Kuidas kompassi abil maastikul liikuda? Kompassi peab käes hoidma õigesti: nöör on ümber käe, kompassi kand (nõelakarbi osa) randme poole. Suuna vaatamise ajal peab plaat vabalt horisontaalasendis olema. Kui kompassi kallutada, ei tarvitse ta enam õiget suunda näidata. Selleks, et hoida õiget liikumissuunda, tuleb kaardilt kompassiga määrata asimuut. See on horisontaalnurk nn. tõelise põhjasuuna ja mingi kaardil oleva objekti vahel, mida loetakse päripäeva. Mõõtes aga asimuuti magnetilise põhjasuuna ning looduses leiduva objekti vahel, saadakse magnetiline asimuut. Kompassilt loetud asimuudi abil saab määrata nii õiget liikumissuunda kui ka kindlaks teha oma asukohta maastikul. Näidu lugemisel tuleb aga jälgida, et kompass on horisontaalasendis. Mis saab, kui avastan, et olen eksinud? Sel juhul võib abi olla nn. triangulatsiooni meetodist. Selleks tuleb valida kaks-kolm objekti, mille
abil. Kaardilehtede orienteerimiseks nim sellest tegevust, kus selle kaardi pööramise tulemusel langevad kaardil olevate joonte suunad kokku või on parall vastavate joontega maastikul (*samajooneliseo-ti kasutami*punkto-d kasutamine*Bussoli järgi). Tõeline asimuut on horisontaalnurk, mida mõõdetakse tõelise meridiaani põhjapoolsest otsast päripäeva kuni antud jooneni. Magnetiline asimuut (sama nagu tõeline ainult magneetiline meridiaan) Otseasimuut nim. asimuuti, mis on määratud ühest otspunktist joone kulgemise suunas. Vastuasimuut määratud teisest otspunktist joone vastupidi kulgemise suunas. Joone vastuasimuut võrdub joone otseasimuudiga pluss sihtpunktis ja seisupunktis määratud meridiaanide koonduvuse vahe ning ± 180 o. Rumb on horisontaalnurk, mida mõõdetakse tõelise meridiaani põhja- või lõunapoolsest otsast ida või lääne suunas kuni antud jooneni. Direktsiooninurk
esemetel on põhjapoolne külg sammaldunud. Sipelgapesad asuvad tavaliselt puutüvedest lõunas. Ja palju muud. Asimuudi määramiseks orienteritakse kompass st. seatakse kompass nii, et tema skaala põhisuund ühtiks geograafilise põhjasuunaga ja pööratakse siis tema visiiri seni, kuni sälk, kirp ja vaadeldav ese või suund asuvad ühel sirgjoonel - viseerimisjoonel (kirp eseme poolel); seejärel tehakse skaalal kirbu kohalt lugem. Kompassi sellist kasutamist nimetatakse ka viseerimiseks. Asimuuti saab määrata erineva konstruktsiooniga kompassidega (Adrianori tüüpi, peegel-, niitkompassiga) tänapäeval on laialt levinud aga orienteerumiskompassid, millega on see imelihtne. Need on läbipaistvast plastikust ja neile on peale graveeritud ka erinevad kaardi mõõtkavad, millega saab hästi koordinaate määrata. Oma asukohta on kaardil lihtne leida, kui asutakse kaardile märgitud objekti - maja, silla, metsasihtide nuga vms. juures
Siin on suuri tegusid teinud meie kaasmaalane Bernhard Schmidt, kelle 1930. aastal välja mõeldud teleskoop on tänaseni ületamatu. Lahutusvõime (vähim nurk, mille all paistvad tähed on teleskoobis eristatavad) on seotud suurendusega: mida suurem on suurendus, seda suurem on ka lahutusvõime. Väikeste teleskoopide juures mõjutab lahutusvõimet ka objektiivi läbimõõt. Teleskoopide monteeringud Asimutaalne monteering lubab teleskoopi pöörata ümber vertikaaltelje (muuta asimuuti) ning ümber horisontaaltelje (muuta kõrgust). On kõige "odavam" monteering, aga nõuab väga täpset juhtimist Maa pöörlemise kompenseerimiseks. Tänapäeval juhib teleskoope arvuti ja see pole enam probleem. Ekvatoriaalne ehk parallaktiline monteering lubab teleskoopi pöörata ümber polaartelje (telg paralleelne Maa teljega) ning käändetelje (telg risti Maa teljega). Võeti kasutusele 19. saj. alguses koos kellamehhanismi leiutamisega; lubab lihtsa
