Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Nurmenukk". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
nurmenuk, nurmenukk, õied, kotti, lehelaba, aheneb, longus, ökoloogia, paiguti, taimeorganit, ravimina, hommikul, taimeosad, kuivatamise, viljadNurmenukk Primula veris L. Marie Grünthal ja Martin Mägedi Iseloomulikud tunnused: · Lehed rohelised. · Juurmise kodarikuna. · Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks. · Õied erekollased, selgelt ühekülgses sarikõisikus. · Veidi longus, õietupp avar, kollakasroheline, kolmnurksete laiade tipmetega. · Kõrgus 10-30 cm. · Õistaim. Levik ja ökoloogia: · Mitmeaastane. · Kuivematel kasvukohtadel (Põhja- ja Lääne-Eestis) · Õitseb mais ja juunis. Kasutus: · Millist osa tarvitada: õied, lehed, risoom, juured. · Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata kevadel ja sügisel). · Lehtedes on kõrge C-vitamiini tase, palju saponiine, askorbiinhapet, leidub ka karotiini, vitamiine A, P ja E ning kõigis taimeosades on palju mangaani soola. Toime: · rahustav, röga lahtistav, seentevastane ja
Alati peaks osa taimi kasvama jätma, et liik sellest kohast ei kaoks. Järelikult on kõige õigem korjata seal, kus seda liiki on massiliselt. Ei maksa noppida riknenud, tolmuseid ja närtsinud taimi, ei sobi ka haiged või putukate poolt rüüstatud. Kui tegu on mürgise taimega, tuleb olla eriti ettevaatlik - koguda võib ainult lubatud taimeosa, pärast pesta kindlasti käed, mitte panna neid suhu ega silma. Ravimtaimi on õige korjata õhku läbilaskvasse kotti või pealt lahtisesse nõusse. Mittesobiv on kilekott, kus taimed riknevad kiiresti. Taimi tohib korjata vaid kohtadest, mis pole saastatud, mis asuvad autoteest vähemalt saja meetri kaugusel ja eemal saastavatest tööstusettevõtetest. Pungad- Kogutakse kevadel koos okstega enne lehtede puhkemist. Pungad eemaldatakse peale okste kuivamist. Koor -Kogutakse enamasti noortelt okstelt varakevadel kuni pungade puhkemiseni (kui mahlad liiguvad). Sel ajal on toimeaineid kõige enam ja koor on lahti
Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium Janno Tetsmann, 12. reaal Harilik nurmenukk (Primula veris) Referaat 04.04.2001 Harilik nurmenukk (Primula veris) Sugukond nurmenukulised, perekond nurmenukk. Viltuse risoomiga, paljude nöörjate juurtega mitmeaastane lühikarvane rohttaim. Kasvab kuivadel niitudel, loopealsetel, metsaservadel. Rahvaseas tuntud nimede all nagu kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks nurmenukku. See taim on meie rahva hulgas nii armastatud ja tuntud, et talle on antud üle kahesaja nime ilmselt rohkem kui ühelegi teisele meie taimele
nenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähal. Ehkki reljeefi nõgudes võib ajuti niiskust olla taimede kasvuks piisavalt, on sellised mullad põua ajal kergesti läbikuivavad. Seetõttu saavad siin kasvada taimed, mis taluvad suvist kuivaperioodi kahjustusteta. Hõre puurinne varjutab alustaimestikku vähe ning seetõttu leiame loometsades kõrvuti kasvamas kuivalembeseid taimi - leesikas, kassikäpp, nõmm-liivatee ja lubjalembeseid niidutaimi - lubikas, angerpist, hobumadar, nurmenukk, aga ka laialehiste viljakate muldadega metsade taimi - sinilill, ussilakk, longus helmikas, sulg-aruluste. Loometsad on Eestis levinud saartel, Loode- ja Põhja-Eesti paealadel. Eesti metsadest moodustavad loometsad 3%. Puistute tootlikkus on madal, III IV boniteet. Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud
rohttaim, tal on 2-5 tõusvat vart, noores eas on need sõlmkohtade alt karvased, hiljem hõredakarvased. Juured on tugevad, paljude külgjuurtega. Lehed on kolmetised, pealt helerohelised, punakaspruuni laiguga keskel. Alumised lehed on pikarootsulised ja moodustavad sageli kodariku, ülemised lehed lühirootsulised. Abilehed on munajad, sulglehekesed äraspidimunajad või elliptilised. Õisikuid on l või 2, õietupp on karvane, hele- või tumepunased, vahel ka lillakad ja väga harva valged õied moodustavad tiheda nuti. Aasristik õitseb juunist septembrini. Ravimina kasutatakse aasristiku õisi koos ülemiste lehtedega. Neid kogutakse õitsemise algul ja kuivatatakse kohe varjus, katusealuses või kuivatis temperatuuril 60-70 °C, kusjuures tuleb vältida ülekuivatamist, sest droog kaotab siis oma ravitoime. Säilitatakse kumises nõus l aasta. Mõnel juhul kogutakse ka juuri, mida kuivatatakse tavalisel viisil.
