonosfääri, kuhu on koondunud osooni põhimass ning valitseb habras tasakaal osooni tekkimise ja lagunemise vahel. Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni. Samas on õhus osooni äärmiselt vähe (looduslikes tingimustes maapinna lähedal 10-6 - 10-7 mahuprotsenti
Päikese kiirguse liigid ja nende jõudmine maale Päikeselt tulev elektromagneetiline kiirgus jaguneb erinevateks kiirgusteks: -gammakiirgus on elektromagneetiline kiirgus, mis tuleb tuumast ja on lühima lainepikkusega alla 0,01 nm(st suurema sagedusega) -röntgeni kiirgus ca 0,01-0,1 nm -ultraviolettkiirgus(UV kiirgus), lainepikkus 10-400nm -UV-C: lainepikkus 200-280 nm, ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub täielikult osoonikihis -UV-B: lainepikkus 280-315 nm, ohtlik elusorganismidele, neeldub osaliselt osoonikihis, on hõreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks. -UV-A: lainepikkus 315-400 nm (lähis-UV kiirgus), elusorganismidele ohutu, päevituse ja D- vitamiini tekitaja nähtav valgus: lainepikkus 380-760 nm infrapuna-(soojus-) kiirgus 760....1000000nm (1mm) raadiolained: üle 1mm Päikesekiirgus kujutab enesest elektromagnetilist lainetust, mille lainepikkus jääb vahemikku 0,1-4 mikromeetrit
Osooniauk 20.sajandi teisel poolel hävitasid seda kaitsvat osoonikihti stabiilsed kemikaalid, mida nimetatakse freoonideks. Põhisüüdlaseks selles on väidetavalt freoonide koostisse kuuluv kloor (Paist & Mäeküla 2002). Esialgu kasutati freoone külmutusseadmetes, seejärel autode õhukonditsioneerides, survegaasina pihustites, vahtplastist konteinerite valmistamisel ja elektroonika puhastamiseks. Alles 1985. aastal avastas Suurbritannia teadlane Joe Farman suure ,,augu" osoonikihis (tegelikult osoonikihi tugeva õhenemise). 2000. aastal oli selle ,,augu" suurus juba 30 miljonit ruutkilomeetrit, laiudes Antarktika kohal. Praeguste arvutuste kohaselt peaks osoonikihi hävitamise maksimum saabuma käesoleval, 2010.nendal aastal, seega inimkond ja loodus peavad kannatama veel umbes 100 aastat ebanormaalselt õhukese osoonikihi ja tavapärasemast suuremal hulgal maapinnale jõudva ultraviolettkiirguse käes. See tuleneb asjaolust, et freoonid on väga püsivad ained ja nende
elementide tulemusel. Osoonikihi hõrenemine võib endaga kaasa tuua osooniaukude kujunemise, kus keemilised elemendid lagundavad osooni molekuli hapniku molekuliks ja üksikuks vabaks radikaaliks. Osooniaukude teke mõnevõrra erineb üldise osoonikihi hõrenemise protsessist. See tuleneb aukude tekke piirkondade iseärasustest. 1. OSOONIAUKUDE TEKKIMINE Osooniaukude tekke põhjustab osoonikihi lagunemine, kusjuures lagunemine ei ole ühtlane kogu kihi ulatuses, vaid tekivad osoonikihis ümbritsevast oluliselt madalama osooni sisaldusega piirkonnad. Kihti lõhuvad ja osooniauke tekitavad peamiselt kloori, fluori ja süsinikku sisaldavad ained freoonid ja lämmastikoksiidid (Koorits, Nei, 1998). Antud ühendite atmosfääri paiskumise põhisüüdlaseks võib pidada inimtegevust: tuntuimad freooni allikad on külmutusseadmed ning aerosoolid, lämmastikoksiide paiskavad õhku näiteks reaktiivlennukid ja põlluväetised. 1.1. Antarktika osooniaugu kujunemine 1950
