Suhtlemine muutub- hea või halb? Suhtlemine on väljend, mis ei ole mitte kellelegi meist võõras. Pole vahet, kas sa oled eestlane, sakslane või aafriklane- me kõik tervitame oma sõpru neid nähes ning soovime õhtul oma lähedastele ,,head ööd". Aga need väljendid on vaid mõned üksikud sõnad, kõik muu, mis jääb ,,tere hommikust" ning ,,head ööd" vahele, on pidevas muutumises. Meie sõnad näitavad, kes me oleme- kas siis meie muutume koos suhtlemisviiside muutumisega? See, mis meie jaoks on tänapäeval suhtlemine, paneks meie vanavanemad vaid silmi pööritama- messenger oleks nende jaoks ilmselt sama, miks raketiteadus. Kuid meie jaoks on see osa elust, mistõttu veedavad inimesed tänasel päeval reaalselt rääkides vähem aega, kui virtuaalselt. Kui küsimus on mugavuses, siis ei ole messengerile vastast, aga mida see endaga kaasa toob? Kas mugavus on väärt võõrandumist, mille põhjustab üha vähem reaalne
problemaatiliseks teemaks tänapäeva maailmas. Pidevalt muutuvas ja arenevas ühiskonnas tekib aina rohkem erinevusi ka inimeste vahel. Kui aastasadu tagasi elati ühtede kommete ja arusaamade järgi, siis tänaseks on see võtnud täieliku kannapöörde. Ent inimesed muutuvad järjest vaenulikumaks ning ei suuda ega tahagi teiste inimeste arvamusi, tegusid ega tõekspidamisi mõista. Kui keegi erineb meist millegi poolest ja meid häirib see mingil moel, siis muutume tihtipeale vastikuks ja sallimatuks ega austa selle inimese vabadust omada omaenda maailmapilti ja uskumusi. Kristlus Kuigi Eestis on kristlus peamine usk on siiski inimesi, kes seda usku ja kristlasi omaks ei võta ja neid ei austa. Arvatakse, et inimesed usuvad väljamõeldut ja raiskavad lihtsalt selle peale oma aega, mida tegelikult ei eksisteeri. Euroopa riikides tehtud uuringu põhjal tuli välja, et kristlaste ja nende pühakodade vastu pandavaid kuritegusid ei panda
Inimesed on erinevad. Me kõik suhtleme teineteisega isemoodi ning isegi iga inimesega erinevalt. Kui väikelapsed õpivad rääkima oma esimesi sõnu, siis seda ei saa kohe nimetada suhtlemiseks, sest laps väljendab ainult oma soove ja emotsioone rääkides. Kui aga laps õpib juba suhtlema, kasutades sõnu, kujuneb välja ka suhtlemisviisid: endast vanemate ja prioriteetsemate räägitakse rohkem alandlikumalt ja oma eakaaslastega julgemalt ja kehtestavamalt. Elu jooksul me muutume kõik. Tekivad uued unistused ja sihid ning muutub keskkond, sõbrad ja suhtlemisstiil. Osa meist õpib kohe, et on hea lihtne teiste kulul elada, ning muutuvad egoistideks. Tihti on nende jutus agressiivsustki. Nad tavaliselt saavadki kõike, sest suudavad oma jutuga veenda paljusid inimesi, kuid kas me ka usaldame neid? Õnneks enamus inimesi mõistavad enda eest seista ja väljendada oma seisukohta kui vaja. Nad on head vestluskaaslased, sest oskavad argumenteerida, kuid
Perega on palju parem reisida, kuna siis saab kogu aeg puhata ja kaua magada. Võistlusreisidel aga vastupidi kulub aeg enamasti võimlemissaalis rühkides.Ainuke tüütus on sihtkohta minemine ja tagasi tulemine, lennujaamades ootamine, turvakontrollid ning õige värava otsimine. Tagasi tulles on aga kurb sukelduda taas igapäeva rutiini. Oma praeguses vanuses jumaldan ma reisimist, aga ma ei välista, et aastatega muutuvad minu eelistused ja ma kirjutaksin hoopis teistmoodi jutu. Ajaga muutume meie ise ja ka meie väärtushinnangud igasugustele asjadele. Evelin Mutli 8a
vormime ja valime oma elutee ju ise.Me ei õpi mitte ainult koolis vaid teeme seda terve elu.Kool on vaid üks tähtis etapp meie elus.Tänu koolitarkustele oleme me need,kes me tulevikus olla tahame. "Tarkus on armastuse valgus ja valgus toitub armastusest.Mida sügavam on armastus,seda targemaks ta muutub ja mida enam tarkus üleneb,seda enam läheneb ta armastusele.Armastage ja te muutute targaks;saage targaks ja te peate armastama.Tõeliselt saame armastada vaid siis,kui muutume paremaks;paremaks muutuda tähendab aga targaks saada."(Maurice Maeterlinck "Tarkus ja saatus") Me õpime terve elu.Selleks ei pea olema tark,et õppida.Õppimiseks peab olema tahtmist.Eesmärk on saada hakkama oma eluga ning vormida oma saatust. Ld.k.repetitio est mater studioreem=kordamine on tarkuse ema.