ebapiisavalt kuivatatud droog läheb seistes hallitama, toimeainete sisaldus selles väheneb. Liigne veesisaldus sodustab mikroobide ja seente arngut. (Ain Raal, Farmakognoosia 2010:28). Ravimtaimi säilitatakse paberkottides, klaasnõudes või kastides, mis lasevad õhku läbi. Hea oleks pakend varustada kogumisandmeteg: milline taimeliik, millal ja kus korjatud. Erinevad taimeosad säilivad õige kuivatamise ja säilitamise korral erinevalt: koor 3...4 aastat, õied 2...3 , viljad 2, ürt 2..4 aastat. Kauemaks riiulile unustatud ravimtaimed võib ära visata kuna nende toime on nõrgenenud ja taimed ise vananenud. ("Eesti taimed" 2008). ARUKASK (Batula pendula Roth) Kasvab Arukask kõrgete heitlehteliste puudena. Tüvi on sirge ning kattunud valge tohuga. Oksad on varustatud emas-ja isas urbadega ning lehed on kolnurkjad kuni rombjad. Droogina kasutatakse arukasel pungi ja lehti-Betulae gemma et folium, Harvem
Ravimtaimed Uurimustöö Laagri Kool Rasmus Liiv Ravimtaimed Taimi hakati haiguste raviks kasutama juba 5000 aastat tagasi. Eriti arenenud oli taimemeditsiin Hiinas, kus kasutati haiguste raviks vähemalt 240 erinevat taimeliiki. Praegu on umbes 40 % kasutatavatest ravimitest taimse päritoluga või sisaldavad taimseid toimaineid. Ravimtaimed Erinevates taimedes on erinevad toimeained. Seega on vaja täpselt teada, milliseid taimi milliste haiguste raviks kasutada. Sõltuvalt sellest, millistes taimeosades on toimeaineid kõige enam, kasutatakse taime õisi, vilju, lehti, juuri, koort jm. Ravimtaimede kogumine Minnes metsa või niidule ravimtaimi korjama, on vaja kinni pidada kindlatest reeglitest, et loodusele ega inimestele mitte kahju teha. Koguda ei tohi
Teesegu peab olema ühtlane. Algul segatakse kokku väiksemas hulgas olevad ürdid, mis lisatakse siis suuremas hulgas olevatele ürtidele. TAIMED MIS RAVIVAD: GRIPP- astelpaju, mustleeder, must sõstar, sibul, küüslauk, meliss, salvei, kress, kopsurohi, kadakas, raudrohi, pune, naistepuna, angervaks, raudrohi,nurmenukk, liivatee HAMBAVALU-meliss, liivatee, aedtill, saialill kortsleht, maajalg, soopihl KÖHA-liivatee, sibul, kartul, aedvaak, must sõstar,mets-kassinaeris, nurmenukk, paiseleht, islandi käökõrv, mänd, maajalg, pihlakas KÜLMETUS-astelpaju, kirss, must leeder, must sõstar,iisop, basiilik, haab, kadakas, kask, kuusk, mänd, lepp, paju, nurmenukk, pune, angervaks, vaarikas, kõrvenõges, pärn, murakas, sirel NOHU-saialill, küüslauk, liivatee, aedvaak, paiseleht PALAVIK-kirss, basiilik, iisop, meliss, angervaks, paju, vaarikas, pune, haab PEAVALU-basiilik, meliss, piparrohi, piparmünt, valgeristik, suur teeleht, sirel
Näiteks sobib ta mitmetest nahahaigustest vabanemiseks. Kuid huvitav on veel see, et sellest valgest piimmahlast toodetakse mõnel pool kautsukit. See on kummi tooraine. Kautsuki tootmiseks isegi kasvatati mõnda võililleliiki. Palderjanijuur • Palderjan (Valeriana officinalis) võitleb edukalt unehäiretega. Apteegis on saadaval mitmed palderjanil põhinevad preparaadid. Võite ka ise palderjani korjata ja sellest teed keeta. Palderjanil on sakilised lehed ja roosad õied, taim õitseb juuli-augusti vahel. Palderjani kõige kasulikum osa on juur, mida korjatakse sügiseti ja tarvitatakse kuivatatult. • Tee jaoks peenestada kaks teelusikatäit palderjanijuurt, kallata tassi keeva veega üle, viis minuti kaetult seista lasta ja kurnata. Juua mitu tassi lonkshaaval. Palderjan ei maitse hästi, teesse võib parema maitse eesmärgil näiteks melissi või kannatuslille lisada. Nõges
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
