Orienteerumine (PowerPoint) (2)

Orienteerumine
MIS ON KAART?
Igapäevaelus kasutatakse kaarte kõikjal. Ehk
olete teiegi kasutanud võõras linnas tänavate
kaarti ja erinevaid maanteede kaarte. Need kõik
on eriotstarbelised kaardid.
Mis on kaart?
Kaart on lihtsustatud vertikaalne vaade maapinnale, mis kujutab
esemete/objektide piirjooni nii, nagu need ülalt/ pealt vaadates
paistavad, ning on vähendatud niipalju, et mahub ära konkreetsele
paberilehele.
Enim kasutatavad on Eesti põhikaart 1:20 000 ja Eesti
kaitsejõududele mõeldud kaart 1:50 000 seerianumbriga N757.
Topograafiline kaart on graafiline dokument maastiku kohta, mis
sisaldab täpseid ja üksikasjalikke andmeid kohalike objektide ja
reljeefi kohta.
MÕÕTKAVA
Maastiku kujutamise üksikasjalikkus ja täpsus sõltub kaardi
mõõtkavast.
Mõõtkava on arv, mis näitab, kui palju kordi kaardil esitatud
maastikuala on väiksem samast maastikualast tegelikkuses.
Tavaliselt esitatakse mõõtkava kaardil kahel viisil.
1. Arvmõõtkavana.
2. Joonmõõtkavana.
Arvmõõtkava võib esitada suhtarvuna, murdarvuna ja/või selgitava
tekstina.
Joonmõõtkava e võrdlusmõõtkava konstrueeritakse sirgjoonele
vastavalt kasutatava kaardi mõõtkavale. Selle jaotused näitavad
lõikude pikkusi maastikul.
Mõõtkavade näited (joonis nr1)
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Mitme mõõtkava võrdlemisel on
suurem see, mille suhtes
parempoolne arv on väiksem. Näiteks
mõõtkava 1:20 000 on suurem kui
1:50 000. Mida suurem mõõtkava,
seda üksikasjalikumalt on sellel
kujutatud maastikku.
KAARDI IDENTIFITSEERIMINE
Selleks, et leida vajalikke
kaardilehti nõutavas
mõõtkavas teatud alade kohta
maa ellipsoidil, on
kaardilehel andmed kaardi
identifitseerimiseks.
Identifitseerimisandmed koosnevad
kolmest põhi- komponendist
1. Kaardilehe number
2. Kaardi seerianumber
3. Väljaande number e trükk
Seeria koosneb paljudest erinevatest lehtedest,
mis kõik on sarnase kujundusega. Seeria N757
koosneb 112 kaardilehest ja katab kogu Eesti.
Üksikuid lehti uuendatakse aeg-ajalt. Uuendatud
kaardilehtedel muutub andmete kolmas
komponent ­ väljaande number ehk trükk. Alati
tuleb kasutada kõige uuemat väljaannet, s.o
kaarti, mille väljaande number on kõige suurem.
KAARDI HOOLDAMINE
Te peate hoidma oma kaarti
võimalikult puhtana ega tohi
sellele kirjutada, et kiri
kaardil olevat informatsiooni ei
varjaks. Kaardi paremaks
säilimiseks ja temaga
töötamiseks KAART KILETATAKSE.
Kui kaart on kiletatud, siis saab sellele ka
kirjutada. KIRJUTAMISEKS KASUTAGE SPETSIAALSEID
KILEVILDIKAID (mitte pastapliiatseid).
Kui hoiate kaarti märjaks ja räpaseks saamast,
on selle eluiga pikem.
Kaardi eluiga pikendab veel selle õige
voltimine. Kui kaart on volditud nii, et ilusti
põue- või kaarditaskusse mahub, siis hoiame
kaardi puhtana ning säilib tema hea seisukord.
TOPOGRAAFILISED LEPPEMÄRGID
Topograafilised leppemärgid (tingmärgid)
jagatakse kolme gruppi:
1.joonleppemärgid
2.pindleppemärgid (kontuursed ja
mõõtkavalised leppemärgid)
3.mõõtkavatud leppemärgid
Lisaks kasutatakse selgitavaid kirjeid.