Oskus jääda iseendaks Inimesed püüavad tihti olla kellegi teise moodi, teha seda mida teevad teised. Tahetakse meeldida sõpradele, vanematele, õpetajatele ning soovitakse olla populaarne ja edukas. Selliste soovide juures on väga keeruline jääda iseendaks. Elu jooksul õpivad inimesed oma tõelist mina varjama. Tavaliselt kardetakse avaldada oma arvamust, tõelisi soove ja unistusi. Me kardame, et muutume teiste naerualusteks. Minu arvates on need inimesed väga julged, kes elavad nii nagu tahavad ega arvesta teiste arvamusega. Elu jooksul inimesed muutuvad ning tänapäeval toimub see minu meelest eriti kiiresti. Iseendaks jäämine on seotud erinevate probleemidega, tuleb ületada mitmeid raskusi. Siinkohal võib näiteks tuua koolikiusamise. Tihti saab see alguse sellest, et kiusatav erineb teistest, enamasti mingi tühise asja poolest, näiteks riietuse poolest
Me tuleme suvest. Aeg möödub tõesti kiiresti. Vahel isegi kiiremini, kui tahaks ja jääb mulje, et ühe silmapilguga on kõik läinud. Elus on ikka nii, et mida vanemaks saame, seda targemaks muutume. Omandame erinevaid kogemusi ja õpime elutarkusi ning mida rohkem me õpime, seda rohkem hakkavad meid asjad huvitama. Olen enda elus palju eesmärke püstitanud ja mõned neist ka saavutanud, aga nagu siiani on veel pikem tee käia ja endasse peab uskuma. Elama peab nüüd ja preagu hetkes ! Tänavune suvi oli muidu nagu suvi ikka. Kui kauaoodatud suvi kätte oli jõudnud, siis ma ei teadnudki õieti mida peale hakata, ometigi olin seda väga ootanud. Kui minult küsiti, et
haldamine/kasutamine. 3. mis puutub tsiviilõigusesse, siis see ei pea orje mitte millekski. Loomuõiguse puhul on aga kõik inimesed/mehed võrdsed. 4.üksikasja omandiõigus omandatakse abieluga, traditsiooniga, aegumisega, õiguse loovutamisega, kohtu määrusega, seadusega. 5. Üks kahest, kolmandat võimalust pole. (On määratud, et kolmandat pole?) 6. sõpra tuntakse ära armastusega, käitumisega, sõnaga ja teoga. 7. ajad muutuvad ja meie muutume neis. 8.kuriteos vaadatakse tahtlust. 9.mitte kedagi ei karistata teise kuriteo eest (Abl). 10. pärast kuuekümne viiendat aastat ei olnud senaator sunnitud ega keelatud kohtusse tulema. 11.kui kuld on lubatud ja kui kuld ja raha antud, ei tasuta võlgnikule.???????? Waat. 12. Kogu õigust kasutatakse kas isiklikuks tarbeks, asjade või tegude jaoks. 13. sest kõik kuriteod on tekkinud kohustusest või lepingust. 14. (See) räägib iseenda eest. 15
Kõigil on õigus oma arvamust avaldada ja seisukohti põhjendada. Selliseid vingujaid on Eesti ühiskonnas suhteliselt palju, kes pole millegagi rahul. Selle põhjal ma arvangi, et nad on nõrgad. Tugev inimene julgeb enda eest seista ja oma arvamust avaldada ka siis, kui see teiste omaga ei ühti. Füüsiliselt tugevaks saada on minu arvates võimalik ainult trenni tehes. Treenimine aitab kaasa inimese lihasmassi suurendamisele ja tänu sellele saame juurde jõudu ning muutume füüsiliselt tugevamaks. Treenimine aitab muuta meid ka vastupidavateks. Tänapäeval reklaamitakse igal pool ka elektroonilisi vahendeid, mis kuhugi keha piirkonda pannes hakkavad edastama lihastele impulsse ja panevad lihased tööle. Ma olen kindel, et need ei anna sama efekti nagu tavaline treening. Ma arvan, et inimese teebki tugevaks vigadest õppimine, julgus oma arvamusi avaldada ning füüsiline treening. Sellised on minu mõtted antud teemal.
Infoühiskonna plussid ja miinused Me elame infoühiskonnas. Sellest annab tunnistust infotehnoloogia laialdane kasutamine kõigis eluvaldkondades. Info on kõigile kiiresti kättesaadav, ole sa kodus, tänaval, tool või kohvikus. Infoühiskonnal on omad eelised ja puudused, mida toon selles töös välja. Infoühiskonnal on üsna palju plusse, sest teabevahendus on kiire ja uudiseid saab jagada reaalajas. Tehnoloogia mugavdab elu, näiteks kino- ja teatripileteid saab osta otse internetist, dokumente saab allkirjastada digitaalselt, riigiga saab asju ajada e-teenuste kaudu. E-teenused vähendavad ettevõttete aega suhtlemaks riigiga. Interneti kaudu on võimalus leida tööd kiiremini. Saab koguda infot erinevatest allikatest: ajalehtedest, telekast, internetist, raadiost. Kasutatakse vähem loodusressurrse (näiteks paberit, millest tehase raamutuid ja ajalehti), sest nüüd on info paigut...
Mõistega ‘’esteetiline’’ on seotud ilu looduses, inimese elus, kunstiloomingus. Sellega seostame ka materiaalse ja vaimse elu esemete ning nähtuste mitmekesist ringi. Samuti hõlmab mõiste ‘’esteetiline’’ kõlbelise maailma esemeid ja nähtusi, nagu näiteks üllas ja hea ning nende vastandid – alatu, kuri, ebakõlbeline. Kuid kas liiga palju ilu meie umber on hea? Küllus paneb meid unustama, me ei väärtusta enam lihtsust. Muutume egoistlikuks ning unustame siiruse ja alandlikuse. Rääkides inimeste välispididest ilust, ei saa kõrvale jätta ka sisemist ilu. Noorusel on ilus nägu, vanadusel ilus hing. Sellele tuntud väljendile toetudes mõistame, et elu jooksul kogetu teeb meist parema inimese, juhul kui me oskame kõike seda halba ja head enda kasuks pöörata. Kogemuse võrra rikkam. Mis sa sellest õppisid? Kas sa õppisid? . Kuid kes ikkagi on ilus inimene
Suveöö armastus Ajad muutuvad- inimloomus jääb samaks Ajad muutuvad ja koos nendega muutuvad ka inimesed, kuid inimloomus jääb ikka samaks. Põlvest põlve on muutunud inimeste väärtushinnangud ning iga põlvkonnaga omandatakse uusi teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud just antud eluhetkel. Näiteks, kui kunagi oli pattu tehes karistuseks ihunuhtlus normaalne siis tänapäeval ei tule selline karistus kõne allagi. Inimloomuses on nii head kui halba. Üheks negatiivsuseks on näiteks kadedus. See on üks omadus, mis on olemas igal inimesel. Mõnel rohkem, mõnel vähem. See on meie inimloomuses sees ja kui seda ei osata kontrollida võib see tekitada palju kahju. Ajalugu on meile näidanud, et kadedus võib olla see, mis viib riigi sõtta. Samuti ka ihk võimule, kuid siiski ei ole inimloomus õppinud kontrollima just nimelt neid emotsioone. Siiamaani ei osata võtta õppust laastavatest sõdadest ja ei os...