Tema lehed pole sellised nagu tavalistel taimedel, vaid need on muutunud soomusetaolisteks. Vahel on märgatud ka seda, et seenlill kasvab rühmas ringidena, nii nagu seda teevad seened. Siiski on seenlill rohttaim. Rohelise värvi puudumine näitab seda, et taim ei saa ise suhkruid valmistada. Selleks lähebki seenlillel vaja seeneniiditiku abi. Seenlillel on risoom, mis moodustab seeneniidistikuga koos mullas ühe tiheda puntra. Seened hangivad seenlillele vajaliku toidu. Huvitavad on ka tema õied, mis on samuti valkjad ja lihakad. Need on veidi kellukakujulised ja asuvad tihedas kobaras mitteharuneva varre tipus. Kui seenlill õitseb, on tema õiekobar longus, kui aga seemned valmivad, tõuseb püsti. Seenlille suguluse üle teiste taimedega on botaanikud palju vaielnud: teda arvatakse uibuleheliste hulka, aga ka omaette seenlilleliste sugukonda. Viimasel ajal peetakse seenlille kõige lähedasemaks hoopis kanarbikulistega! Kust seenlille leida võiks
Toime eripära köhavastane, põletikuvastane, valuleevendav, antibiootiline. Kogutud köokõrva toime püsib kuni neli aastat. Kasutamine vesitõmmisena, lima tõttu kasutatakse välispidiselt suu limaskestapõletiku ja haavade korral. Mõru maitse aitab suurendada söögiisu, stimuleerib seedetegevust, normaliseerib seedehäireid. Islandi käokõrva ekstrakti on kasutatud looduslike köhapastillide Islamint ja Islamoos valmistamisel. * Metsmaasikas; Droog Viljad (marjad), lehed, õied. Toime eripära marjad tugevadavad verd, suurendavad südame jõudlust, vett ja saasteaineid väljutav. Masikad korrastavad soolade ainevahetushäireid, mõjuvad soodsalt seedetegevusele, suurendavad kudede regeneratsioonivõimet. Marjad võivad põhjustada allergiat. Lehtedel ja õitel on tugev põletikuvastane ja rahustav ning ainevahetust parandav toime. Kasutamine värskeid marju kasutatakse kehvveresuse ja vitamiinipuuduse korral, seedehäirete ja ainevahetushäirete esinemisel
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
allpool. Õitseb aprillist juunini. Viljaks paljas, munajas kupar http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=181 Iseloomulikud tunnused: Lehed ainult juurmised, lehistunud vart pole, õieraod kinnituvad rosetilehtede kaenlasse. Lehed paljad, laimunajad. Abilehed narmastunud või terve servaga. Õied 1-1,5 cm pikad. Õieraod 4-10 cm pikad, kandelehekesed kinnituvad õierao keskele või allapoole. Õied helelillad, kannus 1- 1,5 mm pikk, tömp. Kõrgus 5-15 cm. Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Soistel niitudel ja puisniitudel, lepikutes. Tavaline. Õitseb mais, juunis. Märkused: Sarnane turvaskannikesele, kelle lehed on alt veidi karvased http://efloora.ut.ee/Eesti/species/5274.html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus
● Sarnaneb nii välimuselt, lõhnalt kui ka maitselt melissile. ● Vars on püstine ja hästi harunev. Botaaniline iseloomustus ● Lehed kolmnurkjas-munajad täkilise kuni saagja servaga, kaetud pehmete karvadega. ● Lehed on melissi lehtedest tugevama tipuga ja hallikama rohelise värvusega. ● Õied on määrdunudvalged, asuvad kobaras varre ja harude tipus nagu piparmündil (melissi õied paiknevad ülemiste lehtede kaenaldes). Botaaniline iseloomustus ● Õitseb juuni lõpust septembrini. Seeme valmib eesti oludes hästi, paljuneb ka isekülvi teel. ● Kultuurtaimena kasvatatakse liigi sidrunilõhnalist vormi (Nepeta citriodora). Nepeta citriodora Botaaniline iseloomustus ● Hariliku naistenõgese kõrval teised naistenõgese liigid: Nepeta grandiflora – Nepeta
