jagatavad. Nad on kehalised ning sellisena nägemisele tabatavad. Asjade olemused on lihtsad – see tähendab filosoofia keeles: ei oma osi (neid võiks selles tähenduses põhjendatumalt kui Demokritose elementaarkehi nimetada “aatomiteks”, jagamatuteks) –, mittekehalised-immateriaalsed ja seetõttu tabatavad vaid mõtlemisele ning meeltele põhimõtteliselt kättesaamatud. Hilisemates dialoogides kõneleb Platon küll ka olemuste lahtiliigendumisest ja järelikult komplekssusest. Kuid ka sel juhul on silmas peetud teistsugust kompleksust kui kehaliste asjade liitsus. Oma lihtsuse tõttu kujutavad nähtuste olemused endast nähtuse “puhast” olemist. Seevastu meeltega tajutavad nähtused on alati segunenud teiste nähtustega, isegi nähtustega, mis omavad vastandlikke omadusi. Nii esindab ilu olemus ilu ennast puhtal kujul, ilusad asjad omavad aga ka teisi omadusi, mis ei pruugi olla ilusad,
1. Platoni ontoloogia. Platoni kahe-maailma õpetus: Platon eristab kahte valdkonda: meeltega tajutavat ja mõistusega tajutavat maailma. Meeltega tajutavas maailmas on asjad pidevas muutumises, nad tekivad ja hävivad. Asjad ei paista sellistena nagu nad on, vaid nad on ebatõelised. Meeltega tajutav maailm on ruumilis-ajalis maailm, see tähendab et asjad on ajalised, nad ei ole igavesed. Nähtumuste maailm. Mõistusega tajutavas maailmas ehk olemuste maailmas asjade olemused ei teki, ei hävi ega muutu, nad on pidevalt iseendaga-samaks-jäävad. Olemused kujutavad endast tõelist olemist ja on mitterelatiivsed. Olemused on väljaspool aega ehk igavesed. 2. Platoni valitsemiskordade tüpoloogia. · Kõige lähedasem ühiskonnakorraldus õiglusele on Platoni hinnangul aristokraatia. Aristokraatia ehk parimate võim tähistas kõrgema päritoluga isikute võimu. Parim valitseja on tarkuse poole püüdleja
Essee Anti Saare "Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin" ainetel Käisin mitmeid päevi järjest raamatukogus endale meelepärast 'ühe-õhtu-lugemist' otsimas. Tavaliselt pole ma väga pirtsakas lugeja, ent ometi leidsin raamatu, mis minus tundeid tekitas alles neljandal päeval. Teoses "Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin" arutletakse inimese, sõnade, vaikuse, kirjanduse ning ajatuse olemuste üle. Samas kirjeldab autor lahkuminekut ning seda, kuidas mahajäetu hakkab kirjutama läbi vaikides lahkunud naise, moonutades tema sõnu, kirjutades tema mõtteid, kahetsust ning ajades teda nutma vastavalt oma soovile. Autoripoolsed mõttearendused panid mind mõtlema muidu elus märkamatute seoste üle. Eriti meeldis mulle autori mõnus voolav stiil, mis muutis lugemise veelgi nauditavamaks. "Sinu vaikimise müür andis mu jutule alguse. Vaikus- uksepauk- sa olid läinud. Ja sõnad, mis
Nimetatud tähenduses pole Platoni ideede mite olemine ise,vaid olemisele vastav olemise mõiste,kavatsus,juhtprintssip,mõte jms. Platonil endal seisid esiplaanil sõna ,,idee"(eespool antud mõttes) ontoloogiline ja teleoloogiline tähendus.Ent kuna Platoni veendumuse järgi-olemise liikide erinevusele rangelt vastab olemisele suunatud tunnetuse liikide erinevus,siis vastab tunnetuslikus plaanis ,,ideele",s.t. tõeliselt olevale olemisele selle olemise mõiste. Olemise ja selle olemuste tunnetamise plaanis nimetas Platon mõisteid kui ideid,mis kuulusid ühenimelistele asjadele,"sugudeks" ja ,,liikideks"."Liigid" saadakse ,,sugudest" ,,soo",s.t. hulga,mis ,,sugu" sisaldab,"soole" kaasaallutatud,selle täismahu osadeks jagamise tabatud ühtne,kõiki oma eriliike hõlmav ,,sugu",samuti ka vastupidine ülesanne-eristada kõik antud ,,soo" ,,liigid".Ideede religiooni käsitlemine eeldab paratamatult nii ,,sooni" jõudmise kunsti