püüe elulähedusele või teadmine enda peatsest lahkumisest? A. Alliksaar lõi algupärase luulesüsteemi, millega avardas eesti luule arenguvõimalusi. Tema looming on mõjutanud mitut luuletajat( P.E. Rummo; A.Ehin jt). Alternatiivne Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas? Kumb oleks õigem,kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda? Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks? Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kisendusi? Kas kerkime katusele või kattume kergusest? Kas vigu korrutada või korda vigurdada? Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda? Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada? Kas panti kantida või kanti pantida? Kas uuri puurida või puuri uurida? Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi? Kas minna lootuseta või loota minemata
kahjuks on paratamatus, et kui sa püüad jääda ise endaks siis jääb sinu elu väga lühikeseks, sest paratamatult lõppeb see surmaga kas kellegi teise või su enda käe läbi, seega ei saa mitte mingil juhul ja mitte kunagi rääkida oskusest jääda ise endaks, sest keegi meist ei ole meie ise, vaid me kõik peitume paratamatult suuremal või väiksemal määral maski taha, mis muudab meie iseloomu ja isiksust. seetõttu oleks ikkagi õige rääkida teemal kuidas ja miks me muutume, mitte ärme räägi oskusest jääda ise endaks, sest see on võimatu tänapäeva ühiskonnas.
Sententiae tõde on asja ja mõistmise ühtsus veritas est adaequatio rei et intellectus tõeline sõber on nagu teine mina verus amicus est quasi alter ego ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega tempora mutantur et nos muramur in illis puhas leht tabula rasa aja märk signum temporis nii kaob maailma hiilgus sie transit gloria mundi kui tahad rahu, valmistu sõjaks si vis pacem, bara bellum kui tahad olla armastatud, armasta si vis amari, ama hilja tulijatele kondid sero verientibus ossa ma tean, et ma midagi ei tea scio me nihil scire teadmine on jõud scientia potentia est kui palju inimesi, nii palju arvamusi quot homines, tot sententiae
siis , miks ka mitte lubada ka homoseksuaalsetel paaridel koos elada, neil pole selle vasti miitte kui midagi. Protestijaid on aga mitmeid kordi kutsutud meedias homofoobideks ehk teisi sõnu homoseksuaalide vihkajateks. Minu arvates ei ole nemad mitte vihkajad , vaid need inimesed, kes kaitsevad klassikalist peret. Nad arvavad , et kui homoseksuaalidel lubatakse koos elada , siis see tähendab seda, et me muutume teiste riikide sarnasteks.( nt: Taani, Inglismaa, Hispaania, USA) . Nad kaitsevad klassikalist pere mõistet.
Milleks on vaja kurjust? Tundub, et see näitab meie hingelist nõrkust ning võimetust saada kaaskodanikega hästi läbi. Või hoopis tahetakse elada ebaausalt, kasutada inimesi ära. Elame stressirohket elu. Tihti jääb mulje, et lööme kõigele käega ja üritame lihtsalt kuidagi eksisteerida. Inimesed hoolivad teineteisest aina vähem. Usun, et sellises olukoras sobib avaldada oma tuttavatele rohkem armastust ja hoolivust. Peame üksteist rohkem aitama ning hoidma. Nii muutume rõõmsamaks ja soovime käituda ise rohkem abivalmilt. Lõpuks hakkame rohkem kasutama eetikareegleid, mis loovad meist hea eeskuju kaaskodanikele. Ajaloo vältel on eetika ehk kirjutamata reeglite kogu tublisti kasvanud. Tehnoloogiad arenevad ja sellega koos tekib neid juurde. Moraaliõpetus põhineb tavaliselt tsitaadil: ,,Ära tee teistele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse." Nii ütles O.Wilde. Nõustun sellega täiesti. Tunneme, et kui meile
lõpetades füüsikaga, mis osaleb kõige materjaalse korraldadamisel. Ka maailmale pilgu heites näeme, et kohtadel, mis teaduse loodud reegelid tunnistavad, läheb paremini. Jääb aga küsimus, kas meie võit on loodusele kaotus ja kus jookseb piir. Tahame küll aina rohkem teada, kuid see ei pruugi alati vajalik ning tarbekas olla. Üritame kõike enda järgi kohandada ja kangekaelselt looduse olemust muutes, muutume ka paratamatult meie. Ometigi pole peatumine lahendus. Praeguse põlvkonna inforuum on täidetud teadmistega inimese ja Maa olukorrast. Tajume metsikuse ja piirideta olemise kadumist. Teadus ja tehnika paneb elu teatud raamidesse, aga see, missuguseks raam kujundatakse, peab inimene ise otsustama. Tehnikat ja teadust tuleb kindlasti aktsepteerida, sest tagasiteed enam pole ning see ei ole halb. See kõik on samuti osa evolutsioonist ning muutused meis on ilmselged
Minu elu globaliseeruvas maailmas Gobaliseerumise ehk üleilmastumise all mõistetakse enamasti protsessi millega kaasnevad tihenev rahvusvaheline kaubandus ning tihenev kultuurivahetus. Globaliseerumist võib täheldada näiteks poliitikas, kultuuris ning majanduses. Võib öelda, et riigid üle kogu maailma soovivad saada võrdsemaks. Juttu globaliseerumisest võib kuulda pea iga päev. Kuidas aga mõjutab globaliseerumine otseselt minu elu? Üheks tähtsamaks asjaoluks pean ma kindlasti kultuurilist globaliseerumist, mille tõttu on võimalik reisida pea igasse maailma paika. See on minu jaoks kindlasti väga oluline, kuna olen oma elus küllaltki palju reisinud, ning minu silmaringi on see tunduvalt laiendanud. Tunnen tõelist rõõmu iga kord kui saan astuda lennukile ning sealt välja astudes avastan end täiesti uuelt kontinendilt ning täiesti uuest keskkonnast. See on suur osa meie pere traditsioonidest ning mul on ütlemata ...