Islandi saar. E 1. Päikese kiirguse liigid ja nende jõudmine maale Päikeselt tulev elektromagneetiline kiirgus jaguneb erinevateks kiirgusteks: -gammakiirgus on elektromagneetiline kiirgus, mis tuleb tuumast ja on lühima lainepikkusega alla 0,01 nm(st suurema sagedusega) -röntgeni kiirgus ca 0,01-0,1 nm -ultraviolettkiirgus(UV kiirgus), lainepikkus 10-400nm -UV-C: lainepikkus 200-280 nm, ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub täielikult osoonikihis -UV-B: lainepikkus 280-315 nm, ohtlik elusorganismidele, neeldub osaliselt osoonikihis, on hõreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks. -UV-A: lainepikkus 315-400 nm (lähis-UV kiirgus), elusorganismidele ohutu, päevituse ja D-vitamiini tekitaja nähtav valgus: lainepikkus 380-760 nm infrapuna-(soojus-) kiirgus 760....1000000nm (1mm) raadiolained: üle 1mm Päikesekiirgus kujutab enesest elektromagnetilist lainetust, mille lainepikkus jääb vahemikku 0,1-4 mikromeetrit
merelise õhu liikumisel mandri kohale. Aktiiv-radiatsiooniline udu- kahe teguri koosmõjul: soe niiske õhk liigub külmale aluspinnale ja hakkab kiiresti jahtuma; jahtumise tagajärjel tekkib õhumassis kondenseerumine ja udu. Auramisudu- suhteliselt sooja veekogupinnal, mille temp 8-20 õhutemp kõrgem. Esineb jõgede ja järvede kohal enne vete külmumist. UV-A- 315-400 (lähis UV) elusorg ohutu, päevituse ja D-vitamiini tekitaja. UV-B- 280-315nm- ohtlik elusorg, neeldub osaliselt osoonikihis, on höreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks. UV-C- lainepikkus 200-280nm, ülimalt phtlik elusorg, neeldub osoonikihis täielikult. Vahemereline kliima kliimat kujundab talvel mP ja suvel cT. Talv pehme ja sajune (5-10'C), suvi palav ja kuiv (20-30'C), sademeid 400-600mm. Vee kihistumine maailmameres- maailmamere vee t° on lõrgem pinnalähedases kihis, mis soojeneb päikesekiirguse toimel. Sügavuse suurenedes kahaneb päikesekiirguse soojendav toime. veet° langeb väga
viimastel aastatel kasvanud kogu maailmas, nii keskkonnakaitse ja tervishoiuga tegelejate kui ka pikemalt päikese käes viibijate (põllutöölised, meremehed, suusatajad, päevitajad) huvides. Nii ongi ilmateadetesse ilmunud ka andmed UV-kiirguse tugevuse kohta. UV-A 315400 nm UV-B 280315 nm UV-C 100280 nm Viimase alapiirkonna kiirgus neeldub atmosfääris peaaegu täielikult, UV-B kiirguse maapinnani jõudmine sõltub suurel määral osoonikihi paksusest, UV-A kiirgus 36 neeldub osoonikihis vähesel määral. Kuna tehniliselt ei ole võimalik ehitada teravapiiriliselt kiirguse UV-A ja UV-B piirkonda eraldavaid tajureid, siis toimetatakse mõõtmisi laia- või kitsasribaliste sensoritega piirkonna sees. Tõraveres mõõdetakse lisaks laiaribalistele UV-A- ja UV-B-sensoritele veel näiteks UV-B-kiirgust Kipp&Zoneni firma sensoriga CUVB1, mille spektraaltundlikkuse maksimum asub lainepikkusel 306 nm ja ribalaius on 2 nm. Levinuimad
aknaklaasi ja läbi kergemate riiete. Solaariumi lambid kiirgavad tavalaiselt UVA valgust ja 2,5% - 5% UVB kiirgust. UVB-kiirguse lainepikkuseks on 280-320 nm. See moodustab 5% maapinnale jõudvast UV- kiirgusest. Talvekuudel ei ulatu UVB kiired üldse maani. See ei läbi nahka ega aknaklaasi. Võrreldes UVAga on UVB kiired 1000 korda tõhusamad päikesepõletuse tekitajad. UVC-kiirgus on inimesele kõige ohtlikum kiirgus. Selle pikkuseks on 100 - 280nm. Õnneks see filtreerub maa osoonikihis või absorbeerub atmosfääris ja selle kiirguse lained maapinnale 3 ei jõua. (Psoriaasikeskus, 2012)UV-kiirgus on inimesele kahjulik ja ohutuid UV-kiirgusi ei tunta. ( American Cancer Society, 2014) 2. UV-KIIRGUSE MÕJU INIMESELE UV-kiirgus on üks suurimaid nahavähi tekkimise riskifaktoreid. Inimesed, kellel on kokkupuude päiksevalguse ja päevituslampidega, on kogu aeg väga suure nahavähi riskiga.