ühiskonnafilosoofilised dimensioonid põimuvad tema tekstides ühtseks kimbuks, mille eeliseks mõisteline selgus küll tõesti ei ole. Tema teooria jagab oleva kaheks -- olemused ja näivus. See teooria on tavamõistuse jaoks vastuvõetavam kui Parmenidese äärmuslik teooria. Platon jagab maailma kaheks nähtav maailm milleks on meeltega tabamine, näivus, paistvus, tekkimine, hävimine, muutumine ning ajaline ja ruumiline. Teiseks on ideede ja olemuste maailma milleks on mõistusega tabav, tegelik, tõeline, tekitatu, hävimatu, muutumatu, igavene, ajatu ja lihtne täiuslik. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda võrdleb Platon koopapildi abil. Inimesed on nagu koobas ning oleme aheldatud koopasse näoga avause poole. Ning meil on võimalik näha ainult varje mis on koopaseinale tekkinud seljatagant ulatuvast valgusest koopast väljaspool. Kuna esemeid me ei näe ning näeme ainult varje siis
Vastavalt nende selguse astmele eristab J.Locke meie teadmisi: · Kõige kõrgem on intuitiivne tunnetus. Siin võtab meie vaim kahe idee vastavust või mittevastavust vahetult vastu ( näiteks: ring ei ole mingi kolmnurk). · Demonstratiivse teadmise juures tunnetab vaim ideede vastavust või mittevastavust, kuid mitte vahetult, vaid teiste ideede vahendusel. Siia kuuluvad tõestuste järeldused. · Lõpuks on olemas sensitiivne teadmine üksikute olemuste eksistentsist väljaspool meid. Tõde on seotud üksnes lausetega, sest see seisneb märkide õigest lahutatuses või seotuses, ning vastavuses märgitavatele asjadele. Kuna meie teadmised on piiratud ja enamuses valdkondades meie tunnetus piiratud, siis omandab praktilises elus väga tähtsa rolli tõenäolisus, selleks, et puuduvaid teadmisi täiendada. See puudutab eelkõige lauseid, mida me usume lähtudes teiste kogemustest või tunnistustest
teadmine oli Platoni jaoks enesestmõistetavalt ikka orienteerumise vahendiks maailmas, kus inimene elab. Pöördumine ideedemaailma poole oli ju Platonil algselt motiveeritud just sellega, et tema hinnangul ei olnud meeltega tajutavasse maailma kätketud inimese jaoks piisavalt usaldusväärseid ja kandejõulisi orientatsiooni-aluseid. Seetõttu tuligi leida meelemuljetele tugi valdkonnast, mis jäi väljapoole meeltega tajutavat tegelikkust. Kui aga oli jõutud asjade mõistuspäraste olemuste teadmiseni, siis sai selle teadmise kaudu põhjendada ka oma arusaamu, mis olid kujundatud meeltetunnetusele toetudes, ehk Platoni terminoloogias – arvamusi. Olid ju meeltega tajutavad nähtused Platoni ontoloogia kohaselt oma ideede jäljendused. Nii määratles Platon vahel teadmist ka põhjendatud arvamusena. (Menon 97e-98a) Põhjendus eeldab tema käsituse kohaselt aga vastavale nähtusele aluseks oleva idee teadmist, st. nähtuse mõistmist tema olemuspõhjuse kaudu