Reisida võib nii riigisiseselt kui ka riigiväliselt. Mida siis puhkus välismaal meile tegelikult annab? Reisimine on eelkõige parim viis vabanemiseks igapäeva rutiinist. See on aeg, mil inimene võib puhata, mõtiskleda ning avastada iseennast. Me ei tuleta tavaliselt meelde, kuidas me sõitsime toidupoodi. Küll aga reisidelt tulenevadki parimad mälestused. Need ei ole ainult muljed, vaid iga riik on uus kultuur ja kombed, millest me saame suurema vaatepildi enda silmaga. Me muutume aja jooksul reisidel olles. Elades võõras riigis tundmatute inimeste keskel tuleb ise raskustega hakkama saada. Iga uus takistus, mille suudame ületada, arendab meid. Meil tekivad uued mõtted ja ideed. Me vaatame kõike teise vaatenurga alt, mis avardab meie silmaringi. Nähes, kuidas teised inimesed elavad, paneb see meid mõtlema oma elu üle ning väärtustama seda rohkem. Me ei ole mitte ainult tänulikud, vaid meis areneb empaatiavõime.
13. Meil on alati küllalt aega, kui me seda otstarbekalt kasutame. Johann Wolfgang Goethe 14. Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Karl Ristikivi 15. Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub. Mati Unt 16. Informatsioon on vabaduse eeltingimus. Mihhail Lotman 17. Südames teab iga inimene, et mets, heinamaa ja meri on ilusamad kui asfalt, tanklad, autod. Epp Petrone 18. ,,Tempora mutantur, nos et mutamur in Illis" (,,Ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega") Lothar I 19. ,,Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda." 20. "Sa ei suuda mitte kedagi päris õigesti mõista, enne kui vaatad asjadele tema seisukohast" (Harper Lee "Tappa laulurästast") 21. 9) Parem vaikus kui tühjad sõnad - Pythagoras 22. 6. ,,Kui sa ei tea mida sa tahad," ütles uksehoidja, "siis lõpetad sa paljuga mida sa ei taha." (Chuck Palahniuk ,,Kaklusklubi" 1996) 23
Ei taha ma neid, kel näod libedamad, kellel palju vara, needki põlgan ära (1:78). Kes sind on näinud, see on palju näinud. Vist oleks õigem öelda näinud kõik (4:133). Sa tahtmatult naeratama pead (3:131). Vaid vilistad nagu lind (2:105) ja maailm korraga jääb sulle vait (3;126). Jääb kõrvu keele pehme kõla (3:147). Tahan suudelda su käsi, tunda sinu huulte niiskust (4:114). Kas teeme mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks? Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi (4:83)? Meie tahame elada ja kirjutada Aegade-raamatusse.. (4:66) Meie silmades säravad sädemed, meie põues lainetab julgus ja jõud (4:66). Ja suurt ja sügavat õnne tuld, armastust tundsin ma... (4:102) Siis tuli sügis, päike väsis ära (3:116). Puud seisid raagus nagu vitsakimbud, jäi tänavale maha ainult jää (3:117).
Mina 30 aastasena Pole kahtlustki, et iga inimene unistab millestki juba lapsepõlvest saati. Mida vanemaks me saame, seda nõudvamaks me muutume. Mitte ainult reaalses elus, vaid ka unistustes. Viiesena suurimaks sooviks olnud barbimaja asendub viieteistkümneseks saamisel oma poisssõbra omamisega. Ei erine ka mina siinkohal hallist massist. Eneselegi teadmata olen unistanud asjadest ja inimestest, mis võiks kunagi minu elus eksisteerida, minu elu täiuslikumaks muuta seda kõike aga tulevikus. Mis saab siis, kui tulevik ongi käes? Ma olen maast madalast peale jumaldanud hobuseid omanud nende sarnaseid pehmeid
Inimese esmased väärtushinnangud, iseloom ja maailmavaade saab alguse kodust. Réne oli õnnetu laps, sest tal ei olnud ema. Tema ema suri sünnitusel. Réne tundis enda süüd selles. Mingil määral tekitas seda ka viimase isa suhtumine. Tal puudus peaaegu igasugune huvi oma poja vastu. Ainuke, kes Rénel oli, oli tema õde Amélie, kes oli ühtlasi ka tema ainus mängukaaslane, kalleim tema elus. Kõige hirmutavam avastus on see, kui tunneme, et oleme siin maailmas ihuüksi. Muutume justkui iseenda vangideks. Réne lahkub lapsepõlve kodust pärast isa surma, sest viimane jättis selle vanemale vennale. Ta läheb reisima. Ta külastab Itaaliat, Kreekat, Sotimaad. Ta põgeneb, tungleb piiridest välja, kuid ta ei leia kuskil rahuldust. Ta näeb neid imelisi paiku, kuid need ei paku talle mitte mingisugust silmailu. Viimaks naaseb ta Prantsusmaale. Ta läheb elama metsa, et olla muust maailmast nii eraldatud kui võimalik.
Üleüldiselt on kadumas noorte austus vanemate vastu. Just see sama traditsioon, mis on edasi antud põlvest-põlve ja peaks olema igaühel südames. Oleme näinud ja vahest isegi suhtunud vanemasse generatsiooni nagu imelikult käituvasse rahvamassi. Nad ei mõista meid ning tundub et nad isegi ei püüa seda teha. Õigupoolest on pidevas muutumises ühiskond meie ümber ja noored on esimesed, kes kõik uue kiirelt omaks võtavad. Eakamate puhul võib harjumiseks kuluda aastaid. Meie muutume, aga isad-emad mitte. Ümberkujunemine tekitab tihti lahkarvamusi ja arusaamatusi. Üheks äärmuslikuks näiteks võiks tuua Honore de Balzac'i loou tegelaskuju Isa Goriot' tütred, kes papakese rahakoti tühjaks tegid ning pärast seda temaga läbikäimise lõpetasid. Õnneks on tegu väga erandliku juhusega ning enamjaolt jääb asi vaid suhtumise piiridesse. Piiblis öeldakse, et halb seltskond rikub head kombed. Tõestusi sellele väitele leiame me kõikjalt
Reedetu on lihtsam olla kui reetur William Shakespeare ´´Hamlet`` Nimi ja klass Elu sai Maa peal alguse miljoneid aastaid tagasi. Inimene on sellel planeedil eksisteerinud suhteliselt lühike aeg, aga sellegipoolest oleme me siin kõige intelligentsemad olevused. Kogu selle aja oleme arenenud ning teeme seda praegugi. Muutume targemaks aga ka kavalamaks. Paljud on omakasupüüdlikud ning teevad oma hüvangu nimel kõike, mis vähegi võimalik. Mida ollakse valmis tegema, et saada oma tahtmine? Me olema valmis valetama, teist inimest petma või isegi oma ligimest tapama. Kas see on õige teguviis? Kindalsti mitte. Kuid kui see nii juba on, siis kumb on lihtsam olla, kas reetur või reedetu? Kahtlen, et reedetu olla on kergem kui reetur. Sageli petetud teavad, et nendega on vääralt
Kuid pikemas perspektiivis tasub see ennast ära, sest eestikeelsete e raamatute hinnaks peaks kujunema umbes kaks kolmandikku vastava paberraamatu hinnast. Kirjandusmaastik on muutustetsoonis. Enam ei loe, mitu raamatut sul riiulis seisab, vaid mitu raamatut sul lugeris on. Kokkuvõtteks võib öelda, et me kõik armastame paberkandjal raamatuid, kuid maailm liigub tasapisi, kuid visalt digitaalsuse poole. Uuendused on ebameeldivad, nad on nagu takistused, mida läbides muutume me tugevamaks. Soovin Teile kõigile head lugemist !
