Kompass (0)

Kompass
Kompass on suuna määramise mõõteriist Maa magneetilite pooluste suhtes.Kompassi magnetnõel näitab alati Maa magneetilise pooluse suunas. Kompass koosneb magnetiseeritud nõelast, mis pöörleb vabalt statsionaarse toe otsas või mis ujub vedelikus.
Kompassi tähtsaim osa on magnetnõel, mille üldjuhul punaseks värvitud ots on magnetiseeritud. Suund, kuhu nõela punane ots osutab, on magnetiline põhjapoolus.
Ajalugu
Arvatakse, et kompassi võtsid esimestena kasutusele hiinlased neljandal sajandil enne Kristust. Esimene algne kompass kujutas endast veega täidetud anumas ujuvat kerget puutükki, mille peale asetati piklik ja lame tugeva magnetilise omadusega rauamaagi tükk (nõel). Selliselt asetatuna võttis see põhja-lõuna suuna.
Hiinast levis kompass Indiasse ja sealt ilmselt kaubakaravanidega mujalegi. Esimesed teated kompassi kasutamise kohta Euroopas pärinevad 1190 . aastast. Enam-vähem tänapäevase väljanägemise sai see riistapuu aga 13. sajandil, kui inglased asetasid kompassinõela pisikesele pöörlevale pulgale.
Liigitus
Kompasse on tänapäeval mitut liiki, mis erinevad nii välimuse kui ka hinna poolest.
Kompasse võib liigituda: spetsiaalkompass
matkakompass
võistluskompass
peegelkompass
Spetsiaalkompasside hulka kuuluvad näiteks peegelsihtimisega ja pöörleva skaalaga (nõela asemel on pöörlev asimuudi skaala) kompassid . Nendel kompassidel on täppissihtimise võimalus, mis annab asimuudi suurema täpsuse. Seetõttu saab neid edukalt kasutada ka näiteks nurkade mõõtmisel. Selliseid kompasse kasutavad peamiselt metsamehed, geoloogid , insenerid ja kaitsejõud.
Matkakompassid on alusplaadiga. Need koosnevad läbipaistvast tugevast plastplaadist ja pööratavast ning vedelikuga (enamasti piiritusega ) täidetud nõelakorpusest . Vedelik on hea selleks, et kompassinõel kinni ei kiiluks. Samuti on nõel vedelikuga korpuses stabiilsem, mistõttu saab põhja-lõuna suunda kiiremini määrata. See, kui kiiresti nõel stabiilse asendi saavutab, on mõne kompassi infolehele ka ära märgitud. Sageli pole matkal aga niivõrd oluline, et nool jääks seisma niisama kiiresti kui võistluskompassidel.
Võistluskompassid võimaldavad teiste kompassidega võrreldes määrata kiiremini suunda ja on stabiilsemad: nool jääb enamasti seisma alla ühe sekundi jooksul, parimal juhul poole sekundiga. Niisuguste omadustega kompassid on kasutusel eeskätt orienteerumisspordis, kus on oluline kompassi kiire “töö”. Tänapäeval on kompassidele lisatud ka muud varustust, näiteks termomeeter , kurvimeeter, vile vm.
Peegelkompassil asendab pikka põhiplaati peegel, mis võimaldab objektile paremini sihtida ja täpsemini suunda määrata. Üldiselt on alusplaadiga kompassi matkal koos kaardiga mugavam kasutada kui peegliga varianti.
Kuidas kompassiga orienteeruda?
Ma tean oma asukohta kaardil ja soovin minna metsas oleva punkti juurde - kuidas seda teha?

Aseta kompass servaga kaardile soovitud liikumissuunas

Pööra kompassi korpust kuni N on suunatud kaardil põhjasuunas. Kontrolli, et kompassi korpusel punane/valge põhi/lõuna jooned oleksid paralleelsed kaardi meridiaanidega.

Hoia kompassi käes ja pööra ennast kuni kompassinõela punane ots (Põhi) ühildub punase noolega kompassi korpuse põhjal. Kompassi esikülg liikumise suuna noolega oleks suunatud sinu liikumissuunas.
Kuidas kompassi abil maastikul liikuda ?
Kompassi peab käes hoidma õigesti: nöör on ümber käe, kompassi kand (nõelakarbi
osa) randme poole. Suuna vaatamise ajal peab plaat vabalt horisontaalasendis olema. Kui kompassi kallutada, ei tarvitse ta enam õiget suunda näidata.
Selleks, et hoida õiget liikumissuunda, tuleb kaardilt kompassiga määrata asimuut . See on horisontaalnurk nn. tõelise põhjasuuna ja mingi kaardil oleva objekti vahel, mida loetakse päripäeva. Mõõtes aga asimuuti magnetilise põhjasuuna ning looduses leiduva objekti vahel, saadakse magnetiline asimuut.
Kompassilt loetud asimuudi abil saab määrata nii õiget liikumissuunda kui ka kindlaks teha oma asukohta maastikul. Näidu lugemisel tuleb aga jälgida, et kompass on horisontaalasendis.
Mis saab, kui avastan, et olen eksinud ?
Sel juhul võib abi olla nn. triangulatsiooni meetodist. Selleks tuleb valida kaks-kolm objekti, mille leiab üles nii maastikul kui ka kaardil (näiteks mägi, sild , järve kallas jne.). Kui kaardi põhjasuund on kompassi abil viidud vastavusse põhjasuunaga looduses, siis tuleb määrata valitud objektide asimuudid. Tõmmates iga objekti asimuudi põhjal kaardile sirged , saamegi teada meie asukoha: seda tähistab sirgete lõikumiskoht.
Kui me asume aga maanteel , jõe ääres või mõnel muul joonorientiiril, piisab ühest selgesti äratuntavast objektist. Jällegi tuleb määrata objekti asimuut ja selle järgi tõmmata kaardile sirgjoon . Meie asukohta näitab joonorientiiri ja sirge lõikepunkt.
Kuidas saada looduses hakkama ilma kompassita?
Peale kompassi on ka looduses mitmesuguseid märke, mille järgi on võimalik põhja-lõuna suunda kindlaks teha. Abimeesteks võivaid olla näiteks sipelgad. Õigemini nende pesad , mis on enamasti ehitatud puu lõunaküljele. Päevasel ajal saab suunda määrata ka päikese ning seieritega käekella abil, ööpimeduses aga Põhjanaela järgi. Metsasügavuses matkates tasub uurida kvartaliposte: kõige väiksemate numbrite vahele jääb põhjasuund.
Kristel Voorel
9.klass