Alati peaks osa taimi kasvama jätma, et liik sellest kohast ei kaoks. Järelikult on kõige õigem korjata seal, kus seda liiki on massiliselt. Ei maksa noppida riknenud, tolmuseid ja närtsinud taimi, ei sobi ka haiged või putukate poolt rüüstatud. Kui tegu on mürgise taimega, tuleb olla eriti ettevaatlik - koguda võib ainult lubatud taimeosa, pärast pesta kindlasti käed, mitte panna neid suhu ega silma. Ravimtaimi on õige korjata õhku läbilaskvasse kotti või pealt lahtisesse nõusse. Mittesobiv on kilekott, kus taimed riknevad kiiresti. Taimi tohib korjata vaid kohtadest, mis pole saastatud, mis asuvad autoteest vähemalt saja meetri kaugusel ja eemal saastavatest tööstusettevõtetest. Kogutakse kevadel koos okstega enne lehtede puhkemist. Pungad eemaldatakse peale Pungad okste kuivamist. Kogutakse enamasti noortelt okstelt varakevadel kuni pungade puhkemiseni (kui
2) hõlmab üle 2000 liigi. 3-4) rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad, abilehti pole. Lehed juurmised või varrel vahelduvalt. lehed enamasti jagunenud, harva terved. Õied tipmises õisikus, harva üksikult. Õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad). Õied radiaalsümmeetrilised või monosümmeetrilised. Õieosade arv varieeruv. Osa tolmukaist või õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks. Perekondade eristamisel õie ehitusel esmajärguline tähtsus (mõnel õied taandarenenud) Viljad on enamasti koguviljad: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur. Tulikalised sisaldavad sageli mürgiseid alkaloide, kariloomad tulikalisi ei söö. Kuivamisel mürgisus väheneb. 5) Eestis ~19 liiki : niitudel, metsades, võsastikes, teeveertel, karjamaadel. Maailimas ~2000 liiki : külma kliimaga aladel, mõõduka kliimaga aladel, troopilisel aladel. 6)Tulikalised on enamasti dekoratiiv ja ravimtaimed. Väga mürgised (eluohtlikult) on näiteks
Hiirekõrva kevadised värsked lehed sobivad supi sisse või salatikaussi. Supi maitsestamiseks on soovitatud ka õlirikkaid seemneid. Ka hiirekõrv on tegelikult üks tüütu umbrohi. Ühel tema taimel võib valmida mitukümmend tuhat seemet ja need säilivad mullas idanemisvõimelistena kuni kuus aastat. Valge iminõges (emanõges, imenõges, piimanõges, miiksmaasikas, mesilill) Valget iminõgest tunneb ilmselt igaüks. Tema õied eritavad magusat ainet- nektarit, millest paljud putukad meelsasti toituvad. Nektarist teevad mesilased mett. Valge iminõgese õied võivad oma nektarirohkuselt võistelda selle ala tugevamatega. Kuna iminõgese õis on aga väga omapärase ehitusega, siis ei pääse mitte iga putkas tema kallale maiustama
AED SALVEI Salvia officinalis Huulõielised (Lamiaceae) Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks VARS alumises osas puitunud, ülalt roheline LEHT tugeva lõhnaga, piklikud, hallikasrohelised, sametkarvased. Lehed sisaldavad eeterlikku õli, selle kõrval ka park- ja mõruaineid. ÕIS lillakassinised õied õisikutes SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim ja vürtsitaimena. Ühes 10. Sajandist pärit vanade room- laste taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?" Keskajal usuti, et tass salveiteed suurendab süm-
..........................................................9 Sinilill............................................................................................................................11 Kullerkupp....................................................................................................................12 Maikelluke....................................................................................................................13 Harilik nurmenukk........................................................................................................14 Paiseleht........................................................................................................................15 Harilik lumikelluke.......................................................................................................15 KEVADE PUUD..........................................................................................................