võta õpetamise eest tasu. Ei esitanud doktriine vaid lähenes kriitiliselt, kahtlevalt tavakeele mõistetele. Ma tean, et ma midagi ei tea. Tegevuse mõtet nägi nö vaimses ämmaemandakunstis. Hüüdlause: tunneta iseennast. 7. Platon- rajas esimese metafüüsilise süsteemi. Mis on olev tervikuna? Kantud sokraatilisest intuitsioonist, et üldine on olemas. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus. Olemus? See on üline, üldisus jõuab olemuste eristamiseni- ideeõpetuseni. Üldine on mõeldav, mitte kogetav. Üldmõiste sisuk on asjade olemus-idee. Metafüüsika põhiküsimuse vastus- olev on tervenisti idee. Üldmõisted on tal ülimad realiteedid. Idemaalima isel- ideed on muutumatud, igavesed, ainulised. Olev ise jag 2ks: nähtav maailm(meeltega tabatav, näivus, paistvus, tekkimine, hävimine, ajaline, ruumilis-kehaline, nähtuste paljusus, ebatäisulikkus) ja ideede maailm (mõistusega tabatav,
ei teki kellelgi selle kaudu, et ta ennast filosoofiks nimetab, õigustatud pretensiooni võimule. Platon kasutab seda sõna enda poolt defineeritud tähenduses, pidades silmas sellist tüüpi inimesi, keda iseloomustab loomupärane püüdlus tarkuse poole. Niisuguse püüdluse olemasolu ei ole aga inimese enda teha ega loomulikult mitte riigivõimu poolt jagada, vaid pigem kaasasündinud. Tarkus tähendab Platoni eetika kohaselt aga voorust, mille eelduseks on olemuste/ideede teadmine. Sellisest valitsemisfunktsioonide jaotusest peaksid tema hinnangul olema eelkõige huvitatud alamad seisused, sest vaid intellektuaalne eliit saab suuremale osale ühiskonnast osutada, mis on neile õnnelikkuse saavutamiseks vajalik. Järelikult peaksid alamad seisused olema huvitatud võimu monopoliseerimisest intellektuaalse eliidi kätte. Nagu sellestki, et oleks välistatud nende endi sekkumine
Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee.Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee. Ideed on nähtava maailma omaduste põhjuseks. On selge, et ideid ei saaks tunnetada kui inimene kuuluks jäägitult nähtuste valdkonda. Nähtav maailm: Meeltega tabatav, Näivus, paistvus, Tekkimine, hävimine, muutumine, Ajaline, Ruumilis-kehaline, liitne, jagatav, Nähtuste paljusus ja individuaalsus, Ebatäiuslikkus. Ideede, olemuste maailm:Mõistusega tabatav, Tegelik, tõeline, tõevaldkond, Tekkimatu, hävimatu, muutumatu, Igavene, ajatu, Ruumiliste karakteristikuteta, lihtne, Ühtne, universaalne, Täiuslikkus, Normatiivsus. 7. Aristotelese arvates toimub kõik maailmas põhjuslikult, seda nimetatakse teleoloogiliseks maailmakirjelduseks. Ükski põhjus ei saa esineda teistest eraldi. Iga tagajärg on põhjuseks mingile uuele sündmusele, iga mõne
ametinimetust. Ammugi ei teki kellelgi selle kaudu, et ta ennast filosoofiks nimetab, igustatud pretensiooni vimule. Platon kasutab seda sna enda poolt defineeritud thenduses, pidades silmas sellist tpi inimesi, keda iseloomustab loomuprane pdlus tarkuse poole. Niisuguse pdluse olemasolu ei ole aga inimese enda teha ega loomulikult mitte riigivimu poolt jagada, vaid pigem kaasasndinud. Tarkus thendab Platoni eetika kohaselt aga voorust, mille eelduseks on olemuste/ideede teadmine. Platon piltlikustab seda nn laeva vrdpildiga: riiki on seal vrreldud laevaga, millel on laevandusest vhetaipav omanik. Nii kirjeldatud omanik smboliseerib rahvast. Selle omaniku juures kivad laevatri nuiamas madrused, kes samuti laevanduses kige suuremad asjatundjad ei ole. Riigilaeva tr on jagelemise objektiks. Igaks neist arvab, et just tema peab laeva juhtima, kuigi keegi neist ei ole kunagi seda kunsti ppinud, ei saa osutada oma petajat ega ppimisaega