Liiniehitustepuhul tajataksealalisedreeperidvahekaugustega -lkm, ajutisedreeperidnendevahele-200 m vaheea. !9 Joone orineteerimine JooEeorienteerimiseksehkjoone surmamii?iramiseks on kasutusele nevadsisteemidja nurgad. Nurgad: J aslmuut, -> rumb, -+ direktsiooninuk, + rumb (tabelinu*). Asimuut on horisontaalnurk,mida m66detakseantudjoone alguspunktiliibiva meridiaani pdhjcsuunas pituipiievakuni antudjooneni. Asimuuti v6ib miiiiratamagnetilisest(Am (busool-+maastik))v6i geograalilisest(Ag) meridiaanistliihtudes. B!!ob R-+tervanurgakstaandatudasimuut,0',,.90'. M66detakseme diaani ldhimastsuunast (pdhjav6i l6una suunast)kuni antud iooneni. Direktsiooninurk Asimuut ei ole vegapika sirgeeri punktidesiihesugusevii?irtusege, seeon tingitud meridiaanidekoondumisest
kelle 1930. aastal välja mõeldud teleskoop on tänaseni ületamatu. · Lahutusvõime (vähim nurk, mille all paistvad tähed on teleskoobis eristatavad) on seotud suurendusega: mida suurem on suurendus, seda suurem on ka lahutusvõime. Väikeste teleskoopide juures mõjutab lahutusvõimet ka objektiivi läbimõõt. Teleskoopide monteeringud: Asimutaalne monteering lubab teleskoopi pöörata ümber vertikaaltelje (muuta asimuuti) ning ümber horisontaaltelje (muuta kõrgust). On kõige "odavam" monteering, aga nõuab väga täpset juhtimist Maa pöörlemise kompenseerimiseks. Tänapäeval juhib teleskoope arvuti ja see pole enam probleem. Ekvatoriaalne ehk parallaktiline monteering lubab teleskoopi pöörata ümber polaartelje (telg paralleelne Maa teljega) ning käändetelje (telg risti Maa teljega). Võeti kasutusele 19. saj
1. Horisont ja taevavõlv. Kui me teame 1 tähe kõrgust ja asimuuti , siis me oleme üheselt ära määranud tema asukoha taevasfääril. Sellised andmed pannakse kirja tähtede kohta tähe atlastesse. Tähtede omavaheline asend muutub suhteliselt vähe meie jaoks, sest nad asuvad meist väga kaugel. Meie Päikesesüsteemid asuvad tunduvalt ligemal ning nende omaliikumist on võimalik jälgida. Peale Päikese kõige lähem täht asub meist 4 valgusaasta kaugusel. Kõige lähem planeet tuleb meile 50 mlj km kauguselt- Marss. 2
või 4 cm sammuga. Suurte mõõtkavade puhul 10 cm sammuga. Naabertsooni koordinaatidevõrk näidatakse ainult raami kujunduses. Tänapäeva Eesti kaartidel näidatakse tihti nii Gaussi-Krügeri, UTM, TM-Balti kui ka Lambert- Est võrk. Neist kantakse kaardi pinnale erivärvidega üks või kaks, ja teised kaks kantakse ainult kaardi raamile. Maastikujoone orienteerimine võib toimuda tõelise-, magnetiliseasimuudi või direktsiooninurga järgi. Tõelist asimuuti saab looduses määrata vaid astronoomiliste vaatluste abil ja max täpsuseg 0,5''. Magnetilist asimuuti loetakse magnetilisest meridiaanist ja välitingimustes saab seda määrata bussooliga täpsusega 12'. Magnetilise meridiaani hälvet tõelisest meridiaanist nim deklinatsiooniks ehk käändeks. Deklinatsioon on muutuv suurus, aastane muutus ulatub 8'-ni ja ööpäevane kuni 15'-ni. Magnettormide puhul võib see hälve ulatuda mitme kraadini.