delegeerida, mida ma enne ju ei teinud, sest siis mul oli ju 8 kohtumist päevas ning tegin kõike ise. Delegeerimine on ju ka üks eraldi oskus. Kõik me ju kardame, et kui oma alluvatele midagi oma ülesannetest edasi annan, siis varsti nad oskavad kõike seda ka ilma minuta. Äkki siis mind ei olegi varsti vaja. Delegeerida tuleb õigeid asju, õigetele inimestele ja õigel ajal. Kõike ise tehes muutume me jälle selleks ,,töönarkomaaniks" ning vahet ju ei ole mitu kohtumist me endale päeva jooksul planeerime, kui me oma meeskonda ei usalda.
Kuid pikemas perspektiivis tasub see ennast ära, sest eestikeelsete e- raamatute hinnaks peaks kujunema umbes kaks kolmandikku vastava paberraamatu hinnast. Kirjandusmaastik on muutustetsoonis. Enam ei loe, mitu raamatut sul riiulis seisab, vaid mitu raamatut sul lugeris on. Kokkuvõtteks võib öelda, et me kõik armastame paberkandjal raamatuid, kuid maailm liigub tasapisi, kuid visalt digitaalsuse poole. Uuendused on ebameeldivad, nad on nagu takistused, mida läbides muutume me tugevamaks. Soovin Teile kõigile head lugemist !
valikute puhul. Enesearmastust võib pidada ka kõikide armastusliikide aluseks, sest soovides kellelegi muljet avaldada näitab igaüks meist oma parimaid andeid ning vajaduse korral täiendab ennast. Samas võib liigne enesearmastus tuua kaasa ka probleeme sõprade ja tuttavate hulgas. See võib panna ainult ennast armastama ja unustada lähedased inimesed. Enesearmastaja võtab kõik armastuse endale, jättes teised sellest ilma. Ta on kui tolmuimeja, mis ahmib kõik jäägid endasse. Kui muutume liiga enesekeskseks, siis on hea kui on keegi, kes ütleb meile: ,,Hei, tule anna meile ka midagi vastu." Kuigi armastuse liike on palju ja väga mitmesuguseid, on neid siiski väga raske mõista, sest on erinevaid inimesi, kes teevad seda kõike erinevalt. Seetõttu ongi armastust tasakaalustada väga raske. Õnnelikud on need inimesed, kes oskavad armastada ja seda ise edasi anda. Kasutatud kirjandus: Voltaire. Filosoofiline raamat. 1986. Tallinn: Eesti Raamat
Me oleme saanud sõnadele uusi tähendusi ning tähendustele uusi sõnu. Järjest enam vahetame me oma eesti keelsed sõnad uute vastu. Kui nii edasi läheb, võime me varsti rääkida mingis uues keeles, mis on sarnane näiteks inglise keelele ning mis mitte üldse ei kõla eesti keele moodi. Ka ühtse keele kadumine hävitab meie kogukonda, meie kokkuhoidvust, meie ühtekuuluvus tunnet. Me elame ühiskonnas, kus on võimalus teha teoreetiliselt kõike. Meie ümber maailm muutub ning me muutume koos maailmaga. Jah, me ei saa öelda, et me peame jääma oma vanade harjumuste või kombete juurde. Mis me saame öelda, on see, et me peame jääma nendeks, kes me tegelikult oleme, me ei tohiks unustada eestlust, sest nii kaob meie ümber riik, kes loob meile turvalisuse. Ajalugu on näidanud, et kultuuri olemasolu suudab hoida riiki ühtse ja tervena. Kultuuril on võime säilitada riik.
mingis olukorras, kas meie tahaksime, et meid aidataks või mitte. Alati on valikuid ja valida tuleb parimad lahendused, millega saame teisi aidata ja olla nende suhtes sallivad. Enamus meist suhtub võõrastesse inimestesse teatud ülbusega, tundes ennast väga julge ja jõulisena. Samuti suhtume teistesse ka siis, isegi tuttavatesse ja lähedastesse, kui oleme liialdanud meelemürkidega. Need muudavad meid vastu tahtmist, jäädes ise veel kahjulikest ainetest sõltuvusse. Me muutume vägivaldseks ning selliste inimestega, kelle käest võib praktiliselt iga kell peksa saada, ei taha keegi suhelda. Palju parem on olla loomulikult ja niiöelda looduslikult lõbus, ilma igasuguste meeemürkideta. Kõigile on teada fakt, et kui ei täideta vajalikke kohustusi, tekivad probleemid, need omakorda aga ajavad meie tuju nulli või isegi alla selle. Tujutu inimene muudab halvaks ka teiste olemise, millest tekib justkui nagatiivne ahel, mis ei meeldi kellegile
kui gümnaasiumi lõpp on juba peaaegu käes, et olen targem, oskan keerulistele küsimustele ehk vastusegi leida. Olen suutnud hakata rahaga vastutustundlikult ringi käima, ei raiska enam mõttetute maiustuste peale raha. See kindlasti tuleneb sellest, et teenin ise endale taskuraha. Pakun, et kuigi olen peaaegu 20 aasta jooksul palju muutunud ja arenenud, jätkub see ka edaspidi. Sest alati on nii et me ei jää selleks kes me oleme praegu, mingil ajahetkel me ikkagi muutume ning areneme veelgi. Minu kohta võib öelda küll, et õpin terve elu. Kas ajalugu on lõppenud? Seda asja saab võtta kahtepidi. Esiteks, et ta on lõppenud kuna see mida me oleme siiani tundides õppinud on nüüdseks läbi. Teiseks, ajalugu ei lõppe kunagi. Sest alati on uusi sündmusi, sõdu mis lähevad ajalukku. Seega ajalugu ei lõppe kunagi, pigem tekib uus ajalugu peale, ning jääb küsimus, kas suudame kõike seda uut ja vana õppida?