Ometigi, traditsioonita, pärimuseta, oleks meil võimatu üldse midagi teada” [seals.]. Hinnates kirjeldatud seiskohalt Platoni epistemoloogiat, kirjutab Popper: “Platoni pessimistlik koopanägemus on õige, ta optimistlik anamnesis aga mitte …” [seals., lk. 1850]. Mis tähenduses siis Platoni anamnesis`e-õpetus liigoptimistlik on? Platon peab maailma olemusstruktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses ning just see peakski tema järgi olema inimtunnetus siht. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi kaalutledes üldiselt enam nii optimistlikud ei ole. Popperi hinnangul võib sedalaadi essentsialism – nagu eelpool juba kõneks oli – viia teadmise kasvu pärssivale teaduse- 6
tema käsituse kohaselt inimesele justkui ette eetiliselt õigustatud käitumise normid. Niisuguste normide mõistmine ning sellekohane käitumine on seetõttu sõltuvuses sellest, kuivõrd on inimesed võimelised vastavaks olemustunnetuseks. Samas tuleb silmas pidada, et eetiliste normide tunnetamine ei kujuta endast Platoni järgi mitte inimesepoolset mõistuskonstruktsioon, ammugi mitte intellektuaalset suva, vaid oleva enda struktuuriga etteantud olemuste mõistuskaemust. Kaariku võrdpilt. Eespool juba kõne all olnud Platoni hilisteoses “Phaidros” kulgeb arutlus liikumise probleemilt hinge olemuse käsitlusele. (246b-249c; Platon, Teosed I, lk. 312-316) Sokrates ütleb siin, et hinge idee (olemus) nõuaks jumalikku ja ulatuslikku käsitlemist, see, mille sarnane on hing, võimaldab aga inimlikku ja lühemat käsitlust. Nii piirdutaksegi antud juhul võrdpildiliku käsitlusega. Sokrates võrdleb hinge tiivulise hobukaariku ja selle juhiga
vastanumisest tulenev vastuoluline maailma tajumise viis. Topeltteadvus väljendub ebakindal minatunnetuses, tundes, et ollakse ‚lõksus’ mitme kultuuri vahel, võimetus tunda enda kodus ükskõik millises kultuuris, pidev paigast ära oleku tunne. Mittekodusolemise tunne inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Hübriidsus kolonisaatori ja koloniseeritava suhetest rõhutab nende vastastikust sõltuvust ja nende olemuste ühist konstrueerimist. 24. Ökokriitika. Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele.Inimene liigina loob keskkonnatähendusi muuhulgas kultuuris jutustatavate lugude abil. Looduskirjandus keskendub inimese ja looduse suhetele, seoste otsimisele. Ökokriitikat saab rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel nt
