Orienteerumine (0)

Orienteerumine .
Orienteerumine - see on aktiivse puhkuse suurepärane vorm, üks kõige meeldivamaid, huvitavamaid ja värskendavamaid füüsilisi tegevusi. Sellega võivad tegeleda inimesed igas vanuses ning erineva füüsilise ettevalmistusega. See spordiala ei pane üksnes lihased liikuma, vaid ka aju tööle. Tänu sellele tekib tõeline rõõm, mis paneb unustama igapäevased mured.
Orienteerumine nõuab mõningaid teadmisi topograafias, oskust lugeda spordikaarti ja maastikku ning neid teadmisi omavahel siduda. On vaja osata valida ratsionaalne teekond , mis nõuab sportlaselt kiiret ja täpset olukorra analüüsi suure füüsilise pinge all. Orienteerujal kujunevad sellised vajalikud omadused nagu tähelepanelikkus, vastupidamine, tahtejõud ja oskus orienteeruda halbades tingimustes. Sportlik orienteerumine maastikul - see on intellektuaalne spordiala, mis vajab optimaalse tee valikut punkti leidmiseks ja selle võtmiseks.
Sellest lähtudes saab välja tuua orienteerumise kasulikkuse inmestele .

• Arendab teadmisi topograafia vallas .
  
• Arendab oskust lugeda kaarti ja siduda teadmisi maastikuga .
  
• Kujunevad iseloomulikud omadused : tähelepanelikkus ,vastupidamine ,tahtejõud ,samas ka oskus orienteeruda erinevates metsatüüpides .
  
• Kujuneb välja otsustusvõime .
  

Topograafiline kaart (edaspidi kaart) on Mõõtkavas ehk õiges vähendusvahekorras seal on kujutatud ka pinnvormid.
Plaan on väikeste maa-alade (laagriväljak, linn, alev , taluõu) täpne, suuremõõduline joonis.
Kaardi ja plaani vahe seisnebki selles, et kaardile on kantud geomeetriliste koordinaatide võrk, plaanil see aga puudub. Seega võib plaan ka silmamõõdu järgi visandatud olla.
Arvudes märgitud kaardi mastaap on arvmõõt ehk mõõtkava. Näiteks 1: 100000 , mis tähendab, et 1km on vähendatud 100000 korda ehk 1cm kaardil on 1km looduses.
Joonmõõtkava, samuti kui arvmõõtkava leidub igal kaardil ja kujutab kaugusi graafiliselt, võimaldades neid määrata matemaatiliste arvutustega , kas sirkli või lihtsalt pabeririba abil.
Kaart koosneb kaardivõrgust, maastiku põhijoonisest ( kontuur ), pinnakujutistest ja kaardi kirjast.
Pinnavormid ja esemed märgitakse kaardile topograafiliste leppemärkide abil, mis kujult sarnanevad esemetega looduses. Orientiirid , mis on liiga väikesed kaadi mõõtkavas kujutamiseks (sillad, veskid , üksikud majad vms.) kujutatakse kaardil mõõtkavatute märkidega. Lisaks nendele kantakse veel nn. selgitavad märgid - horisontaalid , punkti või veepinna kõrgust või sügavust näitavad numbrid jms.
Tasased alad, nagu mets, soo põld, märgitakse kontuuridesse vastavate märkide abil. Pinnavormid nagu mäed ja orud, kujutatakse kinniste kõverjoonte või horisontaalide . Värvilistel kaartidel tähistatakse mets rohelisega ; sood , veekogud, liustike horisontaalid ja igilumi sinisega ; liiv ja selle horisontaalid pruuniga ; tähtsamad teed punasega ja muud leppemärgid mustaga.
Horisontaalid ehk samakõrgusjooned kulgevad kaardil mööda kujutletavate horisontaalpindade ja maapinna lõikejooni. Horisontaalide vahekauguseks vertikaalsuunas võetakse, olenevalt kaardi mõõtkavast, kas 0,5, 1, 2, 5 või 10m. Horisontaalikülge tõmmatud lühikesed ristjooned, nn. nõlvajooned, osutavad veevoolu suunda ja võimaldavad eristada küngast lohust. Mida tihedamini on horisontaalid, seda järsem on nõlv. Horisontaalid juurde kirjutatakse kaardil nende kõrgus meetrites üle merepinna.
Põhi on kardil harilikult ülal, lõuna all erandjuhul märgitakse põhjasuund noolega. Veevoolu suund märgitakse samuti noolega.
Suunda maastikul väljendatakse asimuudiga. Asimuudiks nimetatakse nurka põhjasuuna ja vaadeldava suuna vahel, mõõdetuna päripäeva kraadides , s.o. kella osuti liikumise suunas. Põhjasuunda määratakse looduses põhiliselt kompassiga aga on olemas ka loodusmärke, mis võivad aidata. Näiteks kändudel avarduvad kasvuringid lõuna pool, põhjapool aga tihenevad. Puuoksad on lõuna pool pikemad ja tugevamad (tuleb vaadelda puid, mis ei ole teiste puudega varjatud). Puutüvedel , kividel ja mudel vanadel esemetel on põhjapoolne külg sammaldunud. Sipelgapesad asuvad tavaliselt puutüvedest lõunas. Ja palju muud.
Asimuudi määramiseks orienteritakse kompass st. seatakse kompass nii, et tema skaala põhisuund ühtiks geograafilise põhjasuunaga ja pööratakse siis tema visiiri seni, kuni sälk, kirp ja vaadeldav ese või suund asuvad ühel sirgjoonel - viseerimisjoonel (kirp eseme poolel); seejärel tehakse skaalal kirbu kohalt lugem . Kompassi sellist kasutamist nimetatakse ka viseerimiseks. Asimuuti saab määrata erineva konstruktsiooniga kompassidega (Adrianori tüüpi, peegel-, niitkompassiga) tänapäeval on laialt levinud aga orienteerumiskompassid, millega on see imelihtne . Need on läbipaistvast plastikust ja neile on peale graveeritud ka erinevad kaardi mõõtkavad, millega saab hästi koordinaate määrata.
Oma asukohta on kaardil lihtne leida, kui asutakse kaardile märgitud objekti - maja, silla, metsasihtide nuga vms. juures. Tuleb vaid leid vastav orientiir kaardilt ja määrata, kuspool asutakse. Kui me leiame kätte kaks punkti või objekti, mis on kaardile kantud, siis on asukoha määramine veel lihtsam - nende punktide viseerjoonte lõikekoht ongi meie asukoht.
Maastikul liikudes - matkates või teatud ülesandega kaardi abil liikudes hoia kaart orienteeritult liikumise suunas, ka siis, kui kaarti tuleks tagurpidi silmade ees hoida (lõunasse liikumisel). Liikumisel hoia kaardilt suunda, seda aeg-ajalt kontrollides ettetulevate maastikumärkide abil. Viseerimissuunal valitakse orientiir - suur kivi, puu või midagi muud silmatorkavat, minnakse selleni , valitakse sealt uus orientiir jne. Kui ei leidu orientiiri, mille juurde välja minna, tuleb valida orientiiriks kaks kaugemal üksteise taga asuvat eset. Liikumissuunast kõrvalekaldumisel ei jää orientiirid enam üksteise taha; selle järgi saab suunda pidevalt korrigeerida ja liikuda täiesti otse.
Kui teel olev takistus sunnib ringi minema, võib orienteerumiseks kasutada seda moodust, et valida hästinähtav orientiir teisel pool takistust ning minna selleni ümber takistuse. Tundmatus looduses liikudes on mõttekas liikumise aega kella abil kontrollida, arvestades, et tavaliselt käiakse 1 km 12 minutiga, halval teel ja pimedas aga kauem.
NB! Kui matkate või liigute grupi või salgaga, tuleb valida kaardilugejaks ainult üks inimene, kasvõi see kes seda kõige rohkem oskab ning teda tuleb tema töö ajal usaldada ja ei tohi tema tööd segada.