JOONLEPPEMÄRGID
Kui vaatate kaarti esimest korda, jäävad kõigepealt
silma joonleppemärgid. Topograafilised joonleppemärgid
on kasutusel joonekujuliste objektide kujutamisel,
mille pikkus väljendub kaardi mõõtkavas. Nende täpne
asend kaardil on määratud objekti pikiteljega.
Joonleppemärkidega kujutatakse näiteks maanteid, radu,
raudteid ja kõrgepingeliine.
Joonleppemärkide hulka kuuluvad ka suuremate objektide,
mille pindala väljendub kaardi mõõtkavas, kontuurid e
välispiirid. Kontuurid näidatakse kaardil pidev- või
punktiirjoontega täpses vastavuses nende tegeliku
asendiga
PINDLEPPEMÄRGID
Kartograafilisi pindleppemärke kasutatakse kaardi mõõtkavas
väljenduvate objektide pinna täitmiseks.
Pindleppemärkide alla liigitatakse värvid. Värvidega eristatakse suuri
pindu ja maastikutüüpe. Näiteks veeobjekte, metsi, kultuurmaid, soid,
rabasid, aga ka hoonestatud alasid. Paljud kaartidel kasutatavad
värvid meenutavad looduses esinevaid värve. Tavaliselt kasutatakse
4­6 värvi.
Sinine eristab vett, roheline metsaga kaetud alasid, pruun reljeefi,
valge lagedaid alasid. Musta ja punast kasutatakse inimkätega tehtud
või inimtegevusega seotud objektide esitamiseks.
Kaardil kasutatavate värvide tähendused esitatakse tavaliselt kaardi
legendis.
MÕÕTKAVATUD LEPPEMÄRGID
Mõõtkavatuid leppemärke kasutatakse selliste kohalike
objektide ja reljeefidetailide kujutamisel, mida ei saa
väljendada kaardi mõõtkavas nende väikeste mõõtmete
tõttu.
Kohalikud objektid, mis võiksid olla orientiiriks,
kantakse kaardile täpsemalt. Nende hulka kuuluvad
igasugused tornid, tuulegeneraatorid ja tuuleveskid,
kirikud ja eraldi asetsevad ehitised, raadiomastid,
mälestussambad, üksikud puud, suured kivid. Sellisel
mõõtkavatul leppemärgil on punkt, mis näitab kohaliku
objekti täpset asukohta kaardil.
Mõõtkavatud leppemärgid jagunevad:
1)sümmeetriline märk (ring, ruut) ­
tsentris
2)laia alusega märk (vabriku korsten) ­
aluse keskkohas
3)märgid, mille alusel on 90° ­ täisnurga
tipus
4)mitmest figuurist koosnev märk
(raadiojaam) ­ alumise figuuri tsentris
SELGITAVAD KIRJAD
Nagu eespool mainitud, kasutatakse lisaks
topograafilistele leppemärkidele veel selgitavaid
kirjeid.
Kaartidele märgitakse asulate, jõgede, järvede, mägede,
metsade ja muude objektide nimetused ning kirjed tähe-
ja numbrimärkidega. Need võimaldavad saada rohkem
informatsiooni kohalike objektide ja reljeefi
kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest näitajatest.
Leppemärgid, mis kujutavad ühtesid ja samu
maastikuelemente erinevates mõõtkavades topograafilistel
kaartidel, on oma kujult ühesugused ja erinevad ainult
mõõtmete ning üldistusastme poolest.
KILOMEETERVÕRK
Kilomeetervõrguks nimetatakse kahte
paralleelsete joonte kogumit, millest ühed
jooksevad põhjast lõunasse ja teised läänest
itta, kusjuures nad lõikuvad omavahel
täisnurkselt ja moodustavad kaardil ruute.
RUUDUD
Lõikuvad mustad jooned ehk 2 cm × 2 cm ruudud
kaardil võrduvad 1 km × 1 km ruuduga
maastikul.
Iga kümne kilomeetri tagant on paksem joon.
Sellised jooned moodustavad 10 km küljega
ruute.
KILOMEETERVÕRGU NUMERATSIOON
Mustad jooned on nummerdatud kindla süsteemi
järgi ja näevad välja sellised.
Vertikaaljoonte numbrid näitavad idapikkust
ja horisontaaljoonte numbrid põhjalaiust.
Idapikkusi tähistatakse
E tähega ja nimetatakse Eesti Kaitseväes
"EMMA". Põhjalaiust tähistatakse N tähega ja
nimetatakse Eesti Kaitseväes "NARVA".