staatust mingitest põhjendustest lähtudes? -Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik rääkida kunsti staatuse “omistamisest,” sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad kunsti-staatust, mis sel teosel juba nagunii on. -Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. 8. Selgitage millistele eksimustele tuginevad traditsioonilised esteetikateooriad (Kennicki järgi). 1. Esteetikas on olemuste otsimine eksimus, mis tuleneb võimetusest hinnata selliste sõnade nagu ’’kunst,’’ilu’’ loogikat. 2. Kõigile kunstiteostele ühiste tunnusjoonte otsimine on viljatu ettevõtmine 3. Ei tohiks ignoneerida esteetikute definitsioonide kasulikkust. 4.Traditsiooniline esteetika oletab ekslikult, et vastutustundlik kriitika on võimatu ilma kõigi kunstiteoste kohta kehtivate reeglite kogumita. 3. loeng: Kunsti definitsioon II 1
XIX sajandiks oli aga kõrvuti filosoofiaga tekkinud terve rida teadusi ning uute teaduste kujunemine jätkub ka edaspidi. Positivismi seisukohalt on endine filosoofia kuningas Lear'i sarnane, kes jagas kogu oma varanduse lastele ning kes siis heideti kui kerjus tänavale: vana tüüpi filosoofidel pole pärast teaduste väljakujunemist enam midagi uurida. Uue ajastu jaoks on vaja ka uutmoodi filosoofiat, kuna vanamoodne filosoofia näib olevat vaid udujutu ajamine (olemuste ja printsiipide uurimine võib tõesti sellise mulje jätta). Positivismi rajajaks oli niisiis prantsuse filosoof Auguste Comte. Edasi levis uus filosoofia Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. Kuulsamate positivistlike filosoofidena võib veel nimetada inglasi John Stuart Mill'i (1806-1873) ja Herbert Spencer'it (1820-1903). Positiivses staadiumis püüdleb mõistus täpsete teadmiste poole nähtuste kohta
kopsupõletikku. Põhijooned tema meetodis, mida tuleb õige mõistuse kasutamise juures arvestada: 1) Tuleb vältida kõiki eelarvamusi ja tõesena tunnustada üksnes seda, mis on selgelt ja arusaadavalt tunnetatav. 2) Keerulised probleemid tuleb nii palju kui võimalik osadeks jaotada. 3) Lihtsatelt objektidelt aste astmelt ja samm sammult keerulistemani minna 4) Tuleb kirjeldavast süsteemist luua võimalikult ulatuslik loetelu. Eesmärgiks jõuda lihtsate olemuste juurde. D filosoofia tõeliseks lähtepunktiks on kahtlus. Ta otsib seda, milels ei saa enam kahelda. Oma teoses leiab, et kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Kahtlus hõlmab kõike. Kõiges milles saab kahelda peabki kahtlema. See on teoreetiline, sest praktilises elus peame toetuma tõenäolistele teadmistele. Ta pole skeptik. Meie meelte kaudu saadavad andmed ei pruugi olla lõplikud. Reskognitas ehk mõtlev asi. Väline kehademaailm. Inimese seisundile vastab tunne
5) Peab gruppi sellesse mittekuulujate ees positiivselt esindama. Enamik liidreid on kas teisi arvestavad või ülesandele orienteeritud (- Stodgill ja Coons). Kõige efektiivsema liidri tegurid (- Fiedler): 1) Oma suhetest alluvatega. 2) Oma formeelsest positsioonist võimu ja ressursside mõttes. 3) Ülesande olemusest. 9 Inimeste tajumine, veetlus ja inimsuhted - Mulje kujunemine - inimese kohta olemuste kujundamine teda esmakordselt kohtades. Mulje kujunemise protsessi tegurid: 1) Enesemõistetava teooria - millised on isiksuse jooned ja millised neist tõenäolisemalt omavahel seostuvad. 2) Individuaalsed (personaalsed) teooriad - meie isiklikud konstruktsioonid. 3) Esmamuljed teistest inimestest - on tähtis, kuidas me esialgu saame infot teiste inimeste kohta. 4) Komme jagamine inimesi kategooriasse (neid stereotüüpida).