Sisukord Sissejuhatus ................................................................... 3 Raplamaa karjääriteenused ................................................. 4 Kokkuvõte ..................................................................... 7 Kasutatud materjal ........................................................... 8 2 Sissejuhatus Karjääriplaneerimine on elukestev tegevus. Me kõik muutume ja areneme ajas, asume täitma uusi elurolle, läheme kaasa ühiskondlike muutustega ja vastavalt sellele teeme muudatusi ka oma tulevikuplaanides. Arvamus, et karjäärialane areng on vaid ametiredelil ülespoole liikumine, on vaid müüt. Karjäär hõlmab kogu Sinu eluteed koos kõikide erinevate rollidega. See on elu- ja töökogemuste seeria. Sama tähtis, kui on töö, on ka elukestev õppimine, hobid, elustiil, suhted lähedaste ning suhe iseendaga.
taganemise võimalust. Selle põhjal võiks arvata, et de Rastignac kuulus rahva hulka, kellel peamine soov oli kiiresti tõusta. Tulles tagasi 21. sajandisse, meenutab taoline juhtum onupoja poliitikat, kus tänu sidemetega jõuab edasi. Näiteks Olympic Casino omanik Armin Karu tütar Ines Karu on enda nime saanud kuulsamaks tänu oma isale. On inimesi, kelle kinnisideeks on saada tippu, ükskõik milliste vahenditega või kelle abil. Kuid me kõik muutume, seda tõestab taaskord Eugene. Alguses, kui noor üliõpilane oli veel huvitatud ballidel käimisest ja õukonna elust osa saamast, siis teose lõpus muutus ta suhtumine. Ta loobus kogu enda varast, et aidata isa Goiroti, kes oli talle isaks saanud. Ta väärtushinnangud muutusid ning ta hakkas tähtsustama inimest rahale. Ta ütles ära Victorine abil rikastumise ehk mattis maha plaanid temaga abiellumisest. Ainult vähesed suudavad sedasi otsustada ning näitab südamega pühendumust
Inimestese suutmatus ja tahtejõu puudumine. Kõik on tegelikult inimeste endi kätes. Oleks naiivne loota, et keegi teine teeb musta töö ära. Pigem ollakse olukorraga leppinud ja ei viitsita või ei taheta vastu hakata. See kasvatab inimestes viha ja kibestumust ja aitab kaasa uute sõdade ja konfliktide tekkele. ,,Kas me ei peaks, pärast pidevat sõjapidamist kõigil nendel aastatuhandetel, endalt küsima, kas tervel inimsool on mõni konstruktsiooniviga, et me alati muutume vägivaldseteks. Kas me oleme agressioonide tõttu määratud allakäigule? Me kõik tahame rahu. Kas siis ei ole mingit võimalust end muuta, enne kui on liiga hilja? Et me suudaksime õppida vägivallast loobuma. Püüda saada uutmoodi inimesteks, väga lihtne. Aga kuidas see peaks sündima ja kust me peaksime sellisel juhul alustama? Ma arvan, et me peaksime alustama vundamendist. Lastest. Te olete andnud lastekirjanikule
* Mõtted, mida teistele ei räägi, ongi saladused. * Hell is just a word. Reality is a lot worse. * Please give me one more change. I was a bitch in the past! * Vahepeal igatsen sind nii palju, et mul hakkab paha. * You are the music in me. * Nii palju head. Nii palju mälestusi... * Põrgu on nagu Jamaica, ainult palju kuumem ja tuttavate nägudega * Hull on tore olla, siis kui keegi ei näe. * Maailm ei muutu, muutume meie. * Kuni inimene elab meie südames, on ta veel elus. * Kes seal on? ainult mina. Oh, seda on ülearugi * Damn, boys really sucks so badly, lets hit them with rocks. * I'm that kind of woman that when my feet hits the floor each morning, the Devil says: '' Oh crap, she's up! '' * Mul ei ole kõike, mida ma armastan, aga ma armastan kõike, mis mul on! * Kui sa oleksid täht, tunneksin ma su kohe ära, sa säraksid ja paistaksid kaugelt silma, aga
Lingvistika - Foneetikast ja fonoloogiast Rääkimine on inimese üks igapäevasemaid tegevusi. Võimet toota ja mõista kõnet peetakse nii iseenesestmõistetavaks, et sellele ei pöörata tavaliselt üldse tähelepanu. Tähelepanelikuks muutume vaid siis, kui keegi hääldab mõnd häälikut teistmoodi või siis paneb näiteks sõnas rõhu mujale, kui meie seda teeme, või hääldab sõna muus vältes, kui me ise hääldame. Inimene võib oma häälduselunditega moodustada tohutult palju erinevaid häälikuid (ka selliseid, mida tema oma emakeeles ei ole). Emakeelegi häälikute laadi mõjutavad naaberhäälikud või kuulumine rõhulisse või rõhuta silpi, aga ka kõneleja vanus, sugu,
Üheks problemaatiliseks teemaks tänapäeva maailmas on ebatolerantsus. Pidevalt muutuvas ja arenevas ühiskonnas tekib aina rohkem erinevusi ka inimeste vahel. Kui aastasadu tagasi elati ühtede kommete ja arusaamade järgi, siis tänaseks on see võtnud täieliku kannapöörde. Ent inimesed muutuvad järjest vaenulikumaks ning ei suuda ega tahagi teiste inimeste arvamusi, tegusid ega tõekspidamisi mõista. Kui keegi erineb meist millegi poolest ja meid häirib see mingil moel, siis muutume tihtipeale vastikuks ja sallimatuks ega austa selle inimese vabadust omada omaenda maailmapilti ja uskumusi. Kuid millesse siis inimesed tänapäeval ebatolerantselt suhtuvad ja mis on selle põhjuseks? Eestlaste seas on väga aktuaalseks teemaks Eestis elavad venelased. Levinud on arusaam, et venelased on enamjaolt narkomaanid ning aids ja teised haigused levivad just nende tõttu. Ebatolerantsus avaldub ka selles, et paljud inimesed on selle vastu, et Eesti
vihastada, ei taha solvuda, kulutada oma tundeid.Ma tahan hoida oma südant ja hingetõmbeid heale, õnnelikule.Ma ei taha olla solvunud, sest teine oli lihtsalt inimlik,Sest ta tegi, istus või astus valesti nende standardite järgi,Mille MINA talle seadsin. See pole vajalik.Ma tahan hoida end selleks, et armastada, hoolida ja rõõmustada.Ma pole kohustatud seda tegema, aga see on minu valik. Kas me lubame endal teha sellise valiku?Miski ei saa olla igavene. Miski ei ole alati seesama. Me muutume, maailm meie ümber muutub ja inimesed muutuvad. Sellepärast tuleb võtta iga hetke nii nagu see sulle antakse. Aitamine algab alati iseendast. Ei ole võimalik aidata, ise abi vastu võtmata. See pole egoistlik, see on inimlik. Kui endast pidevalt anda nii, et midagi tagasi saamata, jääb inimese vaimne areng seisma. Kõigil on vaja võtta endale ühel hetkel aega ja lihtsalt laadida oma "vaimseid patareisid". Muidu ei saa olla teistele valguseks.