Kiiresti liikuvad elektronid ja prootonid põhjustavad atmosfääri ülakihtide elektrifitseerumist, mis põhjustab magnettorme ja virmalisi Päikeselt tulevad elektromagnetilised kiirgused: - Gammakiirgus - elektromagnetiline kiirgus, mis tuleb tuumast ja on kõige lühema lainepikkusega alla 0,01 nm(st suurema sagedusega) - röntgeni kiirgus 0,01-10nm - UV kiirgus 10-400nm: - UV-C 200-280nm, ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub osoonikihis - UV-B 280-315nm , ohtlik elusorganismidele neeldub osaliselt osoonikihis, on hõreda osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks - UV-A 315-400nm päevituse ja D-vitamiini tekitaja - Nähtav valgus 380-760nm - infrapuna(soojus)kiirgus 760-1000000(1mm) - raadiolained üle 1mm Sfäärid Maa atmosfääris kõrguse suurenedes maapinnast õhurõhk kahaneb Õhurõmuhõõtmise ühikud: mm elavhõbedasammast(mmHg) millibaar=1cm/Hg= 13,3 mb hektopaskal (hP) 1mb=1hP
Atmosfääri alumises osas on õhurõhk keskmiselt 1 atmosfäär. Peamine osa atmosfäärist on koondunud maapinna lähedasse ossa, mistõttu kõrgemale tõustes vähenevad õhurõhk ja atmosfääri tihedus suhteliselt kiiresti. Atmosfäär jaotatakse temperatuurigradiendi muutumise alusel mitmesse ossa. Kõige madalamal on troposfäär. See on umbes 10 kilomeetri paksune. Troposfääris leiavad aset ilmastikunähtused. Troposfäärile järgneb osoonikiht. Osoonikihis neelatakse Päikesekiirgus, mis hävitaks elu Maal. Osoonikihile järgnevas stratosfääris ei esine enam ilmastikunähtusi. Selles kõrguses lendavad reaktiivlennukid. Kõige kõrgemal on lonosfäär. Sellel peegelduvad raadiolained ja levivad nii ümber Maa. 4 Osoonikiht Osooni molekul koosneb kolmest hapniku aatomist. See on hapniku allotroopne vorm. Normaaltingimustel on osoon sinakas gaas. -112 kraadi juures kondenseerub
Kui võrrelda vanemaid mõõtmisi praegustega, ei erine Põhja-Skandinaavia kohal oleva osoonikihi praegune paksus dramaatiliselt ajalooliseks keskmiseks peetavast Tromsø mõõtesarja tulemustest. Kuna 2/3 mõõtetulemustest jäi normi piiridesse, siis ei saa meie piirkonnas osooniaugust rääkida. Osooni sisaldus atmosfääris võib erinevatel aastaaegadel kõikuda, kuid teatud aastaaegadel, eriti 1992.a. sügisel ja talvel, on mõõdetud isegi keskmisest palju suuremat osooni hulka osoonikihis. Kevadkuudel on Skandinaaviamaade kohal mõõdetud mitmeid suuri osooni vähenemisi. Viimaste aastate keskmised kevadised osooninäitajad on jäänud pikaajalisest keskmisest allapoole. Kuigi kõikumised on peamiselt tingitud juhuslike ilmatüüpide vaheldumisest, kuid andmeid tuleb tõsiselt jälgida, et mõista võimalikke muutusi lähimas tulevikus. Eriti väikseid osoonikihi paksusi mõõdeti 1992. ja 1993.