Mõistuse kohus on olukorda kontrollida, valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog ,,Riik". Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus, Platoni uskumuse kohaselt püsiv ja hukkumatu. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee
tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole. 3 7. Platoni ideedeõpetus, idee ja nähtuse erinevused, ideedemaailma struktuur, ideede tunnetamine. Platon (427-347): Üldine on olemas. Meeleline maailm ei ole kõik, millest võib rääkida. Olemus on püsiv ja hukkumatu. Olemus teeb selle, mis miski on, aga pole ometi ise asjana kohatav. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks (idea). Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Idee on realiteet, nähtus on olemas vaid seetõttu et ta on osa ideest. Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus. Ideed on nähtava maailma omaduste põhjuseks
Ka Judith Lorberi ja Susan A. Farrelli järgi on sugu nii meessoo kui ka naissoo puhul sotsiaalselt konstrueeritud, loodud suhtumisega mingi kindla sotsiaalse ja ajaloolise asukoha raames, mis samas piirab, kuid sealjuures paradoksaalselt sisaldab potentsiaali radikaalseteks muutusteks. Toril Moi järgi tähistatakse sõnadega "naissoost" ja "meesoost" sooerinevuse puhtbioloogilisi külgi. Teiste seas tagavad normeeritud sotsiaalsed vajadused "oluliste naise ja mehe olemuste" staadiumide esilekutsumise. Soostereotüübid saavad alguse juba imikueast. Kuigi imikud ei erinenud üksteisest oma pikkuse või kaalu järgi, kirjeldavad vanemad imikuid nende soost lähtuvalt. Beebitüdrukut peeti pehmemaks, väiksemaks, häbelikumaks, tähelepanematumaks, nõrgemaks ja õrnemaks, samas kui beebipoissi nähakse kindlamana, suuremana, koordineeritumana, erksamana ja tugevamana. Traditsionaalselt nähakse naist abikaasa või ema rollis, mehe esmane vastutusvaldkond on aga
formaalne institutsioon. Wollheimi dilemma kunsti staatus mingitest põhjendustest? Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon. Ent siis on ekslik rääkida kunsti staatuse ,,omistamisest", sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad kunsti-staatust, mis sel teosel juba niigi on. Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. 8. Selgitage millistele eksimustele tuginevad traditsioonilised esteetikateooriad (Kennicki järgi). Esteetikas on olemuste otsimine eksimus, mis tuleneb võimetusest hinnata selliste sõnade nagu kunst, ilu loogikat. Kõigile kunstiteostele ühiste tunnusjoonte otsimine on viljatu ettevõtmine. Ei tohiks ignoneerida esteetikute definitsioonide kasulikkust. Traditsiooniline esteetika oletab ekslikult, et vastutustundlik kriitika on võimatu ilma kõigi kunstiteoste kohta kehtivate reeglite kogumita. III. Kunsti definitsioon II 1. Iseloomustage lühidalt esteetilise kunstiteooria erinevaid vorme.
ja teoloogiat tuleb katoliiklikes õppeasutustes asuvad neis? · Universaalide küsimus 10 · Realistide jaoks eksisteerivad vaid universaalid. · Kogu loodud maailm on inimese jaoks vaid Üksikasjad koosnevad vaid neile ühiste olemuste kontingentsete faktide kogu. B järgneb A-le, kuid alavormidest. me ei tea kas ta on ka A-st põhjustatud. · Nominalistide jaoks eksisteerivad vaid üksikasjad · Selle tunnetamine on võimalik üksnes (indiviidid) reaalselt, samal ajal kui universaalid kogemuslikult. eksisteerivad vaid inimese vaimus. Üldmõisted on · Ökonoomsusprintsiip ehk
summa. · Kõik senised süsteemid olid loodud kreeklaste poolt ja · Looduse mitmekesiduses on hingejõud üha kasvav: Kreekast imporditud. taimedel toitumis ja reproduktsioonijõud; loomadel taju · Roomalsed ise polnud neist ühtegi loonud, nad püüdsid ja võime ennast liigutada; inimesel olemuste ja teha neist parima valiku. põhitõdede tunnetusvõime /NOUS/. · EKLEKTIK "VÄLJAVALIJA". · Eetika · Rooma eklektitsism Kui Sokratest võib pidada "eetika isaks", siis Aristotelest · Roomlased olid praktilise kallakuga. Filosoofiline mõttetöö eetika kui teaduse loojaks