KOORDINAADID
Nummerdatud joonte abil on võimalik
viidata mingile punktile või objektile
kaardil. Kõigepealt määratakse
koordinaat vertikaaljoonte järgi
(idapikkus), seejärel koordinaat
horisontaaljoonte järgi (põhjalaius).
Tulemuseks on antud punkti
KOORDINAADID.
NELJAKOHALISED KOORDINAADID
Neljakohaline koordinaat koosneb kahest IDA-
PIKKUSE ja kahest PÕHJALAIUSE numbrist ning
osutab punktile, kus kilomeetervõrgu jooned
ristuvad.
Neljakohaline koordinaat näitab kätte punkti
asukoharuudu edelanurga, punkt ise jääb
nurgast ida ja põhja poole. Neljakohaline
koordinaat annab punkti asukoha 1 km
täpsusega.
PIDAGE MEELES! Enne IDAPIKKUS, siis PÕHJALAIUS
ehk Uksest sisse ja trepist üles.
KUUEKOHALISED KOORDINAADID
Neljakohalisest koordinaadist piisab, kui tahate viidata
mõnele suurele objektile, näiteks külale, või
ainulaadsele objektile.
Tihtipeale on siiski vajalik määrata asukoht täpsemalt
kui ühe kilomeetri piires.
Kuuekohaline koordinaat annab asukoha 100 m täpsusega.
See määrab näiteks, milline viiest kivihunnikust on
õige, milline on õige risttee või metsatukk konkreetses
ruudus.
Kuuekohaliste koordinaatide määramiseks saab kasutada
joonlauda, mis on olemas ka kompassil. Selleks mõõdame
joonlauaga vastavast võrgujoonest kauguse objektini
sentimeetrites ning korrutame mõõtkava sentimeetritega.
KOORDINAADI-MÕÕTJA
Kuuekohaliste koordinaatide määramiseks
saab kasutada spetsiaalset abivahendit,
mida nim koordinaadimõõtjaks. See
kujutab läbipaistvat ruudukujulist
nurgikut kahe omavahel risti oleva
skaalaga, mille järgi loetakse punktide
koordinaate kaardi kilomeetervõrgu
ruudus.
KAHEKSAKOHALISED KOORDINAADID
Kaheksakohalised koordinaadid saadakse, kui
lisatakse sadadele meetritele veel kümned
meetrid. Seega annavad kaheksakohalised
koordinaadid punkti asukoha 10 meetrise
täpsusega.
Selliseid koordinaate on vaja kasutada
kaudtule-relvade sihtmärkide sisselaskmiseks ja
punktsihtmärkide osutamiseks, aga ka
orientiiride osutamiseks ja enda asukoha
sidumiseks kaardil maastikuga.
HORISONTAALID
Maakera pind ei ole tasane ega
sile, vaid kaetud erineva
kõrgusega pinnavormidega. Maa
pinnavorme nimetatakse
reljeefiks.
Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles
Second level Second level
Third level
Third level
Fourth level
Fourth level
Fifth level
Fifth level
Reljeefi kujutatakse topograafilistel kaartidel
suletud kõverjoontega, mis ühendavad
kõrgussüsteemi aluseks olevast nullnivoost ehk
merepinnast ühesugusel kõrgusel olevaid
maastikupunkte.
Neid jooni nimetatakse horisontaalideks, aga ka
samakõrgusjoonteks.
HORISONTAALIDE LIIGID
Horisontaale, mis vastavad reljeefi põhilisele
lõikevahele, nimetatakse põhihorisontaalideks.
Need joonestatakse kaardile peente pruunide
pidevjoontega. Arvestuse lihtsustamiseks
tehakse iga viies joon jämedamalt.
Lisavormide (tipud, lohud) kujutamiseks, mis ei
väljendu täpselt põhihorisontaalidega,
kasutatakse poolhorisontaale ja
veerandhorisontaale.
1. Poolhorisontaalid asuvad lõikevahe poole peal ja
joonestatakse pikkade kriipsjoontega.
2. Veerandhorisontaalid asuvad lõikevahe veerandis ja
joonestatakse lühikese kriipsjoonega.
Pool ja veerandhorisontaale nimetatakse ka täiend ja
abihorisontaalideks.