Laiuskraadi aga me laeva asukoha määramisel just otsimegi. Küllaldase täpsusega tuntud suurusteks võib lugeda vaid taevakeha kõrgust (saab sekstandiga mõõta) ja deklinatsiooni (saab piisava täpsusega Merekalendrist välja otsida). Pealtnäha võiks tuntud koordinaadina kasutada veel tunninurka, aga kohalikku tunninurka on peidetud vaatleja geograafiline pikkuskraad, mida me samuti otsime; niisiis langeb tunninurga kasutamise võimalus tuntud koordinaadina ära. Taevakeha asimuuti saaks justkui peilimise teel mõõta, kuid selliselt mõõdetud asimuuti läheks sisse kompassi viga (mida me ka otsime), pealegi jääb mõõteriista enda täpsus suurusjärgu võrra vajalikust väiksemaks. Niisiis peab kahe tundmatu koordinaadi leidmiseks kasutama peale tuntud koordinaatide üht tundmatut, arvatava väärtusega 9 koordinaati
(N)=tõeline e.geograafiline asimuut (A), Magnetiline meridiaan (Nm)=magneetiline asimuut (Am), Tsooni telgmeridiaan ja sellega paraleelne suund (X-telg) (N´)=direktsioonnurk (a)alfa Maastikujoone tõeliseks asimuudiks nimetatakse nurka seda punkti läbiva meridiaani puutuja põhjasuuna ja maastikujoone horisontaalprojektsiooni suuna vahel, mõõdetuna meridiaanist päripäeva, jäädes vahemikku 0-360° Magnetilisest meridiaanist mõõdetud asimuuti nimetatakse magnetiliseks asimuudiks. Deirektsiooninurgaks nim nurka tsooni telgmeridiaani ehk X-telje või sellega paraleelse suuna ja vaadeldava suuna vahel, mõõdetuna päripäeva, jäädes vahemikku 0-360. Seega on dir nurk muutumattu vaadeldava joone eri punktides. 16. Asimut, direktsiooninurk. Asimuut on päripäeva nurk põhjasuuna ja mingi objekti suuna vahel. Võib olla 0-st 360 kraadini. Mõõdetakse looduses kompassi abil ja kaardil nurgamõõtja abil
14.Millised geodeetilised põhivõrgud on kasutusel? L-Est 97 (Lambert Estonia 1997) ja Balti 1977 kõrgusvõrgustik 15.Mis on geodeetilise põhivõrgu punkt? Maastikul kindlustatud geodeetiline punkt, millest lähtutakse geodeetilistel mõõtmistel ja topograafilistel mõõdistamistel ning mis omab määratud plaanilisi ristkoordinaate. 16.Mis on geograafiline asimuut? on nurk mida mõõdetakse tõelise meridiaani põhjapoolsest otsast päripäeva määratava suunani. Geograafilist asimuuti saab määrata astronoomiliste vaatlustega Päikese või tähtede järgi. (horisontaalnurk, mida mõõdetakse päripäeva põhja suunast kuni antud jooneni) 17.Mis on magnetiline asimuut? on nurk, mida mõõdetakse magnetilise meridiaani põhjapoolsest otsast päripäeva määratava suunani 18.Mis on direktsiooninurk? Direktsiooninurgaks nimetatakse nurka tsooni telgmeridiaani ja sellega paralleelse suuna ja vaadeldava suuna vahel, mõõdetuna päripäeva, jäädes vahemikku 0-360º
koordinaatvõrgu suunal. anomaaliat, kus deklinatsioon erineb Magnetilise asimuudi saamiseks tunduvalt ümbritsevast foonist. See mõõdetakse kompassiga looduses on tingitud maakoores leiduvatest nurk tõelise põhjasuuna ehk geograa- erisuguste magnetiliste omadustega filise põhjasuuna ja maastikul asuva kivimitest, ent ka raudtee, elektrikõr- objekti vahel. Magnetilist asimuuti gepingeliini jt tehisobjektide esilekut- direktsiooninurgaks teisendades tu- sutud magnetilistest efektidest. Kompass Kompassiga orienteeritakse maasti- Kompassinõel on tundlik metalli suh- kul kaarti, määratakse ilmakaari ja tes, seepärast ei tohi kompassi kasuta- minnakse asimuudi järgi vajalikus da näiteks relva, püksirihmapandla, suunas. Kompass koosneb kompassi- metallkäekella, auto, kõrgepingeliini-
annaabi.ee 