Laagri Kool Ravimtaimede uurimustöö Juhendaja: Jaana Tooming Valmistas: Rasmus Liiv Sisukord: 1. Ravimtaimed 2. Ravimtaimede kogumine 3. milleks kasutatakase erinevaid ravimtaimede osi 4. Ravimtaimede kuivatamine 5. Ravimtaimede säilitamine 6. Ravimtaime teed 7. Miks tehakse ravimtaimeteed? 8. Kõige enim kasutatud ravimtaimed 9. missuguste taimedega võib teha ravimtaimeteed ja millistega ei tohi Sissejuhatus: Ravimtaimi kasutati juba tuhandeid aastaid ja kasutatakse veel tuhandeid aastaid. Ravimtaimed on taimed, mis ravivad erinevaid haigusi või kui kukud rattaga sõites ja veri on väljas, siis aitab ka ravimtaim. Ravimtaimed: Taimi hakati haiguste raviks kasutama juba 5000 aastat tagasi. Eriti arenenud oli taimemeditsiin Hiinas, kus kasutati haiguste raviks vähemalt 240 erinevat taimeliiki. Praegu on umbes 40 % kasutatavatest ravimitest taimse päritoluga või sisaldavad taimseid toimaineid. Erinevates taimedes on erin
PEREKOND PÜSIKUD 1. Akakapsas Madalakasvulised , nõtked, sageli roomavate vartega rohttaimed või poolpõõsad. Lõhiraolised õied asuvad varte tippudes. Alumised lehed paiknevad rosetjalt ja vartel vastakuti. Akakapsad on pärlid pinnakattetaimede hulgas. Nad kasvavad looduslikult Euroopas, Põhja-Aafrikas, Kesk-Aasias ja Iraanis. Nad on vähenõudlikud, kiirekasvulised, pikaealised ja vastupidavad pinnakatjad. Õitsevad mais-juunis, õied on lillakassinised, valged ja roosad. Sobivateks kaaslasteks on hostad, priimulad, sõnajalad, varjukõrrelised ja teised poolvarjulisi kasvupaiku armastavad taimed. Kuival kasvukohal nakatub kergesti jahukastesse, liiga variulises kohas aga erksavärviliste sortide värvid luituvad. Lähestikku kasvavad erinevad akakapsa sordid võivad kergesti ristuda. 2. Aster Perekonnas on kuni 300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt Kesk-ja Põhja- Ameerikas ning Lõuna-Aafrikas
Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased. Kuni 3 cm pikkused purpurroosad kollase neeluga õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel 3 5 kaupa kimbus, veidi longus. Õite kroon kitsaslehterjas, väljaspoolt karvane. Õitseb järjest 30-40 päeva. Varajase veigela kupar on paljas ning sügisel valmivad seemned väikesed ja lennutiibadeta. Viljub 6 aastasena. (Aiasõber, Seemnemaailm). Joonis 3. Varajane veigela (Weigela praecox). (http://static2.nagi.ee/i/p/461/35/11533817938e3e_l.jpg) 18 Lõikamine
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Vili punane, munajas. Söödav ja magusamaitseline. Seeme, okkad ja puit mürgine. Puit punakas, väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puitu kasutatakse mööbli ja vibude valmistamiseks. Kasutatakse haljastuses. 22. Perekond kukerpuu Perekonnas heitlehised või igihaljad ühekojalised põõsad, harvem puud. Lehed saagja servaga või terveservalised vahelduvad lihtlehed, kimpudena lühivõrsel, millel ühe- või mitmeharulised astlad. Kollased, nektaririkkad õied kobarjates rippuvates õisikutes. Marjad piklikud, ühe või mitme seemnega, punased või mustad ning mõnel liigil ka söödavad. Kollakas puit on raske, kõva, tihe ja hästi poleeritav. 450 liiki (harilik, thunbergi). Levinud peamiselt põhjapoolkeral. Puitu kasutatakse tisleri- ja nikerdustöödel. Koort ja juuri meditsiinis. Viljadest jooke, keediseid ja kompvekke. Paljud liigid tähtsad ilupõõsad haljastuses. 23. Perekond sõstar ja harilik ebajasmiin