LEPPEMÄRGID
Selleks, et eraldada reljeefi kumeraid vorme nõgusatest
ja määrata kiiresti kallaku suunda, joonistatakse
horisontaalidele ristsuunas nn langekriipsud, mille vaba
ots on kalde suunas.
Horisontaalidel kasutatakse veel arvnäitajaid ehk
kõrgusarve, mis näitavad horisontaali kõrgust merepinnast
ja on oma ülemise poolega keeratud alati tõusu suunas.
Kõrgust merepinnast nimetatakse ka absoluutkõrguseks.
Kahe absoluutkõrguse vahet nimetatakse suhteliseks
kõrguseks. Kõrgusi läheb tarvis kaudtulerelvade
tulejuhtimisel, aga samuti ka vaatluspositsiooni
paigaldamisel.
Pinnavormide, nagu järsak, auk, tähistamiseks kasutatakse
spetsiaalseid leppemärke. Looduslikud pinnavormid
tähistatakse pruuni, kunstlikud musta värviga.
RELJEEF
Horisontaalide mustri järgi on võimalik ära tunda
maapinna reljeefi. Küngaste puhul on põhiliseks
samakõrgusjoonte mustriks suletud ringjooned. Joonte
arv ja muster näitab künka kõrgust ja kuju.
Pidage meeles: isegi üks horisontaal näitab, et tegemist
on kõrgema maapinnaga, ka siis, kui see on väga väike
küngas. See võib mõjutada tulepositsiooni valikut
erinevate relvade puhul.
Seljandik on pikk kitsas küngas, mis näeb välja
natuke telgi moodi. Seljandiku mustriks on hulk
paralleelseid horisontaale, mille keskel on
kõrgem ala.
Orvand ehk avanõgu on nõgusus, mis jääb kahe
kõrvuti oleva seljandiku vahele.
Uurdeks nimetatakse väikest orgu, mida kaardil
kujutab väike sälk.
Sadulaks nimetatakse madalaimat kohta kahe
künka vahel. Sadula mustriks on kaks komplekti
ringhorisontaale, mille vahel pisut madalam
maapind.
MAASTIKUPUNKTI KÕRGUS
Maastikupunkti kõrgus kaardil määratakse
horisontaalide kõrgusarvude ja lõikevahe järgi.
Vaatame, kuidas seda tehakse.
1. Maastikupunkt või objekt asub horisontaalil, millel
on kõrgusarv. Sellisel juhul näitab kõrgusarv punkti
kõrgust maastikul.
2. Maastikupunkt või objekt asub kõrgusarvuta
horisontaalil. Sellisel juhul tuleb leida punktile
lähim kõrgusarvuga horisontaal. Teades kaardi
lõikevahet, saamegi vastavalt punkti asendile kas
lõikevahet liites või lahutades punkti kõrguse
maastikul.
3. Maastikupunkt või objekt asub horisontaalide vahel.
Sellisel juhul on tarvis tõmmata nõlva langejoon läbi
selle punkti horisontaalist horisontaalini (võimalikult
viimasega risti) ja teha kindlaks, millise osa tervest
langejoone pikkusest moodustab punkti kaugus ühest
horisontaalist. Hinnata võib nii silma järgi kui mõõta
joonlauaga. Saadud tulemus tuleb korrutada
horisontaalide lõikevahega ja sõltuvalt punkti
asukohast horisontaali suhtes, millest kaugus mõõdeti,
ning langekriipsu suunast liita vastava horisontaali
kõrgusega või sellest lahutada.
SIRGJOONELINE KAUGUS
Sirgjooneline kaugus on lühim vahemaa kahe
punkti vahel kaardil või maastikul. See on nn
kaugus linnulennult. Kaardilt on sirgjoonelist
kaugust kerge mõõta, kuid see ei arvesta
maapinna tõusude ja langustega.
SIRGJOONELISE KAUGUSE HINDAMINE
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Kui sirgjooneline vahemaa on suunaga põhjast
lõunasse või idast läände, võib kaugust võrrelda
lähima koordinaatteljega. N757 kaartidel on
koordinaatteljed üksteisest 2 cm kaugusel, mis
maastikul võrdub 1 km-ga. Kui mõõdetav vahemaa
on koordinaatjoonte suhtes enam-vähem
diagonaalne, on ka lihtne kaugust hinnata, sest
iga diagonaal on peaaegu 1,5 km pikkune
(täpsemalt 1,41 km). Kui mõtteline sirge jookseb
läbi külje keskpunktide, on joone pikkus umbes
0,7 km.
SIRGJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE
MÕÕTESIRKLI ABIL
Võtame sirkli haarade vahele
kauguse ning asetame selle
joonmõõtkavale.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
SIRGJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE
PABERI ABIL
Sirgjoonelisi kaugusi saab mõõta
paberitüki abi, kui asetate paberi
serva kaardil ühest punktist teise
viivale joonele ning märgite
pliiatsiga paberile asukohad.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Kauguse mõõtmiseks pange paberitükk
nüüd skaalale.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
SIRGJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE
JOONLAUA ABIL
Sirgjoonelisi kaugusi saab kaardil mõõta ka joonlaua
abil. Selleks pannakse joonlaua mõõteskaala algus
mõõdetava kauguse alguspunkti ning mõõdetava kauguse
lõpp-punktis loetakse joonlaua skaalalt näit
sentimeetrites. Näit korrutatakse mõõtkava
sentimeetritega ja saadaksegi mõõdetava kauguse tulem.
Näiteks mõõtsime 1:50 000 kaardil kauguse
3,4 cm. Korrutades selle 50 000 cm, saame
170 000 cm ehk 1700 m ehk 1,7 km.
Samamoodi võib kasutada mõõteskaalat paberiga
mõõtmisel.
KÕVERJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE
MÕÕTESIRKLI ABIL
Teekondi ja rännakuid planeerides on vaja mõõta ka
kõverjoonelisi vahemaid mööda maanteid ja radu. Sedagi
saab teha mõõtesirkli abil.
Selleks tuleb mõõtesirkli haarade vahele võtta väike
pikkuse jaotis, u 100...200 m kaardi skaalalt.
Kui me nüüd mõõdame kõverjoonelist kaugust sirkli
sammudega, siis kõik sammud on sirglõigud. Korrutades
sirglõigu pikkuse sammude arvuga, saamegi kauguse
meetrites.
KÕVERJOONELISE KAUGUSE
MÕÕTMINE PABERI ABIL
Kõverjoonelisi kaugusi saab mõõta ka pabeririba abil. Selleks
märkige pliiatsiga paberile alguspunkt ja pange see kaardil
mõõdetava alguspunktiga kohakuti nii, et paberiserv järgib
teekonna esimest osa. Kui tee pöörab, hoidke paberit
pliiatsiotsaga kaardil ja pöörake ettevaatlikult, kuni
paberiserv on ühel joonel teekonna järgmise osaga. Jätkake
samas vaimus, kuni olete jõudnud teekonna lõpp-punkti.
Seejärel mõõtke skaala abil kaugus esimese ja viimase
pliiatsimärke vahel samamoodi nagu sirgjoonelise kauguse
puhul.
KÕVERJOONELISE KAUGUSE MÕÕTMINE
KURVIMEETRIGA
Marsruudi pikkuse määramiseks kaardi järgi kasutatakse
spetsiaalset mõõteriista, kurvimeetrit. Kurvimeetreid
on kahte tüüpi.
1. Mõõdavad joone pikkuse kaardil sentimeetrites, s.o
suure mõõtkava jaoks.
2. Mõõdavad joone pikkust kaardil meetrites või
kilomeetrites, s.o väikese mõõtkava jaoks.
Viimastel on peal mitu skaalat erinevate mõõtkavade
jaoks. Enne mõõtmise algust tuleb veenduda, et
kurvimeetri näit võrduks nulliga.
KOLM PÕHJASUUNDA
On olemas kolm erinevat põhjasuunda.
1. Tõeline põhjasuund.
2. Kilomeetervõrgu põhjasuund.
3. Magnetiline põhjasuund.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Tõeline põhjasuund on suund teie asukohast põhjapooluseni. See
suund ühtib meridiaanide suunaga põhjast lõunasse või vastupidi
lõunast põhja.
Kilomeetervõrgu põhjasuund on põhjast lõunasse kulgevate
koordinaattelgede suund teie kaartidel. Iga vertikaalne koordinaattelg
osutab koordinaatide põhjasuunda.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Magnetiline põhjasuund on suund, millele osutab
kompassinõela põhjapoolne ots. Magnetilist
põhjasuunda määrataksegi magnetkompassi abil.