Happesademed ei esine vaid vee kujul (vihm, udu, lumi jne), vaid ka õhus olevate gaasiliste ja tahkete komponentide maapinnale Kasvuhoonegaas- n lühilainelist päikesekiirgust mitteneelavad või vähe neelavad ja hajutavad ning pikalainelist soojuskiirgust neelavad gaasid Maa atmosfääris, mis põhjustavad kasvuhooneefekti. Olulised kasvuhoonegaasid on veeaur, süsinikdioksiid, lämmastikoksiidid, osoon ja metaan. Osoonikiht-kaitseb maad uv kiirguste eest. Osooniauk- on katkend osoonikihis ehk päikeselaigud. Kui esinevad osooniaugud on maakera avatud märgatavalt kõrgenenud uv tasemele Kasvuhooneefekt- n kiirgusenergia ringkäigust tingitud elektromagnetilist kiirgust selektiivselt läbilaskva kihi all oleva keskkonna tasakaalulise temperatuuri tõus. Ilmaprognoos- n teaduslikult põhjendatud ennustamine (prognoos) tuleviku ilmast mingis kohas või piirkonnas teatud ajavahemikuks. MIS JUHTUKS MAAGA KUI ATMOSFÄÄR KAOKS ? Atmosfäär on kui immuunsussüsteem maale
kiirgab aluspind atmosfääri rohkem soojuskiirgust kui ta Päikeselt ja atmosfäärist juurde saab; see toimub harilikult öösel. Negatiivse kiirgusbilanssi korral aga vastupidi; see toimub harilikult päeval. Tervikuna on maailma kiirgusbilanss tasakaalus. 8) Efektiivne kiirgus - maa soojuskiirguse ja atmosfääri vastukiirguse vahe. Tavaliselt on see positiivne, s.t. et maapind annab rohkem soojuskiirgust ära kui atmosfäärilt vastu saab. 9) Osooniaugud - on katkend osoonikihis ehk päikeselaigud. Kui esinevad osooniaugud on maakera avatud märgatavalt kõrgenenud UV- kiirguse tasemele. Peamisteks osooni lagundavateks aineteks on freoonid. 10) Kasvuhooneefekt - üldiselt normaalne klimaatiline protsess mille juures osa maapinnalt peegeldunud päikesekiirgust ei pääse enam atmosfäärist välja. Seoses CO2 konsentratsiooni suurenemisega atmosfääris tekib olukord kus järjest rohkem päikesekiirgust peegeldub maale tagasi ning seega tõuseb ka temperatuur
heeliumiks. Päike kiirgab elekromagnetilist kiirgust. Päikese kroon on hõreda ja kuuma gaasi pilv. Päikesetuul on kroonist pidevalt eralduv hõreda ja kuuma plasma pidev voog. Päikeselt tulev elekromagnetiline kiirgus jaguneb: Gammakiirgus 0,01 nm, mida väiksem lainepikkus seda suurem sagedus Röntgenkiirgus 0,01 10 nm Ultravioletkiirgus 10 400nm, UV-C ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub täielikult osoonikihis (200-280) , UV-B ohtlik elusorganismidele, neeldub osaliselt osoonikihis, hõreneva osoonikihi puhul on peamiseks ohuteguriks, UV-A ohutu elusorganismidele, päevituse ja D vitamiini tekitaja Nähtav valgus 380-760nm Soojuskiirgus 760-1000000nm 9. Päikese ja Maa kiirgusspekter Päikese kiirgusspekter jaotatakse kolmeks peamiseks lainealaks. Kõige suurem hulk kiirgust, ligi 56% tuleb silmaga nähtavalt lainealalt. Ultraviolet