Viimasel kümnendil on räägitud kliima soojenemisest. See oli üsna populaarne mõningad aastad tagasi, kui see probleem üldse kõigile kuuldavaks sai. Tollal räägi just kasvuhoonegaaside tekkimisest ning see kõik pidi mõjutama meie kohal olevat osoonikihti ning see oma korda meid, kuna tänu selle puudumisele pääseb just tugev UV kiirgus meile lähedale ning see on kõigile ohtlik. Nagu ütleb Eesti vanasõna- kes endal auku kaevab, see ise sinna kukub. Ajad muutuvad ning meie muutume koos nendega. Üha enam leiab aset nähtus, nagu teadus ja selle areng. Ka selle kiirel arengul on negatiivseid külgi. Need on hõlpsasti lahendatavad, kuid tihtipeale jäävad nad üldse tahaplaanile. Üks, mis kindel on see, et ainsad väljavaated ja prioriteedid on meie noortel inseneridel ning teadlastel. Teadus on tänapäeval veel küllaltki noor, seega raske on öelda, mida tulevik toob. Eks seda näitab aeg.
Mine, kullake, meelest ära. Mis see silmale teeb. Minul on muutlik meel. Kaks läksid lahku laia ilma. Suvel oli ja talvel oli. Mis see ilmale teeb. Sügis on alles ees. Aasta tuleb ja teine tuleb. vahel on lumi maas. Metsas õitsevad sinililled- paemurrus paljas paas. Luik 2009:134 Küsimus Minu mälus su suud ja silmi enam mitte miski ei muuda. See, mis tuleb, see tuleb ilmsi, meie muutume ühe kuuga. Köögis kuivavad õunakoored, suurte puude all õu on pime. Kas jääd elu lõpuni nooreks nagu siis, kui me kohtusime? Luik 2009:128 Henrik Visnapuu Henrik Visnapuu oli Eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Sündis 2.jaanuaril 1890 Viljandis talusulase pojana, Heime vallas. Ta õppis Reola vallakoolis ja Ropka ministeeriumikoolis. Hakkas pärast algkooliõpetaja kutseeksami lõpetamist vallakooli õpetajaks.
traditsioonide, keele või millegi muu arengut, kaoks „metsikus”, loomulikkus ja loovus. Kiire areng elus toob kaasa rohkesti ahvatlusi, mille omaksvõtmisel tuleks kaaluda, millest hoiduda, aga ka seda, mis arenguks möödapääsmatult vajalik. Kasulikku ja kahjulikku on raske eristada. Ohtlik on nii oma keele, kommete ja tavade külge klammerdumine kui ka liigne uuenduste omaksvõtmine. Valdur Mikita on kirjutanud artiklis "Mikroetnos": „Asja konks on selles, et niipea, kui muutume liiga kergeks, pühitakse meid maalt minema.” Eesti keeles, kultuuris ja looduses on olemas veel piisavalt teistsugusust, tundmatut ja metsikut. Näiteks eestlaste laulu- ja tantsupidude traditsioon, mis võib teistele rahvastele tunduda võõras ja arusaamatu, kuid on meile, eestlastele, nii oma ja hingelähedane. Selleks, et see nii ka jääks, on suur vastutus rahval. Kui rahvas laseb võõrapärastel uuendustel tõusta esiplaanile, on oht muutuda „liiga kergeks”. Kultuur, mis
Igaühe õnn on kordumatu Kõik me oleme sattunud siia maailma mingil põhjusel,enamasti selleks , et midagi tähtsat korda saata. Vaadates näiteks väikset last, näeme, kuidas ta pingutab,et teiste tähelepanu võita või saada oma tahtmine. Väike laps ei tea veel, mis on õnn ja ei oska püüelda selle poole, erinevalt meist, täiskasvanutest. Mõeldes inimkonna tegemistele sajandite lõikes, tundub mulle, et õnne on olnud vähem kui kõike muud. Ajaloo õpikud on täis sõdasid, kus palju on valatud verd ja purustatud tuhandeid linnu ning rüüstatud maid. Ometi oli kõige selle keskel inimesi, kes olid tol hetkel õnnelikud: need olid teiste alistajad ja orjastajad. Kuid tunnistageim, õnn oli ka nende poolel , kellele hing sisse jäi, olenemata raskest orjapõlvest. Siit järeldub,et õnn on ajas püsiv nähtus,kuna ka tänapäeva maailm on täis nii õnnelikke kui õnnetuid. Mis on siis ühele õnn ja teisele mitte? Ühtede inimeste õnn ...