Araabia numbritena, võtsid kasutusele praktiliselt kõik trigonomeetrilised funktsioonid). Olulisemad teadlased olid: al Biruni pidas võimalikuks, et eksisteerib heliotsentriline (päikesekeskne) maailm, määras ära viiekümne aine tiheduse, viibis pikalt Indias ja koostas teose India ajaloost, etnograafiast ja geograafiast; Ibn Sina (Avicenna lad. k.) pani kirja raamatu "Arstiteaduse kaanon", selgitas erinevate haiguste olemuste põhjuseid ja kirjeldas ka tervislikku toitumist; al Idrisi geograaf, koostas raamatu "Geograafia", seal ta kirjeldas talle teadaolevat maailma, suur osa teadmistest olid teiste kirjeldused, raamatu juurde kuulus ka 2 kaarti: üks oli paberil, teine oli graveeritud hõbekettale (3,34 x 1,42 m). Bütsants Ida-Rooma riik, mis kestis 395-1453. Riigikeel on kreeka keel. Keiser
pidevalt Transkriptoom kõikide mRNA molekulide või transkriptide kogum, mis on olemas ühes rakus või rakkude kogumis. Seda võib kasutada kõikide transkriptide kohta organismis või ka kindlas rakutüübis. Reguloom regulatoorsete komponentide (geenid, mRNAd, valgud, metaboliidid) kogum rakus. See hõlmab ka regulatoorseid efekte nende komponentide vahel ja nende sõltuvust muutujatest. Tselloom rakkude ja nende interaktsioonide bioloogiliste olemuste ning bioloogiliste rakkude terviklikkuse kogum, mille põhiliseks moodustajaks on valgud. Metaboloom on inimese ainevahetusprotsessi ehk metabolismi väikesemolekuliliste vahe- või lõppsaaduste metaboliitide - kogum. Metaboliitide hulka kuuluvad nt aminohapped, suhkrud, rasvad ja kolesterool. Interaktoom molekulaarsete vastasmõjude kogum, mida enamasti näidatakse graafikuga. Metüloom metüleeritud DNA saitide ja genoomi mustrite kogum.
- Deskriptiivseid mudeleid kasutatakse otsustusprotsessi omaduste ja parameetrite kirjeldamiseks, et prognoosida selle kulgemist tulevikus samade raamtingimuste kehtimisel. See tähendab, et protsessi vaadeldakse suhteliselt pasiivselt kui iseenesest kulgevat või väliskeskkonnana käsitletavat juhitamatu nähtuste kompleksi. Taolisi mudeleid ei koostata üldjuhul majanduse praktilises juhtimises kasutamiseks, vaid peamisel juhtimisprotsesside olemuste teaduslikuks tunnetamiseks. - Normatiivsed mudelid võetakse kasutusele subjektide juhtimiseks, olemuslike elementeide kujundamiseks ja arengu suunamiseks. Normatiivsed mudelid mängivad aktiivset rolli juhitavate subjektide tegevuse kujundamisel, kuid kutsuvad sellega esile ka aktiivsed vastureaktsioonid subjektidel, kelle elulisi huvisid nende regulatsioonidega puudutatakse. Normatiivsed mudelid
teaduste kujunemine jätkub ka edaspidi. Positivismi seisukohalt on endine filosoofia kuningas Lear'i sarnane, kes jagas kogu oma varanduse lastele ning kes siis heideti kui kerjus tänavale: filosoofidel pole pärast teaduste väljakujunemist enam midagi uurida. Uue 83 ajastu jaoks on vaja ka uutmoodi filosoofiat, kuna vanamoodne filosoofia näib olevat vaid udujutu ajamine (olemuste ja printsiipide uurimine võib tõesti sellise mulje jätta). Positivismi rajajaks oli niisiis prantsuse filosoof Auguste Comte. Edasi levis uus filosoofia Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. K uulsamate positivistlike filosoofidena võib veel nimetada inglasi John Stuart Mill'i (180673) ja Herbert Spencer'it (18201903). J.S. Mill iseloomustas Comte'i õpetust järgmiselt: Tõelise filosoofia juhtmõte on: me tunnetame vaid
annaabi.ee 