Magnetiline põhjapoolus ei asu mitte geograafilisel
poolusel, vaid sellest ligi 1500 km lõuna pool, Kanada
ranniku lähedal Bathursti saare juures.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
TUHANDIKSÜSTEEM
Koolis kasutasite te nurkade mõõtmiseks
tõenäoliselt poolringikujulist malli, mis oli
jaotatud 180 kraadiks.
Täisringne mall ja kompass on jaotatud 360
kraadiks. Kompassile on kantud lisaks
ilmakaared:
põhi, lõuna, ida ja lääs.
Te peaksite teadma järgnevat.
Kraadide süsteemis
Ida on 90º
Lõuna on 180º
Lääs on 270º
Põhi on 360º
Tuhandik süsteemis
Ida on 16-00
Lõuna on 32-00
Põhi on 00-00 või 64-00
Kuid sõjaväes kraade ei kasutata, siin on nurkade
mõõtmiseks kasutusel hoopis tuhandikud.
Tuhandiksüsteemis on ring jaotatud 6400 tuhandikuks.
ASIMUUDID
Kui me liigume kaardi ja kompassiga maastikul, siis
me kasutame kaardi kilomeetervõrgu põhjasuunda ja
magnetilist põhjasuunda. Seega kasutame oma
igapäevatöös ainult kahte suunanurka. Nendeks on
direktsiooninurk ja magnetasimuut. Suunanurka
mõõdetakse päripäeva põhjasuunast alates ning
nimetatakse asimuudiks.
Kui me mõõdame maastikul kompassiga liikumissuuna
mingile orientiirile, siis saame magnetasimuudi.
Magnetasimuudiks nimetatakse nurka, mida mõõdetakse
0º...360º kellaosuti liikumise suunas, mis jääb
magnetmeridiaani põhjasuuna ja nullpunktist (meie
asukohast maastikul) orientiiri/objektini tõmmatud joone
vahele.
Kui me mõõdame kaardil liikumissuuna mingile objektile,
siis saame direktsiooninurga.
Direktsiooninurgaks nimetatakse nurka, mida mõõdetakse
0º...360º kellaosuti liikumise suunas, mis jääb
põhjasuunas mineva kilomeetervõrgu vertikaalse joone ja
nullpunktist (meie asukohast kaardil)
orientiiri/objektini tõmmatud joone vahele.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Kui liigute maastikul koos kaardi ja kompassiga, siis
peate arvestama suunaparandiga, sest nagu eespool
nägite, on magnetiline põhjasuund ja kilomeetervõrgu
põhjasuund kaks täiesti erinevat suunda.
Kilomeetervõrgu põhjasuuna ja magnetilise põhjasuuna
erinevust nimetatakse suunaparandiks.
Enne, kui saate magnetasimuuti oma kaardil kasutada,
peate selle ümber arvutama direktsiooninurgaks ja
direktsiooninurga kasutamiseks kompassil tegema selle
magnet-asimuudiks.
Suunaparandi leiate oma kaardil alt vasakust
servast ja see näeb välja järgmine.
Teie kaartidel on kolm põhjasuunda ning need on
tähistatud järgmiselt
1. Kilomeetervõrgu põhjasuund GN.
2. Magnetiline põhjasuund M.
3. Tõeline põhjasuund T.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Suunaparand on antud kraadides ja tähistatakse
G­M.
Suunaparand võib olla nii ida- kui läänepoolne.
Eesti asub 4. ja 5. tsoonis (34. ja 35. tulbas)
ning suunaparand on idapoolne 4º ja 7º vahel.
Seepärast kehtib Eestis järgmine reegel. Kui
liidate magnetasimuudile suunaparandi, saate
direktsiooninurga; kui lahutate
direktsiooninurgast suunaparandi, saate
magnetasimuudi.
KOMPASS
Kompassi kasutatakse kaardi orienteerimiseks ehk
suunastamiseks, ilmakaarte määramiseks ja vajalikus
suunas liikumiseks.
Kompass koosneb:
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Lisaks joonisel näidatule võib kompassi alusplaadil olla
joonlaud vahemaade mõõtmiseks kaardil.