Armastus on valatud paljudesse maailma romaanidesse, ooperitesse, näidenditesse ja meloodiatesse. Võibolla just läbi kunsti on saanud alguse inimeste alateadlik nägemus armastusest kui millestki igavikulisest. Oma hiilguse ja kujuteldamatu jõuga, millega armastus mõjutab inimelusid, võib see tunne olla nii loov kui ka purustav. Armastusel on kombeks tihti meie teedelt kaduda, jättes maha üksnes valu, kurbuse ja pisarad. Milleks meile siis üldse armastus? Niipea kui armume, muutume kergesti haavatavateks ja iseäranis kaitsetuks armastuse kaotuse ees. Keskaja Euroopas peeti armuvalu koguni kehaliseks või vaimseks tõveks, mida saab ravida üksnes armastatu vahetu kohalolek. Tänapäeval näeme samuti, et hirm kallimast ilma jääda kutsub inimestes sageli esile armukadedust ja omandiinstinkti, see omakorda ajendab inimesi süüdistama ning kasutama emotsionaalset santaazi. Pärast lõplikku lahkuminekut tekib paljudes äärmuslikku vaenulikkust või sügavat meeleheidet
Benjamin Hoff on sama mõtte teisiti sõnastanud ning esitab selle oma raamatus umbes sellisel kujul: "Toimi Puhhi moodi ja kõik saab korda". Milles seisneb siis Hoffi Puhhi-raamatu peamine praktiline sõnum? Toimi kooskõlas enda loomuse ja maailma asjadega, ära ürita maailma kohandada endaga ega ka ennast liigselt maailmaga. Mitte oma olemust ei pea vägistama vastavalt Asjadele Nii Nagu Nad On, vaid tuleb leida mõistlik kompromiss oma loomuse ja maailma vahel. Siis muutume osaks maailma Kulgu ja vaid sellisel juhul laabub kõik tõrgeteta. Vastasel korral peame paratamatult leppima ka Ebameeldivate Tagajärgedega.
nõjajala meetod. Siis selle abil toetus keha raskus justkui ühele jalale, jättes teise jala lõdvalt kõrvale- jäi inimlik ilme. Suurepärase skulptuuri näituse leiab Pariisist, muuseumist Louvre, kus olen ka ise käinud. Inimese kehasid osati väga hästi järele teha, ka kõike muud nende ümber, näiteks madrats, mis tundus vaadates lausa pehme, kuid tegelikkuses oli kõva ja külm nagu kivi ikka. Mida aeg edasi läheb, seda rohkem muutume meie ja maailm meie ümber. Kui vanasti mõeldi sellele, et toime tulla ühe ehitise kaua, siis tänapäeval ehitatakse lihtsa proportsiooniga majad asemele. Tänapäeval on rohkem võimalusi igas asjas, eelkõige kunstis. Ent me peame olema väga tänulikud meist varem elanud inimestele, kes on teinud meie eest ära nii palju imesi, just selle pärast peamegi olema aupaklikud ja mõtlema antiikkunstist ülivõrdes. Kasutatud kirjandus: * http://en.wikipedia.org/wiki/Lincoln_Memorial (25
Tihti mõtleme: „Oh, oleksin ma ometi sama ilus nagu Heidi Klum või Brad Pitt!“ Miks küll? Tõendatavalt ei tee ilu kedagi, olgu siis tegemist naise või mehega, õnnelikumaks. Vastupidi: hoopis õnn on see, mis meid ilusaks teeb! Õnnelikud inimesed sätivad end paremini kui õnnetud, neil on parem karisma ning nad mõjuvad teiste jaoks atraktiivsemalt.“ 4. Mida vanemaks me saame, seda õnnelikumad me oleme. Siegfried Trebuch kirjutab: „Vanuse lisandudes muutume aina õnnelikumaks, ja kõige õnnelikum vanus on 65-70 aastat! Oleks Te seda arvanud? Vastupidiselt laialt levinud arvamusele pole mitte kasvuealised ega 20-ndates aastates noored õnnelikumad kui vanad inimesed, vaid täpselt vastupidi: kõige õnnelikumad on just vanad inimesed. Vananedes meie õnne- ja heaolutunne suurenevad. Õnneuuringud väidavad, et meie heaolutunne on senisest suurem mitte ainult täna, vaid tulevikus oleme veelgi paremad ja õnnelikumad kui me seda hetkel juba oleme
Mäletan aega, kus sain 17 ja pidin olude sunnil kodust lahkuma. Tihti juhtus, et olin päevi söömata ja magamata, ekslesin Euroopa suurlinnades, otsides tööd ja kohta, mida koduks kutsuda. Just tänu noile hetkedele oskan hinnata oma praegust olukorda, kus mul on kõik olemas. Mäletan ka neid hetki, kus mul väga hästi läks tänu neile oskan parema poole pürgida. Eks elus on ikka nii, et mida vanemaks saame, seda targemaks muutume. Omandame erinevaid kogemusi ja õpime elutarkusi ning mida rohkem me õpime, seda rohkem meid hakkab huvitama selle elu olemus. Hakkasin nägema elu veidi teisiti siis, kui mu vanemad lahutasid ja kui elasime koos vennaga kord ühe, kord teise vanema juures. See ei olnud kerge aeg, kuid inimene harjub iga olukorraga, mis ta teele tuleb. Kõige hullem on vanemate lahutus aga siis, kui nende võsukesed on murdeeas ja protestimeelsed. Nii oli ka minuga. Sellel
Tõelised tunded, ausus ja armastus teevad imesid. Midagi tõelist, siirast ja üdini südamlikku tunda on õnnistus. Just nagu kõige koledamal ja vihmasemal päeval tundub, et päike paitab põski ja muudab need õhetusest roosakaks ning ilma, et arugi saaks on kerge naeratus meie näo kaunistanud. Kui ühel hetkel seda inimest meie kõrval enam ei ole, kes selle imelise tunde suutis tekitada, valitseb tühjus. Kartus näha, et maailm on halb, viib meie mõtted rändama. Halvimal juhul muutume külmaks ja eemale hoidvateks üksikuteks hingedeks. ,,... sinkjas naeratus huulil sa läksid...", ( Doris Kareva ), tekib tunne, et tahaks kuskile kaugele ära, et tahaks ka minna, nii nagu lahkus see tõeline, kõike võimas tunne. Võtame oma tühja hinge ning teadmatuse ja läheme edasi. Möödume teistest ja ei peatu. Alateadvuses on siht silme ees, kuigi meil pole aimugi kuhu me jõuame. Arvatavasti tekivad arusaamatused sel põhjusel, et mõeldakse samast asjast liiga
annaabi.ee 