leotisel lasti paar päeva seista ja hüva rüübe oligi valmis. Rahvapärimustes on andmeid isegi kadakamarjadest tehtud kohvi kohta, mida soovitati pakkuda hüsteerilistele inimestele. 4.2. Kibuvits (Rosa) orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik. Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid 10 see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool
Harilik mänd on noores eas koonusja, hiljem keraja võraga puuliik, tüvi sirge, vanemas eas kaetud paksu korbaga. Okste harunemine monopodiaalne. Puud võivad kasvada kuni 50 m kõrgusteks ja saavutada kuni 1,5 m tüveläbimõõdu. Vanus küündib kuni 500 aastani. Areaal: Väga suur, kasvades nii Euroopas kui Aasias. Leviku põhjapiir - 70 kraadi põhjalaiust Loode-Norras, lõunapiir 45 kraadi põhjalaiuse kohal, idapiir - Amuurimaa, läänepiir - Prantsusmaa. Harilikul männil on ka paiguti osaareaalid - Prantsuse Sevennid, Väike-Aasia jm. Võrsed: hele- kuni hallikaspruunid, paljad. Pungad: ruljad, tömbi või lühidalt terava tipuga, pruunid, vaigused. Okkad: lühivõrseil 2 - kaupa, kuni 7 cm pikad, teravatipulised, veidi keerdunud, karedate servadega, püsivad puul 3...4 aastat. Käbid: Emasõied õitsedes püstised ja punased. Käbi hakkab arenema järgmisel aastal. Valminud käbi 3...7 cm pikk, 2...3 cm läbimõõdus, piklikmunaja kujuga, pruun ja läikiv.
Noorte haavade oksad harunevad vähe ja on punsunud. Esimestel aastatel sirgub haava latv igal aastal tavaliselt tervelt meetri jagu.(kiirekasvuliseim puu Eesti metsades). Haava eluiga on alla 100 aasta. Suured haavad on enamasti juba seest mädad, seda põhjustavad paljud seeneliigid. Haavakoor on teistest puukoortest toitvam. Halli tooniga haavad nakatuvad seenhaigustesse kergemini, kui roheka koorega haavad(elujõulisemad tänu klorofülli rohkusele). Haavalehed värisevad, kuna lehelaba kuju on ümar ja vars pikk. Haavast valmistati vanasti haabjaid (paat). Vanasti vooliti haavast lusikaid, kulpe (toidunõusid). Praegu hindab haaba paberitööstus (töötlemiseks kulub vähem kemikaale). Parim tikkude valmistamiseks, kuna puit ei ole rabe. Haavast valmistatakse saunalavasid(ei aja välja vaiku, istumisel ei tundu kuum ega konarlik. Vanad haavad rikastavad metsas elustikku (on elutähtsates sidemetes kümnete linnuliikidega). 2. Jalakas (Ulmus)
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
Vili on kaksiktiibvili. Seemne kohalt vili paksenenud, kerajas, koos tiivaga kuni 4 cm pikk., valminult roheline või punakas, valmib septembris. 6. Kasvunõuded: Külmakindel, eelistab viljakaid liivsavimuldi. Küllaltki varjutaluv, eriti noores eas. Juurestik hästi arenenud, seetõttu tormikindel. Noorelt kiirekasvuline, hiljem kasv aeglustub. Eluiga kuni 200 aastat. 7. Kasutus: Vahtra kasutusala on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk,
korbaga. Okste harunemine monopodiaalne. Puud võivad kasvada kuni 50 m kõrgusteks ja saavutada kuni 1,5 m tüveläbimõõdu. Vanus küündib kuni 500 aastani. Tsoon II. Kultuuristamise aeg teadmata. Areaal: Väga suur, kasvades nii Euroopas kui Aasias. Leviku põhjapiir - 70 kraadi põhjalaiust Loode-Norras, lõunapiir 45 kraadi põhjalaiuse kohal, idapiir - Amuurimaa, läänepiir - Prantsusmaa. Harilikul männil on ka paiguti osaareaalid - Prantsuse Sevennid, Väike-Aasia jm. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: hele- kuni hallikaspruunid, paljad. Pungad: ruljad, tömbi või lühidalt terava tipuga, pruunid, vaigused. Okkad: lühivõrseil 2 - kaupa, kuni 7 cm pikad, teravatipulised, veidi keerdunud, karedate servadega, püsivad puul 3...4 aastat. Käbid: Emasõied õitsedes püstised ja punased. Käbi hakkab arenema järgmisel aastal. Valminud käbi 3...7 cm pikk, 2..
annaabi.ee 
