Uibulehelised (0)

UIBULEHELISED- PYROLACEAE
Sugukond uibulehelised (Pyrolaceae) oli varem kanarbikulaadsete seltsi kuulunud taimede sugukond. hilisemad molekulaargeneetilised uuringud näevad neid pigem kanarbikuliste (Ericaceae) sugukonnas.
HARILIK SEENLILL- Monotropa hypopitys
Seenlill on oma nime saanud sarnasusest seentega.
Rahvapäraselt kutsutakse teda veel ka näiteks kääpalilleks ja parilaseeneks.
Tal pole üldse klorofülli ja seega ka rohelist värvust. Samuti on seenetaoliselt pehmed ja lihakad nii tema lehed kui ka varred. Tema lehed pole sellised nagu tavalistel taimedel, vaid need on muutunud soomusetaolisteks.
Vahel on märgatud ka seda, et seenlill kasvab rühmas ringidena, nii nagu seda teevad seened.
Siiski on seenlill rohttaim . Rohelise värvi puudumine näitab seda, et taim ei saa ise suhkruid valmistada. Selleks lähebki seenlillel vaja seeneniiditiku abi. Seenlillel on risoom , mis moodustab seeneniidistikuga koos mullas ühe tiheda puntra. Seened hangivad seenlillele vajaliku toidu.
Huvitavad on ka tema õied, mis on samuti valkjad ja lihakad. Need on veidi kellukakujulised ja asuvad tihedas kobaras mitteharuneva varre tipus . Kui seenlill õitseb, on tema õiekobar longus , kui aga seemned valmivad, tõuseb püsti.
Seenlille suguluse üle teiste taimedega on botaanikud palju vaielnud: teda arvatakse uibuleheliste hulka, aga ka omaette seenlilleliste sugukonda. Viimasel ajal peetakse seenlille kõige lähedasemaks hoopis kanarbikulistega!
Kust seenlille leida võiks? Loomulikult puude lähedusest, sest mujal pole talle ju toitu.
Kuid sagedamini kasvab ta väga pimedates tihedates kuusikutes rohke metsakõduga pinnasel. Vahel võib aga seenlille kohata ka küllaltki hõredates männikutes. seenlill eelistab kuivemaid kasvukohti. Eestis? Hajusalt, tavalisem Lääne ja Kagu- Eestis.
HARILIK TALVIK
Chimaphila umbellata
Sugukond uibulehelised, perekond talvik.
Kõrgus 10-15 cm.Lehed varrel männasjalt, talbjad, kuni 6cm pikad, tumerohelised, läikivad, saagja servaga.Õisik sarikjas, õied roosad, longus. Õitseb juulis ja augustis.
Kust leida võiks?Talvikt võib leida kuivadest männi- ja segametsadest
Eestis? Sagedam lõuna- ja idaosas.
HARILIK LAKKLEHT
(Orthilia secunda )
jooksjarohi, lakktalvik, talihaljas, toomhein, varsakabjad
Lakkleht on väike metsataim . Taim näib vaid kuni paarikümne sentimeetri pikkune , ent ta on oma risoomid igale poole laiali ajanud. St, et lakklehe maa-alustest vartest võib aga igal sõlmekohal sündida uus “maapealne taim”. Maapealsele varrele kasvavad alla ka väikesed juured ja ta alustab küllaltki iseseisvat elu.
Taas on juurtele abimeheks seeneniidistik.
Lakkelehe pärislehed kasvavad maa-alustest võsunditest välja juurmise kimbuna ehk kodarikuna. Nad on üsna heledalt rohelised ja pealmiselt pinnalt läikivad nagu lakitud . Sellest ka taime nimi. Kuid lakklehel on veel lehti. Nende pärislehtede vahel võib leida soomusetaolisi alalehti ja õisikuvarval samuti soomusjaid kõrglehti. Õisikuid ei näe me aga sugugi alati. Kõigepealt ilmub maapinnale vaid leherosett. See püsib igihaljana kolm või neli aastat, osa lehti kuivab vahepeal , osa elab üle talve, hävinute asemele kasvavad uued. Alles kolmandal või neljandal aastal tuleb lehtede vahelt välja pikk õisikuvarb ja areneb tihe õiekobar. Õied on rohekasvalged mõlemasugulised, kaheli õiekattega ja lühiraolised.
Kust leida??
((Sageli vaatab ta meile varjukast, kõduga kaetud metsaaluselt kavalalt otsa.))
Kuningakübar, Moneses uniflora
Mitmeaastane taim. Õitsva taime kõrgus on 5 kuni 15 cm. Ümarad 4–20 cm läbimõõduga lühikesevarrelised lehed paiknevad varre alusel ligistikku. Servast lehed peenetäkilised, pealt läikivad. Ratasjas rippuv õis üksikult varre otsas, läbimõõt 12–28 cm. Õis lõhnab meeldivalt. Õitseb juunis-juulis.Kust leida?
PEREKOND UIBULEHT- PRYOLA
ROHEKAS UIBULEHT Pyrola chlorantha
Lehed on läiketud, tumerohelised. Õied kollakasrohelised ja lõhnatud. Tupplehed on 4-5 korda kroonlehtedest lühemad, hoiduvad vastu krooni. Vars ja leherootsud sageli on punakad. Kus? Rohkel kõdul ja vanemates männikutes. Eestis kasvab paiguti, tavalisem Lääne- ja Põhja- Eestis.
Ümaralehine uibuleht
(Pyrola rotundifolia)
Ümaralehise uibulehe lehed on katsudes nahkjad ja tugevad. Niisugused peavad lehed seepärast olema, et talve üle elada. Uibuleht on igihaljas taim. Gröönimaal tehtud katsetes on tema lehed elanud isegi nelja aasta vanuseks.
ümaralehise uibulehe õie emakal on pikk kael ja see on allapoole kõverdunud. See on üks tähtis tunnus, mis eristab seda liiki teistest uibulehtedest. Sarnane emakakael on vaid rohekal uibulehel, kelle õied on enam kollakasrohelised ja mis peamine, lõhnatud. Ümaralehise uibulehe õied on tugeva meeldiva lõhnaga. Tugeva lõhnaga kauneid uibulehe õisi korjatakse ka vaasi panemiseks.
Ümaralehist uibulehte on kasutatud rahvameditsiinis uriinieritust soodustava vahendina.
Eestis? Tavaline kogu Eestis.
Väike uibuleht (Pyrola minor )
Õied on kerajad ja väheavanenud, kuni 6mm läbimööduga. Õie emakakael ei ulatu kroonist välja.
Kus?
Kasvukohana eelistab ta varjukamaid kohti, näiteks metsi.
Tavaline kogu Eestis.
KESKMINE UIBULEHT- Pyrola media
Erinevalt väikesest uibulehest on keskmise uibulehe õied enamasti avatud. Õied on 7-10 mm läbimõõduga ja värvuselt valged. Õie emakakael ultub veidi kroonist välja. Leida võib teda harva. Kasvab okasmetsades ja puisniitudel.
Eestis? Hajusalt kogu eestis.