nimetas selle osooniks. K.Eerme (1992) andmeil on osooni olemasolu atmosfääris teada 1923 aastast. Siis avastati meteooride jälgede uurimisel umbes 50 km kõrgusel paiknev suhteliselt kõrge temperatuuriga kiht, mida nüüd tuntakse stratopausina.(lisa 1) Sellise temperatuuri ainus mõistlik seletus oli teatava osoonihulga olemasolu stratosfääris. Temperatuuri tõusu stratosfääris põhjustab nähtava ja infrapunase kiirguse neeldumine osoonikihis. Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht. See kiht moodustab osonosfääri, kuhu on koondunud osooni põhimass ning valitseb happer tasakaal osooni tekkimise ja lagunemise vahel. Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni. Samas on õhus osooni äärmiselt vähe (looduslikes tingimustes maapinna lähedal 10-6 - 10-7 mahuprotsenti. E.Kyrö
(E-õpe, 2012) 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti.(E-õpe, 2012) Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias (aerosoolid), ehitusmaterjalide tööstuses,
Fotosünteesi tekkega sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid atmosfääri hapnikumolekulid, moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest süvenesid seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele. Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm.. Antarktikat ümbritsevas ookeanis hõljuv plankton on mereloomadele oluliseks toiduks. Päikese ultraviolettkiirgus võib häirida
tapaks kõik elava Van alleni vöö ümbritseb maad ja püüab kinni päikeselt tulevad ohtlikud kiirgused. Kiiresti liikuvad elektronid ja prootonid põhjustavad atmosfääri ülakihtide elektrifitseerimist, mis põhjustab magnettorme ja virmalisi. Päikeselt tulev elektromagnetiline kiirgus jaguneb: - Gammakiirgus (kõige lühema lainepikkusega) - Röntgeni kiirgus - Ultraviolettkiirgus (UV) Jaguneb: UV-C, mis on ohtlik elusorganismidele, neeldub osoonikihis UV-B, ohtlik elusorganismidele, on hõreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks UV-A, elusorg. Ohutu, päevituse ja D-vitamiini tekitaja - Nähtav valgus - Infrapuna (soojus) - Raadiolained SFÄÄRID - Litosfäär (kivid) - Hüdrosfäär (vesi) - Atmosfäär (gaas) - Biosfäär (elusloodus) Atmosfääri keemiline koostis lämmastik (78%), hapnik (21%), argoon (0,9%), teised gaasid (CO2 hulk mõjutab meid palju, kliima jne)
heeliumiks. Päike kiirgab elektromagnetilist kiirgust, mis jõuab maapinnabni 8 1/3 minutiga. 8. Päikese ja Maa kiirgusspekter 1) Gammakiirgus on eletromagnetiline kiirgus, mis tuleb tuumast ja on kõige lühema lainepikkusega alla 0,01 nm 2) Röntgenkiirgus ca 0,01-10 nm 3) Ultraviolettkiirgus 10-400nm: a) UV-C 200-280 nm, ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub täielikult osoonikihis b) UV-B 280-315nm, ohtlik elusorgansmidele, neeldub osaliselt osoonikihis, on hõreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks c) UV-A 315-400 nm, elusorganismidele ohutu, päevituse ja D-vitamiini tekitaja 4) Nähtav valgus 380-760 nm 5) Infrapunakiirgus 760 nm - 1 mm 6) Raadiolained üle 1mm 9. Maa kiirgusbilanss Maa poolt saadava ja väljakiiratava energia vahe 10. Atmosfääri koostis ja ehitus Troposfäär-Stratosfäär-Mesosfäär-Termosfäär Hapnik 21%, lämmastik 78%, Argoon 0,93%, C2O 0,02%, veeaur 11
