John Rawls Õiglus kui ausameelsus (0)

John Rawls „Õiglus kui ausameelsus “
John Rawls oli USA filosoof ning Ameerika Ühendriikide Harvardi Ülikooli poliitilise filosoofia professor , keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks poliitfilosoofiks ja üheks mõjukamaiks liberalismi pooldajaks. Oma kirjutises „Õiglus kui ausameelsus“ arutleb ta õigluse, vabaduse ja võrdsuse suhte üle ning esitab kriitikat ultilitaristliku õigluse printsiipide tõlgenduse kohta.
Õigluse mõistet on käsitletud kahe printsiibina. Esimene neist on seotud vabadusega – igal inimesel, kes on praktikaga seotud, on võrdne õigus kõige põhilisemale vabadusele, mis on samasugune ka kõigil teistel. Teine printsiip puudutab inimestevahelist võrdsust. Siin väidab filosoof, et meelevaldsed on sellised ebavõrdsused, mille puhul ei eeldata, et need on kõigi huvides ning et nendega saavutatavad positsioonid on ka kõigile avatud. Ebavõrdsuste all on silmas peetud erinevusi, mis tulenevad nende asjade jaotusest, mida inimesed püüavad saavutada või vältida. Teisest printsiibist võib järeldada, et lubatud on ainult sellised ebavõrdused, millest kõik kasu saavad. Neid printsiipe võib võrrelda mänguga, mille eripärasid ei ole võimalik ette näha. Rawlsi õigluse printsiipide puhul on oluline nii öelda algsituatsioon (üldine positsioon), kus inimesed hakkavad ühiskonnas olema, ilma mingit positsioon omamata. Seega on kõik algselt ühiskonnas võrdsel seisukohal.
Rawls rõhutab, et õiglus ja ausus ei ole samad asjad. Õigluse küsimus kerkib esile siis, kui on olemas erinevad osapooled, kes suruvad teineteisele oma huvisid peale ning arvavad , et just nende esindatud huvid on arvesse võtmise väärilised. Praktika õigluse hindamiseks on olemas eraldi hindamissüsteemid, mida inimesed tunnustavad. Õiglastes praktikates tunnustatakse printsiipe, mis on nende praktikate aluseks. Selline tunnustamine tuleneb tavaliselt vihameele puudumisest ja õiglase kohtlemise tundest. Kuid õigluse puhul on fundamentaalseks väärtuseks ka ausameelsus. Ausameelsusega on tegemist siis, kui inimesed, kellel puudub üksteise üle mõjuvõim, hakkavad koos tegutsema, kehtestades omavahelised reeglid tegevuse määratlemiseks ning hüvede ja kohustuste jaotamiseks. Kui reegel võetakse vastu, siis tekivad poolte vahel prima facie kohustused tegutseda praktikaga kooskõlas, kui on nende kord järeleandmisi teha. Sellest kohustuses on võimalik taganeda juhul, kui selleks on piisavad õiguslikud kaalutlused reegli mitte järgimiseks. Praktikat peetakse ausaks, kui tegevuses osalevatest inimestest ei tunne keegi ennast ärakasutatuna. Üldjuhul peetakse ebaausaks seda, kui keegi on nõus vastu võtma praktikast saadud hüved, kuid samas keeldub sellele oma panust andmast.
Filsoof väidab, et utilitaristlik õigluse printsiipide käsitlus on ekslik . Õigluse kaalutlusel on eriline kaal, millega arvestab vaid õigluse kui ausameelsuse kontseptsioon ning mis on oluline osa õigluse mõistest. Näiteks on toodud orja ja orjapidaja vaheline suhe. Orjust ei ole kunagi võimalik õigustada nii nagu klassikaline utilitarism seda teha võiks - orjus on orjapidajale nii kasulik, et kaalub üles puudused orja ja ühiskonna jaoks. Seega ei saa üldises positsioonis olevatele isikutele praktika põhjenduseks pakkuda asjaolu, et see rahuldab huve paremini andes järele nõuetele, mida tuleks eitada. Samuti oleks ekslik arvata, et praktika olemasolu aluseks võib olla see, et tema toodud kasu kaalub üle kahju. Need põhjused on õigluse printsiipide puhul olulisemad kui klassikalise utilitarismi puhul võib täheldada. Utilitarism ei arvesta ka asjaolu, et ebaõigluses süüdistamise puhul peetakse kohatuks seda, kui inimesega samas praktikas olev isik väidaks, et ebaõiglus võimaldas suurimat huvide rahuldamist. Kuid just seda toetab Rawls’i käsitlus. Siiski toetatakse utilitarismi moraalsuse printsiibina.
John Rawls on oma kirjutises loonud õigluse süsteemi, mis sisaldab kahte printsiipi . Esimene neist puudutab inimese põhilisi vabadusi ning teine on seotud võrdsusega. Võrdsuse puhul on tõstatatud ka ebavõrdsuse küsimus. See on kindlasti lubatud ainult siis, kui see toob kasu mõlemale poolele. Kuigi teose pealkirjaks on „Õiglus kui ausameelsus“, on siiski vastu vaieldud, et õiglus ja ausameelsus ei ole üks ja sama asi. Õiglus on pigem teatud liiki efektiivsus ning seostub oma huvide väärtuslikuks pidamises ja nende teistele peale surumises. Ausameelsus puudutab neid inimesti, kes töötavad koos ning seavad sisse reeglid, tuues sellega kaasa prima facie kohustuse neid reegleid järgida. Kuid vaatamata sellele on aususel siiski suur osa õigluse mõises. Utilitarismi puhul toob Rawls välja, et mõned õigluse printsiipide jaoks olulised aspektid ei ole piisavalt rõhutatud. Näiteks see, et praktika on efektiivsem huvide rahuldamisel, kui see annab järele nõuetele, mida tuleks eitada, mis on tegelikkuses ka üldjuhul tõene. Vastu võiks vaielda aga väitele nagu praktika põhjuseks ei ole see, et tema poolt toodav kasu on suurem kui kahju. Enamasti soovitakse just vastupidist. Inimesed on pigem kasu peal väljas ning eelistavad praktikat, mis toob võimalikult vähe kahju ja rohkem kasu. Kuigi autor kritiseerib siin utilitarismi, ei ole ta täielikult selle vastu ning ka tema enda mõtetes on näha utilitaristlikke vaatenurki.