Saimuudi saamiseks lugege kompassi skaalalt numbrit,mis
on kohakuti suunanoolega. Kompassi numbrid tähistavad
sadat tuhandikku, s.t 18 on 1800 tuhandikku, 20 on 2000
tuhandikku jne, kus-juures jaotised on nummerdatud iga
200 tuhandiku järel ja märgitud kriipsuga iga 50
tuhandiku järel.
Hoidke kompassi horisontaalselt oma käes keha vastas.
Suunake kompass sihtmärgi poole ja vaadake, kuhu osutab
kompassinõela punane ots. Seal suunas asub magnetiline
põhjapoolus.
Võtke teise käega kinni kompassi tuhandikringist ja
pöörake seda ettevaatlikult, kuni punane nool on
kohakuti kompassinõela punase otsaga. Nüüd on kompass
õigesti orienteeritud.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
KOMPASS JA METALL
Kompassi häirimatut tööd tagavad vahemaad:
Kõrgepingeliin - 200 m
Tank, suurtükk - 50 m
Veoauto, dziip, sõiduauto - 20 m
Automaat, okastraat aed - 3 m
Prillid ja kellad - 1 m
KOMPASSI ASIMUUDI KANDMINE KAARDILE
Et kanda vaenlase asukoha suund kaardile, peate
kõigepealt magnetasimuudi direktsiooninurgaks
ümber arvestama.
Kas magnetasimuudi direktsiooninurgaks
muutmisel peate suunaparandi sellele liitma või
sellest lahutama?
Pidage meeles, et kui suunaparand on ida pool
(nagu Eestis), tuleb direktsiooninurga
saamiseks suunaparand magnetasimuudile liita.
1. Sättige direktsiooninurga väärtus tuhandikes kompassi skaalal
kohakuti suunanoolega.
2. Asetage kompassi alusplaadi pikem serv vastu teie vaatlusposti
positsiooni kaardil.
3. Pöörake kompassi vaatlusposti suhtes, kuni paralleeljooned on
paralleelsed kaardi kilomeetervõrgu põhjast lõunasse kulgevate
koordinaattelgedega.
4. Vaatluspostist mööda kompassi serva tõmmatud joon näitabki
vaenlase suunda.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
DIREKTSIOONINURGA MÕÕTMINE
1. Tõmmake joon vaatluspostist objektini.
2. Asetage kompassi alusplaadi pikem serv sellele
joonele. Suunanool peab osutama suunas, mille
direktsiooninurka te mõõta tahate.
3. Ilma nõelale tähelepanu pööramata pöörake kompassi
tuhandikringi nii, et põhjanool osutab kilomeetervõrgu
põhjasuunas ja paralleeljooned on paralleelsed
vertikaalsete koordinaat-8telgedega.
4. Direktsiooninurga väärtuse saate teada, kui vaatate
lugemit, mis on kohakuti suunanoolega.
5. Muutke direktsiooninurk magnetasimuudiks.
Direktsiooninurga magnetasimuudiks muutmiseks
peate suunaparandi sellele liitma või sellest
lahutama?
Pidage meeles, et kui suunaparand on ida
pool, peate magnetasimuudi saamiseks
suunaparandi direktsiooninurgast lahutama.
SUUNA LEIDMINE
1. Hoidke kompassi nii, nagu teile õpetatud.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
2. Pöörake ennast, kuni kompassinõela punane
(põhjapoolne) KAs ots on helendavate punktide vahel ja
kohakuti punase noolega. Nüüd on kompass orienteeritud.
3. Vaadake suunanoole poolt näidatud suunas ja leidke
nõudtav objekt.
4.Et liikuda objekti poole, hoidke kompassi
orientatsiooni ja järgige suunanoole suunda.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
KAARDI ORIENTEERIMINE
1. Asetage kompassi serv vastu mis tahes vertikaalset
koordinaattelge, nii et suunanool osutab kilomeetervõrgu
põhjasuunas.
2. Pöörake kompassi tuhandikringi, kuni paralleeljooned
on paralleelsed koordinaattelgedega.
3. Punane nool ja tähis N peavad osutama kilomeetervõrgu
põhjasuunas.
4. Pöörake kaarti ja kompassi koos, kuni kompassinõela
punane ots on helendavate punktide vahel ning kohakuti
punase joone keskpaigaga.
Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles
Second level Second level
Third level
Third level
Fourth level
Fourth level
Fifth level
Fifth level
KÕIK!