inimkonna erinevatel arenguetappidel olnud erineva kiirusega. Inimkond hakkas ökoloogiliste probleemide tõsidust tajuma 1960-ndatel aastatel. 196870 tekkis liikumine, mida võiks nimetada "üldine hoolitsus ümbritseva keskkonna eest".60-ndatel ennustati, et inimühiskond puutub tõsisemate ümbritsevat keskkonda puudutavate probleemidega kokku 3035 aasta pärast ja tõest ei oldud kaugel: praegu on probleemiks kliima soojenemine, augud osoonikihis, vete reostumine, nälg, toiduainete reostumine, liigirikkuse vähenemine, vihmametsade hävimine, muldade erosioon jne. LIIGITUS: Ökoloogia tegeleb kolme tasemega: 1) Üksikute indiviididega või organismidega autökoloogia; 2) Populatsioonidega (kogum ühe liigi isendeid) demökoloogia; 3) Kooslustega (kogum eri liikide populatsioone) sünökoloogia. ÜLESANDED: Ökoloogia peamised ülesanded
seega kasvuhoonegaas. 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias (aerosoolid),
seega kasvuhoonegaas. 1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias (aerosoolid),
Osoon moodustab Maa ümber kaitsekilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hõredalt. Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suurem on kahju, mida ta võib põhjustada kõigele elavale, ning seda paremini neelab teda osoonikiht. UV-C ultraviolettkiirgus on surmavalt kahjulik elusorganismidele ja neeldub ja peegeldub tagasi osoonikihis täielikult. UV-B neelab/peegeldab tagasi osoon osaliselt. UV B võib põhjustada nahavähki, silmakahjustusi. Suuremas kontsentratsioonis tõsiseid kopsukahjustusi. Ka plankton on vastuvõtlik UV-B kiirguse suhtes. Teisalt toimub troposfääri fotokeemiline saastumine ja tekib maalähedane osoon. Selle osooni teke on mõjutatud NOx hulgast, temperatuurist ja päikesekiirgusest (UV-B toimel). Stratosfääri osoon erineb maapinnalähedasest osoonist, mis pärineb tööstus- ja liiklussaastest
Põhjustab nahavähki. Heleda nahaga põhjamaa rahvad on UV-kiirguse suhtes tundlikumad kui tumedanahalised aafriklased. UV-indeksi 3 puhul saab keskmine eestlane põletuseni küündiva doosi 50 minutiga ja indeksi 6 puhul vastavalt 2 korda lühema ajaga e. 25 minutiga UV-C – lainepikkus 200-280 nm, ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub täielikult osoonikihis UV-B – lainepikkus 280-315 nm, ohtlik elusorganismidele, neeldub osaliselt osoonikihis, on hõreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks UV-A – lainepikkus 315-400 nm (lähis-UV kiirgus), elusorganismidele ohutu, päevituse ja D-vitamiini tekitaja 4. nähtav valgus – lainepikkus 380-760 nm 5. infrapunakiirgus (soojuskiirgus) – lainepikkus 760...1000000 nm (1mm) 6. raadiolained – üle 1 mm SFÄÄRID
melanotsüüdid, põhjustades rakkude kasvu ja intensiivistades pigmendi moodustumist, mille tulemuseks on nähtav päevitus ja naha kaitsevõime suurenemine UV-kiirguse suhtes. Üledoos põhjustab naha punetust (päikesepõletust) ning initsieerib naha- ja silmahaiguste teket, naha enneaegset vananemist ja kortsude teket. Stimuleerib melaniini tootlikkust. Et päikesekiirguse negatiivseid toimeid pehmendada, nahk pigmenteerub ja naha sarvkiht pakseneb. (ibid) UVC kiirgus filtreerub maa osoonikihis või absorbeerub atmosfääris (tolm, suits, aur, pilved). Inimesele on see kiirgus eriti ohtlik. UVC on päikese kõige kitsam spekter. (ibid) 12 1.6 Valgusravi Valgusravi (fototeraapia) on tunnustatud ja efektiivne ravimeetod mitmete nahahaiguste korral. Põhilisteks näidustusteks on psoriaas, atoopiline dermatiit (varem neurodermatiit) ja
annaabi.ee 