Soovitusi .

Mõtle enne ,siis tegutse .Kiirustamine ja kiire tegutsemine on kaks erinevat asja .

Orienteeri alati kaart – keera selle põhjasuund kompassi (või päikese ) abil vastavusse loodusega .

Tee endale kaardil selgeks, kus oled ja kuhu tahad minna.

Kui eesmärk selge, vali jõukohane liikumistee ja määra kindlaks mineku sound .

Liikumisel püüa kõik maastikul ettetulevad objektid seostada kaardiga ning vastupidi .Kaardilugemine on kaasaja orienteerumise alus .

Ära lase kaasvõistlejal end valitud teelt kõrvale meelitada .Liigu enda valitud teed pidi ja lase tormajail minna – kusagil eksivad niikuinii !

Ära anna alla ! Kui läksid kehvasti, siis proovi järgmine kord kindlasti uuesti ! Ja siis jälle uuesti….

Kasutatud allikad .

Orienteerumispäevakud (2008) lk. 3.
www.srd.ee/srdsk/et/orienteerumine
www.oko. skaut .ee/index.php?id=23

Minu arvamus .

Orienteerumine on minu jaoks üks vabaajaveetmise vorme, kus saan püstitada enesele eesmärgi ja samas ka selle täita .Kui ei õnnestugi, siis saan alati uuesti proovida ning eelnevad vead parandada . Minu jaoks on kõige parem osa orienteerumise juures see, et saan peale raja läbi tegemist analüüsida oma vigu ja vaadata ,kuidas oleks olnud efektiivsem olnud rada tegelikult läbida .
Tänu orienteerumisele on paranenud minu kaardilugemis oskus ning tänu sellele olen juurde saanud enesekindlust, liikudes metsas ainult kaardi ja kompassiga . Samas on kindlasti arenenud minu tähelepanemisvõime, sest orienteerumisega tuleb pidevalt kontrollida enese ümbruses asuvaid objekte, et aru saada ,kus asud kaardil ning, kas suund on õige .Kõige olulisemaks pean siiski otsustusvõimet, sest enda jaoks tuleb kindlaks määrata kõige paremini läbitav tee .